Rumalad küsimused ootavad vastuseid

[j6u1uv4n4]

Ja ma ju ei ütle, et elekriturul peaks olema sama loogika nagu normaalsel turul, kus tavaliselt dikteerib hinda kõige odavam pakkumine, aga miks peab tootjatele maksma rohkem kui nad küsivad? Miks ei võiks igale tootjale maksta nii palju kui nad küsivad(ja sellega turule pääsevad - odavamad enne, kuni nõudlus on kaetud)?

Mingid prantslased küsisid sama küsimuse. Lehekülgedel 2-5 on kokkuvõte.

https://www.tse-fr.eu/sites/default/files/TSE/documents/conf/2022/energy/yu.pdf

Departing from the expectation that pay-as-bid auctions would intensify the market competition and decrease average prices, however, multiple drawbacks of pay-as-bid auctions have been identified in the literature. To name a few, first of all, pay-as-bid auctions cannot assure production efficiency and hence are unlikely to combat the soaring price situation (Wolfram, 1999, Kahn et al., 2001). Under pay-as-bid auctions, it is not always the case that producers with lower marginal costs are accepted in priority. Producers need to bid above their marginal costs to recover their investment cost, and also below the market-clearing price to get accepted. Small firms, even with efficient technologies may end up with an inefficient merit order, if they cannot afford the cost of making predictions. This means producers that benefit from the design are those who own more information about predicting the market-clearing price, rather than those with most efficient technologies.

Second, conducting pay-as-bid auctions drives the market further away from the goal of creating a competitive wholesale electricity market. On one hand, dominant producers gain informational advantages under pay-as-bid auctions (Bower and Bunn, 2001). These dominant firms can exert their market power not only by withholding capacities and raising the price, but more seriously by manipulating the price setting mechanism under the complex auction design (Harbord and McCoy, 2000). On the other hand, the introduction of pay-as-bid auctions would bring difficulties for regulators to identify the exercise of market power, since firms greatly change bidding behaviors that become less transparent (Kahn et al., 2001). Moreover, the switch would even exacerbate the fear of regulatory uncertainty that further discourages the investment in capacity (Tierney et al., 2008).

[cannuman]

Jah, ja kümmekond aastat süsteem toimis! Kuidas siis oli tootjatel motivatsiooni investeeringuid teha ja puha?

Praegu ei toimi. Või ongi kõikide tootjate ärimudel, et ootame mingit toormekriisi, mis ühe tootja hinnad lakke kruviks, et siis kümne aasta jooksul kogutud kahjum tagasi teenida?

Ja ma ju ei ütle, et elekriturul peaks olema sama loogika nagu normaalsel turul, kus tavaliselt dikteerib hinda kõige odavam pakkumine, aga miks peab tootjatele maksma rohkem kui nad küsivad? Miks ei võiks igale tootjale maksta nii palju kui nad küsivad(ja sellega turule pääsevad - odavamad enne, kuni nõudlus on kaetud)?

Vaata kui turureeglid oleks nii, et igaüks küsib mis tahab ja saab ka seda hinda, siis ükski hüdro ja tuuleenergia tootja ei pakuks seda sentide eesti. Siis nad sihiks täpslt seda hinda, mis oleks võimalik saada.

[nonoh]

Departing from the expectation that pay-as-bid auctions would intensify the market competition and decrease average prices, however, multiple drawbacks of pay-as-bid auctions have been identified in the literature. To name a few, first of all, pay-as-bid auctions cannot assure production efficiency and hence are unlikely to combat the soaring price situation (Wolfram, 1999, Kahn et al., 2001). Under pay-as-bid auctions, it is not always the case that producers with lower marginal costs are accepted in priority. Producers need to bid above their marginal costs to recover their investment cost, and also below the market-clearing price to get accepted. Small firms, even with efficient technologies may end up with an inefficient merit order, if they cannot afford the cost of making predictions. This means producers that benefit from the design are those who own more information about predicting the market-clearing price, rather than those with most efficient technologies.

Aitäh. Ehk esimene põhjus oleks, et siis hakkaksid ettevõtted keskenduma rohkem analüüsile, mis on kõige kõrgem hind, millega müüa saaks, mitte sellele, kuidas kõige paremini toota?

Okei, nõus. Ma saan aru, et praegu, kus gaasijaamad hinna räigelt üles krutivad, sellega vist tõesti tegelema ei pea. Aga varasematel aastatel? Kas siis oli ka igasuguse hinnaga turule pääsemine garanteeritud? Ei olnud ju. Ikka pidid tootjad mõtlema, et äkki teised on veel madalama hinnaga nõus, ei?

Second, conducting pay-as-bid auctions drives the market further away from the goal of creating a competitive wholesale electricity market. On one hand, dominant producers gain informational advantages under pay-as-bid auctions (Bower and Bunn, 2001). These dominant firms can exert their market power not only by withholding capacities and raising the price, but more seriously by manipulating the price setting mechanism under the complex auction design (Harbord and McCoy, 2000).

Kas siis praegu ei ole ohtu, et tootjad hoiavad tootmismahtusid madalal (hoolduste samale ajale planeerimine, ühendusliinide hooldused samal ajal kui turbiinihooldused jne), et kõrgema hinnaga tootjad turuhinna üles lükkaks? Pluss, sellisel juhul võidavad kõrgetest hindadest kõik tootjad ja kellelgi pole motivatsiooni turumanipulatsioonidele tähelepanu juhtida ja nende vastu võidelda.

On the other hand, the introduction of pay-as-bid auctions would bring difficulties for regulators to identify the exercise of market power, since firms greatly change bidding behaviors that become less transparent (Kahn et al., 2001). Moreover, the switch would even exacerbate the fear of regulatory uncertainty that further discourages the investment in capacity (Tierney et al., 2008).

Kogu seda kriitikat võib teha kõikide turgude kohta, kus ei ole samasugune süsteem nagu praegu elektriturul. Ehk siis kütuseturul, piimaturul, kinnisvaraturul, ehitusturul jne. Neis vist ei tunduks normaalne lahendus, et maksame kõik kõige kõrgema pakkuja hinna järgi?.

Aga jah, aitäh, suures pildis ma saan aru, et ka tavaturuloogikal oleksid elektriturul teatavad miinused.

Vaata kui turureeglid oleks nii, et igaüks küsib mis tahab ja saab ka seda hinda, siis ükski hüdro ja tuuleenergia tootja ei pakuks seda sentide eesti. Siis nad sihiks täpslt seda hinda, mis oleks võimalik saada.

Njaa, aga siinkohal ei olegi ju oluline pakkumise hind, vaid reaalne müügihind? Sest praeguses süsteemis, see "hinnapakkumine" on rohkem nagu rituaal ja tegelikult saadakse palju rohkem (need hüdrod ja tuuled siis).

Toimival turul, kus ka hüdrol ja tuulel on konkurents, nad sihiksidki võimalikult madalat hinda - mis võivad ikkagi olla sendid - sest vastasel korral müüb keegi teine odavamalt ja nad ei saa üldse müüa.


Ehk jällegi, ma ju saan aru, et elektriturg on selline kummaline kompott, kus on vaja tootjaid, on vaja, et tootjatel oleks garanteeritud mingisugune kasum (sest muidu uut tootmisvõimsust ei looda, tehnoloogiasse ei investeerita jne), ei saa tootjatel lasta pankrotti minna, sest siis pole enam üldse elektrit jne. Ja elektribörs tõesti n-ö töötas kümmekond aastat. Aga enam ei tööta. (ok, tootjate jaoks ikka töötab, nad koguvad hetkel räiget kasumit, varasematel aastatel said lihtsalt kasumit), aga tarbija jaoks ei tööta. Sest nagu vtp targalt mainis, tarbija peab tarbima, tal eriti valikut ei ole (kui me tahame, et majandus seisma ei jääks).

[LeeRomeno]

Aitäh. Ehk esimene põhjus oleks, et siis hakkaksid ettevõtted keskenduma rohkem analüüsile, mis on kõige kõrgem hind, millega müüa saaks, mitte sellele, kuidas kõige paremini toota?

Okei, nõus. Ma saan aru, et praegu, kus gaasijaamad hinna räigelt üles krutivad, sellega vist tõesti tegelema ei pea. Aga varasematel aastatel? Kas siis oli ka igasuguse hinnaga turule pääsemine garanteeritud? Ei olnud ju. Ikka pidid tootjad mõtlema, et äkki teised on veel madalama hinnaga nõus, ei?




Kas siis praegu ei ole ohtu, et tootjad hoiavad tootmismahtusid madalal (hoolduste samale ajale planeerimine, ühendusliinide hooldused samal ajal kui turbiinihooldused jne), et kõrgema hinnaga tootjad turuhinna üles lükkaks? Pluss, sellisel juhul võidavad kõrgetest hindadest kõik tootjad ja kellelgi pole motivatsiooni turumanipulatsioonidele tähelepanu juhtida ja nende vastu võidelda.



Kogu seda kriitikat võib teha kõikide turgude kohta, kus ei ole samasugune süsteem nagu praegu elektriturul. Ehk siis kütuseturul, piimaturul, kinnisvaraturul, ehitusturul jne. Neis vist ei tunduks normaalne lahendus, et maksame kõik kõige kõrgema pakkuja hinna järgi?.

Aga jah, aitäh, suures pildis ma saan aru, et ka tavaturuloogikal oleksid elektriturul teatavad miinused.



Njaa, aga siinkohal ei olegi ju oluline pakkumise hind, vaid reaalne müügihind? Sest praeguses süsteemis, see "hinnapakkumine" on rohkem nagu rituaal ja tegelikult saadakse palju rohkem (need hüdrod ja tuuled siis).

Toimival turul, kus ka hüdrol ja tuulel on konkurents, nad sihiksidki võimalikult madalat hinda - mis võivad ikkagi olla sendid - sest vastasel korral müüb keegi teine odavamalt ja nad ei saa üldse müüa.


Ehk jällegi, ma ju saan aru, et elektriturg on selline kummaline kompott, kus on vaja tootjaid, on vaja, et tootjatel oleks garanteeritud mingisugune kasum (sest muidu uut tootmisvõimsust ei looda, tehnoloogiasse ei investeerita jne), ei saa tootjatel lasta pankrotti minna, sest siis pole enam üldse elektrit jne. Ja elektribörs tõesti n-ö töötas kümmekond aastat. Aga enam ei tööta. (ok, tootjate jaoks ikka töötab, nad koguvad hetkel räiget kasumit, varasematel aastatel said lihtsalt kasumit), aga tarbija jaoks ei tööta. Sest nagu vtp targalt mainis, tarbija peab tarbima, tal eriti valikut ei ole (kui me tahame, et majandus seisma ei jääks).

Huvitav arutelu, aga suures osas põhjustab kõrgeid hindu ikka strateegia kasutada rohepöörde nn üleminekukütusena gaasi, mida tol hetkel sai soodsa hinnaga Venemaalt. Piisavalt investeeringuid ei tehtud, Eestis läks peamine rõhk omavahelisele kemplusele ja kohtukeissidele, kes kuhu mida ehitada tohib. Kui gaasivarustus ja hinnad äkki lakke lendasid ongi situatsioon käes, kus võimsusi lihtsalt ei ole. Lisaks siia lollused nagu tuumaenergiast loobumine, aeglane arendus piirkondade vaheliste ühenduste loomise osas üle Euroopa jne.
Aga täiesti õigustatud on ka riiklik sekkumine kui vabaturg lihtsalt ei toimi. Loogika, kus kõik saavad vastavalt kõrgeima pakkumise teinud tootja hinda normaalsituatsioonis on õigustatud ja motiveerib looma võimalikult soodsaid tootmismahtusid, aga kriisis ja ebanormaalselt kõrgete hindadega ei saa lihtsalt tarbijate taskust raha tootjatele kühveldada, mõju ühiskonnale on liiga suur.

[nonoh]

Mhmh, nõustun.

[cabron]

Kui Türgi ja Venemaa nii hästi läbi saavad, kas Türgi ei lekita NATO infot Venemaale? Türgi president on ilmselt kõigest informeeritud (relvasaadetised ja muu sõjaline abi).
Või võivad sõbrustada palju tahavad, aga NATO osas on suu kinni Türgil no matter what?

[nonoh]

Iga saladuse puhul on oluline ka teadmisvajadus. Kui türgil mõne asja kohta teadmisvajadus puudub, siis nad ei tea. Ja ilmselt ukr aitamine on suuresti bilateraalsete suhete alusel (doonor-ukr ja doonor-usa ja ukr-usa) ehk tegu pole isegi NATO saladustega, vaid konkreetsete riikide enda saladustega.

[Tõnu Tõukemõnu]

Kas kellelgi on veel sellise jalkamängu juhend olemas? Ei mäleta enam täpselt, kuidas see mööda servi kulgev täringumäng käis.
IMG_20220807_102038_5.jpg

[Mõnuagent 007]

Hoi, harrastusjuristid. Kui isa ära sureb, keda mingi 30 aastat näind pole ja kellel on vanemlikud õigused omal ajal ära võetud ja muu shit, kas siis päranduse ja kräpiga tuleb ka mingisuguseid asjaajamisi karta või pigem ei?

[Linnupoja]

Hoi, harrastusjuristid. Kui isa ära sureb, keda mingi 30 aastat näind pole ja kellel on vanemlikud õigused omal ajal ära võetud ja muu shit, kas siis päranduse ja kräpiga tuleb ka mingisuguseid asjaajamisi karta või pigem ei?

mingi kolm kuud aega sul loobuda pärandist kui võlgu on karta

[lenc]

Ja see kolm kuud hakkab jooksma sellest hetkest kui sina teada said, et sul on õigus pärandile. Mitte kohe isa surmast alates.

[Mõnuagent 007]

Kuidas seda mõõdetakse? Ametlikes teadaannetest jookseb läbi ja siis peab kohe kuhugi teada andma? Või saan juba praegu mingis registris linnukese tegema?

[vaikiv mees]

avalduse peab notarile esitama see pärima õigustatud isik, kes EI SOOVI pärida – passiivselt ei saa pärandist loobuda

https://www.juristaitab.ee/et/parimi...dist-loobumine
https://www.juristaitab.ee/et/mul-ku...se-labiviimine

https://www.riigiteataja.ee/akt/13334158

(2) Lapse seadusjärgseks pärijaks ei saa olla tema vanem, kellelt kohus on vanema õigused ära võtnud.

aga kas on ka vastupidi, pole kindel,
kuigi oleks loogiline

https://www.juristaitab.ee/et/parimi...jaks-alaealine

Lapse seaduslik esindaja on tema hooldusõiguslik vanem

(st vanaema ei saa alaealisele oma maja pärandada ilm a tolle esindaja ehk lapsevanema juuresolekuta)

[lenc]

Kuidas seda mõõdetakse? Ametlikes teadaannetest jookseb läbi ja siis peab kohe kuhugi teada andma? Või saan juba praegu mingis registris linnukese tegema?

Mingi ametiisiku (notari) kaudu peaks sulle ikka personaalne teade saabuma vist. Aga see tuleb siis, kui sul ikka on pärimisõigus. Võib ka nii olla, et pärimise järjekorras on teised eespool ja sinuni jõutakse hiljem kui nemad on loobunud. Aga samas miski ei keela olla ise aktiivne ja uurida välja mis ja kuidas seis on.

[Mõnuagent 007]

Mingi ametiisiku (notari) kaudu peaks sulle ikka personaalne teade saabuma vist. Aga see tuleb siis, kui sul ikka on pärimisõigus. Võib ka nii olla, et pärimise järjekorras on teised eespool ja sinuni jõutakse hiljem kui nemad on loobunud. Aga samas miski ei keela olla ise aktiivne ja uurida välja mis ja kuidas seis on.

Noh, mu teada peaksin ainus laps olema, seega jõutakse mu juurde kiirelt. Aga kui ma loobun, siis on tõenäosus selleks ka, et järgmisena peab mul poeg ka vanaisa pärandist loobumise avalduse tegema?