Arsenal

[malagar]

Elan Oti hirmuvalitsuse all, internetti saan, kui teda toimetuses pole. Täna on muidugi abiks ka see, et homme lehte pole.

Kuid ma mõtlesin sellele Arsenali fännide vaatenurgale veel ja tundub, et kõige lihtsamalt saab seda kirjeldada muidugi läbi mehe ja naise suhte ehk tavaline 80/20 probleem, mida esineb ka äris ja mujal.

Ütleme, et meil on Toomas, kes ei karda MYKOPLASMA URETRHITIST, ja Tiina, kes vaatamata mehe julgusele pole nõus (reference: http://foorum.soccernet.ee/showthrea...ikkumise-teema). Muidu on nende suhe suurepärane, kuid ikka see üks asi. Hullult käib närvidele, et kuidas siis nii, et ei saa ja nagu ei saagi.

Olgu siis öeldud, et Arsenali fännidele on MYKOPLASMA URETRHITIST tiitel ja Tiina Wenger. Äkki keegi ei saa aru.

Nii hakkab Toomas ringi vaatama ja on veendunud, et kuskil ikka saab. Kuskil on see ideaal. Leiabki Pille, kes on täiesti valmis kõigeks.

Toomas ei suuda enda õnne uskuda ja sukeldub uude seiklusesse, heites Tiina kõrvale ja juubeldades, et nüüd on elu täiuslik. Kuid võta näpust. Tõsi, Pille vallatustele ei saa Tiina tõesti vastu, kuid muidu on naine üks kuradi nõid: süüa ei tee, näägutab ja joob ennast soliidses seltskonnas täis ja lällab. Lisaks on tegelt natuke kole ja üldse.

Ja vot siin peitubki siis 80/20 teooria sisu. See 20%, mida sul pole, tundub millegipärast väärtuslikum, kui see 80%, mis sul on. Siin tehaksegi vigu, sest ei suudeta mõelda sellele, et 80st loobudes ja 20 poole minnes ei pruugi tehe olla 100, vaid hoopis midagi muud. Näiteks 18 või 56.

Samuti tuleb möönda, et kuna ühelgi Eesti Arsenali toetajal pole tegelikult midagi mängus (õlleraha? emotsionaalne ruineerumine, kui Chelsea fänn mõnitab?), ongi lihtsam seda viga teha.

On imetlusväärne, kuidas Wenger ja Arsenali juhtkond (keda ei saagi mingite Venemaa rikkurite või šeikidega võrrelda) on suutnud piiri tajuda ja nendes piirides tegutseda.

56 on muide ka arv, mitu aastat tagasi Tottenham viimati tiitli võitis. Ja 18 on järjestikused St Tottenham Dayd. Kontekstiks.

Ma saan aru et sul on anaalse vahekorra puudujääk aga ei ole vaja oma nilbusi siin välja elada - mine räägi parem Otiga. Pealegi arsenali puhul on Tiina vanadussurma suremas ja pole mõtet eutanaasiaga venitada. Lisaks veel et olen kindel et ka siinsetel fännidel on investeering arsenali suurem kui ölleraha, pealegi ega ainult siin uut treenerit ei soovita.

[malagar]

Aga kui mängijad soovivad tema jätkamist?

Saavad üle

[ChiefK]

Kogu see InWengerWeTrust vs. WengerOut on tekitanud klubi ümber negatiivse aura ning on kohati verine juba, Emirates on muutunud kohaks kuhu tullakse nautima ja punkte vôtma. Küsimus juhkonnale ja wengeril: mida teha, et klubi oleks jälle ühtne? ...

Ma alati olnud pro-wenger aga pean tõdema, et temaga tiitel uuesti on roosamanna. Toetan kuni pukis ja olen uhke, et meil on olnud selline mees eesotsas. Kui ta lôpuks call it a day siis vaatame edasi mis uus seiklus toob. Igatsen aega kui wengeril oli aega manageerida ning dein tôi mängijaid talle, tean seda aega ei saa tagasi aga abi oleks ju teretulnud. Peace!

[Martin]

Võib nii minna nagu kirjeldasid, aga võib ka teisiti (edukamalt) minna. Miks sa arvad, et asendus Wengerile saab olla ainult mingi krõll?

Absoluutselt ei pruugi, kuid ma proovin mõista, et mis see edu on. Senise põhjal tundub see olevat pigem siiski tiitel (napp teiseks jäämine on edu?) või siis CLi võit. Kui omaniku mudel on selge (see on püsimine tipu lähedal ja alatine lootus, et seekord tuleb), siis see tundub lihtsalt ülikõrge riskiga ettevõtmisena, sest pinge, mis uuele tegelasele peale pannakse on võrdlemisi uskumatu, lisaks pole sellel isikul enam müütilisi kaitsekihte, mis on Wengeril.

Et mina saan küll aru Arsenali fännidest, kes on valmis selle riski võtma treenerivahetusega.

Mis riski Arsenali fännid võtavad? Et ei pira mänge enam või ei osta särki? Fännidel pole mingit riski. Seetõttu nad saavadki jaurata, sest ükskõik kuidas otsus läheb - nemad ei vastuta ja saavad pärast seletada, et süüdi on ilm, finantskriis, Trump, ajakirjandus vms. Nemad pole kunagi süüdi. Kui läheb edukalt, siis muidugi tänu nendele.

[ericbana]

Mis riski Arsenali fännid võtavad? Et ei pira mänge enam või ei osta särki? Fännidel pole mingit riski. Seetõttu nad saavadki jaurata, sest ükskõik kuidas otsus läheb - nemad ei vastuta ja saavad pärast seletada, et süüdi on ilm, finantskriis, Trump, ajakirjandus vms. Nemad pole kunagi süüdi. Kui läheb edukalt, siis muidugi tänu nendele.

No emotsionaalse riski, et depressioon post Wengeri ajal võib olla veel hullem, kui on olnud viimased aastad. Ja, et mingi aeg makstakse pappi veel kesisemate tulemuste eest kui praegu. Ma pole nõus, et fännidel pole riski. Lõppkokkuvõttes suur hulk sellest ongi fännide raha, millega Kroenke toimetab. Palju ta ise üldse on investeerinud Arsenali (pole täpselt kursis, aga pakun, et mitte eriti palju)? Fännidel on risk täpselt samamoodi, soovides Wengeri lahkumist. Ega pärisfännid (kes mingi 10-20-30 aastat pidevalt mängudel on käinud), ära ei kao. Isegi siis, kui post Wenger aeg peaks mõni aeg tulemuste mõttes veel hullem olema.

Muidugi mastaapide mõttes on selle üksiku fänni papp, mis ta aastas Arsenali peale kulutab tilk meres (või Özili mingisugune poole päeva palk). Aga ka fänni jaoks on treenerivahetus siiski risk. Mitte küll otseselt nagu juhatuse härradel. Aga fänni jaoks väljendub risk selles, et olla valmis maksma mingi aeg (vb isegi paar aastat) sama raha või isegi rohkem, sitema produkti eest.

[JuriM]

Absoluutselt ei pruugi, kuid ma proovin mõista, et mis see edu on. Senise põhjal tundub see olevat pigem siiski tiitel (napp teiseks jäämine on edu?) või siis CLi võit. Kui omaniku mudel on selge (see on püsimine tipu lähedal ja alatine lootus, et seekord tuleb), siis see tundub lihtsalt ülikõrge riskiga ettevõtmisena, sest pinge, mis uuele tegelasele peale pannakse on võrdlemisi uskumatu, lisaks pole sellel isikul enam müütilisi kaitsekihte, mis on Wengeril.



Mis riski Arsenali fännid võtavad? Et ei pira mänge enam või ei osta särki? Fännidel pole mingit riski. Seetõttu nad saavadki jaurata, sest ükskõik kuidas otsus läheb - nemad ei vastuta ja saavad pärast seletada, et süüdi on ilm, finantskriis, Trump, ajakirjandus vms. Nemad pole kunagi süüdi. Kui läheb edukalt, siis muidugi tänu nendele.

Vaata Martin, see stabiilsus on kena ja ilus nii mõnegi tippklubi fänni seisukohast, aga probleem pole mitte ainult Premieris varakult tiitlikonkurentsist langemine, vaid see üleüldine mentaliteet suurtes mängudes.

Champions League top 16 mängud on ideaalne näide, mitte et kohe ja nüüd peaks saama Barcelona, Bayerni jne meeskondade vastu, aga see kuidas eneseusust on tihti puudu jäänud ja ei suudeta end kokku võtta kriitilistel hetkedel.

Ma täiesti mõistan mõlemaid osapooli, aga vaadates viimaste aastate tendentsi, siis see "igav" stabiilsus ja pidev pettumine on ehk vallandanud reaktsiooni, kus ainuke lahendus on tõesti uue peatreeneri otsimine.

[coco]

Arsenal on tennise Grigor Dimitrov, potensiaali nagu on ja enne igat slämmi justkui nagu oleks siiski üks võimalikest pretendentidest, aga päeva lõpuks jääb alati puudu, vahest palju, teinekord natuke vähem. Muidu ka ju igati lahe säga, mängib teinekord väga ilusat mängu ja ajab oma asju igati lugupeetavalt.

Ei saa eeldada, et Dimitrov üks hommik peeglisse vaatab ja et sealt Nadal või Djokovic vastu vaatab. See ei ole mõistlik, alustuseks peaks sealt näiteks Wawrinka vastu vaatama - potensiaali oli pikalt, aga tulemusi ei hakanud tulema enne, kui peas asjad korda sai.

Arsenali fännid ei eeldagi, et nende Dimitrov üleöö Federeriks moondub. Vaja on peas asjad korda saada(juhtkond) ja ehk uue treeneriga hakkab ehk tulema. Viimaste aastate märgid on pigem sellised, et mindset hakkab paika loksuma aga treener on muutunud järgmise sammu tegemiseks pärssivaks teguriks.

[eika]

Vaata Martin, see stabiilsus on kena ja ilus nii mõnegi tippklubi fänni seisukohast, aga probleem pole mitte ainult Premieris varakult tiitlikonkurentsist langemine, vaid see üleüldine mentaliteet suurtes mängudes. Champions League top 16 mängud on ideaalne näide, mitte et kohe ja nüüd peaks saama Barcelona, Bayerni jne meeskondade vastu, aga see kuidas eneseusust on tihti puudu jäänud ja ei suudeta end kokku võtta kriitilistel hetkedel..

Arsenali üldine mentaliteet Meistrite Liiga suurtes mängudes? Eem...seda, et...millal üldse mõni inglane sai edasi Barca-Bayern-Realile vastu CLis? Ainsad "edulood" inglastel viimastel aastatel on need, kui on 1.ringis vastu saadetud kotikud (ja järgmises PSG). Kui Barca-Bayern-Real trio on vastu tulnud, siis on ikka kõigil inglastel, kes üldse nii kaugele on jõudnud, kellad olnud. Ja pahatihti on teistel suurtel probleeme isegi grupist läbi tulemisega. Kas ka teistel Inglismaa suurtel vale mentaliteet olnud nagu Arsenalil või...noh...äkki on Arsenalil lihtsalt räigelt ebaõnne, et CLis pole saadud ühte kotik-vastaste-seeriat.

15/16
Arsenal. Barca lükkab välja*.
City. Kiievit võidetakse, PSG võidetakse ja Real lükkab välja.
Chelsea. PSG lükkab välja.
ManU. Ei saa grupist edasi.

14/15
Arsenal. Monaco lükkab välja**.
City. Barca lükkab välja.
Chelsea. PSG lükkab välja.
Liverpool. Ei saa grupist edasi.

13/14
Arsenal. Bayern lükkab välja
City. Barca lükkab välja.
Chelsea. Galatasarayd võidetakse, PSGd võidetakse ja Atletico Madrid lükkab välja.
ManU. Olympaikost võidetakse ja Barca lükkab välja.

12/13
Arsenal. Bayern lükkab välja.
City. Ei saa alagrupist edasi.
Chelsea. Ei saa alagrupist edasi.
ManU. Real lükkab välja.

Okei, 11/12 hooajal suutis Chelsea Barca ja Bayerniga mängida. Aga see ka suur erand, sest enne seda jõudis ManU nii finaali, et mängis Marseille, Chelsea ja Schalkega (Hispaania hiiud oli teisel pool) ja ilmselgelt saadi finaalis Barcalt sisse (Arsenal kukkus sel aastal sama Barca vastu välja). Aasta enne seda lükkasid Barca ja Bayern taas Inglismaa edukaimad klubid ehk Arsenali ja ManU välja. Et ma ei saa aru, mille poolest see Arsenali mentaliteet nüüd nii teistmoodi on kui teistel inglastel?

* -e- jep, parandatud
** jupjup, Arsenali Monacolt sissesaamine rikub antud teooria ära, aga üldpilti mu meelest siiski ei muuda.

[coco]

Suht kindel, et eelmine aasta saime barcalt sisse. See aasta on erand, sest tegime lõpuks oma töö grupis ära aga saime 'preemiaks' ikkagi raske loosi. AGa eelnevatel kordadel, kui vastu oleme 2x bayerni saanud ja 2x barca, siis on kõigil juhtudel märksõna ikkagi see, et grupis mängiti lolli ja jäädi teiseks. Lisaks, Monacolt ja Milanilt kaotused on seal seerias samuti.

Wengeri resümee CLis ei ole kiita, 20 korda on osa võetud küll aga ette on näidata 1 finaal ja vist 2 poolfinaali. See on ikka pehmelt öeldes kesine seeria. Oleme lihtsalt keha augutäiteks.

[SleepWalking]

See on ikka pehmelt öeldes kesine seeria. Oleme lihtsalt keha augutäiteks.

Grupist edasisaamiste maailmarekord ei ole Wengeri käes?

[cabron]

Kokkuvõttes on see lootus sama idiootne, nagu vaadata sama filmi 10 korda ja iga uuestivaatamise alguses loota, et seekord äkki lõpeb film kuidagi teisiti. Ei lõpe ju.

ma iga aasta jõulude aeg loodan, et ehk Gruber ei kuku seekord alla, aga tutkit

[Nasfal]

Samas eks ta ole kahe otsaga, iga aasta on kena ju vaadata CL ja playoffe, kuid kui tuleb mõni Liverpooli, Chelsea, Manu fänn, ja ütlevad aga meil on CL trofeed ning me ei mängi eranditult iga aasta CL, siis nagu ei maitse hästi enam see.

[coco]

Grupist edasisaamiste maailmarekord ei ole Wengeri käes?

Jah, tõsi. Aga minu jaoks kuulub see sinna 3-4-3-4-3 kategooriasse. Ma parem oleksin näiteks ManU, Liverpool või Chelsea, kes on vahest grupist langenud, vahest pole üldse peale saanud aga kõigil on vähemalt 1 võit viimase 20 aasta jooksul ette näidata.

Et jõuame jälle spordi olemuse juurde tagasi, kelle jaoks on tähtis võit, kelle jaoks osavõtt.

[SleepWalking]

Et jõuame jälle spordi olemuse juurde tagasi, kelle jaoks on tähtis võit, kelle jaoks osavõtt.

Väärikas oleks olnud lõpetada muidugi ca üks lause (või siis paar postitust) varem. Aga no hea küll.
Lõpetan tõdemusega, et seisukohtade lähenemist ei toimunud.

[coco]

Kahju. Eks muidugi seisukohtade lähenemist ei saagi toimuda, kui üks pool lihtsalt klapid silme ees ignoreerib talle 10 erineva nurga alt esitatavaid argumente. Eks paljuski, nagu sa ise oma avakõnes tõdesid, on asi ilmselt ka juba vanuses. Keskeas inimesed ei viitsi enam mässata ja üritada maailma muuta, veel vähem iseennast või oma maailmavaateid. Tuleb rahul olla sellega mis on, eksole. No mul on keskikka jõudmiseni veel mõned aastad aega, las ma siis jauran edasi.

Tuleb kord päev, kui Arsene Wenger ei ole enam Arsenali treener. Ja ma julgen öelda, et see päev ei ole ilmtingimata halvem päev. Arsenalil on vast ka siis ikka seda klassi, mida sa nii kõrgelt hindad, jätkuvalt palju. Ja ehk on sportlikku edu ka jälle rohkem. Ja me kõik mäletame vast Wengerit ikka hea sõnaga kui revolutsionääri Arsenali ajaloos, sõltumata praegusest kahe koolkonna maailmavaadete konfliktist. Kuigi tuleb tõdeda, et aastatega on sinu esindatav koolkond õige väikeseks kokku tõmbunud.

Lõpetuseks, nii kaua kuni Arsene Wenger on Arsenali treener, nii kaua ma ka taon oma trummi, et ta ei peaks seda enam olema. Kui see sind rakutasandil närvi ajab, siis ma ei oska midagi muud soovitada, kui mind lihtsalt ignoreerida, funktsioon selleks on foorumis täiesti olemas. Kuigi, ma kahtlustan, et see ignooritavate nimekiri võib päris pikaks venida, kui veel mingi 3 aastat sama jama peaks tulema.