Aga paberajakirjanduse ellujäämisvõimalus peitubki just nimelt pikemates ja analüüsivamates lugudes, mitte "tulemuste ümbertrükkimises öise viivitusega". Ega seda keegi neilt õieti ei eeldagi. Paberil ei loe kiirus, selle asemel aga on sul võimalus minna süvitsi, no kurat mine siis? Minu arust ei pea isegi nii meeletult spetsialiseeruma, adekvaatse intervjuu suudab ikka ära korraldada, kui enne natukenegi teemasse süveneda. Pealegi me ei räägi ju, et ajakirjanik peaks trekisõidu või allveekabe nüansse une pealt teadma - põhivärgid nagu korvpall, jalgpall, kergejõustik, suusk, no kui nende alade elemèntaartasandil ka ei orienteeru, mis ajakirjanik sa üldse siis oled? Analüüsi juures saab abi paluda omal alal pädeva ekssportlase, treeneri, muu asjapulga käest jne. Üksikud toimetustesse alles jäänud vanad kooli mehed veel kuidagi hoiavad seda lippu, aga uusi samasuguseid peale ei kipu kuidagi tulema, kes viitsiksid süveneda. Hea küll, et suund on selgelt "üliuniversaalsete" kodanike peale, kes peaksid teadma natuke kõigest kõike, aga samas kui mitu aastat juhtivas ajalehes töötanud sell ei suuda endiselt eristada autorallit ringrajasõidust või tennises geimi setist, siis asi pole mitte onlaini teistsugustes nõudmistes, vaid see on lihtsalt pohhuism ja laiskus. Ei ole asja vastu tõsist huvi ega tahtmist, sest tennisetüdrukute top10 tagumike teemal lihtlauseid vorpida või juutjuubist naljakaid väravaid otsida on ju hoopis kergem. Kasvõi seesama Järvela on hea eeskuju, et kui tahta - saab küll. Mis lehte ei mahu, selle paneb oma blogisse. Ja on huvitav lugeda ega teki kunagi tunnet, et on jälle pool käsu korras lugu valmis visatud.
/ räme OT on tegelt juba, keegi võiks selle viimase otsa teemaarenduse paremasse kohta ümber tõsta /
/ räme OT on tegelt juba, keegi võiks selle viimase otsa teemaarenduse paremasse kohta ümber tõsta /
Kommentaar