Bolton Wanderersi jalgpallur Fabrice Muamba, kes kuu aja eest karikamängus Tottenhami vastu platsil südamerabanduse sai ja imekombel eluga pääses, avaldas esmakordselt, kuidas šokeeriv vahejuhtum tema pilgu läbi paistis.
«Jooksin rünnakule, et Martin Petrovi tsenderduse järel löögile pääseda. Tagasi kaitsesse liikudes tundsin, et pea käib hästi kergelt ringi,» rääkis Muamba ajalehele The Sun. «See polnud tavaline peapööritus, vaid sürreaalne tunne – oleksin otsekui teinud need jooksusammud kellegi teise kehas viibides,» kirjeldas ta.
«Siis tegin veel ühe spurdi ja tajusin sama. Seejärel hakkas pilt eest kaduma. Mitte mingit valu polnud. Ma ei haaranud rinnust. Siis muutus nägemine kahekordseks. Tundsin, et olen justkui unes. Kui tajusin, et vajun kokku, ei olnud minu läheduses mitte kedagi.
Viimane asi, mida mäletan, on meie kaitsja Dedrick Boyata hüüatus, et ma tagasi kaitsjatele appi liiguksin. Tundsin, et kukun ning seejärel tundsin kahte põntsu, kui mu pea vastu maad põrkas. Ja siis oli kõik. Pimedus, tühjus. Ma olin surnud.»
Muamba oli 78 minutit kliinilises surmas ning tema südame uuesti lööma saamiseks kulus arstidel 15 elektrišokki, kaks platsil ja 13 kiirabiautos. Jalgpallur ise usub, et tema pääsemise taga olid kõrgemad jõud.
«Keegi valvas minu üle,» lausus Muamba. «Minuga juhtunu oli midagi enamat kui ime. Mängupäeva hommikul palvetasin koos isaga ja palusin jumalat, et ta mind kaitseks – ja ta ei vedanud mind alt. Olen elav tõestus, et palvetest on kasu.»
Arstid siirdasid Muambale südamestimulaatori, et tema tervist hoida, kui infarkt peaks korduma. Jalgpalluri sõnul on tegemist äärmiselt kummalise tundega. «Olin operatsiooni ajal teadvusel. Aga ma olin nii rahulik, et jäin selle käigus magama. Tunnen naha all südame kohal rinnus metallplaati. Mul oleks nagu ühe südame asemel kaks,» lausus Muamba.
Postimees.ee
«Jooksin rünnakule, et Martin Petrovi tsenderduse järel löögile pääseda. Tagasi kaitsesse liikudes tundsin, et pea käib hästi kergelt ringi,» rääkis Muamba ajalehele The Sun. «See polnud tavaline peapööritus, vaid sürreaalne tunne – oleksin otsekui teinud need jooksusammud kellegi teise kehas viibides,» kirjeldas ta.
«Siis tegin veel ühe spurdi ja tajusin sama. Seejärel hakkas pilt eest kaduma. Mitte mingit valu polnud. Ma ei haaranud rinnust. Siis muutus nägemine kahekordseks. Tundsin, et olen justkui unes. Kui tajusin, et vajun kokku, ei olnud minu läheduses mitte kedagi.
Viimane asi, mida mäletan, on meie kaitsja Dedrick Boyata hüüatus, et ma tagasi kaitsjatele appi liiguksin. Tundsin, et kukun ning seejärel tundsin kahte põntsu, kui mu pea vastu maad põrkas. Ja siis oli kõik. Pimedus, tühjus. Ma olin surnud.»
Muamba oli 78 minutit kliinilises surmas ning tema südame uuesti lööma saamiseks kulus arstidel 15 elektrišokki, kaks platsil ja 13 kiirabiautos. Jalgpallur ise usub, et tema pääsemise taga olid kõrgemad jõud.
«Keegi valvas minu üle,» lausus Muamba. «Minuga juhtunu oli midagi enamat kui ime. Mängupäeva hommikul palvetasin koos isaga ja palusin jumalat, et ta mind kaitseks – ja ta ei vedanud mind alt. Olen elav tõestus, et palvetest on kasu.»
Arstid siirdasid Muambale südamestimulaatori, et tema tervist hoida, kui infarkt peaks korduma. Jalgpalluri sõnul on tegemist äärmiselt kummalise tundega. «Olin operatsiooni ajal teadvusel. Aga ma olin nii rahulik, et jäin selle käigus magama. Tunnen naha all südame kohal rinnus metallplaati. Mul oleks nagu ühe südame asemel kaks,» lausus Muamba.
Postimees.ee
Kommentaar