Võtan siis ka mängu paari sõnaga kokku.
Kõigepealt piletite ostmise järelkaja. Paistis, et sehr schön, Werderi kodukalt saab enamvähem normaalse 35 euriga piletid kätte. Paraku osutus see ootamatult suureks keberniidiks. Pärast kohtade väljavalimist (liiga palju polnud neid enam jäänud!) ja krediitkaardi andmete sisestamist tuli end ootamatult veel kas ID-kaardi või pangalingi kaudu autentida. What could go wrong? Nii mõndagi. Kõigepealt sai testitud oma uhiuut Idkaarti. Peale mõningat mõtlemist ütles kiri ekraanil, et kaardiga on mingi error ja mine tagasi. Läksin tagasi, aga nüüd pidin juba taas uuesti istekohti valima ja krediitkaardi numbreid sisestama. Kuni jõudsin taas autentimiseni. Idkaart ei töötanud endiselt. Scheisse. Uuesti tagasi, uuesti kohti valima. Ainult et nüüd enam 35-seid pileteid ei olnud, alles vaid 45-sed. Hea küll, proovin siis seekord pangalinki. Võite arvata, kas see töötas või jäi lehekülg lihtsalt tulemusetult loadima. Himmelherrgott. Enne kui jõudsin päris rabanduse saada, avastas õnneks proua, kes minu saamatusest kuuldes paralleelselt pileteid osta üritas, et kui autentimisel pangalinki kasutada ja lehekülje laadimise ajal backi vajutada, läks vastu ootusi tehing korda. Odavaimad piletid olid selleks ajaks küll juba 50eurised. Mis seal ikka, tervitan nii saksa kui eesti e-riiki ja loodan, et kunagi hakkab see reaalselt ka tööle.
Muus osas töötas kõik sujuvalt – kirjutasin klubi infomeilile, et kas on võimalik piletid ka kohapealt kätte saada ja juba poole tunni pärast tuli vastus, et piletid ootavad mind 6. värava juures kioskis. Tegelikult oleks võinud kogu see jama olemata olla – mängule sõitis ka grupp Flora fänne eesotsas Senaatoriga, kes lootsid piletid osta staadioni eest ärikatelt ja see neil ka täitsa õnnestus – sealjuures seisu- ehk fännisektorisse vist 40 euri eest.
Mängust endast. Statka ümbruses käis tõsine Schalke-fännide pidu. Kohale oli tuldud ilmselt juba tunde varem, õlut oli kaasa ostetud lademetes, lämiseti ja grilliti. Staadionile minekuga ei olnud kellelgi kiiret ja kõik olid kenasti porujommis. Veel pool tundi enne avavilet tundus, et peaüritus käibki hoopis staadioni ümber, turvad väravates igavlesid, sisse ei tahtnud keegi minna. Eks õlut oli ju palju kaasa võetud ja see tuli ära juua! (Õlut sai muidugi osta ka staadioni ümber ja staadioni sees, aga seal küsiti selle eest näotud 4 euri kopikatega.) Sinised ja rohelised olid kõik läbisegi ja paistis, et üksteise suhtes igati sõbralikult meelestatud, ehkki pärast kuulsin, et mõnel oli staadioni ees ikka pudeliga pea lõhki ka löödud.
Kui kõik lõpuks oma kohtadele jõudsid, siis silma järgi oli muidugi täismaja, aga ametliku info kohaselt jäi kapatsiteedist 400 puudu ehk publikut oli 42100. Kohad olid meil Nordkurvel üsna kodufännide ligidal ja seepärast sai sellest sektorist hea ülevaate. Pürot ei olnud, kui mõned paugutajad välja arvata. Laulu, tundus, lasid pikemalt ja pidevamalt Schalke fännid nagu võõrsilfännidele kohane. Kodufännikal käis küll pidev võimlemiskava ehk üles-alla hüppamine, see nägi väga vahva välja. Mina ise igaljuhul elasin Werderi toetaja rolli aktiivselt sisse ja kui olin kohtuniku suunas lasknud rõveda serbohorvaadikeelse sõimu, vaatasid kõrvalistuvad (vist) balkanisakslased tunnustavalt. Üks neist tegi juttu ja küsis, kus me töötame ja ei jäänudki ilmselt lõpuni uskuma, et me oleme tõesti tulnud kuskilt Eestist Bremenisse mitte teenima, vaid väikesele Fussbal-ferienile. Vähemalt oli ta väga rõõmus, kui ütlesin, et Aaron Hunt on kõva vend ja näitas mulle Hunt! Hunt! iga kord, kui see palli sai.
Kes bundesligat jälgib, see vast teab, et mängu jagus üldiselt ainult esimeseks poolajaks. Oli nii pealelööke kui kollaseid kaarte, oli ka väravaid – poolaeg lõppes 1:1. Teisel poolajal hakkas tunduma, et Werderil ei ole võitmiseks kvaliteeti ja Schalkele näis viigist piisavat. Veeretati kuidagi lõpuni ära ja skoor rohkem enam ei muutunud, hea kui mõni pealelöök tehti - mis oli muidugi kokkuvõttes meie jaokskerge pettumus. Ülejäänud staadion paistis õlgu kehitavat ja enam-vähem rahul olevat. Diego-suguseid talente enam ei ole, aga vähemalt alla me ka ei kuku, nagu ütles üks kutt, kellega rääkisime. Küllap läheb kõik jälle paremaks! Takkatraavi lugesin ka ajalehtedest üle, mis mängu kohta kirjutati – kiideti di Santo väravat ja laideti tema rumalat kollast ning arvati, et Elia on hakanud nüüd mängima ainult selleks, et suvistele võimalikele uutele kosilastele silma jääda.
Pärast mängu läks rahvas laiali väga sujuvalt. Politseinikud haigutasid sirges rivis. Mingi osa Schalke omasid viidi küll sireenide saatel linnaliinibussides raudteejaama, teine osa jalutas ilma politsei abita linna peale laiama. Ilm oli soe ja sombune nagu jaanipäeval Eestis, tegime grüünes mõned õlled veel meiegi.
Kõigepealt piletite ostmise järelkaja. Paistis, et sehr schön, Werderi kodukalt saab enamvähem normaalse 35 euriga piletid kätte. Paraku osutus see ootamatult suureks keberniidiks. Pärast kohtade väljavalimist (liiga palju polnud neid enam jäänud!) ja krediitkaardi andmete sisestamist tuli end ootamatult veel kas ID-kaardi või pangalingi kaudu autentida. What could go wrong? Nii mõndagi. Kõigepealt sai testitud oma uhiuut Idkaarti. Peale mõningat mõtlemist ütles kiri ekraanil, et kaardiga on mingi error ja mine tagasi. Läksin tagasi, aga nüüd pidin juba taas uuesti istekohti valima ja krediitkaardi numbreid sisestama. Kuni jõudsin taas autentimiseni. Idkaart ei töötanud endiselt. Scheisse. Uuesti tagasi, uuesti kohti valima. Ainult et nüüd enam 35-seid pileteid ei olnud, alles vaid 45-sed. Hea küll, proovin siis seekord pangalinki. Võite arvata, kas see töötas või jäi lehekülg lihtsalt tulemusetult loadima. Himmelherrgott. Enne kui jõudsin päris rabanduse saada, avastas õnneks proua, kes minu saamatusest kuuldes paralleelselt pileteid osta üritas, et kui autentimisel pangalinki kasutada ja lehekülje laadimise ajal backi vajutada, läks vastu ootusi tehing korda. Odavaimad piletid olid selleks ajaks küll juba 50eurised. Mis seal ikka, tervitan nii saksa kui eesti e-riiki ja loodan, et kunagi hakkab see reaalselt ka tööle.
Muus osas töötas kõik sujuvalt – kirjutasin klubi infomeilile, et kas on võimalik piletid ka kohapealt kätte saada ja juba poole tunni pärast tuli vastus, et piletid ootavad mind 6. värava juures kioskis. Tegelikult oleks võinud kogu see jama olemata olla – mängule sõitis ka grupp Flora fänne eesotsas Senaatoriga, kes lootsid piletid osta staadioni eest ärikatelt ja see neil ka täitsa õnnestus – sealjuures seisu- ehk fännisektorisse vist 40 euri eest.
Mängust endast. Statka ümbruses käis tõsine Schalke-fännide pidu. Kohale oli tuldud ilmselt juba tunde varem, õlut oli kaasa ostetud lademetes, lämiseti ja grilliti. Staadionile minekuga ei olnud kellelgi kiiret ja kõik olid kenasti porujommis. Veel pool tundi enne avavilet tundus, et peaüritus käibki hoopis staadioni ümber, turvad väravates igavlesid, sisse ei tahtnud keegi minna. Eks õlut oli ju palju kaasa võetud ja see tuli ära juua! (Õlut sai muidugi osta ka staadioni ümber ja staadioni sees, aga seal küsiti selle eest näotud 4 euri kopikatega.) Sinised ja rohelised olid kõik läbisegi ja paistis, et üksteise suhtes igati sõbralikult meelestatud, ehkki pärast kuulsin, et mõnel oli staadioni ees ikka pudeliga pea lõhki ka löödud.
Kui kõik lõpuks oma kohtadele jõudsid, siis silma järgi oli muidugi täismaja, aga ametliku info kohaselt jäi kapatsiteedist 400 puudu ehk publikut oli 42100. Kohad olid meil Nordkurvel üsna kodufännide ligidal ja seepärast sai sellest sektorist hea ülevaate. Pürot ei olnud, kui mõned paugutajad välja arvata. Laulu, tundus, lasid pikemalt ja pidevamalt Schalke fännid nagu võõrsilfännidele kohane. Kodufännikal käis küll pidev võimlemiskava ehk üles-alla hüppamine, see nägi väga vahva välja. Mina ise igaljuhul elasin Werderi toetaja rolli aktiivselt sisse ja kui olin kohtuniku suunas lasknud rõveda serbohorvaadikeelse sõimu, vaatasid kõrvalistuvad (vist) balkanisakslased tunnustavalt. Üks neist tegi juttu ja küsis, kus me töötame ja ei jäänudki ilmselt lõpuni uskuma, et me oleme tõesti tulnud kuskilt Eestist Bremenisse mitte teenima, vaid väikesele Fussbal-ferienile. Vähemalt oli ta väga rõõmus, kui ütlesin, et Aaron Hunt on kõva vend ja näitas mulle Hunt! Hunt! iga kord, kui see palli sai.
Kes bundesligat jälgib, see vast teab, et mängu jagus üldiselt ainult esimeseks poolajaks. Oli nii pealelööke kui kollaseid kaarte, oli ka väravaid – poolaeg lõppes 1:1. Teisel poolajal hakkas tunduma, et Werderil ei ole võitmiseks kvaliteeti ja Schalkele näis viigist piisavat. Veeretati kuidagi lõpuni ära ja skoor rohkem enam ei muutunud, hea kui mõni pealelöök tehti - mis oli muidugi kokkuvõttes meie jaokskerge pettumus. Ülejäänud staadion paistis õlgu kehitavat ja enam-vähem rahul olevat. Diego-suguseid talente enam ei ole, aga vähemalt alla me ka ei kuku, nagu ütles üks kutt, kellega rääkisime. Küllap läheb kõik jälle paremaks! Takkatraavi lugesin ka ajalehtedest üle, mis mängu kohta kirjutati – kiideti di Santo väravat ja laideti tema rumalat kollast ning arvati, et Elia on hakanud nüüd mängima ainult selleks, et suvistele võimalikele uutele kosilastele silma jääda.
Pärast mängu läks rahvas laiali väga sujuvalt. Politseinikud haigutasid sirges rivis. Mingi osa Schalke omasid viidi küll sireenide saatel linnaliinibussides raudteejaama, teine osa jalutas ilma politsei abita linna peale laiama. Ilm oli soe ja sombune nagu jaanipäeval Eestis, tegime grüünes mõned õlled veel meiegi.
43€. Võib loota ka kodulehe kaudu ostmisele, kus hinnad veidi odavamad ja pole nii suuri broneerimis ja saatmiskulusid, aga selle kaudu võib lihtsalt ilma jääda.
Kommentaar