Elu kõige sitem jalgpalliõhtu.
30 minutit enne avavilet. Turvakontroll on nii põhjalik nagu oleksin moslem, kes läheb Obamaga kohtuma. Vennale lennatakse prillikarbi pärast, mis on taskus, peale. Mismõttes?
20 minutit enne avavilet. Olen end küljetribüünipiletiga fännikale nihveranud (tunnistan, et tropp tegu) ja end reelingu äärde sättinud, kui tuleb mingi võmp ja lihtsalt lendab peale "Jou, ma olen siia pileti ostnud- tõmmake kõik nendelt kohtadelt nahhuj". Kõik õige, sest ma ise olin vales kohas ja värki- aga türastunud munn, sa võiksid potentsiaalsel Eesti pidupäeval olla mitte türastunud munn ja inimese moodi suhelda.
Mõtlesin, et mis seal ikka, ei viitsi fännikale ebaausalt jääda ja läheb küljetribüünile ära.
5 minuti enne avavile. Mõtlen, et pulli pärast vaatan, et pikad ka järjekorrad on. Loomulikult on need paarisajameetrised. Tõepoolest peab ju kontroll nii põhjalik olema ja tõepoolest peab ju ainult 2 turvamees per sissepääs olema. (OK, tegelt äkki see rahvamass jõudis tegelikult mängu ajaks kohale, tõesti ei jäänud olukorda lõplikult vaatama- siis vabandan Meeskonna ja korraldajate ees).
0 minutit avavileni. Seljataga on 4 poissi, kes kontrollimatult puhuvad pasunat. Proovin seletada "Jou, palun kuulake fännitribüüni ja Palun laulge." Vastatake "Nahhuj see sinu asi on, mida mina teen."
1 minut mängitud ja ikka kontrollimatu pasunapinin. Mina kurjemalt:"Tra, puhuge pasunat vähemalt siis, kui on põhjust pasunat puhuda." Vastu tuleb kontrollimatu pasunapinin.
4 minut mängitud. Mina:"Tra, kui sa veel seda pasunat suvaliselt 30 sekundit puhud, siis ma võtan selle ära ja viskan nahhuj ja maksan sulle pasuna hinna kinni". Õnneks tuleb paar inimest kaasa, kes samuti seletavad, et mingi katkematu pasunapuhumine pool cool.
Mõtlen success.
8. minuti mängitud. Minu selja taha ja kõrvale tulevad hilinejad. Mõlemad haaravad pasunad välja ja hakkavad pasundama. Saan aru, et vastuhakk on võimatu, sest ümbritasevast kahekümnest inimesest enam kui pooltel on pasunad ja nende vastu võitlemine rikuks pigem nende tuju.
13. minutit. Iirlaste värav. Minu allolev eestlaste sektor on TÄIESTI roheline. Mõtlen, tra.
20. minut. Pea hakkab pasunatest valutama ja valin tribüüni pasunavabama osa. Fännitribüüni pole absoluutselt kuulda (ma isegi ei tea miks) ja inimesed isegi ei ürita kuulata, sest palju ägedam on oma kolmepealise seltskonnaga endamisi karjuda "Eesti, Eesti" või "Võitle, Eesti võitle" või midaiganes.
Taban end mõttelt, et selline pileteid hangeldav ja pasunaid puhuv ja ühislaulmisest mitte-hooliv rahvas pole kahjuks veel jalgpallirahvas.
34. minut. Stepanovi punane. tra-tra-traaaa.
40. minut. Pasunatest on nii kopp ees, et lähen toolide taha kuidas-iganes-seda-koha-nimetatakse seistses mängu vaatama. Turvamehed lendavad peale, et olen evakuatsiooniteel. Küsin, et kas ma kuskil tohin siin seista, et ma tõesti ei suuda olla kümne kõrvapuhuva pasuna keskel. Turvamees ütleb, et ta saab mu murest aru, aga seista ei tohi ja käsutab mind oma kohale tagasi.
Poolaeg. Luban endale, et kui edaspidi pasunaid ei bännita ja ma fännitribüünile piletit ei saa, siis vaatan mängu/mänge kodus. Ütlen vennale lause:"See õhtu on ikka täiesti-täiesti-totaalselt p*tsis." (on ennegi olnud sittasid mänguseise, aga täna oli mingi sitt aimdus, et kõik on juba mind närvi ajanud ja sel õhtu kõik lihtsalt läheb p*tsi). Libistan end salaja fännitribüünile ja tekib lõpuks jalgpallimängul olemise tunne.
60. minut. Mäng lippab, tuju hakkab vaikselt naasma ja mängupilt on lubav.
67. minut. Iirlaste värav. tra, aga 0:2 pole katastroof
71. minut. Iirlaste värav. tra, 0:3 on katastroof
77. minut. Piiroja debiilne punane. Tunnen, et ei suuda seda paska enam rohkem vastu võtta.
85. minut. Saan aru, et kohtunik on p*tsis, tuju on p*tsis, kõik on p*tsis ühesõnaga ja lähen minema. Esimest ja eeldatavasti ka viimast korda elus.
30 minutit enne avavilet. Turvakontroll on nii põhjalik nagu oleksin moslem, kes läheb Obamaga kohtuma. Vennale lennatakse prillikarbi pärast, mis on taskus, peale. Mismõttes?
20 minutit enne avavilet. Olen end küljetribüünipiletiga fännikale nihveranud (tunnistan, et tropp tegu) ja end reelingu äärde sättinud, kui tuleb mingi võmp ja lihtsalt lendab peale "Jou, ma olen siia pileti ostnud- tõmmake kõik nendelt kohtadelt nahhuj". Kõik õige, sest ma ise olin vales kohas ja värki- aga türastunud munn, sa võiksid potentsiaalsel Eesti pidupäeval olla mitte türastunud munn ja inimese moodi suhelda.
Mõtlesin, et mis seal ikka, ei viitsi fännikale ebaausalt jääda ja läheb küljetribüünile ära.
5 minuti enne avavile. Mõtlen, et pulli pärast vaatan, et pikad ka järjekorrad on. Loomulikult on need paarisajameetrised. Tõepoolest peab ju kontroll nii põhjalik olema ja tõepoolest peab ju ainult 2 turvamees per sissepääs olema. (OK, tegelt äkki see rahvamass jõudis tegelikult mängu ajaks kohale, tõesti ei jäänud olukorda lõplikult vaatama- siis vabandan Meeskonna ja korraldajate ees).
0 minutit avavileni. Seljataga on 4 poissi, kes kontrollimatult puhuvad pasunat. Proovin seletada "Jou, palun kuulake fännitribüüni ja Palun laulge." Vastatake "Nahhuj see sinu asi on, mida mina teen."
1 minut mängitud ja ikka kontrollimatu pasunapinin. Mina kurjemalt:"Tra, puhuge pasunat vähemalt siis, kui on põhjust pasunat puhuda." Vastu tuleb kontrollimatu pasunapinin.
4 minut mängitud. Mina:"Tra, kui sa veel seda pasunat suvaliselt 30 sekundit puhud, siis ma võtan selle ära ja viskan nahhuj ja maksan sulle pasuna hinna kinni". Õnneks tuleb paar inimest kaasa, kes samuti seletavad, et mingi katkematu pasunapuhumine pool cool.
Mõtlen success.
8. minuti mängitud. Minu selja taha ja kõrvale tulevad hilinejad. Mõlemad haaravad pasunad välja ja hakkavad pasundama. Saan aru, et vastuhakk on võimatu, sest ümbritasevast kahekümnest inimesest enam kui pooltel on pasunad ja nende vastu võitlemine rikuks pigem nende tuju.
13. minutit. Iirlaste värav. Minu allolev eestlaste sektor on TÄIESTI roheline. Mõtlen, tra.
20. minut. Pea hakkab pasunatest valutama ja valin tribüüni pasunavabama osa. Fännitribüüni pole absoluutselt kuulda (ma isegi ei tea miks) ja inimesed isegi ei ürita kuulata, sest palju ägedam on oma kolmepealise seltskonnaga endamisi karjuda "Eesti, Eesti" või "Võitle, Eesti võitle" või midaiganes.
Taban end mõttelt, et selline pileteid hangeldav ja pasunaid puhuv ja ühislaulmisest mitte-hooliv rahvas pole kahjuks veel jalgpallirahvas.
34. minut. Stepanovi punane. tra-tra-traaaa.
40. minut. Pasunatest on nii kopp ees, et lähen toolide taha kuidas-iganes-seda-koha-nimetatakse seistses mängu vaatama. Turvamehed lendavad peale, et olen evakuatsiooniteel. Küsin, et kas ma kuskil tohin siin seista, et ma tõesti ei suuda olla kümne kõrvapuhuva pasuna keskel. Turvamees ütleb, et ta saab mu murest aru, aga seista ei tohi ja käsutab mind oma kohale tagasi.
Poolaeg. Luban endale, et kui edaspidi pasunaid ei bännita ja ma fännitribüünile piletit ei saa, siis vaatan mängu/mänge kodus. Ütlen vennale lause:"See õhtu on ikka täiesti-täiesti-totaalselt p*tsis." (on ennegi olnud sittasid mänguseise, aga täna oli mingi sitt aimdus, et kõik on juba mind närvi ajanud ja sel õhtu kõik lihtsalt läheb p*tsi). Libistan end salaja fännitribüünile ja tekib lõpuks jalgpallimängul olemise tunne.
60. minut. Mäng lippab, tuju hakkab vaikselt naasma ja mängupilt on lubav.
67. minut. Iirlaste värav. tra, aga 0:2 pole katastroof
71. minut. Iirlaste värav. tra, 0:3 on katastroof
77. minut. Piiroja debiilne punane. Tunnen, et ei suuda seda paska enam rohkem vastu võtta.
85. minut. Saan aru, et kohtunik on p*tsis, tuju on p*tsis, kõik on p*tsis ühesõnaga ja lähen minema. Esimest ja eeldatavasti ka viimast korda elus.
Kommentaar