Eesti koondis

[Tallinec]

Prinsi salarelv on kindlasti ta hääl.

Kui Prins peaks laenama see "salarelv" meie koondise väravahahile (Heinale) kes on vait.

[Eranio]

Ma niisama provotseerin, aga tegi imet ja tuli kuuendaks?

2022 said 11 punkti ja 2023 juba 48. Ta sobiks koondisele hetkel ülihästi, meil ei ole vaja vaikset taktikut/ teoreetikut. Zahhovaiko võiks abitreener olla või 2 peatreenerit.

[atleticomadrid]

Punktisumma aastaga neljakordistamine ja seda kohalike mängijate toel on väikestviisi imetrikk küll.

[Jormma]

https://sport.delfi.ee/artikkel/120249841/39-aastase-konstantin-vassiljevi-karjaar-jatkub-tunneksin-roomu-kui-noored-mu-korvale-lukkaks

Keegi võiks sõnumi edastada:

[J81]

Piiroja toob välja needsamad asjad, mis ka mind selle peatreeneri puhul on hakanud häirima. Ta ei olnud teab mis tehniliselt andekas aga hingestatuse ja sportliku vihaga tegi platsil nii mõndagi ära, sh ka rünnakul. Suhtumisest algab kõik ja minuarust siinkohal ta osutab väga õigele kohale:

"Seda ju konkreetselt räägib meie peatreener. See häiris mind tugevalt juba eelmiste mängude ajal ja sama demagoogia tuli ka pärast Aserbaidžaani mängu. Halloo?? Kui tulevad sellised kommentaarid, et peame vaatama, kust me tuleme ja kes me oleme... Kes me siis oleme? Omal ajal mängiti jalgpalli ja saime kõigile vastu. Mis siis nüüd teisiti on?

https://sport.err.ee/1609141693/raio...ka-paris-oudne

Üldjoontes jutt kindlasti väga õige, aga sellele repliigile, et "mis nüüd siis teisiti on", on tegelikult ka vastus olemas. Nimelt, viimase ca 10 aasta jooksul on jalgpall päris suure muutuse läbi teinud. Mängude ja eriti pressingu tempo on väga kõrgeks aetud ning hetkel tippklubid ja koondised paljuski kõrge ja kiire pressiga jalgpalli mängivadki. Enne oli erinevaid taktikalisi variatsioone natuke rohkem kasutusel. See seab nõrgematele koondistele vast märksa keerukama ülesande kui ta nt oli ca 10 aastat tagasi. See selleks, olgu mis on, aga meil on vaja sellega siiski kindlasti kohaneda. Või eksin ma?

[J81]

Prinsi salarelv on kindlasti ta hääl. Ma annaks talle kindlasti võimaluse, sest ta tegi Pärnuga imet. Henn on saanud parimad mehed ja tal tuleb kõik väga raskelt, euro mängud on järjest ebaõnnestunud.

Henn on oma ametiaja jooksul kindlasti tõestanud, et asi pole ainult "parimates meestes". Ta on need mehed ka mängima saanud ja seda suutnud teha ka korduvalt Euroopas. Jah, viimased kaks hooaega on kehvasti läinud, aga nendest ka nt tänavusel olid vigastused väga selge probleem. Muus osas on ta jõudnud välja alagrupiturniirile eurosarjas, suutnud mängida võrdselt meeskondadega, kelle rahalised võimalused ja ajalooline taust on märksa võimsamad (Frankfurdi Eintracht, Gent, Zagrebi Dinamo, Belgradi Partizan). Lisaks sellele on ka Meistriliigas tehtud korralikud hooajad ja seda ka siis, kui natuke raskemaks kisub, nt see aasta. Flora fänn ma pole, aga Henn tundub siiski vägagi asine treener olema. Kas ta praegu õige inimene oleks? Kahtlen, vajaks ilmselt natuke puhkust, aga eks näis kas, kes ja kuidas märtsiks pukis on.

[Andres.]

Üldjoontes jutt kindlasti väga õige, aga sellele repliigile, et "mis nüüd siis teisiti on", on tegelikult ka vastus olemas. Nimelt, viimase ca 10 aasta jooksul on jalgpall päris suure muutuse läbi teinud. Mängude ja eriti pressingu tempo on väga kõrgeks aetud ning hetkel tippklubid ja koondised paljuski kõrge ja kiire pressiga jalgpalli mängivadki. Enne oli erinevaid taktikalisi variatsioone natuke rohkem kasutusel. See seab nõrgematele koondistele vast märksa keerukama ülesande kui ta nt oli ca 10 aastat tagasi. See selleks, olgu mis on, aga meil on vaja sellega siiski kindlasti kohaneda. Või eksin ma?

Aga selle 10 a jooksul on ka meie jalgpall arenenud (mh kaitsetöö koduliigas)? Ja kui mingi areng kisub vales suunas, siis võiks vähemalt teoorias olla lihtsam väikese paadi suunda muuta, eriti kui sul on kõik asjaosalised kapteniga alati ühel nõul, kui et suurt tankerit või mida iganes pöörata, kus arvajaid on rohkem ja kelledel ka rohkem kaalu.

Ise nagu mäletaks, et vahepealsetel aastatel on räägitud palju ka sellest, et tänapäeval pole enam lihtsaid mänge, kõik oskavad kaitsta. Mine võta nüüd kinni, et mis on tõde.

Lisaks, ega me pidevalt ka ainult maailma või Euroopa tippklubide ja -koondistega mängi. Meil on ka teisi vastaseid.

[grafix]

Selge see, et:

[Wingback]

Üldjoontes jutt kindlasti väga õige, aga sellele repliigile, et "mis nüüd siis teisiti on", on tegelikult ka vastus olemas. Nimelt, viimase ca 10 aasta jooksul on jalgpall päris suure muutuse läbi teinud. Mängude ja eriti pressingu tempo on väga kõrgeks aetud ning hetkel tippklubid ja koondised paljuski kõrge ja kiire pressiga jalgpalli mängivadki. Enne oli erinevaid taktikalisi variatsioone natuke rohkem kasutusel. See seab nõrgematele koondistele vast märksa keerukama ülesande kui ta nt oli ca 10 aastat tagasi. See selleks, olgu mis on, aga meil on vaja sellega siiski kindlasti kohaneda. Või eksin ma?

Ühesõnaga me oleme füüsiliselt liiga nõrgad? Ise leian ka seda, kui näen et mehed ei pea vastu mängudes, korduvalt.

[Jormma]

Ühesõnaga me oleme füüsiliselt liiga nõrgad? Ise leian ka seda, kui näen et mehed ei pea vastu mängudes, korduvalt.

See kolmese või viiese liiniga mängimine ongi metsikult kurnav. Nii vaimselt kui füüsiliselt. Samuti viiese liiniga satside vastu on parim rohi kõrge press mistõttu me iga kord näemegi et oleme platsil kohe esimesest minutist suure surve all.

[-RoMaRiO-]

Kahtlemata on ka mäng viimase 10-15a jooksul väga palju muutunud ja see kõlab nüüd totaalse klišeena, aga Euroopa jalgpalli keskmine tase ongi selle aja jooksul väga tugevalt tõusnud ja ka selgelt ühtlustumas. Lihtsalt selle vahega, et me oleme hetkel sellest rongist totaalselt maha jäänud.

Jalgpalli ei mängita küll paberil ja tugeva distsipliini, meeskondlikkuse ning hea taktikalise plaaniga on võimalik mängijate individuaalseid vajakajäämisi kompenseerida, aga siiski kuni mingi piirini, et see oleks veidigi jätkusuutlik ja ei vajaks 90 minutit kõrgemate jõudude abi. Lihtsalt selle vahega, et hetkel ei seostu ka midagi eelmainitust Eesti koondisega.

Kõige alus ka realistlikult millegi ilusa lootmisele on jalgpallurite igapäevane tegevus, mille lõplik hinnang on see, kas ja kui kõrgel tasemel igapäevaselt töötatakse ja kui suure kaliibriga klubi esindatakse. Ja siin tulevadki mängu metsikud käärid. Kui mõni aeg tagasi võis Euroopa rahvuskoondiste pildi enam.vähem selliselt kategoriseerida, et on a) jalgpalli suurriigid, kelle koondised koosnevad absoluutsetest superstaaridest, b) on tugevad keskmikud, kellel on mõni maailmanimi ja ülejäänud koondis koosneb peamiselt TOP4-10 liigade mängijatest, c) keskmikud ja veidi alla selle, kellel mõni selge liider ja koondist esindavad umbes kuni TOP30 liigade mehed, d) totaalsed kotikud ja kääbusriigid.

Praeguseks on aga c kategooria sisuliselt segunenud kujuteldava b rahvuskoondiste massiga, kus julgelt 35-l rahvuskoondisel on kasutada materjal, mis on meist valgusaastate kaugusel. Palju on räägitud sellest, et eduka 2012 valiksarja üheks suureks eelduseks oli see, et koondis koosnes välismaal mängivatest jalgpalluritest - mõni säravam karjäär ka, aga keskmine mass tuli ikka meile traditsioonilistest kohtadest, poola ja norra keskmikud. Hetkel võiks ka julge 20 pealise koosseisu panna ainult välisklubides mängivatest mängijatest, aga kui toona oli võimalik ühise meeskonnana see vahe tasandada, siis hetkel tunduvad bulgaaria ja rumeenia keskmikud sellest juba liiga kaugel olevat.

Lõpetuseks lihtsalt üks näide, et kui pealiskaudsema vaatamisega võib tunduda üllatus, et Albaania, keda oleme pikalt pidanud pigem enda tasemele lähedal olevaks jalgpalliriigiks, edestab grupis Tšehhit ja Poolat, siis piisab vaid vaadata, keda neil reaalselt ka kasutada on - https://www.transfermarkt.com/spiele..._id=0&yt0=Show

Jääb vaid loota, et 21. sajandil sündinud mängijad suudavad meie valikuvõimalusi oluliselt parandada.

[Tallinec]

Lihtsalt selle vahega, et me oleme hetkel sellest rongist totaalselt maha jäänud.

Lõpetuseks lihtsalt üks näide, et kui pealiskaudsema vaatamisega võib tunduda üllatus, et Albaania...

Oleme maha jäänud sellest rongist, et ei "toota" pallureid, kes on suuteline mängima kesktaseme Euroopa klubide algkooseisus.

Vaata, mis liigades mängib suur osa Albaania palluritest.

https://en.wikipedia.org/wiki/Albania_national_football_team

[Andres.]

Kahtlemata on ka mäng viimase 10-15a jooksul väga palju muutunud ja see kõlab nüüd totaalse klišeena, aga Euroopa jalgpalli keskmine tase ongi selle aja jooksul väga tugevalt tõusnud ja ka selgelt ühtlustumas. Lihtsalt selle vahega, et me oleme hetkel sellest rongist totaalselt maha jäänud.

Jalgpalli ei mängita küll paberil ja tugeva distsipliini, meeskondlikkuse ning hea taktikalise plaaniga on võimalik mängijate individuaalseid vajakajäämisi kompenseerida, aga siiski kuni mingi piirini, et see oleks veidigi jätkusuutlik ja ei vajaks 90 minutit kõrgemate jõudude abi. Lihtsalt selle vahega, et hetkel ei seostu ka midagi eelmainitust Eesti koondisega.

Kõige alus ka realistlikult millegi ilusa lootmisele on jalgpallurite igapäevane tegevus, mille lõplik hinnang on see, kas ja kui kõrgel tasemel igapäevaselt töötatakse ja kui suure kaliibriga klubi esindatakse. Ja siin tulevadki mängu metsikud käärid. Kui mõni aeg tagasi võis Euroopa rahvuskoondiste pildi enam.vähem selliselt kategoriseerida, et on a) jalgpalli suurriigid, kelle koondised koosnevad absoluutsetest superstaaridest, b) on tugevad keskmikud, kellel on mõni maailmanimi ja ülejäänud koondis koosneb peamiselt TOP4-10 liigade mängijatest, c) keskmikud ja veidi alla selle, kellel mõni selge liider ja koondist esindavad umbes kuni TOP30 liigade mehed, d) totaalsed kotikud ja kääbusriigid.

Praeguseks on aga c kategooria sisuliselt segunenud kujuteldava b rahvuskoondiste massiga, kus julgelt 35-l rahvuskoondisel on kasutada materjal, mis on meist valgusaastate kaugusel. Palju on räägitud sellest, et eduka 2012 valiksarja üheks suureks eelduseks oli see, et koondis koosnes välismaal mängivatest jalgpalluritest - mõni säravam karjäär ka, aga keskmine mass tuli ikka meile traditsioonilistest kohtadest, poola ja norra keskmikud. Hetkel võiks ka julge 20 pealise koosseisu panna ainult välisklubides mängivatest mängijatest, aga kui toona oli võimalik ühise meeskonnana see vahe tasandada, siis hetkel tunduvad bulgaaria ja rumeenia keskmikud sellest juba liiga kaugel olevat.

Lõpetuseks lihtsalt üks näide, et kui pealiskaudsema vaatamisega võib tunduda üllatus, et Albaania, keda oleme pikalt pidanud pigem enda tasemele lähedal olevaks jalgpalliriigiks, edestab grupis Tšehhit ja Poolat, siis piisab vaid vaadata, keda neil reaalselt ka kasutada on - https://www.transfermarkt.com/spieler-statistik/wertvollstespieler/marktwertetop/plus/0/galerie/0?ausrichtung=alle&spielerposition_id=alle&altersk lasse=alle&jahrgang=0&land_id=3&kontinent_id=0&yt0 =Show

Jääb vaid loota, et 21. sajandil sündinud mängijad suudavad meie valikuvõimalusi oluliselt parandada.

Väga asjalik postitus, tahaks kohe aitäh öelda.

Ma lööks teemakäsitluse kaheks. On taktikaline tase, mis on peatreeneri ja tema tiimi pärusmaa ning siis on strateegiline level, mis on EJL vastutusala, ja mõlema osas saab kriitiline olla.

Ideaalis on nii, et liit annab visiooni ja valib treeneri vastavalt oma (pikale) plaanile ning tagab vahendite olemasolu. Treenerite tasemelt tulevad aga otsused, et keda kaasatakse, keda jäätakse kõrvale, kuidas mängijad väljakule asetatakse, millised juhised neile antakse, mis sõnumeid edastatakse tiimile ja avalikkusele jne. Kuigi välismaiste treenerite puhul kontrollib suuresti liit seda infovälja (ja seeläbi omab ka teatud vastutust), milles välismaine ekspertiis meil viibib, olles mingil määral neile ka abiks.

Ma usun, et siin võib mõlemale hetkel küsivalt otsa vaadata. Mis see plaan meil on ja oli ning kui õnnestunult selle elluviimine läks/läheb ja kuidas edasi. Mulle vähemalt tundub, et oma võimete maksimumi lähedast sooritust me tänavu ei teinud (valikmängude eel anti ikka oluliselt rohkem lootust, iseasi kui õigustatult) ja samuti me ei lähenenud sellele valikgrupile ka kui mingi pikema plaani teadliku vaheetapina, vähemalt midagi sellist pole kordagi tänaseni kommunikeeritud. Juttu on olnud vaid, et parim nüüd ja täna (noorenduskuuri jutud on käinud iga eelmise treeneri puhul).

Lisaks, on silma jäänud, et tihti tahetakse liidu vastutust, kui mitte kaotada, siis oluliselt pisendada, rõhutades, et meie kodumaised klubid on need, kes mängijaid annavad ning töö on tellija materjalist. Siin ma tahaks öelda jah ja ei. Me olen üsna veendunud, et Eestis mängib klubide arengus liidu tegemised, initsiatiivid ja mehhanismid jms oluliselt rohkem rolli kui nii mõnelgi pool mujal ning klubid on selle juhtimisstiiliga ka rohkem kui harjunud. Liidu suunised mõjutavad oluliselt meie klubide n-ö agendat.

Minu arusaamise kohaselt on meil pikemat aega olnud üldine suund selline, et hoiame väga oma noori (nt KTM reegel ja noormängijate stipid) ja mida kauem nad meie kohalikus tiigis on, siis seda 'parem'. Siinkohal oleks tore näha analüüsi. Ehk oleks vastupidine tõhusam? Anname endast kõik, et kes vähegi soovib ja kaela kannab, siis pigem suuname välismaale, olgu või Itaalia, ja need kes jäävad või tulevad tagasi, siis las karastuvad supis, kus pole KTM piirangut, kuigi mingisugune ETM läve hoida on ilmselt asjakohane. Lisaks, noorte väljasuunamine ei pea tähendama, et me võiks kuidagi ära unustada ja ei peaks tõhustama siinset tööd treenerite ja noortega.

Kuigi kindlasti materjal seab olulised piirid, siis kokkuvõttes, mul raske uskuda, et ühelgi tasandil paremini pole võimalik ja lihtsalt lootmisest üksi on vähe kasu. Siit nüüd mitte välja lugeda, et ma väidaks, et liit mitte midagi ei tee (nt klubide noortetöö juhtidesse suunatakse kindlasti palju energiat ja raha).

[J81]

Ühesõnaga me oleme füüsiliselt liiga nõrgad? Ise leian ka seda, kui näen et mehed ei pea vastu mängudes, korduvalt.

Jah, see on kindlasti üks probleem, aga selle mõistmiseks peame vaatama, et kus me mehed mängivad. Kui nädalast nädalasse Premium Liigas mängida, siis ega sa Rootsi või Austria vastu nagu väga ei saagi. See pole kindlasti õigustus, vaid probleem, millega peaks tegelema

[Jormma]

Jah, see on kindlasti üks probleem, aga selle mõistmiseks peame vaatama, et kus me mehed mängivad. Kui nädalast nädalasse Premium Liigas mängida, siis ega sa Rootsi või Austria vastu nagu väga ei saagi. See pole kindlasti õigustus, vaid probleem, millega peaks tegelema

Viimases kahes mängus oli põhis täpselt 1-2 premmi meest. Probleem on taktikas - iga jalgpallitarkust jagav konspekt ütleb et 3 või 5 katsjaga mängides peab sats nii vaimselt kui füüsiliselt lisatööd tegema. Antud taktikalised käigud on mõeldud füüsiliselt võimekate satside jaoks - seda ka Häberli väljend et "nüüd hakkame jooksma".