Nõmme Kaljul on näiteks kaks fänni, kes sõidavad hooaja jooksul mitu korda Eestisse, et tulla toetama Nõmme Kaljut. Üks on šotlane, teine poolakas. Lisaks vaadatakse enamus mänge hooaja jooksul ülekande vahendusel. Mõlemad elavad keskkonnas, kus jalgpall on väga au sees ja atmosfäär staadionitel on kordi ja kordi võimsam, aga neile meeldib siin ja naudivad protsessi. Iganädalaselt staadionil käies näeb tegelikult tribüünidel väga palju välismaalasi, kes on ühendanud oma puhkuse ka jalgpalli nautimisega, sest nii see maailmas lihtsalt käib. Ainus, mille puhul ollakse üllatunud, on see, et eestlastele nende oma jalgpall väga korda ei lähe. Eks meie kohaliku jalgpalliga on, nagu iga valdkonnaga, et välismaalased oskavad seda Eestis palju rohkem hinnata kui me ise.
Eesti jalgpalli suurim probleem vastasseisude mõttes on muidugi see, et see on liiga pealinnakeskne, sest põhimõtteliselt mitte keegi ei tunne end tallinlasena ja Tallinna spordipublik on sõltumata alast (korvpall, võrkpall, jalgpall) väga vilets. Kuskil mujal ei oleks see probleem, sest kui Barcelona ja Real tõesti välja jätta, siis vist väga ei leiagi riigisiseselt suurimat vastasseisu, mis ei oleks sama regioonikeskne. Meie aga vajaks tõesti Tallinna ja Tartu vastasseisu ka jalgpallis.
Eesti jalgpalli suurim probleem vastasseisude mõttes on muidugi see, et see on liiga pealinnakeskne, sest põhimõtteliselt mitte keegi ei tunne end tallinlasena ja Tallinna spordipublik on sõltumata alast (korvpall, võrkpall, jalgpall) väga vilets. Kuskil mujal ei oleks see probleem, sest kui Barcelona ja Real tõesti välja jätta, siis vist väga ei leiagi riigisiseselt suurimat vastasseisu, mis ei oleks sama regioonikeskne. Meie aga vajaks tõesti Tallinna ja Tartu vastasseisu ka jalgpallis.
Kommentaar