Hispaania jalgpalliklubide ajalugu

[lorenzo]

kuna siin teiste maade liigade toetajad on toonud valja oma maade klubide ajaloo, siis motlesin, et voiks avada ka hispaanlaste ajaloo..
esimesena siis Barca...



Ärimees Hans Gamper, sündinud Winterthuris 22.11.1877, oli mees, kes otsustas rajada Barcelonasse jalgpalliklubi, pannes üles kohalikku spordilehte üleskutse otsimaks mängijaid. Gamper, keda Barcelonas tunti kui Joan, oli liikunud Barcelonasse 1898. aastal ärilistel põhjustel ja juba kuu pärast üleskutset, 29.11.1899, korraldas ta esimese klubi kokkusaamise Gimnas Sole’s. Ajaloolisel koosviibimisel olid koos Gamperiga Gualteri Wild, Lluís d\'Ossó, Bartomeu Terradas, Otto Kunzle, Otto Maier, Enric Ducal, Pere Cabot, Carles Pujol, Josep Llobet, John Parsons ja William Parsons. Asutati klubi ja esimeseks presidendiks sai inglane Gualteri Wild, kes oli ka eelkõige mängija.
Alguses mängijad kandsid kuulsat sinist-purpurpunast vormi, pool vormist oli ühte värvi ja teine pool teist värvi, varrukad olid vastasvärvi ja valged sokid.
Algul kasutas klubi sama vappi mis linngi, demonstreerimaks oma seotust linnaga. Hiljem, 1910.aastal juhatus otsustas, et klubil peab olema oma vapp ja korraldati konkurss leidmaks parim kujundus, mille võitis üks anonüümne klubi liige ja see vapp on siiani kasutusel.
Esimene mäng. Barca mängis tiimiga, mis oli kokku pandud inglise pagulastest Bonanovas (hetkel tuntud kui Turo park). Inglaste tiim, mis koosnes ka mõningatest Barca oma mängijatest, võitis 1-0.
Barca mängis algul erinevatel väljakutel- 1900.aastal Hotel Casanovas, 1901.aastal la carretera d’Horta, 1905.aastal el carrer Muntaner ja carrer Industria, mis oli esimene väljak, mille klubi omandas ja mahutas 6000 pealtvaatajat ja mis oli unikaalne tol ajal oma 2 seisureaga. Väljak avati ametlikult 14.03.1909, kusjuures klubil oli juba selleks ajad tiitlidki võidetud- 1901-02 Copa Macaya ja Kataloonia meistrivõistlused 1904-05 ja 1908-09.
Kümnendit 1919-1929 on nimetatud klubi kuldajastuks. Klubis mängisid tol ajal sellised nimed nagu Samitier, Alcántara, Zamora, Sagi, Piera ja Sancho, kelle oskused tõmbasid rahvast juurde ja klubi alustas oma identifitseerimist läbi kataloonia rahvuse idenditeedi.
20.05.1922 pühitseti sisse Les Corts nimeline väljak, mida varsti tunti kui „jalgpalli katedraal“. Staadion mahutas algul 30000 pealtvaatajat, hiljem kahekordistati see 60000le. Klubi omas oma 25ndaks aastapäevaks 1924.aastal 12207 liiget ja tulevik tundus roosilisena. 5 aastat hiljem, 1928-29 hooajal, võitis Barca oma esimese hispaania liiga tiitli.
20ndate keskpaigal ilmnesid esimesed mittesportlikud konfliktid. 14.06.1925, Primo de Rivera diktatuuri ajal, kui peeti Orfeo Katalaani austuseks mäng, pealtvaatajad mõnitasid hispaania rahvushümni ja valitsus sulges staadioni 6 kuuks, mis hiljem alandati 3 kuule, samas mõjutati Gamperit lahkuma. 30.07.1930 klubi asutaja suri. Edasised aastad varjutas poliitiline konflikt sportlikke saavutusi. Barca oli kriisis ja eri sfääris- finants, liikmete arvu kasv peatus ja kuigi suudeti võita mitu aastat kataloonia karikas, ei suudetud näidata võrdväärset tulemust hispaania liigas.
Kuu peale 2. maailmasõja algust mõrvati Barca president Josep Suñol Franco sõdurite poolt Guadalajara lähedal. Samal ajal oli meeskond tuuril Mehhikos ja USA-s ja enamus meeskonnast taotles eksiili. 1938.aastal oli Barcelona fashistide käes ja klubi, kui kataloonia rahvussümbol, oli tõsiste probleemide käes. Liikmeid oli selleks ajaks järgi veel 3486. Märts 1940 sai presidendiks Franco lähikondlane Enric Piñeyro. Inglisepärasest nimest Futbol Club Barcelona sai hispaaniapärane Club de Futbol Barcelona (1973 muudeti see jälle tagasi) ja neli punast triipu kataloonia lipuvapilt muudeti kaheks triibuks, mis muudeti tagasi 1949.a.
40ndatel klubi vähehaaval kosus kriisist, kusjuures 1942.aastal oleks klubi äärepealt eemaldatud võistlustelt, kuigi võideti hispaania karikas samal aastal. Järgmisel aastal toimus skandaalne mäng Madriidiga, kus Barca mängijaid ähvardati kohtunike ja politsei poolt ja Piñeyro, kuigi oli fashistide toetaja, taunis sellist kohtlemist ja astus tagasi presidendi kohalt. Hispaania liiga võidud 1944-45, 1947-48 and 1948-49 ja Copa Latina võit 1949 näitasid, et klubi oli kriisist üle saamas. Selliste figuuridega nagu César, Basora, Velasco, Curta, Gonzalvo vennad, Seguer, Biosca ja Ramallets tähistas Barca oma 50.aastapäeva 1949.aastal koos 24893 klubi liikmega. Selleks ajaks oli võidetud 21 kataloonia meistritiitlit, 9 karikat, 4 hispaania liiga tiitlit.
Juunis 1950 tuli klubisse Ladislau Kubala. Kohe selgus, et Les Corts staadion jääb väikeseks. 1951-53 võideti kõikvõimalikud tiitlid-karikad Hispaanias. Ründeliin oli tollal hirmuäratav- Basora, César, Kubala, Moreno ja Manchón.
Di Stefano afäär, mille tulemusena argentiinlane lõpuks Reali siirdus, tagandas Barca presidenditoolilt Carreto. Tema järglane Francesc Miro-Sans suunas kogu energia Camp Nou valmimisele, mis avati 24.09.1957. Uus staadion mahutas 90000 pealtvaatajat ja oli perfektne 40000 klubiliikmele. Treeneriks oli tollal Helenio Herrera ja mängijateks olid sellised nimed nagu Kocsis, Czibor, Evaristo, Kubala, Eulogio Martínez, Suárez, Villaverde, Olivella, Gensana, Segarra, Gràcia, Vergés ja Tejada. 60ndatel siiski edu ei järgnenud, võideti ainult kolm trofeed. Samas aga võimendus kataloonia idenditeet ja klubi oli enamat kui lihtsalt jalgpalliklubi tänu oma sotsiaalsele tähtsusele.
1973.aastal värvati Johan Cruyff. Ründeliin oli sel ajal selline- Rexach, Asensi, Cruyff, Sotil ja Marcial. Klubi 75.aastapäevaks oli juba 69566 klubiliiget.
1978.aastal sai presidendiks Nunez. Siit alates klubi olukord oluliselt tugevnes nii majanduslikult kui ka sotsiaalselt. Avati Mini Estadi. 1979 võideti Euroopa Karikavõitjate Karikas Baselis 30000 Barca fänni silme all. 1984-85 võideti liiga Terry Venablesi käe all, ja 1990-94 oli nn. Dream Teami aeg Johan Cruyffi käe all.
Triumfiohtuks sai 20.05.1992 Wembley staadionil mil Barca voitis Sampdoriat 1-0 ja voideti Euroopa karikas. Varava loi Ronald Koeman 112. minutil ja kuldsesse meeskonda kuulusid- : Zubizarreta, Nando, Ferrer, Koeman, Juan Carlos, Bakero, Salinas (Goikoetxea), Stoichkov, Laudrup, Guardiola (Alexanko) ja Eusebio.
Bobby Robsoniga voideti karikavoitjate karikas, hispaania karikas ja hispaania superkarikas 1996-97, liiga ja karikate duubel 1998.aastal ja liiga 1998-99 van Gaali kae all. Need jaid ka sajandi lopu viimasteks trofeedeks.
23.07.2000 sai presidendiks Joan Gaspart. 11.05.2003 toodi klubile jargmine trofee, kuid sedakorda korvpallis, mil klubi voitis esimest korda Euroliiga.
15.06.2003 sai presidendiks Joan Laporta, millega algas uus klubi ajalugu. Klubi varve hakkasid kaitsma sellised nimed nagu Ronaldinho, Giuly, Deco, Larsson ja Eto\'o.
Barca jalgpallimeeskond on voitnud oma ajaloo jooksul 16 korda kataloonia liiga, 2 korda Latin karika, euroopa karikavoitjate karika neljal korral, euroopa karika korra, euroopa superkarika korra, 24 korral hispaania karika, hispaania liiga 17 korral ja hispaania superkarika 6 korral. Barca on ainuke klubi kontinendil, kes on esindatud euroopa karikatel alates 1955. aastast.
Barca kui klubi on esindatud jargmistel spordialadel-korvpall, kasipall, saalihoki, kergejoustik, maahoki, jaahoki, iluuisutamine, saalijalgpall, ragbi, pesapall, vorkpall, jalgrattasport ja naiste jalgpall. Klubil on rohkem kui 125000 liiget ja 1600 liiget neist on mujalt kui katalooniast. Barca fanne kutsutakse ka culés.

link ka Barca humni kuulamiseks- http://www.fcbarcelona.com/downloads/FCBarcelona.mp3

[lorenzo]

Vastus teemale \'Hispaania jalgpalliklubide ajalugu\'



Recreativo Huelva- väidetavalt Hispaania vanim jalgpalliklubi


Hispaania vanim jalgpalliklubi loodi 23.detsembril 1889.aastal, pärast 22 tunni
pikkust miitingut ja klubi nimeks sai Huelva Recreation Club. Klubi lõid
inglased dr.Mackay ja Guillermo Sundheim, kes tegelesid Huelvas kaevanduseäriga.
1903.aastal klubi nimi muudeti hipaaniapärasemaks- Club Recreativo de Huelva.
Hispaania meistrivõistlustel võeti esmakordselt osa 1906.a ja 1907.a Madriidis.
1909. aastal, kui Alfonso XIII sai aupresidendiks, saadi nimetiitel- Real.
Nüüdsest oli Recreativo sõltuv ka FIFA-st, tasudes iga-aastast nn. klubimaksu 25
peseetat.
1909.aastal sai klubi ka kirja Emilio Collilt Hispaania Võimlemisühingust,
Emeterio Mugalt Valencia Spordikomiteest, Hans Gamperilt FC Barcelonast ja Don
Narciso Masferrerilt ajalehest \"Sport World\" küsimusega mis nad arvavad
tulevikuprojektist Hispaania Jalgpalliföderatsioon. 1903-1914.aasta oldi
Andaluusia tsempionid. Esimene suurtulemus välismaal saavutati 1920.aastal
Lissabonis, kui võideti kõikvõimas Lissaboni Sporting.
1918. aastal taastati oma osalus Hispaania meistrivõistlustel.
Huvitav on see, et meeskond on ainult 2 korda olnud Hispaania meistriliigas
esindatud, ülejäänud aja on oldud teises divisionis. 1978. aastal oldi esimest
korda meistriliigas. Tõus oli võimalik tänu treener Eusebio Riversile ja
president D. Jose Martinez Olive´le. Järgmisel hooajal aga taanduti tagasi teise
liigasse. Klubi seis oli nõnda kehv, et 1989-90 hooajal oldi äärepealt
pankrotis, langeti madalaimasse divisjoni kuhu üldse oli võimalik- teise
divisjoni B gruppi. Teise divisjoni saadi tagasi 1998.aastal.
Peale tõusu 2.divisjoni 1998.aastal Recreativo proovis suurendada oma
aktsiakapitali 2,690 millioni peseeta võrra. Aga 29.juulil 1999.aastal otsustas
Huelva linn maha müüa maa Colombino staadioni all, mis äärepealt oleks viinud
klubi Huelva linnast välja.
Ehitati uus staadion, mille nimeks sai Nuevo Colombino, mis asus vanal
kalaturul, ja staadion avati 8.novembril 2001.aastal. Avamängus oldi vastamisi
Newcastle`ga, mis võideti 3-0, ja ainult 6 päeva hiljem esmakordselt Hispaania
koondis külastas Huelvat ja uuel staadionil mängiti sõprusmäng Mehhikoga 1-0.
2002 aastal saavutati jälle koht meistriliigas, kuid jällegi kahjuks ainult
aastaks. 2003.aastal jõuti Copa del Rey finaali, kus kaotati Mallorcale 0-3.

[lorenzo]

Vastus teemale \'Hispaania jalgpalliklubide ajalugu\'



Hispaania kuninglik jalgpalliklubi- Real Madrid

Kõik algas 6.märtsil 1902. Grupp jalgpallifänne asutasid ametlikult Madrid Foot Ball Club´i ja moodustasid oma juhatuse- presidendiks sai Juan Padrós Rubio, viitsepresidendiks Enrique Varela, sekretäriks Manuel Mendía, raamatupidajaks José de Gorostizaga ja liimeteks Antonio S. Neyra, Mario Giralt, Carlos Mertens, Álvaro Spottorno ja Arturo Meléndez.
See juhatus valis ka meeskonna univormi, mis sai matkitud kuulsalt Londoni Corinthiansilt- valge särk ja püksid, sinised sokid ja müts ning punakasvioletne pael tikandkirjaga kaunistatuna vapil.
9.märtsil 1902. aastal Madrid mängis esimese mängu kahe enda klubi mängijatest koostatud tiimi vahel. See proov pidi tooma selguse nn. põhitiimi koosseisu suhtes ja pälvis ka esmase tähelepanu. Koosseisud olid järgmised: Sinised- Meléndez, J. Padrós, Spottorno, Gorostizaga, Mendía, Páramo, Neyra, A. Giralt, F. Palacios, Martens ja Rodero. Punased- J. Giralt, Meléndez, Molera, Salvador, Valcárcel, Spottorno, Stampher, J. Palacios, Varela, Celada ja Bueno. Tulemus polnud tähtis, aga sinised võitsid 1-0. Mäng mängiti Plaza de Toros väljakul. Klubi ruumideks oli Padrosi vendade poe „Al Capricho“ tagaruum ja La Taurina kõrts.
22.märtsil 1902.aastal „Heraldo del Sport“ avaldas inglase Arthur Johnsoni poolt koostatud artikli „kuidas mängida hästi jalgpalli?“ Johnsonist sai esimene Madridi treener.
15.aprillil 1902.aastal käis juhatus Madridi meeri juures luba küsimas korraldamaks võistlust kuningas Alfonso XIII kroonimise pühitsemiseks. Siit sai alguse hetkel teada-tuntud Copa del Rey ehk siis King Cup.
13.mai.1902 algasid meistrivõistlused suure rahvuslikku derbyga Barcelona ja Madridi vahel, mille katalaanid, omades meeskonnas palju võõramaalasi, võitsid 3-1. Lohutuseks võideti aga Barcelona Españoli 3-2, võites sellega Copa de la Gran Peña, mis oli klubi esimeseks trofeeks auhinnakapis.
8.aprillil1903 Madrid kaotas teise karikafinaali Bilbao Athleticule 3-2. Mängu lõpus Real Madridi kapten J.Giralt palus Athleticu kaptenilt Astorquialt revanshmängu kohe järgnevale päevale.
1904.aasta jaanuaris Carlos Padros loobus Madridi Jalgpalliklubide Assotsiatsiooni presidendi kohast ja võttis üle oma venna Juan Padrosi presidenditooli klubis.
18.aprill1905 Madrid võitis oma esimese Hispaania meistrivõistluste tiitli, võites Bilbao Athleticut 1-0.
23.oktoober1905 Carlos Padros korraldas esimese rahvusvahelise kohtumise Prantsusmaa presidendi M.Loubet´ Hispaaniasse riigivisiidi raames. Vastaseks oli Gallia Sport Pariisist ja mäng 1-1 viiki.
10.aprillil 1906 võideti baskide Athleticut 4-1 ja võideti seega teist aastat järjest meistrivõistlused.
30.märts 1907 tehti ajalugu, võites esmakordselt meistrivõistluste ajaloos kolmandat järjestikust aastat meistrivõistlused. Sedakorda võideti baskide Vizkayat.
13.aprill 1908 võideti juba oma neljandad järjestikused meistritiitlid, sedakorda võideti finaalis Sporting de Vigo 2-1. Adolfo Melendez sai uueks presidendiks ja Carlos Padros sai eluaegseks aupresidendiks.
31.oktoober 1912 pühitseti sisse O’Donnelli väljak, mis oli aiaga piiramata. Maa omanik oli Laureano García Comiso ja ta rentis seda Real Madridile 1000 peseeta eest kuus. Sel hooajal tegi oma debüüdi noor ründaja Santiago Bernabeu.
Järgnesid aastad mil sportlikud tulemused olid pehmelt öeldes nõrgad ja mis kulmineerusid 30.okttobril 1916 kaotusega meistrivõistluste finaalis Bilbao Athleticule 4-0.
29. juuni 1920 on klubi jaoks tähtis päev- kuningas annab klubile kuningliku tiitli- Real (kuniglik). Siitmaalt kasutab klubi seda tiitlit oma nime ees. Sündinud oli Real Madrid.
13.detsembril 1920 on klubi esimesel välisturneel, ja esmakordselt ollakse Portugalis, kus kohtutakse Benfica ja Portoga. Peale seda külastatakse Itaaliat, kus peetakse kohtumised Torinos, Livornos, Bolognas ja Genovas. Esimesed rahvusvahelised kontaktid on sõlmitud.
29.aprill 1923 avatakse Ciudad Lineali staadion. Avamängus Real võidab 2-0 Irúni. Samal ajal Atletico ehitab omale Metropolitanot, tänu millele Madridi linnast saab rahvuslik jalgpallikeskus.
17.mai 1924 avati Chamartini staadion. Kuninglik kõrgus Gonzalo tegi avalöögi mängus, kus Real oli vastamisi Inglismaa karikavõitja Newcastle´ga.
27.august 1925 Real Madrid suundub turneele Inglismaale, Taani ja Prantsusmaale, kus saadakse palju kogemusi olenemata kaotustest.
14.juuli 1927 suunduti aga edukale turneele Ameerikasse Santiago Bernabeu juhtimisel. Tulemus- 16 mängu, 9 võitu, 4 kaotust, ja 3 viiki, väravatevahega 44-22. Kõige tähtsam oli see, et uus kontinent hakkas imetlema Real Madridi.
6.september 1928 esitleti klubi uusi mängijaid- Cabo Morera Lopez ja Gaspar Rubio. Viimasest sai uus kohalik iidol.
10.veebruar 1929 mängiti esimene mäng uues Hispaania liigas ja selles võideti Barcelona klubi Europa 5-0. Real Madrid on uue liiga esimene liider.
1.septembril 1930 liitus klubiga Ricardo Zamora ja seda rekordilise 150000 peseta eest Barcelona klubist Espańol. Juba enne Realiga liitumist oli ta väga kuulus ja see kuulsus veel kasvas Reali olles.
1931-32 hooajal võideti Hispaania liiga, kaotamata ühtegi mängu.
6.mail 1933 võidetakse peale 17 aastast vaheaega Hispaania karikas, võites finaalis Valenciat 2-1.
1934-35 hooajal lõpetati nn. Betisi liiga 2.kohaga, võitis siis Betisi võistkond. Madridi ründaja Sañudo oli liiga paremuselt 3. väravakütt 17 väravaga, kusjuures tähelepanuväärne on see, et ta lõi värava ainult 5 mängus ja 3 mängus neist lõi ta 4 väravat mängus.
21.juuni 1936 tegi Zamora legendaarse viimase tõrje oma karjääri jooksul ja seda just karikafinaalis Barcelona vastu, mis võideti 2-1, kuigi lõpetati kohtumine 10kesi. Siitmaalt oli Zamora legend.
Pärast sõda, 19.aprillil 1939, Pedro Parages kutsus kokku assamblee uuesti ülesehitamaks klubi. Klubi väljak oli kahjustada saanud kõvasti, sest väljak oli antud vangide kasutusse.
5.aprillil 1941 veel üks legend mängib oma viimast mängu klubi värvides- Jacinto Quincoces, tolle aja parim kaitsja maailmas.
15.september 1943 on eriliselt tähtis päev klubi ajaloos- presidendiks nimetatakse üksmeelselt Santiago Bernabeu. Koos sellega algavad klubi ajaloo parimad ajad.
22.juuni 1944 Bernabeu ostab klubi jaoks maad uue staadioni ehitamiseks ja juba 27.oktoobril 1944 alustatakse Chamartinis uue kolosseumi ehitamist, mis pidi olema suurim Hispaanias.
9.juunil 1947 tuleb Madridi oluline täiendus- Narro, Muñoz, Pahiño, Gabriel Alonso ja Macala. Võideti Eva Duarte Peroni nimeline trofee, mis oli välja antud Argentina presidendiproua poolt.
14.detsember 1947 avatakse Santiago Bernabeu staadion. Rahvusvaheline meedia nimetab selle Euroopa parimaks staadioniks. Barinaga on esimene väravalööja uue staadionil ja avamäng Os Belenensesi vastu võidetakse 3-1.
27.jaanuar 1948 saab klubi treeneriks inglane Mr.Keeping, endine Southamptoni ja Fulhami mängija, kes viib klubis läbi ka väikese revolutsiooni mängutaktikas.
27.mail 1948 saab Santiago Bernabeust Real Madridi aupresident.
1.septembril 1950 sai ilmavalgust Real Madridi infobulletään, mille esikaanel seisis Bernabeu pöördumine „kohtle oma sõpru hästi, aga oma vaenlasi veel paremini“.40 aastat hiljem sai sellest bulletäänist tänapäevane Real Madrid Magazine.
6.märts 1952 toimusid suured klubi 50 aastapäeva pidustused, mille raames korraldati ka rahvusvaheline turniir. Turniiri võitis Kolumbia klubi Millionaires, kelle üks mängijatest jäi eriliselt silma Real Madridi fännidele- Alfredo Di Stefano.
27.detsembril 1953 esitleti Alfredo Di Stefanot kui Real Madridi mängijat.
18.aprill 1954 saadi lõpuks 21-aastase vaheaja järel Hispaania liiga tiitel. Di Stefano tähistas oma esimest aastat Real Madridis 29 väravaga ja parima väravalööja tiitliga.
4.jaanuaril 1955 klubi juhatus otsustas muuta Chamartini staadioni nime- staadioni uueks nimeks sai ametlikult Santiago Bernabeu Stadium.
1.juulil 1955 Bernabeu tõi klubi juhtimisse 2 võtmefiguuri- Antonio Calderon ja Raimundo Saporta, kellest hiljem sai viitsepresident. Nende teadmised olid hindamatud klubi edasisel arendamisel.
1955-56 hooajal võeti esmakordselt osa Euroopa Karikasarjast ja 13. juunil 1956 võideti see finaalis prantslaste Stade de Reimsi(seal mängisid tollal Kopa, Fontaine, Piantoni ja Vincent) vastu 4-3.
11.aprillil 1957 saavutati klubi rekord pealtvaatajate arvu suhtes Santiago Bernabeu staadionil, kui mälestusväärsel õhtul võideti müütilist Manchester Unitedi 120000 pealtvaataja ees.
25.aprillil 1957 toimus Old Traffordil kaasahaarava poolfinaali korduskohtumine. Manchesteri kapten Byrne kuulutas enne mängu: „Täna õhtul on Old Trafford neile põrguks. Ükski jumalik jõud ei suuda ära hoida nende väljalangemist“. Aga mõned tunnid hiljem Kopa ja Rial panid vaikima kogu Manchesteri, Real Madrid oli taganud omale pääsu finaali.
30.mail 1957 võidetakse oma teine järjestikune Euroopa Karikas ja seda Bernabeu staadionil, kui finaalis võidetakse Fiorentinat. Kui Miguel Munoz tõstab oma pea kohale võidukarika, seistes väljaku keskel, mis on valgeks dekoreeritud, poetab Santiago Bernabeu rõõmupisara- tema Real Madrid oli juba „kontinendi suur kuningas“.
28.mail 1958 saavutati oma 3. järjestikuna Euroopa karikas ja seda Brüsselis, kui võideti lisaajal 3-2 Milanot.
11.augustil 1958 värvati meeskonda Ferenc Puskas. Ta sai asendajaks Miguel Munozile, kes lõpetas oma karjääri.
1959.aastal ja 1960. aastal võideti veel 2 korral Euroopa Karikas, vastavalt Stade de Reimsi ja Frankfurti Eintrachti, nõnda on Real Madrid ainuke klubi, kes võitnud Euroopa Karika 5 järjestikusel aastal.
9.novembril 1960 lõppes lõpuks Real Madridi võidukas teekond Euroopas, kui kvalifikatsiooniringis jäädi alla Barcelonale. Kusjuures korduskohtumises unustamatu inglise kohtunik Mr.Leafe jättis lugemata 4 Reali väravat ja vilistamata uhe kindla penalti Reali kasuks.
1960-61 hooajal võideti Hispaania liiga rekordiliste numbritega- 30 mängust võideti 24 ja tiitel kindlustati juba 5 nädalat enne meistrivõistluste lõppu, Puskas sai omale Pichichi-tiitli 27 löödud väravaga.
20.august 1963 Venezuela valitsusvastased gueriljad rühmitusest F.A.L.N. röövisid Di Stefano, saamaks muu maailma tähelepanu. Asi siiski lahenes positiivselt ja pääseti paraja ehmatusega.
1964 Di Stefano lahkus Espanoli.
1964-65 hooajal võideti 5.järjestikune Hispaania liiga tiitel ja meeskonnaga ühinesid esimesed nn. hipid- Grosso, Pirri, Sanchís, De Felipe, Morollón.
11.mai 1966-hipid vallutasid Euroopa. Madrid taastas oma ülemvõimu Euroopas, võites Euroopa Karika finaalis Belgradi Partizani. Euroopa rääkis ainult biitlitest ja Real Madridist.
14.detsembril 1972 peeti Santiago Bernabeu staadioni 25.aastapäeva, mille raames lõpetas karjääri maailma kiireimaks wingeriks tituleeritud Gento.
1977.aasta aprillis värvati meeskonda sakslane Ulrich Stielike ja Juanito, kes said fännidele suurteks iidoliteks, olgugi et nad olid täiesti erinevad mängijad oma natuurilt.
2.juunil 1978 oli kurb päev kogu maailma jalgpalli ajaloos- suri Santiago Bernabeu.
Augustis 1979 alustati mängimist Santiago Bernabeu trofeele. Esimesest turniirist võtsid osa Real Madrid, Ajax, Müncheni Bayern ja Milano.
1981.aastal võideti üle pika aja Euroopa Karikas, finaalis oldi üle Liverpoolist.
11.veebruaril 1982 paigaldati maailmas esimene videotabloo staadionile ja see paigaldati Santiago Bernabeule ja seda eelkõige jalgpalli maailmameistrivõistluste tarbeks, mis toimusid samal aastal Hispaanias.
5.veebruaril 1984 tegi oma debüüdi põhitiimis noor ründetäht Emilio Butragueno, kes oli tol hetkel parim väravakütt teises divisjonis. Debüütmängus Cadizi vastu lõi ta teisel poolajal 2 väravat, aidates Realil võita 3-2, ja uus ründetäht Real Madridis oli sündinud.
!7.juulil 1984 tuuakse klubisse kuulus Michel.
80ndate lõpus võidetakse jälle 5 aastat järjest Hispaania meistritiitel, kusjuures viimasel aastal lüüakse 38 mängus 107 väravat.
2.aprillil 1992 on järjekordne kurb sündmus- autoõnnetuses sureb endine Reali staar Juanito, kes oli just tulnud tagasi mängult Real-Torino Santiago Bernabeu staadionilt.
1994.aasta suvel sai treeneriks endine Reali mängija Jorge Valdano, kes toodi üle Tenerifest. Koos temaga tulid klubisse ka sellised mängijad nagu Fernando Redondo, Laudrup, Amavisca, Quique Flores ja Cañizares.
1995.aasta veebruaris valiti presidendiks tagasi Mendoza, kes saavutas 698 häält enam Florentino Perezist. Sama aasta novembris aga Mendoza astub tagasi ja presidendiks saab Lorenzo Sanz.
1996 aasta juulis saab treeneriks Fabio Capello ja klubi värve hakkavad kaitsma veel sellised staarid nagu Seedorf, Suker, Mijatovic ja Roberto Carlos.
12.jaanuaril 1998 valiti Real Madrid FIFA poolt ajaloo parimaks klubiks. Di Stefano ja Puskas nimetati läbi aegade 10 parima mängija hulka.
24.mail 2000 võideti oma 8. Euroopa Karikas, kui finaalis mängiti üle Valencia 3-0. See oli esmakordne juhtum, kui finaalis osalesid ühe riigi klubid.
Juunis 2000 sai presidendiks Florentino Perez.
23.detsembril 2000 FIFA nimetab Real Madridi 20.sajandi parimaks klubiks. Tiitlit lähevad vastu võtma Blatterilt Perez ja nüüdne aupresident Di Stefano.
Aastal 2000 toimus ka palju kära tekitanud mängijaost- oma pearivaalilt FC Barcelonalt osteti nende tähtmängija Luis Figo, kes 2001.aasta jaanuaris sai FIFAlt kuldse jalgpalli autasu. Real Madridis oli sellise tunnustuse pälvinud varemalt Di Stefano 2 korral ja korra Kopa.
2001. aastal toob Perez klubisse oma teise galactico- Zinedine Zidane`i
August 2002 saavutati viimane trofee, mis veel auhinnakapis puudu oli- Euroopa Superkarikas, mis võideti Monakos, kui alistati Feyenoord 3-1.
Päev peale Superkarika võitu, teatab Perez 3. galactico ostust- klubiga liitub Ronaldo, kes teeb oma debüüdi 6.oktoobril Santiago Bernabeul Alavesi vastu. Tulles mängu 63.minutil, lööb ta oma esimese värava juba 64.minutil, lisades sellele veel värava 78.minutil ja Real võidab Alavest 5-2.
Juulis 2003 esitleb Perez koos Di Stefanoga oma 4.galacticot- Manchester Unitedist ostetakse David Beckham, ja sellest saab suur meediasündmus- mängija esitlusel on ligi 500 akrediteeritud ajakirjanikku.
Peale hooaega 2002-03 pole trofeesid lisandunud väärikasse auhinnakappi, mis sisaldab- 29 Hispaania liiga tiitlit, 17 Hispaania karikat, 9 Euroopa Meistrite karikat, 1 UEFA superkarikas, 2 UEFA karikat, 7 Hispaania superkarikat, 3 Intercontinental karikat, 1 Latina karikas ja 18 regionaalkarikat.

[lorenzo]

Vastus teemale \'Hispaania jalgpalliklubi



Deportivo La Coruna

Real Club Deportivo de La Coruña alguseks võib nimetada aastat 1902, kui korunjalane Jose Maria Abalo, kes õppis Inglismaal ülikoolis, tõi jalgpalli kui spordiala Inglismaalt La Coruña linna.
2 aastat hiljem, 1904.aasta märtsis, peeti linnas esimene tõsisem jalgpallipidu ja seda Gaiteira väljakul. Abalo jagas oma korunjalastest meeskonnakaaslastele mõningaid õpetussõnu endisel kuulsal härjavõitlusareenil ja meeskonna nimeks sai „Corunna“. Vastaseks oli Inglise meremehed „Dilligent“-nimeliselt laevalt.
Deportivo kui klubi ametlik ajalugu algab aastast 1906, kui formaalselt loodi Club Deportivo de la Sala Calvet, mis oli prestiizhne gümnaasium Galera tänaval. Esimene president oli Luis Cornide. Klubi oli loodud eelkõige noortele, üliõpilastele.
1908.aastal kuningas Alfonso XIII annab klubile kuningliku tiitli- Real ja samas saab temast ka klubi aupresident.
Deportivo (hispaania keeles „sport“) esimeseks mänguväljakuks oli Gaiteira väljak, millele järgnes hetkel kuulus Riazori staadion. Gaiteira väljak asus 18000 ruutmeetrisel territooriumil ja mahutas 6000 pealtvaatajat. Selle rajas Federico Fernandez Amor Calvet.
Hispaania jalgpallikoondise edu Antwerpeni olümpiamängudel 1920.aastal aitas populariseerida jalgpalli Hispaanias ja tekkima hakkasid esimesed profiklubid, Deportivo oli nende hulgas üks esimesi. Sinnamaani, kui moodustati Hispaania liiga 1928.aastal, pidas Deportivo arvukaid sõprusmänge väljaspool Galiitsiat. Hispaania liigat aga alustati teisest divisjonist, mis lõpetati esimesel aastal 8.kohaga.
30ndatel aastatel algas Deportivo tõus. 1932.aastal võideti Real Madridi karikafinaalis, kusjuures Real oli eelnevalt võitnud meistrivõistlused ilma kaotusekibedust tundmata.
Kuigi tõus oli pikaajaline ja vaevarikas, kulmineerus see sellega, et hooajaks 1941-42 tõusti meistriliigasse. Meeskonna tugitala sellel tõusul oli Hispaania koondislane Chacho. Iga Deportivo mängija sai selle saavutuse eest 2000 peseetat, kusjuures klubi enda majanduslik seis oli nõrk ja see toetusraha koguti avalikult.
Selline edu viis selleni, et 1944.aastal avati uus staadion- hetkel kasutuses olev Riazor. Esimene edukas hooaeg oli Deportivo jaoks 1949-50, mil saavutati Hispaania liigas 2.koht, kusjuures veel viimase vooru eel oldi kinni esikohas.
50ndatel lisandusid meeskonda argentiinlased Corcuera ja Oswaldo, keda ootasid superkomik- Franc, Moll ja Tino, ehk siis 4 lõuna-ameeriklast ja üks korunjalane, keda kutsuti ka „Canaro orkestriks“. Hooajal 1950-51 lõid nad näiteks 30 mängus ühtekokku 64 väravat.
50ndaid on nimetatud ka klubi kuldajastuks, mis kestis kuni 1957.aastani. Sel ajal oli treeneriks Helenio Herrera ja mängijateks oli sellised tähed nagu Suárez ja Pahíño.
Peale 1957.aastat tabas jälle kriis ja kukuti teise divisjoni mängima, kust tõusti tagasi alles 1962.aastal. Samal aastal võideti muuseas tollast Euroopa Karikavõitjat Benficat Deportivo poolt korraldataval igaaastasel Teresa Herrera trofeel. Põhiprobleemiks oli see, et kuigi oli klubil väga häid mängijaid, ei olnud klubil lihtsalt raha neid kinni hoida. Nõnda pendeldati mitu hooaega järjest meistriliiga ja teise divisjoni vahet.
Kõige halvemad ajad Deportivo jaoks olid 70ndad. 1973.aastal langeti jälle meistriliigast välja ja tagasi saadi alles 1991.aastal. Klubi oli isegi vahepeal 2.divisjoni B grupis, kust enam alla poole polnud võimalik langeda. Klubi võlad tõusid.
1988.aastal sai klubi presidendiks Lendoiro. Siitmaalt algas jälle klubi tõus. Lendoirol polnud kerge- klubi võlad olid kasvanud vahepeal 600millioni peseetani. Klubi oli omadega suht põhjas. Klubil oli oma sotsiaalse tähtsusegi kaotanud. Vaja oli üles ehitada uus klubi.
1991-92 hooajaks tõusti jälle meistriliigasse, 92-93 hooajal sai aga klubist aktsiaselts, mis oli vajalik, et meelitada juurde kapitali.See õnnestus ja esimeste suurte nimedena esitleti brasiillasi Bebetot ja Mauro Silvat.
Galiitsia uhkus oli päästetud ja klubiliikmete hulk hakkas jõudsalt suurenema, taastati oma sotsiaalne positsioon La Corunas. 92-93 hooajal räägiti klubist kui SuperDeporist. Talvine hooaeg võideti ja hooaja lõpuks oldi 3.kohal, Bebeto sai Pichichi trofee, Liano sai Zamora trofee. Esmakordselt saavutati koht UEFA sarjas. Enam ei olnud ainult Real Madridi ja FC Barcelona ülemvõim Hispaanias, esikohaheitlusse sekkus siitmaalt ka Deportivo. Siitmaalt valitses klubis ütlus „Deportivo ei müü oma mängijaid, vaid ostab“.
27.juuni 1995 on klubi jaoks ajalooline päev- võideti esimene ametlik tiitel klubile-Copa del Rey.
1996.aastal tulid meeskonda Rivaldo, Martins, Madar, Kouba, Bonnissel, Naybet, Songo´o ja Armando, aasta hiljem Flavio ja Renaldo. 97-98 hooajal aga Djalminha ja Luizao. Samal hooajal ostis FC Barcelona Rivaldo. Klubi oli 100 edukaima Galiitsia firma seas.
1999-2000 hooajal tuli Deportivosse Hollandi rundetaht Roy Makaay. 19.mail 2000 voideti oma esimene Hispaania meistritiitel, mis on samas hetkel ka ainsamaks jaanud klubiajaloos. Edukalt mangiti ka Euroopa Meistrite Liigas, jouti nii veerand- kui ka poolfinaali. Voib oelda, et edu taga oli treener Javier Irureta. Kaesoleva sajandi algus on alanud klubile vaga hasti- esimesed 5 hooaega Hispaania liigas pole saavutatud norgemat kohta kui 3.koht, koigil neil aastatel on voisteldud Euroopa Meistrite Liigas.Samas tuleb mainida, et klubi elab labi hetkel vaikest langusperioodi.

[lorenzo]

Vastus teemale \'Hispaania jalgpalliklubi



Kollane allveelaev- Villarreal C.F.


Tänapäeva üks nooremaid klubisid Hispaania liigas, Villarreal C.F., asutati 10.märtsil 1923.aastal, missiooniga edendada sporti tervikuna, spetsiaalselt jalgpalli. Esimene juhatus koosnes järgmistest nimedest: president oli keemik José Calduch Almela, sekretär oli pangaametnik José Martínez Aguilar, varahoidja oli postiadministraator Carlos Calatayud Jordá ja liikmed Juan Nebot, Alfonso Saera, Manuel Calduch, Pascual Arrufat Catalá, Vicente Cabedo Meseguer ja Manuel Amorós Fortuño. Juhatuse üks esimesi otsuseid oli rentida staadion ja rendi hinnaks kujunes 60 peseetat kuus. Samuti tuli juhatusel otsustada pileti hind mängudele. Hinnapoliitika sai järgmine- täiskasvanutele oli pääse 0,5 peseetat ja lapsed said poole hinnaga, naistele oli pääs üldse tasuta. Samal kokkusaamisel otsustati ka vormi üle- selleks sai valge särk ja mustad püksid. Selline vorm kehtis 1946.aastani, kui see vahetati praeguse kollase-sinise värvi vastu.
Villarreali koduväljak pühitseti sisse 17.juunil 1923. aastal, kui üksteiselt võtsid mõõtu Castellóni provintsi kaks tähtsaimat meeskonda- C.D. Castellón ja Cervantes. Alles 4 kuud hiljem, 21.oktoobril 1923. aastal, mängis kodumeeskond Villarreal C.F oma esimese mängu oma uuel kodustaadionil Castellóni meeskonnaga Red y Star. See oli sõprusmäng.
Esimene tähtsam sündmus toimus klubi ajaloos 1934/35 hooajal, kui pääsu eest 2.divisjoni mängiti üleminekumänge Cartagena vastu (tol hetkel 2.divisjon B ja 3.divisjoni ei eksisteerinud). Paraku ei suudetud üle mängida professionaalide meeskonda. Aasta hiljem võideti oma esimesed regionaalsed meistrivõistlused, aga kodusõda lõpetas kõik spordivõistlused sõja ajaks.
Hispaania kodusõja lõppedes saabus ka jalgpall tagasi El Madrigali staadionile (nime sai staadion 1925.aastal).
Aastatel 1939-1950 mängis klubi 2.regionaalses kategoorias, 50/51.hooajal saavutati tõus 1.regiooni.Villarreal mängis 1.regioonis aastatel 1952-1956. Viimasel hooajal võideti 1.regioon ja tõusti 3.divisjoni, kus mängiti hooajani 60/61, mil kukuti jälle 1.regionaalliigasse. Hooajal 65/66 võideti jälle 1.regionaalliga ja tõusti 3.divisjoni, kus nad mängisid 1970.aastani, mil võideti oma grupp ja tõusti 2.divisjoni. 70ndatel mängis klubi peamiselt 3.divisjonis ja see ei olnud klubi jaoks hea ajastu. 80ndate lõpus saavutati paariks hooajaks ka koht 2.divisjoni B grupis, aga lõpuks langeti ikka 3.divisjoni.
90ndad algasid tõusuga 2.divisjoni B-gruppi ja 92/93 hooaega alustati juba 2.divisjonis, kust nad enam kordagi pole allapoole langenud. 97/98 hooajal aga võideldi välja 2.divisjoni 4.koht, mis andis õiguse üleminekumängudele meistriliigasse. Vastaseks oli Sociedad Deportiva Compostela. Esimene mäng mängiti El Madrigalil 0-0 viiki. Ajalooliseks sai klubi jaoks aga 24.mai 1998, kui toimus kordusmäng Multiusos de San Lázaro staadionil- mäng lõppes 1-1 ja „kollaste“ värava lõi Alberto. Esimest korda klubi ajaloos tõusti seega „Liga de la Estrellas“( tähtede liiga).
Esimene mäng meistriliigas mängiti kuulsal Santiago Bernabeul Real Madridi vastu 31.08.1998. aastal ja kaotati. Nädal hiljem avas El Madrigal Hispaania meistriliigale oma väravad- Villarreal võttis kodus vastu Celta Vigo. Kuigi hooaja esimene pool läks hästi, kukuti ikka hooaja lõpus 2.divisjoni, kus oldi siiski ainult üks hooaeg, peale mida on kollased värvid esindatud iga aasta meistriliigas. 2003.aasta suvel võideti oma esimene Euroopa trofee- Intertoto karika finaalis võideti Heerenveni. See andis õiguse neil mängida järgmisel aastal UEFA karikasarjas, kus jõuti poolfinaali. See on ka siiaajani edukaim tulemus klubi ajaloos. 04/05 hooajal saavutati kõrgeim koht Hispaania meistriliigas- 3.koht, mis tagas pääsu UEFA meistrite liigasse.
Villarreal C.F.-l on ka maskott nimega Groguet, keda on võimalik kindlasti kohata igal klubi kodumängul El Madrigali staadionil. Groguet sümboliseerib klubi allveelaeva sümbolit, mis on klubi hüüdnimeks meistriliigas. Iseenesestmõistetavalt on maskoti värvideks kollane ja sinine. Maskotti esitleti 26.oktoobril 2001.aastal ja on suur keha, mis on allveelaeva struktuuriga ja inimese kuju ja näoga. Klubi maskotile nime leidmiseks korraldas klubi konkursi Castellóni provintsi koolides kõigi alla 15-aastaste laste hulgas. 13.detsembril 2001 valiti maskoti nimeks Groguet, kellele pani nime 12 aastane Javier Fuster Almela, kes oli sündinud just Villarrealis.

[lorenzo]

Vastus teemale \'Hispaania jalgpalliklubi



Baskide au ja uhkus- Athletic Club de Bilbao

Athletic klubi tekkelugu sai alguse 19.sajandi lõpus, mil õitsesid Vizkaya (Baskimaa) ja Inglismaa vahel majanduslikud ja kultuurilised suhted. Inglise laevad randusid Vizkaya sadamates, täis kivisütt ja inglastest spetsialiste, kes tulid arendama Vizkaya tööstust. Need samad laevad viisid baskide keskklassi noori õppima nimekatesse Inglimaa ülikoolidesse. Ja needsamad baskidest üliõpilased tõid baskide juurde jalgpallimängu, mida enne oli nähtud ainult inglastest meremehi praktiseerimas. Korraldati mänge baski üliõpilaste ja briti tööliste vahel.
Uus spordiala sütitas baske ja asjad hakkasid arenema peadpööritava kiirusega. 1890ndate alguses asutati esimene Bilbao linna jalgpalliklubi- Bilbao Foot-ball Club. See asutati briti tööliste poolt, kes olid enamjaolt Sunderlandist, Southamptonist ja Portsmouthist. Oma mänge pidasid nad Lamiakos.
1898.aastal Zamacoisi gümnaasiumi õpilased asutasid esimese baski jalgpalliklubi Athletic Club. Lõpuks veebruaris 1901 toimus kokkusaamine Cafe Garcias Enrique Goiri, Juan Astorquia ja Jose Mª Barquíni vahel, mille tulemusena otsustati ettevalmistada põhikiri, mis võeti vastu 11.juunil 1901. Esimeseks presidendiks määrati mr. Luis Márquez Marmolejo ja kui saadi tsiviilvalitsuselt tegevusluba, oligi klubi lõplikult asutatud 5.septembril 1901. Klubil oli 33 asutajaliiget. Alguses oli 2 klubi vahel tõsine vastasseis, aga varsti otsustati ühineda ja ühendmeeskonna nimeks sai Bizkaya. Selle meeskonnaga mängiti esimene mäng Burdigala Burdeos meeskonna vastu ja võideti. Selle meeskonna triumfiks kujunes 1902.aasta, mil Copa del Rey finaalis võideti FC Barcelonat 2-1. See edu viis selleni, et 1903.aastal moodustati lõplikult ka formaalselt 2 klubist Athletic Club de Bilbao. Samal aastal asutasid needsamad baski üliõpilased ka Athletic Club de Madrid, mis hiljem sai nimeks Atletico de Madrid.
Klubi täpne asutamisdaatum on siiani küsimärk ja on palju vaidlusi selle üle. Klubi ise on välja öelnud aastaks 1898.aasta, paljud aga peavad selleks 1901.aastat ja ka 1903.aastat. Samasugune debatt käib klubi originaalvärvide üle. Kuigi esimesed klubivärvid olid sini-valgetriibuline, siis 1910.aastal vahetati see punavalgetriibulise vastu. Selle vahetuse põhjuseid võib otsida 3 kooli hulgast. Üks teooria on, et nad soovisid rohkem sarnaneda Sunderlandile ja Southamptonile. Teine teooria kõneleb aga sellest, et üks Athleticu liige saadeti Britanniasse komplekti siniseid ja valgeid särke ostma, aga ta ei leidnud ja tuli tagasi punaste ja valgetega. Uskumatum teooria on aga see, et punavalged triibud olid odavamad teha, sest sama kombinatsiooni kasutati voodimadratsite tegemisel. Igatahes mõlemad klubid, nii Athletic Bilbao kui ka Atletico de Madrid, alustasid mängimist sinivalgetriibulistes särkides.
Klubi mängis alguses väljakul, mis asus Lamiakos. Saavutati triumf triumfi järel, kusjuures 1904.aastal saadi Copa del Rey karikas ilma mänguta. Vizkaya karikasarjas domineeriti samuti. 9.jaanuaril 1910 mängiti finaalis Irun Sportingu vastu ja esmakordselt punavalgetriibulises särgis.
Kui oldi üle saadud mõningatest majanduslikest probleemidest, mis oleks peaaegu viinud klubi kadumiseni, Athletic vahetas väljakut ja selle uueks asukohaks sai Jolaseta, millel peeti ka esimesed rahvusvahelised mängud. Esimene treener oli inglane mr.Sheperd ja ta treenis klubi 1 kuu.
20.sajandi teine dekaad on määrava tähtsusega klubi tuleviku suhtes. Jalgpall muutub aina populaarsemaks ja fänne tuleb iga päevaga aina juurde. Juhatus, president Alejandro de la Sotaga eesotsas, otsustab osta maad Gran Vía juurdeehituseks, San Mamési varjupaiga läheduses. Maa kuulus Novia Salcedo perekonnale ja maksis 89000 peseetat, mis tollal oli märkimisväärne summa. Projekti arhitektiks valiti Manuel Mª Smith ja tööd algasid 20.jaanuaril 1913. San Mamés staadionil oli 3500 istet ja avamine oli rahvuslik pidu, kus oli kohal ka kuningas Alfonso XIII ja kuninganna Mª Cristina. Avapeoks oli korraldatud ka 3 meeskonna vaheline turniir, kuhu oli kutsutud veel Racing Irun ja Sheperdi Busch-nimeline inglastest koostatud meeskond. Esimesena puutus palli Zuazo ja esimese värava lõi legendaarne Athleticu ja Hispaania kooondise mängija Rafael Moreno Aranzadi \"Pichichi\", kelle nimelist trofeed antakse välja Hispaania liigas esimesest hooajast alates ehk 1928/29 ja see antakse liiga parimale väravalööjale. 21.augustil 1913 on San Mamési staadion preestri Manuel de Ortúzar poolt õnnistatud ja avatud.
1914.aastal asus treeneriks mr.Barnes, kes tõi revolutsioonilise treeningmeetodi, mis muutis Athleticu võitmatuks meeskonnaks. 1916.aastal võideti tiitel 3. aastat järjest, kui finaalis oldi üle Real Madridist. Kogu Bilbao tuli tänavatele oma meeskonda tervitama.
Peale seda tiitlit oli Athletic kui halva nõiduse küüsis ja samal ajal lahkus sõja tõttu oma kodumaale ka mr.Sheperd. Kuni 1921.aastani Athletic ei mänginud kordagi karikafinaalis. 1921.aastal jõuti aga finaalini ja mängiti Atletico Madridi vastu. See jäi Pichichi viimaseks mänguks Athletic klubi särgis. 1.märtsil 1922 suri Pichichi tüüfusesse ja temast sai üle maailma jalgpalliringkondades tuntud legend.
Kui tuli treeneriks mr.Pentland, muutub klubi professionaalseks. Treeningud hakkasid toimuma kindlatel päevadel kindlatel aegadel ja Athleticu mängijad hakkasid palka saama. Väravavaht Vidal oli esimene mängija Athleticus kes sai palka.
1928-29 hooaeg tõi uue alguse Hispaania jalgpalliajaloos- tegevust alustas Hispaania oma jalgpalli liiga, mis koosnes algselt 10 klubist, Athletic loomulikult nende seas. Barcelona võitis esimese tiitli ja Athletic lõi kõige rohkem väravaid. Järgmiseks aastaks sõlmis Athletic lepingud Gorostiza ja Iraragorriga, kes koos Lafuente, Chirri ja Unamunogo moodustasid Athleticu esimese müütilise ründeliini. Selle tulemusena võideti liiga ilma kaotuskibedust tundmata. Samal aastal võideti ka Copa del Rey ja oldi esimene meeskond, kes võitis mõlemad tiitlid samal aastal. See oli edukas periood Athleticu jaoks. Läbi ajaloo suurim võit on ka sellest perioodist, mil FC Barcelonat võideti 12-1.
1935.aasta suvi on tähtis Athleticu ajaloos. Klubi läks kahe nädala pikkusele hooajaeelsele turneele Lõuna-Ameerikasse, mille tulemusena kogu ameerika kontinent teadis Athletic klubi.
Järgneval kolmel aastal ei toimunud ühtegi ametlikku võistlust kodusõja tõttu ja Athletic pidi oma klubi peaaegu et nullist uuesti üles ehitama. Esimesel sõjajärgsel hooajal saadi siiski väärtuslik 3.koht. Sel hooajal liitusid meeskonnaga ka sellised mängijad nagu Panizo ja Zarra, kes hiljem said klubis legendideks. Hakati looma tugevat meeskonda.
1.veebruaril 1941.aastal tuli valitsuselt nõue, mis keelas kõik mittehispaaniapärased nimed. Selle tulemusena sai Athletic Club’st Atlético de Bilbao. 42/43.hooajal saavutati oma endine võimsus ja kahel järgneval aastal kindlustati omale meistritiitel. Lähtuvalt reglemendist Hispaania liigas, sai Athletic, kui 5kordne tiitlivõitja, tiitli füüsiliselt enda omandusse.
1950.aastal leidis aset järgmine tähtis sündmus klubi ajaloos- klubi peakorter paigutati ümber Hurtado Amézagalt Bertendonale. Sama aasta suvel toimusid Brasiilias
maailmameistrivõistlused ja Zarrast sai rahvuskangelane, kui ta lõi otsustava värava mängus Inglismaaga Maracaná staadionil.
50ndad ei alanud Athleticule hästi, tiitleid ei suudetud võita ja treenerid pidevalt vahetusid. Paremad ajad algasid kui treeneriks sai tshehh Fernando Daucik. Klubi võitis jälle tiitleid ja ründeliini moodustasid tol ajal Iriondo,Venancio, Zarra, Panizo ja Gainza.
1957.aastal mängis Athletic esmakordselt Euroopa Karikasarjas. Kõigepealt alistati Porto ja Budapesti Honved. 3.ringis oli vastaseks Manchester United. Vihmatormis peetud mängus võideti esimene mäng 5-3, kordusmäng aga kaotati 3-0 ja kukuti edasisest konkurentsist välja.
57/58 hhoajal võideti Copa del Rey finaalis Di Stefano Real Madrid 2-0 ja seda Santiago Bernabeul. See jäi „Piru“ Gainza viimaseks triumfiks jalgpallurina, järgmisel aastal ta lõpetas oma jalgpallurikarjääri.
Athletic jätkab oma siiani käidud teed, igal aastal mängitakse Hispaania meistriliigas. Kuid järjest tugevamaks muutub surve teiste klubide poolt, eriti Athleticu staarmängijate suhtes. Näiteks ostab FC Barcelona Jesus Garay 5,5 millioni peseeta eest, mida kasutati põhjapoolse peatribüüni ehitamiseks. Seda tribüüni nimetataksegi nüüd Jesus Garay tribüüniks. Samal ajal, 60ndate alguses, mängis Athleticu eest ka tulevane müüt José Angel Iribar, kes lõpetas oma karjääri Athleticus.
Athleticu jaoks on tähtis päev 28.aprill 1962, kui San Mames sai tehisvalgustuse. Samal aastal suri mr.Pentland, kes oli jätnud sügava jälje Bilbao fännide südames. 64/65 hooajal Athletic tegi comebacki Euroopa karikasarjas kui osa võeti Fair’s Cupist. Seal jõuti ka poolfinaali, kus kaotati ungarlaste Ferencvarosele. 60ndad ei olnud just edukad klubile, sest ühtegi trofeed ei võidetud, kuigi jõuti nii mitmelgi aastal karikafinaalidesse. Alles 1969 võideti Copa del Rey finaalis Elchet. Peale seda triumfi võeti treeneriks inglane Ronnie Allen, kuid inglase suhted pressiga pole just soojad ja ta lahkub keset 69/70 hooaega.
Peale kaheaastast triumfita hooaega otsustatakse 1972.aastal tuua treeneriks jugoslaavlane Milorad Pavic. Samal hooajal võidetakse Copa del Rey finaalis Castellóni. Bilbao on jälle piduehteis ja valmistutakse klubi 75.aastapäeva pidustusteks. Sel perioodil on mainimisväärt fakt veel see, et palgatakse klubi juurde Manuel Delgado Meco, kelle ametinimetus on meeskonna füüsiline treener. Siitmaalt hakkavad ka teised klubid selliseid spetsialiste kasutama.
76/77 hooajal jõuti esmakordselt Euroopas UEFA karikafinaali. Teel finaali võideti sellised meeskonnad nagu Ujpest Dosza, F.C. Basel, Milán, F.C. Barcelona ja Racing White. Finaalis ootas Athleticut Juventus. Esimese mängu võitis Torinos Juventus 1-0, korduskohtumise võitis Athletic 2-1, kuid võõrsil löödud värava tõttu sai tiitli \"Vechia Signora\". Seda meeskonda mäletavad Bilbao fännid siiani imetlusega. Peale edukat hooaega toodi treeneriks austerlane Helmut Senekowitsch, aga tulemused märgatavalt halvenesid. Copa del Rey`s kaotati 2.divisjoni klubile Castilla, mis oli Real Madridi farmklubi jne..80/81 hooaja algul kaotati Santiago Bernabeul Real Madridile 7-1. Austerlasest treener pidi lahkuma, kuigi temalt oodati palju. Tema asemele tuli kuulus Iñaki Sáez.
1980.aastal valiti San Mamés staadion ka 1982.aasta maailmameistrivõistluste üheks staadioniks, mistõttu alustati ka renoveerimist.
81/82 hooaeg on otsustav Athleticu tuleviku suhtes. Treeneriks saab Javier Clemente, kes on just lõpetanud pallimise raske vigastuse tottu. Otsustavas rollis on meeskonnas noored nagu Urkiaga, Liceranzu, De Andrés, Urtubi, Argote, Zubizarreta....nemad koos selliste veteranidega nagu Dani ja Goikoetxea moodustasid tol hetkel väga arvestatava meeskonna, kes hakkas võitlema tiitleid Athleticule. Ja 82/83 hooajal saavutasid nad juba Hispaania liiga tiitli 27 aastase vaheaja jarel. Miljon inimest tuli tänavatele triumfeerima. Nervioni jõe mõlemal kaldal toimusid suured pidustused kogu Vizkaya alal. Järgmisel hooajal edu kordub. Võidetakse ka Copa del Rey finaalis FC Barcelonat, kusjuures Barcelona staar Diego Armando Maradona ründab mängu lõpus bravuurikalt Athleticu Miguel Solat. See vahejuhtum siiski baskide meeleolu ei varjuta. Kogu Bilbao ja Vizkaya pidutseb.
Järgmisel hooajal pole tulemused nii head kui oodati, kuigi saavutati siiski Copa del Rey tiitel. Lezama noorteakadeemiast liituvad Patxi Ferreira, Luis Fernando, Alkorta ja ostetakse mängijaid ka teistest klubidest. Suurimaks ostuks saab Lorenzo Juarros, \"Loren\", kelle eest Athletic maksab 300 millionit peseetat, mis on ka osturekord sel hetkel. Uue meeskonna treeneriks saab inglane Howard Kendall, kes on eelnevalt triumfeerinud Evertoniga, ja ta kuulutab juba hooaja alguses, et Athletic teeb kodus auhinnalaua puhtaks. Oma liigadebüüdi Kendalli meeskonnas teevad sellised olulised tulevikumängijad nagu Josu Urrutia, Ander Garitano ja Ritxi Mendiguren. Siiski pole tulemused oodatult head ja Kendall lastakse lahti.
1990.aastal saab klubi presidendiks José Julián Lertxundi ja ta toob meeskonna etteotsa jälle Javier Clemente, kes samuti ei suuda saavutada oodatud tulemusi ja poole hooaja pealt lastakse ta lahti. Treeneriks saab jälle Iñaki Sáez. Tulemused ei parane, siiski klubi juhatus usaldab teda jätkama 91/92 hooaja lõpuni.
1992.aasta suvel saabus Athleticusse sakslane Jupp Heynckes ja olukord muutus radikaalselt. Ta tõi klubisse noored Valencia, Carlos García ja Julen Guerrero. Sakslase tulek tõi uue hingamise klubisse ja esimesel hooajal saavutati 8.koht. Järgmisel hooajal saavutati juba UEFA karikasarja koht. Kuid 2-aastase lepingu lõppedes otsustas Heynckes klubist lahkuda.
Presidendiks sai Jose María Arrate, kes tõi treeneriks Javier Irureta, hüüdnimega \"Jabo\". Kuid Irureta ei saanud klubi fännidega läbi ja ta lahkus poole hooaja pealt.
95/96 hooaeg saab Athleticu ajaloo raskeimaks. 95.aasta suvel tuuakse klubisse Joseba Etxeberria, kelle väljaostuhinnaks saab 550 millionit peseetat. Treener Dragoslav Stepanovici käe all klubi vaevu saavutab koha, mis garanteerib jätkamise meistriliigas.
Juhatus teeb õige otsuse kui palkab 96/97 hooajaks treeneripostile Luis Fernándezi. Samuti hakkavad klubi eest mängima Ismael Urzaiz, Jose Mari ja Lizarazu. Selle meeskonnaga saavutatakse koht UEFA karikasarjas. Athletic on ikka veel meeskond, kes pigem ostab kui müüb ja kuigi klubist lahkuvad Karanka ja Lizarazu, ostetakse klubisse nimed nagu Alkorta, Ferreira, Lasa, Javi González, Nagore, Lacruz ja Roberto Ríos, kelle eest Athletic maksab 2000 millionit peseetat. Selle meeskonnaga saavutatakse ka oodatud tulemus- liigas saadakse 2.koht ja koht UEFA meistrite liigas. See on nagu kingituseks klubile, kes peab oma 100.aastapäeva pidustusi. Kogu Bilbao pidutseb. Pavarotti esineb San Mamésil, Brasiilia koondis teeb sõpruskohtumise Athleticuga.
98/99 hooaeg kulgeb üle kivide ja kändude. Klubi tugevdab end Roberto Martíneziga, \"Tiko\" – kes saabub Osasunast. Kuid 99/00 hooaega on samasugune Athleticu jaoks ja juhatus otsustab Fernandezi vabastada. Uueks treeneriks saab Txetxu Rojo, klubi endine mängija ja eriliige aastast 1984, kes viib sisse muudatused. Klubist lahkuvad Edu Alonso, Ferreira, Sívori, Nagore ja José Mari, ainsana ostetakse juurde Nottingham Forestist Carlos Merino ja noortemeeskonnast tuuakse Fran Yeste, Dani Aranzubia ning Asier del Horno, lisaks taasliitub klubiga Pablo Orbaiz Osasunast. Meeskonda tabab vigastustelaine ja liigas ollakse keskmikud.
1.juunil 2001.aastal valitakse klubi presidendiks Javier Uria, kes nimetab spordijuhiks Andoni Zubizarreta. Carlos Terrazas tuleb tagasi Lezama noorteakadeemiasse ning Jupp Heynckes saab treeneriks. Hooaeg algas väga hästi, aga lõpp vajus ära. Edu saavutati ainult Copa del Rey karikal, kus laeks jäi poolfinaal, mis kaotati napilt hilisemale UEFA meistrile Real Madridile, kes pidas muide tol hetkel oma 100.aastapäeva.
Athletic Club omab ka naiskonda, mis mängib Hispaania meistrivõistlustel ja ka UEFA karikasarjas ja teeb seda väga edukalt- Hispaanias on võidetud tiitel viimasel 2 hooajal.
Athletic on ainulaadne klubi Hispaanias, kelle meeskonnas on ainult baski rahvusest mängijad ja seetõttu nimetatakse klubi ka Baskimaa uhkuseks. Alates 1912.aastast on klubis mänginud ainult üks mittehispaanlane- prantsusebask Bixente Lizarazu. Klubis kehtib loosung- Con cantera y afición, no hace falta importación ehk \"meil on kohalikest koosnev meeskond ja toetajad- meil pole vaja mingit importi\". Huvitav on fakt, et kuigi see poliitika on kaasanud paljusid baski natsionaliste, on ikka mitmed klubi mängijad esinenud Hispaania koondises.
Klubi toetajaid teatakse kui Rojiblancos ja ka kui Los leones, mis on tulnud nende vapikujutisest ja kuna staadion ehitati San Mamesi kiriku lähedale. On ka legend- kui rooma impeerium pidas jahti katoliiklastele, üks lõvi keeldus söömast tsirkuses poisikest nimega Mames, tehes ta nii pühakuks.
On ainult 3 klubi Hispaanias, kes pole oma ajaloos langenud liigas 2.divisjoni- Athletic, FC Barcelona ja Real Madrid.

[lorenzo]

Vastus teemale \'Hispaania jalgpalliklubide ajalugu\'



Sevilla töölisklassi jalgpalliklubi- Real Betis Balompie


Sevilla on linn, kus peeti esimene ametlik jalgpallimatsh Hispaania territooriumil. 8.märtsil 1890.aastal toimus mäng Tabalda Hippodrome`l, milles Seville Water Works meeskond võitis Recreativo Huelvat 2-0. Meeskonnad koosnesid inglastest, ainult Huelva koosseisus oli 2 hispaanlast. Siiski jõuti Sevillas esimese klubini alles 1905.aastal, kui asutati Sevilla FC. Klubi pöidlahoidjateks olid maad omav jõukas klass. 1909.aastal 3 klubi direktorit keeldus lepingut sõlmimast Trianast pärit mängijaga, kuna too oli töölisklassist. Ülejäänud 2 direktorit ei nõustunud sellega ja lahkusid klubist, luues uue klubi Betis. Nimi on tuletatud romaani keelest Baetica, mis tähendab Andaluuusiat (Andaluusia on Hispaania kõige lõunapoolseim piirkond). Sellest konfliktist põhjustatuna on Betis töölisklassi klubi.
Klubi asutamisaeg on vaidlusalune. Klubi ise on ametlikult öelnud välja aasta 1907, mil Calle de Cervanteses asuva Escuedo Politecnia üliõpilased asutasid Sevilla Balompie klubi. See klubi liitus Betisiga 1914.aastal ja nõnda peavad paljud klubi asutamisaastaks just seda daatumit. Balompie on sõnasõnalt hispaaniakeelne tõlge inglisepärasest futbolist ja Betis on üks väheseid Hispaania jalgpalliklubisid, mis kasutab seda oma ametlikus nimes.
Igatahes asutasid 1907.aastal Escuedo Politecnica üliõpilased, vendade Castillode, Hermosa ja Wesolowsky eestvedamisel, klubi nimega Sevilla Balompie, mis oli vastukaaluks Sevilla linna teisele klubile Sevilla FC. 1908.aastal mängiti oma esimene mäng Huelvas. 1914.aastal ühineti Betis klubiga, kusjuures ühinemisel mängis tähtsat rolli inglasest jalgpalliarmastav vaimulik Jones, kes tegutses Sevillas. 1914.aastal sai klubi Hispaania kuningalt Alfonso XIII kuningliku tiitli- Real. Betico esimene mäng toimus 1915.aastal Unión Andalucía Recreativo võistlustel, kus esmakordselt kanti rohevalgetriibulist vormi. Muuseas roheline värv tähistab oliive. Samal aastal võideti Sevilla karikas, finaalis võideti FC Sevillat. Hispaania Jalgpalliföderatsiooni loomine 1913.aastal elavdas ka Andaluusia maakonnas jalgpalli märgatavalt ja hakkas toimuma iga-aastane Copa de Andalucia. Esimesel võistlusel võideti kõigepealt Athletic F.C-d, aga siis kaotati Sevillale, kes omakorda kaotas finaalis Cadiz Espanolile. 1918.aasta turniiril Canda ja Artola meeskonnad ei maksnud vajalikku osalustasu, kuna olid sõjaväega seotud, ja Betise juhtkond otsustas protestiks kasutada noori ning tulemuseks oli kaotus 22-0.
1919.aastal klubi esitles uut väljakut, Patronato Obrero, sest klubi pidi eelmiselt väljakult ära kolima linnavõimude tõttu, kes soovisid laadaplatsi suurendada. Avamatshil võideti Cadizi Espanoli ülisuurelt 12-1. 1924.aastal sai presidendiks Ramon Cáceres, kelle eestvedamisel renoveeriti Patronato staadion ja tutvustati Betisi klubi ka väljaspool maakonna piire. 1926/27 hooajal võideti Andaluusia meistrivõistlused ja sellest ajast võib nimetada Betisi professionaalseks klubiks. Kui alustati Hispaania meistrivõistlustega 1928/29 hooajal, siis nii Betis kui ka Sevilla FC pidid alustama 2.divisjonist. Samal aastal avas Sevilla FC oma uue Nervion staadioni ja avamängus võitis Betis Sevillat tulemusega 2-1.
1929.aastal avati Sevillas Ladina-Ameerika näituse jaoks staadion, kuhu Betis klubi kolis 1936.aastal ja on seal siiani. Esimesed 3 Hispaania meistrivõistluste hooaega veetis Betis 2.divisjonis, kusjuures 1929/30 hooajal oldi lähedal kukkumisele 3.divisjoni. Kuid 1931/32 hooajal võideti juba 2.divisjon, mis andis koha kõrgemas seltskonnas mängimiseks- Betis klubist sai esimene Andaluusia klubi, mis mängis meistriliigas. Võib öelda, et olukord muutus tänu Ignacio Sanchez Mejíasele, kellest sai 1930.aastal klubi president. Tema korraldusel tõsteti mängijate palku ja värvati mõned tähtsad mängijad nagu Timimi ja Adolph. Ka meistriliigas läks klubil hästi, oma esimesel hooajal saadi 5.koht, järgmisel juba 4.koht. Real Betis Balompie triumfihooajaks kujunes 1934/35, mil võideti Hispaania meistriliiga tiitel, mis on siiani ainukeseks jäänud. Järgmisel hooajal saavutati liigas 7.koht. Algas Hispaania kodusõda, mis mõjus laastavalt klubile, paljud mängijad said sõjas surma. Esimene sõjajärgne hooaeg möödus klubile raskelt. Klubi küll jätkas tegutsemist, aga langeti 2.divisjoni. 1942/43 hooajaks küll tõusti tagasi meistriliigasse, aga seal püsiti ainult üks hooaeg. Klubi tabasid suured majandusraskused. Klubi langes isegi 3.divisjoni, kus mängiti vahepeal 7 hooaega järjest. Kuid klubi leidis toetajaid, eesotsas Andaluusia Föderatsiooniga. 1947.aastal sai presidendiks Pascual Aparicio, kes hoidis ära klubi pankroti. Klubi kosus vähehaaval ja järgnevatel hooaegadel oldi juba väga lähedal tõusule 2.divisjoni, kuid erinevatel põhjustel saavutati see alles 1953/54 hooajal. Järgneval hooajal meeskond kohanes 2.divisjoni tasemega ja meeskonnaga liitusid Mounts, Guerrero, Goatherd, Suñer ja Vilariño.
Presidendiks sai Benito Villamarín, kes oli väga energiline ja ettevõtlik. Ta parandas märgatavalt klubi majanduslikku olukorda ja nende 10 aasta jooksul, mil ta oli klubi president, rahvas üle kogu Hispaania hakkas armastama Betisi klubi. 1956/57 hooajal oli treeneriks Pepe Valera. Meeskonnaga liitusid Ramoncito, Lasa, Robert ja Castilian. Klubi mänguvorm paranes märgatavalt, kuigi kohe ei saavutatud kauaoodatud tõusu. 1958/59 hooaega siiski alustati meistriliigas. Villamarin tõi klubisse sellised mängijad nagu Knoll, Oliet, Moreira, Azpeitia, Bosch, ungarlase Kucsman ja Eusebio Riversi. 1958. aastal avati Sevilla FC poolt nende uus kodustaadion Pizjuán ja staadioni avamängus võitis väljakuperemeeste meelehärmiks Betis Sevilla FC-d tulemusega 4-2. Meistriliigas saavutati 6.koht. Kõik paistis roosiline jälle, kuid paljude beticote meelehärmiks nende iidol Luis del Sol lahkus siis just Madriidi. Edukad hooajad klubil siiski jätkusid, mis kulmineerusid 1963/64 hooajal, mil saavutati kõrge 3.koht meistriliigas. See andis õiguse järgmisel hooajal osaleda Inter-Cities Fairs Cup`il, mis oli UEFA Cup`i eelkäija tol ajal. Eurohooaeg piirdus klubi jaoks siiski juba esimeses ringis, kus kaotati Stade France`le. Lisaks ilmnesid samal hooajal majanduslikud raskused ja 1965/66 hooaeg lõpetati juba meistriliiga viimastena- kukuti jälle 2.divisjoni. Kõigele lisaks lahkus klubist müütiline mängija Andrés Aranda. 2.divisjon siiski võideti järgneval hooajal ja tõusti tagasi meistriliigasse, kust aga kohe järgneval hooajal kukuti tagasi 2.divisjoni, ja seda 3 hooajaks. Klubi jaoks olid rasked hetked, sest samal perioodil suri ka nende päästeinglist president Benito Villamarín, kes võitles pikaajalise haigusega. 1970/71 hooajal saavutati jälle tõus meistriliigasse, kus püsiti 2 hooaega, et jälle langeda 2.divisjoni.
Paremad ajad algasid klubi jaoks hooajaga 1974/75, mil jälle oldi meistriliigas. Treeneripingil istus ungarlane Szusza. Klubi majanduslik olukord paranes ja juurde osteti uusi mängijaid- Eulate, Mendieta ning põhiostuks kujunes mees Valladolidist-Cardeñosa. Meeskond saavutas 9. koha. Järgmiseks hooajaks toodi meeskonda veel Landisnsky, Garcia Soriano ja Escalante. Liigas saavutati 7.koht ja Copa del Rey poolfinaalis kaotati Zaragozale.
1976/77 oli Betisile jälle rõõmus aasta, kui triumfeeriti Vicente Calderoni staadionil- võideti esmakordselt klubi ajaloos Copa del Rey. Finaalis oldi üle penaltidraamas Bilbao Athleticust. Liigas saavutati samal aastal 5.koht. Peale järgmist hooaega aga kukuti jälle 2.divisjoni. Sealt aga tõusti juba järgmisel hooajal tagasi ja kohe saavutati liigas 5.koht. 1982.aasta maailmameistrivõistluste eelsed aastad olid klubi jaoks vägagi head, liigas saavutati 5. ja 6. kohad, igal aastal mängiti UEFA Cupis, mis oli parimaks kingituseks klubi 75.aastapäevaks.
80ndate lõpus-90ndate alguses klubi hüples pidevalt meistriliiga ja 2.divisjoni vahet. Samal ajal sai klubist ka spordiaktsiaselts. Klubiga liitusid Pumpido, Kukleta ja Gabino.
90.ndatel on klubi elanud läbi nii positiivseid kui ka negatiivseid momente, olles nii mänginud 2.divisjonis kui ka võidelnud kõrgete kohtade eest meistriliigas. Peasündmuseks on Manuel Ruiz de Lopera saamine klubi presidendiks 90ndate alguses, kes aitas klubil tõusta 2.divisjonist kõrgemale ja päästis klubi ilmselgest pankrotist. 94/95 hooajal alustas Lorenzo Serra Ferreri poolt juhendatav meeskond meistriliigat. Klubisse osteti Alfonso, Finidi George ja Robert Jarni. 97/98 hooajal jõuti UEFA karikavõitjate karikal veerandfinaali, mis oli klubi säravaimaks saavutuseks Euroopas. 1998.aastal osteti rekordsumma eest Denilson.
2004/05 hooajal tuli treeneripingile tagasi Lorenzo Serra Ferrer ja ta viis klubi liigas 4.kohale, mis andis Betis klubile esmakordselt õiguse osaleda UEFA Meistrite Liigas. Ajalooraamatutesse kirjutati 11.juuni 2005, mil võideti Copa del Rey finaalis Vicente Calderoni staadionil Osasuna Athleticut 2-1. Huvitaval kombel võideti oma eelmine Copa del Rey karikas samuti Vicente Calderonil ja samuti baski meeskonna vastu.
Klubi värvide kohta on järgnev legend- 1912.aastal saabus üks klubi asutajaliikmetest, Manuel Ramos Asensio, ärireisilt Glasgowst roheliste särkidega, millel olid mustad triibud ja need võeti kasutusele klubi värvidena. Kuna tulemused oli kehvad, siis arvati, et see vorm on neetud ja mustad triibud vahetati välja valgete triipude vastu.
Klubi on võitnud oma ajaloo jooksul 1 Hispaania meistritiitli ja 2 Copa del Rey karikat.
Klubi fänne kutsutakse béticos ja neid on ametlikult klubil 38000. Klubi staadion kannab klubi hetkel ametis oleva presidendi, Manuel Ruiz de Lopera, nime ja mahutab 52000 pealtvaatajat.

[lorenzo]

Vastus teemale \'Hispaania jalgpalliklubide ajalugu\'



Üliõpilaste jalgpalliklubi Reial Club Deportiu Espanyol

RCD Espanyol de Barcelona, katalaani keeles Reial Club Deportiu Espanyol, asutati 28.oktoobril 1900.aastal Barcelona Ülikooli inseneriteaduse üliõpilase Angel Rodriguez’i poolt, kes tuli sellele ideele pärast seda, kui ta oli näinud inglise ja kataloonia meremeeste vahelist sõprusmängu. Algselt asus klubi Sarria piirkonnas, nagu ka kohalik rivaal FC Barcelona. Alguses oli klubi tuntud ka kui Sociedad Espanola de Football. Tegemist on esimese klubiga Hispaanias, mis asutati hispaanlaste poolt, vastukaaluks teistele klubidele, mis asutati peamiselt inglaste poolt.
Alguses oli klubi vormiks helekollane särk, püksid olid igal mängijal individuaalselt valida. Klubi asutaja üks sõpradest omas tekstiiliäri ja tal oli külluses üle jäänud kollast materjali mingist tellimustööst. 1901.aastast siiski mängis klubi valgetes särkides ja sinistes pükstes ning klubi oli tuntud kui Club Espanol de Futbol. Klubil läks hästi alguses kui võideti 1903.aastal oma esimene karikas- Copa Macaya (Championat de Catalunya) ning järgnevalt mängiti Copa del Rey karikale. Muide Copa del Rey karikasarjas esimene väravalööja oli Espanyoli mängija Ponz, seda siis 1902.aastal. Huvitav on fakt, et kõik Espanyoli mängijad olid üliõpilased. 1906.aastal klubi tegevus seiskus tänu majanduslikele raskustele ja ka sellele, et mängijaid lihtsalt polnud piisavalt klubil ning enamus veel klubisse jäänud mängijaid liitus X Sporting Club’iga. See klubi võitis Championat de Catalunya kolmel hooajal järjest, 1906-1908.a. 1909.aastal klubi taaselustati ja nimeks sai Club Deportivo Espanol ning 1910.aastal võeti rakendusele hetkel kehtivad klubi värvid, mis on austusavaldus admiral Roger de Lluriale. 1912.aastal andis kuningas Alfonso XIII klubile tiitli Real ning sealtmaalt tunti klubi kui Real Club Deportivo Espanol. 1914.aastal oli klubi esimest korda välismaal turneel, Portugalis.
23.aprillil 1916.aastal tegi oma debüüdi Espanyoli värvides noor 15.aastane Ricardo Zamora, legendaarne Hispaania väravavaht. Kuid Zamora läks tülli ühe klubi direktoriga, mille tulemusena 1919.aastal Zamora lahkus FC Barcelonasse, kust ta siiski 1922.aastal tagasi tuli.
14.aprillil 1923.aastal avatakse Sarriá staadion. Avamängus võidetakse U.E. Santsi 4-1 ja staadioni avavärava lööb Espanyoli mängija Tonijuan.
1926.aastal teeb klubi turnee Lõuna-Ameerikasse, et maksta Sarriá staadioni ehitus kinni.
1928.aastal oli klubi La Liga asutajaliige. Huvitav on asjaolu, et ka La Liga esimese väravalööja au kuulub Espanyoli mängijale- \"Pitus\" Pratsile. 1929.aastal võideti oma esimene Copa del Rey, kui finaalis oldi üle Real Madridist 2-1. Sel ajal mängis klubis Ricardo Saprissa, kes emigreerus hiljem Costa Ricasse, kus aitas asutada Deportivo Saprissa klubi.
1931.aastal, kui Hispaaniast sai jälle vabariik, võeti vapilt kroonikujutis ära.
1932/33 hooaeg oli samuti edukas Espanyolile, mil saavutati meistrivõistlustel 3.koht.
Teise Hispaania vabariigi ajal kandis klubi nime Club Esportiu Espanyol, mis oli katalaanipärane nimi. Siiski peale kodusõda nimi muudeti tagasi Real Club Deportivo Espanol.
40ndatel on klubi suures kriisis, millest tullakse välja alles kümnendi lõpul.
1951.aastaks on klubil 16900 toetajat ning treeneriks tuleb Alexander Scopelli, kes toob kohe ka uue hingamise klubisse.
1961.aastal saab Espanyolist esimene Hispaania klubi, mis suundub turneele USA-sse ja Kanadasse. 13.septembril 1961.aastal mängib Espanyol oma esimese ametliku mängu Euroopa karikasarjas, mil võidetakse Hannoveri 1-0.
1962.aastal esimest korda klubi ajaloos Espanyol langeb meistriliigast välja 2.divisjoni, kust siiski järgmisel hooajal tagasi tõustakse. Klubiga liituvad sellised tähed nagu Kubala (1963.aastal) ja di Stefano(1965.aastal). 1966.aastal valmistasid rõõmu Sarria staadioni külastajatele kuulus nn. delfiinide viisik- Amas, Marcial, Re, Rodilla ja José María.
1969.aastal müüdi Martial 17 millioni peseeta eest FC Barcelonale. Lisaks lõpetati dekaad järjekordse langusega 2.divisjoni, kust järgmisel hooajal siiski tagasi tõusti.
1973.aastal saavutati meistriliigas 3.koht ja esimese Hispaania klubina suundutakse Kaug-Ida turneele, mille käigus külastatakse Filipiine, Hong-Kongi ja Taimaad.
1982.aasta maailmameistrivõistlustel on Sarria staadion mänguväljakuks kolmele mängule: Brasiilia-Argentiina, Brasiilia-Itaalia ja Argentiina-Itaalia.
1989.aastal langeb Espanyol kolmandat korda oma ajaloos 2.divisjoni. Samal aastal toimuvad klubi esimesed demokraatlikud presidendivalimised, mille võidab Julio Pardo.
1993.aastal langeb Espanyol neljandat korda oma ajaloos 2.divisjoni.
Katalaanipärane nimi võeti klubi poolt uuesti kasutusele 1995.aastast.
1997.aastal tuli klubil majanduslikel põhjustel Sarria staadion maha müüa ja klubi kolis Estadi Olimpic de Montjuicile, mis mahutab 56000 pealtvaatajat.
Klubi maskotiks on papagoi- Periquito.
Klubi on võitnud Copa del Rey 1929, 1940 ja 2000.a. Hetkel ehitatakse uut staadionit Cornella/El Prat piirkonnas. Kuigi Espanyol on pidevalt olnud FC Barcelona varjus, ollakse siiski kindlalt kuue edukama klubi hulgas Hispaanias.

[Mõnuagent 007]

Vastus teemale \'Hispaania jalgpalliklubide ajalugu\'

sobib vast siia ka. Zidane\'st

[mel21]

Kuivõrd igast vikipeediad annavad vastuolulist teavet, siis küsimus asjatundjatele. Kas väljend La Liga hõlmab ametlikult ka Segundat (Liga Adelante)? Kas see on Hispaania ajakirjanduse või avalikkuse kõnepruugis Segunda kohta käibel? Kas La Liga on on üldse ametlik termin või kaubamärk (nagu LFP veebilehe päises näha)?

[wal]

Ehk on kindlam kasutada Primera ja Segunda nimesid?

[Freeze]

niita

[atleticomadrid]

Põgus pildigalerii Atletico Madridi logo eilsest ja tänasest päevast. Info laenatud Atletico koduleheküljelt.

1903. Esimene logo sarnases Athletic Bilbao omaga, klubiga millest Atletico Madrid juurdus. Logo kujutas klubi initsiaale sinisel pallil.


1917. Klubi värvid muutusid lõplikult punavalgeteks ning ühes nendega ka logo. Kujutisele ilmusid tähed ja triibud ning Madridi iseloomustavad elemendid - karu ja madroño tree. Sportlikus osas pendeldas klubi kõrg - ja esiliiga vahet.


1939. Hispaania kodusõja järel asutatakse klubi uuesti Hispaania õhujõudude liikmetega üheskoos. Militaarsusele viidates ilmuvad logole tiivad ning kuningakroon. Klubi ametlikuks nimetuseks saab Athletic - Aviacion Club de Madrid, 6st punavalgest triibust saab 4.


1947. Disain jõuab tänasesse päeva. Sõjajärgses Euroopas lakkavad tiivad - kroonid olemast, klubi nimeks saab Club Atletico de Madrid ning algab nn kuldajastu, kus aastatel 1949 -77 võidetakse 6 La Liga tiitlit, 5 Copat ning edu saavutatakse ka euroopa tiitlivõistlustel.


2008. Klubi logo saab kosmeetilist täiendust, euroopa sarjade saavutused : 2 Europa League ning 2 Supercopa Europa Trophyt.

[Punkt]

Kuna aega on ilmselgelt liiga palju käes, siis miks mitte likvideerida vanad võlad ning tuua ka Madridi Atlético ajaloost lühiülevaade. Ilmselt ma liiga hea kirjutaja pole, seega olgu öeldud, et osa tekstist (just esimene osa, kus põgus ülevaade ajaloost) on pärit jalgpallientsüklopeediast, mille peatoimetajaks oli Keir Radnedge.

Madridi Atlético on läbi ajaloo püsinud oma naabri Reali varjus, ent kuulub sellegipoolest Hispaania klubide suure kolmiku sekka ja võib uhkustada kena karjääriga rahvusvahelisel tasandil. Atléticol pole siiski kogu aeg libedalt läinud: 1930. a -te lõpus pärast Hispaania kodusõda liitus meeskond majandusliku kitsikuse tõttu õhuvägede klubiga; 1959 jäi Atlético Euroopa karikafinaali ukse taha, sest Real purustas ta poolfinaalis; 1960. a-te alguses tuli neil Realiga jagada Bernabeu staadioni, sest nende endi Metropolitano oli enne uue mänguväljaku valmimist maha müüdud. Euroopas saavutas Atlético esimese võidu 1962. a Karikavõitjate karika näol, mis oli vääriliseks autasuks sellistele mängijatele nagu Joaquin Peiro ja Enrique Collar. Kuid alates 1970. a-te alguses sai Atlético tänu sisseostetud argentiinlastele Ruben Hugo Ayalale ja Ramon Herediale uuesti kokku samaväärse meeskonna. 1974 tõestas klubi oma suutlikkust - jõudis Euroopa karikavõistluste finaali. Kuigi Atlético saavutas lisaajal Müncheni Bayerni ees edu, lasksid nad Saksa klubil viimase löögiga seisu võrdsustada.

Teises kohtumises saadud 0:4 kaotust aitas kompenseerida võimalus asendada Bayernit, mängides maailma klubide karikavõistlustel Argentiina Independiente vastu. Otsustava kohtumise saabudes oli Atlético määranud peatreeneriks oma keskväljamängija Luis Aragonesi, kes oli löönud värava Euroopa karikavõistluste finaalis Bayerni vastu. Atlético võitis Independientet skooriga 1:0 ning jõudis vähemalt üheks aastaks maailma klubijalgpalli tippu. 1980. a-te lõpus ostis Atlético ära tasakaalutu loomusega Jesus Gil. Gil pumpas klubisse kümneid miljoneid, kuid teenis pigem halva kui hea kuulsuse sellega, et palkas ja vallandas treenereid, nii nagu tal parajasti pähe tuli. Pärast rõõmustavat topeltvõitu Hispaania meistri- ja karikavõistlustel 1996 tabas Atléticot tõsine vapustus seoses esmakordse väljalangemisega 2000. a.

Toonane vastuoluline president Jesus Gil kirjeldas relegatsiooni sõnadega, et klubil tuleb veeta hooaeg põrgus, enne kui tagasi aste üles tõustakse. Paraku tuli põrgus veeta natuke kauem aega, sest esimesel hooajal jäädi peale ülikehva algust tõusust La Ligasse väga napilt ilma. Märkimisväärne oli aga see, et kuigi klubi oli langenud aste madalamale, siis sentimentaalsus klubi ümber paradoksaalselt tõusis ning Atlético keskmine pealtvaatajate arv Segundas oli 2000/01 hooajal koguni 42,950. See oli lausa nii kõva tulemus, et isegi La Ligas oli vaid kaks klubi, kes suutsid uhkustada suurema arvuga - nendeks loomulikult Real Madrid ja Barcelona. Ära tasub märkida, et Atlético polnud tol hooajal ainus suurem klubi, mis pidi Segundas pallima, sest ka Sevilla ja Real Betis ei suutnud end 99/00 hooajal aste madalamale kukkumisest päästa. Igatahes kui Atlético pidi põrgusse jääma veel üheks hooajaks, siis Sevilla ja Betis tõusid koheselt kõrgliigasse tagasi ning kolmandaks seltsiliseks sai neile Rafa Beniteze juhitud Tenerife. Teisel hooajal Segundas (2001/2002) suudeti end siiski kokku võtta ja Luis Aragonesi kindlal juhtimisel end tagasi suurde mängu viia. Kui otsida midagi head lisaks fännide tugevale toetusele, siis just neil põrguaastateil murdis põhimeeskonda nooruke Fernando Torres, kes sai kiiresti poolehoidjate suurimaks lemmikuks.



Jesus Gili periood klubi presidendina kestis 2003. aastani, aga kuna mees oli niivõrd koloriidne isik ning siiamaani paljude Atlético fännide poolt vihatud persoon, siis võiks ka sellest härrast rohkem kirjutada. Nagu ülal mainitud oli, siis Gili perioodi iseloomustas eelkõige uskumatu kannatamatus peatreeneritega ning raha hooletu lendu viskamine (tema perioodil osteti näiteks Realist argentiinlane Juan Esnaider, Itaalia väravakuningas Christian Vieri, 1996. a Euroopa meistrivõistlustel Tšehhi koondise eest häid etteasteid teinud Radek Bejbl, igatsetud mängujuht Juninho, varasemalt veel ka Paulo Futre, Molina, Penev jt). Mõni aasta hiljem tulnud relegatsioon põhjustas muidugi selle, et enamus suuremaid nimesid otsustas klubist lahkuda. Kui rääkida värvikamatest sündmustest, mis Giliga seoses on läbi käinud, siis näiteks ütles ta kord ühes raadiosaates, et "Atlético plane should crash and kill the team", kui meeskond oli parajasti tagasiteel Kanaari saartelt pärast kehva esitust Las Palmase vastu. 1996. aasta karika- ning liigavõitu tähistas mees aga elevandil mööda Madridi sõitmisega. Ja lisaks palju-palju kohtuasju, mis olid seotud kas Marbella linnaga või Atléticoga või millegi muuga. Kuidas tema 17-aastane periood klubi eesotsas lühidalt kokku võtta? 39 peatreenerit, 141 uut mängijat, noortemeeskondade sulgemine kokkuhoiu eesmärgil ja oma ego meeletu demonstreerimine.

Kui Atlético juurde tagasi tulla, siis tasub ka rääkida igale jalgpalliklubile omastest asjadest - staadionist ja klubi vapist. Läbi ajaloo on Atléticol olnud viis staadioni - klubi esimesel kümnel algusaastal mängiti Ronda de Vallecase nimelisel staadionil, järgmine dekaad veedeti O'Donnelli nimesel staadionil, mis oli tollal Madridi üks parimaid staadione. Edasi tuli juba klubi ajaloos legendaarsemaks saanud Metropolitano staadion - seal sai klubi veeta 13 aastat (1923 kuni 1936), enne kui see Hispaania kodusõja ajal osaliselt purustati. Sinna naasti tagasi alles 1943. aastal ning vahepealne aeg veedeti Estadio de Vallecasel mängides. 1966. aastal sai Atlético kolida lõpuks Estadio Manzanaresele (Manzanares on jõgi kohe staadioni kõrval) ning mis veidi aega hiljem nimetati ümber klubi president Vicente Calderoni järgi - tollal oli see staadion väga kõva sõna. Ning nagu teada, siis juba lähitulevikus plaanib Atlético kolida 73000 inimest mahutavale (võrdluseks Vicente Calderoni ligi 55 000) staadionile, mille ehitustööd juba käivad.

Klubi vapist. Karu, harilik maasikapuu ning tähed on põhimõtteliselt pärit Madridi linna vapilt ning selle sümboolika ajalugu ulatub juba 13. sajandisse, kui valitses karude ning nende maasikapuude rohkus. Seitse tähte sümboliseerivad aga Suur Vankrit, mida mujal maailmas tuntakse kui Ursa Majorit (ladinakeelne väljend). Otsetõlkes tähendab Ursa Major aga Suurt Karu ehk siis seos karudega on endiselt olemas. Punavalged triibud viitavad ilmselgelt klubi särgi värvidele.

Kui Atlético vormist rääkida, siis tuleb minna jälle täiesti klubi tekkeloo juurde tagasi. Teatavasti asutasid Atlético ju baski üliõpilased (Athletic Club de Madrid), mistõttu oli klubi tugevalt seotud Bilbao ekvivalendiga ning algaastatel olid mõlema meeskonna särgid sinivalged. Legendi kohaselt olla üks Athletic Bilbao esindajatest läinud kord Inglismaale, et osta Blackburni sinivalgeid särke, kuid neid ta paraku leida ei suutnud. Et siis mitte tühjade kätega Hispaaniasse tagasi minna, otsustas ta koju Hispaaniasse kaasa võtta hunniku Sunderlandi (osa versioone pakuvad jälle Southamptonit) särke. Ja kui Athletic Bilbao otsustas lõpuks võtta üle tervenisti Sunderlandi/Southamptoni värvid, siis Madridi klubi otsustas jääda pidama sinistele pükstele ja nõnda klubi lahutamatuks osaks saanud vorm sündiski. Kel huvi, siis on olemas üks suurepärane lehekülg, kus keegi tõsine fanatt on suutnud koguda tohutu hulga Atlético särke. Annab väga hea ülevaate.

Lisaks soovitan palavalt vaadata ka inglise teleajakirjaniku Michael Robinsoni dokki Corazon Colchonero, mis on mõned aastad tagasi tehtud, enne viimaste aastate karikavõite. Ilmselt väga paljud hispaania keelt küll eriti ei mõika, aga eks pilt anna ka emotsioone edasi ja proovin ka ise natuke lahti seletada. Youtubes on saade jaotatud kolmeks osaks. Esimene osa kirjeldab klubi aeglast teekond põrgusse ehk langemist aste madalamale 99/00 hooajal, palju on emotsionaalseid kaadreid otsustavast mängust Oviedo vastu, kus Hasselbaink näiteks penaltil eksis ning ka Copa del Rey finaalist samal aastal, kus Espanyolilt peksa saadi. Lisaks on seal osas (04:25) võrdluseks toodud ka kunagisi triumfe ning tõdeti, et kunagi oli Atlético olnud Reali kõrval Hispaania tugevuselt teine meeskond. Teist osa alustatakse meeleolukate kaadritega doblete hooajast 95/96, kus võideti liiga ja CdR finaalis võideti Barcelonat. 03:46 naastakse tagasi sinna aastasse, kus Atlético välja langemas oli ning kui tolle relegatsiooniga lõppenud hooaja lõpus said mängijad munarahe osaliseks, siis Segundas, nagu eelnevalt mainisin, tulid poolehoidjad 100% meeskonna taha tagasi (04:20). Samuti näidatakse ka noorukese Torrese esilekerkimist ning esimesi jooksusamme meeste seas (05:16) ja ka kõrgliigasse tõusmisest ilmajäämist (06:49). Kolmas osa kajastab juba kõrgliigase tagasi jõudmist ning elu peale Fernando Torrest ehk kui Forlan ja Kun ohjad enda kätte võtsid ning Meistrite Liigas Schalke purustasid.

Igatahes on nüüd Atlético ajalugu ka lühidalt siia kirja pandud ning kel soovi, siis ka Atlético koduleheküljel on põgus ülevaade tähtsamatest momentidest tehtud.

[atleticomadrid]

Selle noorteakadeemia sulgemise kohta olen kuskilt lugenud, et niiviisi sai Real Madrid Castilla omale Raul Gonzaleze.

Just nii oli. Linnarivaalid napsasid andeka poisi endale ja muu on juba ajalugu.