Tarmo Rüütli-mees kes päästab koondise??

[mortan]

Rääkisime natuke ...
http://sport.postimees.ee/2615590/ta...angu-jalgimist

Tänud põhjaliku intervjuu eest, huvitav lugemine!

[martn26]

Väga äge artikkel...
Rüütli võiks üle võtta noortekoondise... Reim võiks uue "Sildtreeneri" abitreeneriks saada...
Oleks vägagi produktiivset tulevikku loodata...

[Wingback]

Hea meelega näeks meest võimalusel välismaal mõnda klubi tüürimas.

[tannn]

Tarmo võiks tõesiti võimaluse välismaal saada, CV on mehel ju ikkagi korralik.

[martn26]

Kindlasti ta leiaks endale välismaalt klubi keda treenida, kuid see ei saaks olema mõni tippliigades olev tippklubi... Eks ta siia Soome või Rootsi kanti jääb ma usuks!

iseasi, kas see soomemaal treenimine talle ka niivõrd pinget pakub. Ägedam oleks ikka, kui ta hakkaks Tallinna kalevit treenima, ning see klubi paari-kolme aastaga eesti tippude sekka jälle tõuseks

[budu]

No aga 2 aasta pärast on Tarmol võimalus jälle tulla koondist päästma! Muidugi loodame,et rootslane päris hullult ei kõrbeks

[atleticomadrid]

Eesti vutikoondist kuus aastat juhtinud Tarmo Rüütli (59) sai enda ametist vabastamise kohta teada mõned tunnid enne novembris peetud pressikonverentsi. Ta ei jõudnud mängijatega isegi hüvasti jätta.
„Meedias liikus kuulujutt peatreeneri väljavahetamisest, kuid Rüütli ise polnud selles kindel. Ja seda kuni 21. novembrini hommikuni. Mõned tunnid hiljem pidas jalgpalliliit pressikonverentsini, kus Pohlak teatas juba uuest peatreenerist. Rüütli oli mängust väljas.“

Maailma kuulsamaid korvpallitreenereid Phil Jackson väidab, et treener võib sportlase peale karjuda maksimaalselt kaks korda aastas. Rohkematel juhtudel atleet lihtsalt harjub sellega ja ei pane enam öeldut tähele. Tarmo Rüütli kohta väidetakse sama – kui treeneri arhetüüp on karjuv diktaator, siis tema on selle täielik vastand. “Mängija peab mängu nautima ja treeneril pole mõtet tema peale karjuda,” võib ta treenerifilosoofia kokku võtta.

Ekspress vaatab koos Rüütliga tagasi tema kuuele aastale peatreenerina ja palub tal analüüsida oma säravamaid ja ka tuhmimaid hetki. Kuidas tulla, kuidas olla ja kuidas jääda treeneriks, kelle käe all keskpäraste võimetega Eesti koondis pidevalt ootusi ületab.

“Me võime kõigile lüüa”

Rüütli esimene mäng oli 2008. aasta kevadel Poolaga võõrsil ja siis kohtus ta esimest korda terve meeskonnaga. Mängijad olid talle küll tuttavad, kuid kunagi polnud nad kõik koos olnud. “Saad justkui tuttavatega kokku. Tulevad need, keda kutsusid, ja üllatuskülalisi ju pole,” meenutab Rüütli.

Plaan oli Rüütlil selge. Tribüünilt vaadates nägi ta pidevalt Eesti koondist mängimas nii, nagu tema arvates mängida ei tohtinud. “Väga hästi on meeles Inglismaal peetud mäng (Eesti kaotas 0 : 3), kus oli ainus idee pika palli ette löömine, aga sealt edasi midagi ei tehtud,” meenutab ta. “Pidin tegema mängijatele selgeks, et mida kauem pall meie käes on, seda parem meile. Tuleb olla enesekindel ja väljakul peab olema kaks meeskonda.”

Teises mängus Kanadaga lõi Eesti koondis juba kaks väravat ja nii tekkiski tunne, et lüüa võib kõigile. Kuni ühe kurva sügispäevani.

Saun Bosnias

“Pallivaldamine ei garanteeri midagi. Olime liiga ülbed ja meil polnud plaani, et mida teha, kui pall korraga kaduma läheb,” avaldab Rüütli esimese õppetunni.

Karistus tuli karm – Bosnia ja Hertsegoviina purustas 2008. aasta sügisel Eesti 7 : 0. “See oli hull värk, täielik terror juba soojendusest saadik, kui meile kas või palli tagasi ei antud. Kogu staadion oli valmis meid nahka panema, kuid ka kohtunik lasi ennast sellest väga mõjutada.”

Rüütli vannub, et ta isegi ei oska kasutada kuulsat umbkaitsetaktikat ehk bussiparkimist. Koondis läks mängima ning jättis ettevaatuse. “Mõnikord jäädakse lihtsalt rongi alla, kõik jäävad,” tõdeb ta.

Peatreeneri ülesandeks ta meeskonna peale karjumist ei pea. Isegi 0 : 7 kaotuse järel. “Mehed on norgus, mina pigem lohutan ja lisapingeid ei tekita. Minu asi on olla külmavereline, anda kohustuslik pressikonverents ja pöörata pilk ettepoole,” ütleb Rüütli ja lisab, et mõnel päeval sajab lihtsalt vihma ja kui see vihm sajab, siis pole sinna midagi teha. “Näägutada pole mõtet. Mängijad on ju minu valitud.”

Pead võinuks lendama hakata

Bosnia sauna järel andis Rüütli Aivar Pohlakule aru. Pohlak jäi rahule ning meeskond liikus edasi. Uus valiktsükkel algas aga ehmatusega, mille järel oleks võinud hakata juba piltlikult öeldes pead lendama. “Mõne koondise vastu peame me ise ründama ja vastased pargivad bussi. Selliseid mängud meile väga ei sobi,” meenutab Rüütli 2010 hilissuvel peetud valikmängu.

Kontrarünnakutele suruvad vastased läksid juhtima, aga Eesti vastust ei tulnud ega tulnud. Jalgpallis on õnnel lõpptulemuses ligi kolmandiku ulatuses tähtsust. Selles mängus õnne oli. “Ega mängu ajal ei saa mõelda, et mis nüüd homme saab. Mõttes on pigem, et mida saad selles mängus teha,” tõdeb Rüütli.

Fääride vastu mängides otsustati naasta juurte juurde ja hakata pikka palli ette saatma. Õhuvõitlused viisid lõpuminuteil kahe väravani. “Pärast mängu oli riietusruumis suur rõõm, aga kui seal oleksime kaotanud, siis poleks ilmselt järgmisi ilusaid tulemusi üldse tulnudki.”

Videoanalüüs kõige aluseks

Enne koondise mängu vaatavad treenerid üle kolm vastasmeeskonna mängu. Analüüsikeskusest tellitakse vastasmeeskonna mängu lahkav raport ning seda tutvustatakse ka mängijatele. Kõike pole mõtet näidata, kuna mängijad ei jõuaks kõike vastu võtta, aga tähtsamad liikumised näidatakse ette.

Fakt on see, et Eesti koondis on meeskond, kellel on vaja kohanduda vastase mänguga. Seda ka Serbia vastu tehti – edukalt.

“Täkkesse läks kaks asja: sattus väga hea kohtunikebrigaad Venemaalt, mis ei allunud serblaste survele, ja teiseks tuli see Tarmo Kingi kauglöök ka nii kuradima õigel ajal.” Rüütli tahtis Kinki just pingile võtta, kui... “Kui suudad teatud aja vastu pidada, rasked hetked üle elada, siis võib juhtuda igasugu asju. See võit andis meeletult eneseusku.”

Ja und ka ära ei viinud. Rüütli ütleb, et ta on rahulik mees, kes ka rõõmustab rahulikult. Aga üks mäng ajab ta ilmselgelt närvi.

Ebaõiglus Fääridel

“See oli haige värk!” pahvatab Rüütli ja loeb ette põhjused. Esiteks oli väljak täiesti pehme. Teiseks puhus meeletu tuul. Kolmandaks – kohtunikud. “Kuidas kohe poolaja lõpus ja teise alguses tühjast kohast Soome kohtunik kaks penaltit välja imes? Anna abi! Lisaks veel mängu p***** keeramiseks ideaalne väljak.”

Pealtvaatajate silmis sai mängu antikangelaseks Sander Puri – kerge punase kaardi tõttu. Rüütli ei tõstnud ka sel korral häält. “Meil pole Balotelli tüüpi mängumehi, meil ei ropenda ega toorutse keegi. Kui mängija tegutseb võimete piiril, siis emotsiooni pealt vahel juhtub ja kellel seal ikka mängijale midagi öelda on,” rahustab ta taas olukorda.

Fääride mäng oli juunis 2011. Varasuvi on Eesti mängijate jaoks aga kõige ebamugavam aeg. “Juunis ära üldse tahagi, et keegi oleks mingis vormis, mängijad on väsinud,” tõdeb Rüütli. “Parim aeg on märts-aprill, kui on tuldud ettevalmistavast laagrist ja äsja mängima hakatud, teine tipphetk on sügisel pärast suvepuhkust.”

Rüütli sõnul pole mängijad lihtsalt niivõrd suure “kubatuuriga”, et olla tippmängijatega sarnaselt terve hooaja lõikes tippvormis.

Järgnenud sügise imemängud parandasid halva suve. Play-off’i pääse taskus, sõitis Rüütli staadionilt koju ja mõtles, et küll see jalgpall on imelik – ühel päeval saad Fääridel tappa ja teisel päeval oled korraga sammukese kaugusel suurturniirist.

Rüütli ja koondis olid kuulsuse tipul. Küllakutseid saabus üle maailma, kuid kõigile mängudele parimat koosseisu ei saanud – mängiti ju igasugu karvaste ja suleliste vastu alates Tšiilist kuni Omaanini välja. “Paljudele mängijatele on see suur asi koondises mängida, aga treener peab neile mängudele minema nõrgemas koosseisus ja siis vaatad pingilt, et mäng ei liigu ja tulemust ei tule,” tunnistab Rüütli väikest frustratsiooni. “Aga treener peab selle alla neelama.”

Kiire lõppmäng

Järgnenud valiktsükkel lõpetas päikese säramise. Saadi kohustuslikud võidud Andorra üle ja punkt Hollandilt. Keskkaitsepaar Raio Piiroja ja Taavi Rähn vajasid väljavahetamist, vastased olid tugevad ja ka mängijad ei säranud enam nagu vaja.

“Konstantin Vassiljev tuli vahepeal Venemaalt tagasi täiesti väsinuna. Enar Jääger, kes vormis olles on justkui raudnael, ei leidnud endale klubi ja mittevormis Jääger annab kohe tunda,” tunnistab Rüütli.

Ebakõla Rüütli ja Pohlaku vahel lõi välja suviste sõprusmängude järel. Pärast mängu Kõrgõzstaniga pidas Pohlak meeskonnale kõne. “Ma ei saanud aru, mis kärbes mõnda meest hammustanud on. Vaatasime mängijatega üksteisele otsa ja kehitasime õlgu,” meenutab Rüütli. “Me polevat piisavalt katsetanud... aga meil oli palju mängijaid kaasatud, see on ju katsetamine!?”

Rüütli viimane mäng oli võidumatš Liechtensteini vastu. Meedias liikus kuulujutt peatreeneri väljavahetamisest, kuid Rüütli ise polnud selles kindel. Ja seda kuni 21. novembrini hommikuni. Mõned tunnid hiljem pidas jalgpalliliit pressikonverentsini, kus Pohlak teatas juba uuest peatreenerist. Rüütli oli mängust väljas.

“Lõpp läks untsu, sest ei antud selget signaali. Ma ei osanud pärast viimast mängu ka mängijatele midagi öelda ega meestega hüvastigi jätta,” lausub Rüütli. “Sõnumite teel jätsime hiljem hüvasti. Tänasin kõiki mängijaid, sest me saavutasime ikka ilusaid asju.”

[optiums]

iiri 0:4 mängus tulnuks ikka buss parkida ja kui seda ei osata, siis on see treeneri puudujääk. Ka seda peaks oskama, kui vaja on, sest äkki oleks seis 0:1 jäänud ja kordusmängus oleks võimalusi olnud. Aga mis olnud, see olnud

[mg]

iiri 0:4 mängus tulnuks ikka buss parkida ja kui seda ei osata, siis on see treeneri puudujääk. Ka seda peaks oskama, kui vaja on, sest äkki oleks seis 0:1 jäänud ja kordusmängus oleks võimalusi olnud. Aga mis olnud, see olnud

kui kaks kogenud keskkaitsjat punased saavad, siis pole enam kuhugi midagi parkida
et see on nagu ilma esiklihvideta minna naisi sebima.

[Mõnuagent 007]

Eesti vutikoondist kuus aastat juhtinud Tarmo Rüütli (59) sai enda ametist vabastamise kohta teada mõned tunnid enne novembris peetud pressikonverentsi. Ta ei jõudnud mängijatega isegi hüvasti jätta.
„Meedias liikus kuulujutt peatreeneri väljavahetamisest, kuid Rüütli ise polnud selles kindel. Ja seda kuni 21. novembrini hommikuni. Mõned tunnid hiljem pidas jalgpalliliit pressikonverentsini, kus Pohlak teatas juba uuest peatreenerist. Rüütli oli mängust väljas.“

Maailma kuulsamaid korvpallitreenereid Phil Jackson väidab, et treener võib sportlase peale karjuda maksimaalselt kaks korda aastas. Rohkematel juhtudel atleet lihtsalt harjub sellega ja ei pane enam öeldut tähele. Tarmo Rüütli kohta väidetakse sama – kui treeneri arhetüüp on karjuv diktaator, siis tema on selle täielik vastand. “Mängija peab mängu nautima ja treeneril pole mõtet tema peale karjuda,” võib ta treenerifilosoofia kokku võtta.

Ekspress vaatab koos Rüütliga tagasi tema kuuele aastale peatreenerina ja palub tal analüüsida oma säravamaid ja ka tuhmimaid hetki. Kuidas tulla, kuidas olla ja kuidas jääda treeneriks, kelle käe all keskpäraste võimetega Eesti koondis pidevalt ootusi ületab.

“Me võime kõigile lüüa”

Rüütli esimene mäng oli 2008. aasta kevadel Poolaga võõrsil ja siis kohtus ta esimest korda terve meeskonnaga. Mängijad olid talle küll tuttavad, kuid kunagi polnud nad kõik koos olnud. “Saad justkui tuttavatega kokku. Tulevad need, keda kutsusid, ja üllatuskülalisi ju pole,” meenutab Rüütli.

Plaan oli Rüütlil selge. Tribüünilt vaadates nägi ta pidevalt Eesti koondist mängimas nii, nagu tema arvates mängida ei tohtinud. “Väga hästi on meeles Inglismaal peetud mäng (Eesti kaotas 0 : 3), kus oli ainus idee pika palli ette löömine, aga sealt edasi midagi ei tehtud,” meenutab ta. “Pidin tegema mängijatele selgeks, et mida kauem pall meie käes on, seda parem meile. Tuleb olla enesekindel ja väljakul peab olema kaks meeskonda.”

Teises mängus Kanadaga lõi Eesti koondis juba kaks väravat ja nii tekkiski tunne, et lüüa võib kõigile. Kuni ühe kurva sügispäevani.

Saun Bosnias

“Pallivaldamine ei garanteeri midagi. Olime liiga ülbed ja meil polnud plaani, et mida teha, kui pall korraga kaduma läheb,” avaldab Rüütli esimese õppetunni.

Karistus tuli karm – Bosnia ja Hertsegoviina purustas 2008. aasta sügisel Eesti 7 : 0. “See oli hull värk, täielik terror juba soojendusest saadik, kui meile kas või palli tagasi ei antud. Kogu staadion oli valmis meid nahka panema, kuid ka kohtunik lasi ennast sellest väga mõjutada.”

Rüütli vannub, et ta isegi ei oska kasutada kuulsat umbkaitsetaktikat ehk bussiparkimist. Koondis läks mängima ning jättis ettevaatuse. “Mõnikord jäädakse lihtsalt rongi alla, kõik jäävad,” tõdeb ta.

Peatreeneri ülesandeks ta meeskonna peale karjumist ei pea. Isegi 0 : 7 kaotuse järel. “Mehed on norgus, mina pigem lohutan ja lisapingeid ei tekita. Minu asi on olla külmavereline, anda kohustuslik pressikonverents ja pöörata pilk ettepoole,” ütleb Rüütli ja lisab, et mõnel päeval sajab lihtsalt vihma ja kui see vihm sajab, siis pole sinna midagi teha. “Näägutada pole mõtet. Mängijad on ju minu valitud.”

Pead võinuks lendama hakata

Bosnia sauna järel andis Rüütli Aivar Pohlakule aru. Pohlak jäi rahule ning meeskond liikus edasi. Uus valiktsükkel algas aga ehmatusega, mille järel oleks võinud hakata juba piltlikult öeldes pead lendama. “Mõne koondise vastu peame me ise ründama ja vastased pargivad bussi. Selliseid mängud meile väga ei sobi,” meenutab Rüütli 2010 hilissuvel peetud valikmängu.

Kontrarünnakutele suruvad vastased läksid juhtima, aga Eesti vastust ei tulnud ega tulnud. Jalgpallis on õnnel lõpptulemuses ligi kolmandiku ulatuses tähtsust. Selles mängus õnne oli. “Ega mängu ajal ei saa mõelda, et mis nüüd homme saab. Mõttes on pigem, et mida saad selles mängus teha,” tõdeb Rüütli.

Fääride vastu mängides otsustati naasta juurte juurde ja hakata pikka palli ette saatma. Õhuvõitlused viisid lõpuminuteil kahe väravani. “Pärast mängu oli riietusruumis suur rõõm, aga kui seal oleksime kaotanud, siis poleks ilmselt järgmisi ilusaid tulemusi üldse tulnudki.”

Videoanalüüs kõige aluseks

Enne koondise mängu vaatavad treenerid üle kolm vastasmeeskonna mängu. Analüüsikeskusest tellitakse vastasmeeskonna mängu lahkav raport ning seda tutvustatakse ka mängijatele. Kõike pole mõtet näidata, kuna mängijad ei jõuaks kõike vastu võtta, aga tähtsamad liikumised näidatakse ette.

Fakt on see, et Eesti koondis on meeskond, kellel on vaja kohanduda vastase mänguga. Seda ka Serbia vastu tehti – edukalt.

“Täkkesse läks kaks asja: sattus väga hea kohtunikebrigaad Venemaalt, mis ei allunud serblaste survele, ja teiseks tuli see Tarmo Kingi kauglöök ka nii kuradima õigel ajal.” Rüütli tahtis Kinki just pingile võtta, kui... “Kui suudad teatud aja vastu pidada, rasked hetked üle elada, siis võib juhtuda igasugu asju. See võit andis meeletult eneseusku.”

Ja und ka ära ei viinud. Rüütli ütleb, et ta on rahulik mees, kes ka rõõmustab rahulikult. Aga üks mäng ajab ta ilmselgelt närvi.

Ebaõiglus Fääridel

“See oli haige värk!” pahvatab Rüütli ja loeb ette põhjused. Esiteks oli väljak täiesti pehme. Teiseks puhus meeletu tuul. Kolmandaks – kohtunikud. “Kuidas kohe poolaja lõpus ja teise alguses tühjast kohast Soome kohtunik kaks penaltit välja imes? Anna abi! Lisaks veel mängu p***** keeramiseks ideaalne väljak.”

Pealtvaatajate silmis sai mängu antikangelaseks Sander Puri – kerge punase kaardi tõttu. Rüütli ei tõstnud ka sel korral häält. “Meil pole Balotelli tüüpi mängumehi, meil ei ropenda ega toorutse keegi. Kui mängija tegutseb võimete piiril, siis emotsiooni pealt vahel juhtub ja kellel seal ikka mängijale midagi öelda on,” rahustab ta taas olukorda.

Fääride mäng oli juunis 2011. Varasuvi on Eesti mängijate jaoks aga kõige ebamugavam aeg. “Juunis ära üldse tahagi, et keegi oleks mingis vormis, mängijad on väsinud,” tõdeb Rüütli. “Parim aeg on märts-aprill, kui on tuldud ettevalmistavast laagrist ja äsja mängima hakatud, teine tipphetk on sügisel pärast suvepuhkust.”

Rüütli sõnul pole mängijad lihtsalt niivõrd suure “kubatuuriga”, et olla tippmängijatega sarnaselt terve hooaja lõikes tippvormis.

Järgnenud sügise imemängud parandasid halva suve. Play-off’i pääse taskus, sõitis Rüütli staadionilt koju ja mõtles, et küll see jalgpall on imelik – ühel päeval saad Fääridel tappa ja teisel päeval oled korraga sammukese kaugusel suurturniirist.

Rüütli ja koondis olid kuulsuse tipul. Küllakutseid saabus üle maailma, kuid kõigile mängudele parimat koosseisu ei saanud – mängiti ju igasugu karvaste ja suleliste vastu alates Tšiilist kuni Omaanini välja. “Paljudele mängijatele on see suur asi koondises mängida, aga treener peab neile mängudele minema nõrgemas koosseisus ja siis vaatad pingilt, et mäng ei liigu ja tulemust ei tule,” tunnistab Rüütli väikest frustratsiooni. “Aga treener peab selle alla neelama.”

Kiire lõppmäng

Järgnenud valiktsükkel lõpetas päikese säramise. Saadi kohustuslikud võidud Andorra üle ja punkt Hollandilt. Keskkaitsepaar Raio Piiroja ja Taavi Rähn vajasid väljavahetamist, vastased olid tugevad ja ka mängijad ei säranud enam nagu vaja.

“Konstantin Vassiljev tuli vahepeal Venemaalt tagasi täiesti väsinuna. Enar Jääger, kes vormis olles on justkui raudnael, ei leidnud endale klubi ja mittevormis Jääger annab kohe tunda,” tunnistab Rüütli.

Ebakõla Rüütli ja Pohlaku vahel lõi välja suviste sõprusmängude järel. Pärast mängu Kõrgõzstaniga pidas Pohlak meeskonnale kõne. “Ma ei saanud aru, mis kärbes mõnda meest hammustanud on. Vaatasime mängijatega üksteisele otsa ja kehitasime õlgu,” meenutab Rüütli. “Me polevat piisavalt katsetanud... aga meil oli palju mängijaid kaasatud, see on ju katsetamine!?”

Rüütli viimane mäng oli võidumatš Liechtensteini vastu. Meedias liikus kuulujutt peatreeneri väljavahetamisest, kuid Rüütli ise polnud selles kindel. Ja seda kuni 21. novembrini hommikuni. Mõned tunnid hiljem pidas jalgpalliliit pressikonverentsini, kus Pohlak teatas juba uuest peatreenerist. Rüütli oli mängust väljas.

“Lõpp läks untsu, sest ei antud selget signaali. Ma ei osanud pärast viimast mängu ka mängijatele midagi öelda ega meestega hüvastigi jätta,” lausub Rüütli. “Sõnumite teel jätsime hiljem hüvasti. Tänasin kõiki mängijaid, sest me saavutasime ikka ilusaid asju.”

Viisakuse pärast oleksid võinud ka viidata, et kuskohast võtsid ja nii.

[Mõnuagent 007]

ükskakskolmneliviis

Siiski.

[chac]

kui kaks kogenud keskkaitsjat punased saavad, siis pole enam kuhugi midagi parkida
et see on nagu ilma esiklihvideta minna naisi sebima.

tuletan natuke mängu käiku meelde:

esimene poolaeg lõppes stepanovi punasega ja 0:1 seisul

teise poolaja alguse lollid ründavad vahetused - 10kesi mängides vahetati järjest sisse vosko, lindpere ja purje (selmet teine keskkaitsja sisse tuua) - peale mida imeti iiri kontratest praktiliselt kohe 0:2 ja 0:3.

piiroja punane ca 10 minuti pärast (seisul 0:3) ei puhu enam pilli, mäng oli selleks hetkeks juba tehtud.

[atleticomadrid]

mul oli kiire. Ekspress ja Dannar Leitmaa artikkel.

[Mõnuagent 007]

mul oli kiire. Ekspress ja Dannar Leitmaa artikkel.

Ekspressis pandi püsti uus full retard preemiasüsteem, kus mängivad ka klikid rolli. Et ses mõttes oleks tore, kui klikitaks ja värki.

[spekter]

Raha ...