U-17 koondis

[ROOTSI KUNN]

Hea ülevaade willaselt. Kaotusnumbrid on muidugi väga suured ja tundub ,et Armeenia vastu ei ole meil samuti midagi head loota. willase kommentaaride järgi polnud mängupilt väga hull ja meil oli isegi võimalusi. Peaasi ,et Frank suudaks kutte edasi motiveerida ja vaim ei väsiks ,sest siiani mängisime absoluutse euroopa tipu vastu.
Mis siis armeenia -hisp mängu tulemuseks jäi?

[ROOTSI KUNN]

Ega ainuüksi taktikaga ka ei võida .Ma vaatasin juba Tallinnas ,kui U-17 sakslaste vastu mängis ,et füüsiliselt jäime väga kõvasti alla. See näitab ,et klubides tehakse väga viletsat tööd.Ega siis Frank ei saa seda mõne mänguga parandada ,mis klubides on aastate jooksul jäänud tegemata. Armeenia on ju enam vähem sama suure rahvaarvuga riik nagu ka meie . Heakene küll võibolla on nende noored väheke kiirema arenguga selles vanuses aga siiski on nad kaks kõva mängu teinud.
Pakun ,et armenjukkide käest saame kolme või neljaga ja heal juhul lööme ise ka ühe.

[erxu]

Minu vastus on selline, et nii need kogemused ju tulevadki. Ega kui me tugevate vastu lähme, siis on loogiline et midagi head sealt kohe ei tule kui oleme mänginud aind kuskilt eliitliigas. Nii kasvavd kogemused, enesekindlus ja küll kunagi ka tulemused tulevad. Peas, et mäng on hea.

[zlatan13]

Ega ainuüksi taktikaga ka ei võida .Ma vaatasin juba Tallinnas ,kui U-17 sakslaste vastu mängis ,et füüsiliselt jäime väga kõvasti alla. See näitab ,et klubides tehakse väga viletsat tööd.Ega siis Frank ei saa seda mõne mänguga parandada ,mis klubides on aastate jooksul jäänud tegemata. Armeenia on ju enam vähem sama suure rahvaarvuga riik nagu ka meie . Heakene küll võibolla on nende noored väheke kiirema arenguga selles vanuses aga siiski on nad kaks kõva mängu teinud.
Pakun ,et armenjukkide käest saame kolme või neljaga ja heal juhul lööme ise ka ühe.

jh täiesti nõus et füüsiliselt jääme alla. Arvan et jääme mitmeski muus elemendis alla, juba mängijate valikus jääme alla, inglismaal valitakse andekatest andekamad koondisse, meil lihtsalt hetke parimad, ega ei eita et nemad pole talendid, on ikka aga sellest ei piisa. taktikas jääme alla, mängijate kogemuses jääme alla, eesti eliit VS premier league, enamus noorte akadeemias ja reservides mängivad poisid seal jne. Klubide koha pealt ei pöörata võib olla jh füüsisele nii palju tähelepanu kui peab aga mitte kõikides klubides ei saagi ju pöörata, polegi neid klubisi eesti väga palju kus saab treenida nt 92-93 aasta kutte ja neid on nii palju et saab ikka korraliku trenni teha. nii saab teha ainult eesti suuremates klubides. Väiksemates on ikka nii et grupis on vanuse kõikumine väga suur, samas trennis käib 93 aasta oma ja 98-99 oma, raske siis teha füüsist. ja ega eraldi ka ei saa teha, sest üks treener ei saa kõikidega hakkama. samas leidub eesti väiksemates klubides piisavalt talente kes võiks kõrgele jõuda, enamus neist jäävadki avastamata. Noortetöö on järelikult jama. 9-13 aastased kutid on võrdelised teiste riikidega aga siis tekib meil siin mingi jama. poiste arengud just kui seiskuvad. Lisaks ka treenerikoolitus võiks ju panna treenereid koolitades siis rõhku füüsisele. noortetreenereid pole eestis piisavalt jne. palju on teha. samas pedro jutu kohta et tal on õigus, et iga poiss peaks ise ka ikka nägema vaeva nägema oma füüsisega. individuaalne töö on väga tähtis. jah probleeme ikka on ja on aga meie hetke seis on hetkel selline. selline on minu arvamus, võib olla ma eksin. Loodame et Armeeniale suudame ikka hambaid näidata ja edu poistele!

[ClubLife]

Vaja oleks lisaks tavatreeningutele käia jooksmas, teha jõudu veidi. Nii tuleks tulemus. 4 korda nädalas 1.5h palliveeretamist ei ole piisav. Mäletan, kuidas Ojamaa kirjutas oma blogis esimese hooaja ettevalmistuse ajal, et ei suuda trepistki üle käia, sest jalad nii läbi jne. Just nii tulebki tulemus.

Selleks, et 7+ korda nädalas trenni teha, on vaja ka targemate inimeste käe all taastumist ja lihashooldust teha, muidu on juba varsti tervis tuksis. Selliseid võimalusi aga minu teada meie noortel ei ole.

[IndrekL]

See kõik tuleb ka koolitööga kombineerida. Kui ikka põhikooli/keskkooli tahad normaalselt lõpetada, ei saa täiskoormusega kogu aeg niimoodi trenni teha.

[Leaf]

Huvitav, kas Eesti ka kunagi nö. jalgpalli akadeemiad eksisteerima hakkavad ? Vajadus 1-2 järgi on suur, sest praegu on nii, et need, kes kuhugi jõuda tahavad, on ainus võimalus välismaale minna.

Minumeelest võttis praeguse olukorra superhästi kokku just see kommentaar:

Ei ole ühtegi põhjust miks peaks Eesti noortekoondis vastu saama Inglismaale, hispaaniale või ükskõik, millisele muule maailma arenenud vutiriigile. Kõik erineb, jalgpallikultuur, treeningtingimused ja mis kõige olulisem võrdsed treeningpartnerid maast madalast. Meil tehakse tööd nendega, kes trenni tulevad.
Nende hulgas on tavaliselt 1-2 talenti hunnik keskpärast materjali ning veel suurem hunnik totaalseid koordinaatoreid. Jalgpalliriikide edukates noorteklubides tehakse tööd nendega, kes on talendid.

Eesti noorte mänguklass on minumeelest madal kuna:

1. noortetreenerite hulgas on 60% niiöelda "vanakooli mehi" või tõelisi võhikuid, kes lastele ei õpeta mitte vajalikku tehnikat vaid sunnivad neid tegelema antijalgpalliga (pikapalli tampimine, tulemuse ületähtsustamine) . Õnneks on tekkinud ja tekib aina juurde ka palju asjalikke tüüpe.
2. treeningutel puudub konkurents, kuna treenintavate tase on nii erinev. Head arvavad, et nad ongi juba head ning seavad endale madalad eesmärgid. Kõik see otseselt seotud ju meie rahvaarvuga ning veelgi rohkem vanasõnaga "Eestlase parim toit on teine eestlane". Iga lapse eest võideldakse klubide vahel, õelutsetakse, kiunutakse teineteist, küsitakse ulmelisi üleminekusummasid 12 aastase poisi eest ühest klubist teisi minekul. Puudub igasugune koostöö ühise eesmärgi nimel - kasvatada tugevaid mängijaid Eesti koondisele.
3. puudub kultuur - enamus emadest isadest pole elus jalgpalli mänginud ning nad omavad tavaliselt ülilihtsustatud arusaama jalgpallist, mille nad üldjuhul omandavad 1-2 kuulise kiirkursuse käigus oma poja trenne vaadates. Puuduvad eeskujud Eesti jalgpallis, keda oleks aegajalt ka võimalik laivis näha. Puudub arusaam kui kiiresti see mäng tegelt tipptasemel käib (seda ka laste tipptasemel) ja see ei saagi tekkida kui ei saa seda omal nahal tunda.

Ja nii me jõuamegi minumeelst sinnamaani, et meie noortekoondiste tase on põhjendatult nõrk. Seda nii treenerite, lastevanemate, traditsioonide, rahvaarvu ning meie riigis igas eluvaldkonnas valitseva ülitiheda konkurentsi tõttu, kus keegi kellegagi koostööd ei taha teha vaid hoolitseb, et oma persealune soe oleks.

Frank võib olla hea või halb treener.minumeelest pole sellel suuremat vahet. Materjal mis on tema käsutuses on valmis vormitud juba kuskil mujal ning suurt imet sellega ei tee. Vaja on rohkem tugevaid vastaseid maast madalast ning tugevaid treeningruppe ja normaalset treenerit, kes mõistaks mis on mishetkel tähtis.

Minu soovitus: kes tahab praegusel ajahetkel kasvatada oma andekast pisipõnnist kasvatada head mängijat üritage ta mängima viia välismaale korralikku klubisse. Kui te sellega kaasnevate probleemidega valmis võitlema ei ole ning tahate oma lapsest eelkõige normaalset inimest ja siis võibolla jalgpallurit kasvatada siis valige mõni tubli eesti klubi (mõni ikka on).
Õnneks läheb ka Eestis asi paremuse poole, lihtsalt hirmus palju kannatust on vaja veel.

[zlatan13]

väga hästi öeldud, nii see tõesti on. Vaja vaid kannatust ja palju tööd teha.

[junokas]

motteid noorte jalgpallist

Mul on olnud õnn olla umbes viimased kümme aastat koos Eesti noorte jalgpalli arengu juures, näha läbi ühe klubi (Flora) tegevuse poiste arengut lapselikust vaimustusest kuni totaalse allaandmiseni; usaldust, austust ja lugupidamist treeneritesse aga ka vastupidist; läbi valu pingutamist enesetõestamise ja oma unistuste elluviimise nimel; eneseusu tõuse ja languseid; noorte meeste, kui isiksuste kujunemist aga ka selle tooret materdamist; jalgpalli mängimiseks nii vajalike tingimuste arengut; lastevanemate osalust täielikust võõrandumisest kuni laste piiritu toetuseni jalgpalli harrastamisel.

Olen näinud tänaste noorteklasside koondiste U16-U19 hingestatud mänge oma võimete ja oskuste piirides, kinni pidades range järjekindlusega treenerite täpsetest mängujoonistest ehk aidates realiseerida nende nägemust parimast kompromissist oskuste ja valitud taktika vahel; olen näinud suurt rõõmu iga pisiõnnestumise üle, aga ka mõlemapoolset pettumust ja ahastust ebaõnnestumiste juures, kuulnud solvangutest ja mängujärgsetset ja –eelsetest karistamistest; näinud uusi hingestatud ettevalmistusi uuteks kohtumisteks ja seda meeletetut valmisolekut endast aina rohkem anda ja igati õigustada oma pääsemist palliplatsile; eesti jalgpallisüsteemi ignorantsi niisamuti nagu tegutsemist üle oma reaalsete võimete.
Olen olnud meeskonnamängu reaalse spordielu juures mitte ainult jalgpallis, mistõttu julgen väita, et probleemid on igal eesti meeskondlikul spordialal ühesugused ja seetõttu ka üldistusedki.

Kuna senisest siirast ja lahedast harrastusest on mõne mängija jaoks kujunenud sport ühes oma unistuste realiseerimise võimalusega ning ajendatuna U17 koondise mängudest Hispaanias ja neid käsitlevatest kommentaaridest, soovin esitada mõned omapoolsed noorte jalgpalliga arenguga seonduvad mõtted.

Sageli lähtutakse noorte jalgpallialastes mõtteavaldustes pelgalt tulemusest ja mõnest teadaolevast faktist. Möönan, et neis mõtteavaldustes on sageli tõtt, kuid neil puudub sageli üldistuse iseloom, mistõttu sealt peegeldab sageli ülekohus nii mängijate kui treenerite vastu ja seda johtuvalt meie jalgpallialase taustüsteemi mittetundmises või selle teadmise eiramises. Meie, noorte jalgpalli tulihingeliste toetajate huvi peaks lähtuma vastusest küsimusele, kuidas meist igaüks saaks omamoodi kaasa aidata sellele, et tulemused jalgpalli suurriikide vastu mängides oleks teistsugused tänasest seisust.
Siin on meil avalikel ja anonüümsetel arvustajatel, toetajatel, treeneritel, klubidel ja jalgpalliliidul täna igaühel oma toetav roll.
Püüan tuua vaid mõned lähtekohad, millest ise olen noorte jalgpalli juures olnuna lähtunud.

Peame teadma, et nii mängijad kui ka treenerid on tänase süsteemi produktideks ja paraku parimateks olemasolevateks valikuteks. Sageli arvustajate ja teinekord ka treenerite poolt ülekohtuselt karmide sõnade taga peaks leiduma rohkem julgustust ja enesekindluse süstimise soovi, et iga uue mängu eelselt jookseksid noored mehed väljakule sirgeselgselt ja samamoodi sealt ka lahkuks, seda tulemusele vaatamata. Teadku mängijad, et tulemustele vaatamata on noorte taga toetajad, kellel on oskust eristada võimetekohast sooritust tulemusest ja sellele kasvõi verbaalse toetuse kaudu kaasa elada. Usun, et arvustajate asjakohaste tähelepanekute järgi tõuseb uuesti ka soccerneti populaarsus noormängijate hulgas ja mine tea, ehk saab ka meie jalgpallisüsteem abi nendest arvamustest. See on vähim, mida meie, pealtvaatajad ja kommenteerijad täna virisemise asemel teha saame. Abiks oleks see kindlasti, esialgu vähemalt toeks mängijatele, süsteemi ja selle poolt võimaldatud mentorite vahele.

Keegi ei eita, et Eesti on väike nii rahvaarvult kui ka mängijate valikult, piisavalt lühikese jalgpalliaajaloo- ja traditsioonidega. Sama käib ka treenerite koolituse, ettevalmistuse ja nende motiveerimise kohta, rääkimata klubilisest arengust. Peame tunnistama, et Eesti jalgpallimaana on oma arengu algfaasis, tänased treenerid ja noored aga süsteemi arendajad. Austagem neid kompromissituid võitlejaid. Ja senikaua, kuni noortel jalgpalli tulukene silmis, siis elagem nende igale edule ja ebaedule positiivselt kaasa. Ainult nii saame koos tõsta noormängijatele nii vajalikku väärikust, eneseusku ja –hinnangut ja tugevdada neis nii vajalikku lootust. Ja võib olla saaksime selle kaudu tekitada ka Suure treeneri(te) mõõdupuu – selle, kes oskab vastutada oma väljaöeldud mõtete eest ja ei pelgaks enese lakkamatust tugevdamisest (täiendamisest) nii pedagoogiliselt kui ka erialaselt, kellel oleks tarkust areneda koos noortega.
Kui teiste riikide rahvuskoondiste juures on kümmekond oma eriala spetsialisti, siis meie peame senini kahjuks piirduma mõne universaalse inimesega. Neilt samaaegselt kõike nõuda on võimatu ja nende valikki piiratud. Kui me soovime kopeerida teiste riikide koondiste moodustamise ja nende ettevalmistamise süsteeme, siis ei peaks need kindlasti olema suurriigid. Treenerid ja klubide ning koondiste juures olevad funktsionärid peaksid rohkem jagama seda vähest teadmiste ressurssi, et saaks moodustatud tänasest parimad esindusmeeskonnad, kes suudaksid kogu olemasoleva potentsiaali maksimaalselt ära kasutada. Tuleb rohkem usaldada üksteist, sh mängijaid. Uskuge, nendes on rohkem tarkust, kui seda julgetakse kõva häälega välja öelda. Ega meil mujalt täna midagi juurde võtta ei ole, seda eeskätt ilmselt võimaluste puudumisel. Seetõttu tuleks efektiivsemalt kasutada kogu olemasolevat tarkusepagasit.

Iga noormängija suureks unistuseks on mängida tippjalgpalli kõrgliigas. Milline positiivse energia ressurss! Nende unistustele kaasaitamiseks võiksid ka klubid ja jalgpalliliit teha süsteemsemat tööd väljundite otsimiseks, alustades noorpallijate vahetustest kuni jalgpalliakadeemiates õppimiseni. Täna ei oleks õige aeg panustada klubivahetust soovivate noorte üleminekutasude tähtsustamisele. Panustamine sellele lühiajalisele tulubaasile ei muuda eesti jalgpallis midagi. Selle halvimaks variandiks on mõne andeka noore täielik kadumine eesti jalgpalli jaoks. Oht selleks on täna reaalselt olemas. Pigem arvan , et koostöös klubide ja lastevanematega oleks võimalik leida parimaid lahendusi andekatele, selle asemel, et aastaringse kunstmurul pallimise tagajärjel toota kiirelt amortiseeruvat järelkasvu.

Eeldused et Eesti jalgpallimaana saaks hakata ajama oma asja, on viimase paari aasta jooksul tänu noortekoondiste peatreenerile loodud. Seda on vaja hakata sisustama. Ja siin on meil lähemal või kaugematel pealtvaatajatel, kommenteerijatel ja asjameestel, kes valutavad oma südant jalgpalli hea käekäigu eest, igaühel oma roll.

Seninähtud U17 koondise mängude tulemused ei peegelda kaugeltki seda tahet ja neid oskuseid, mis on poistes, vaid hetkeseisu, mida on olnud võimalik nendest kätte saada. Usun, et nende potentsiaalist on senini rakendatud vaid veidi üle poole. Nähtu ei luba asetada küll mitte kõikide poiste tehnilisi oskuseid samale tasemele Hispaania või Inglismaa samaaealistega , kuid oluliselt suurem on mahajäämus kollektiivses tegutsemises ja kahjuks ka psühholoogilises ettevalmistuses. Alles viimasel aastal koondiste süstematiseeritud kogunemiste läbiviimine ja sellest tulenevalt vähene koosmängimise kogemus ei võimalda ilmselt rakendada kõiki inim- ja taktikalisi ressursse. Kuid kindlasti on kõik need kaheksateist noort meest täna sedavõrd professionaalsed, et eristada pühendumist nende senise karjääri kõige tähtsamatele mängudele turismireisist. Seda kinnitab väga südikas, organiseeritud ja võidu eesmärgiline, nauditav mäng kummaski mängus vähemalt ühe poolaja jooksul. Miks rohkem ei suudeta, las see jääb treenerite ja noorte meeste vaheliseks südameasjaks, st eesmärgiks, kuhu poole püüelda. Igatahes potentsiaal on neil olemas.

Julgen väita, et U16-U19 noormeeste hulgas on tulevasi kõrgliigade mängijaid, maa koondislasi. Eesti suurusega riigis võib neid pidada teemantideks. Julgeme ja tahame neid hoida ja toetada, tõsta neis eneseusku ja –hinnangut, kasvatada väärikust. Kõik need noored mehed väärivad seda, samamoodi nagu endast jalgpalli nimel kõik andvad treenerid ja nende abilised.

Pilte mängudest – www.nagi.ee/junokas

[yheksa]

Pilte mängudest – www.nagi.ee/junokas

Ei leitud ühtegi vastet

[fcfloraforever]

Ei leitud ühtegi vastet

otsi kasutajatest.

[junokas]

Piltide yleslaadimisega vaike segadus. Aga aadress on http://nagi.ee/photos/junokas/sets/

[erxu]

Kas teil oli soe seal? Varsti ka Hispaania tahaks teada ilma ka :d

[ClubLife]

No suvi peaks seal nüüd läbi olema ja vaikselt läheb vist külmemaks.

[willane]

ilma poolest ei maksa kadestada. paikest on minimaalselt, iga paev sajab vahemalt korra vihma. mangude ja treenimise seisukohast ju hea ilm
Inglastel on staff 11 inimest, meil 6, hispaanlastel teadagi lugematu arv sebijaid
Armeenlastega on kaasas naiteks nende A-koondise peatreener

Tana siis viimane mang, vigastuse tottu ei mangi Silver Latt. Usun, et poisid annavad parima. Armeenlased on vaga visad voitlejad; lyhikesed, aga kiired