Miks ei ole publikut Eestikatel

[Erko]

Aga mitmel mängul on siin sõnavõtjad sel hooajal käinud?

[YuWo]

nojah need on üksikud ma kujutan ette et neid on palju rohkem.

[Darren]

Aga mitmel mängul on siin sõnavõtjad sel hooajal käinud?

Selleks, et teada, kas sitt haiseb, ei pea seda iga päev nuusutama.

[dareth]

no vähemalt paar korda kuus ikka võiks, ehk harjud siis haisuga ära ja hakkab meeldimagi

[Rein]

No mina ei käi näiteks mänge vaatamas enamasti sellpärast, et tase on väga ebaühtlane. Kui mängivad esikolmiku satsid, siis üritan ikka vaatama minna.

Samuti on enamus mänge mulle ebasobival ajal (nädalavahetustel). ka mul on oma elu ja see vajab elamist. Tõenäoliselt olen sellel hooajal näinud samapalju esiliiga mänge kui meistriliiga omasid. seda sellel lihtsal põhjusel, et need on väga tihti nädala sees.

[Raimo]

esiliigas peaks idee kohaselt olema nädala keskel täpselt sama palju mänge kui meistriliigas (ehk nädala keskel toimuvad voorud on teisipäeval/kolmapäeval).

[thierry]

Publiku vähesuse võib suures osas kindlasti meedia leige suhtumise kaela ajada. Martini Tartu näide tõestab seda küllaltki ilmekalt, sest koondise mängude külastatavus on ju tõusnud. Ok, praegu müüakse pileteid pakettidena, aga kindlasti on suur osa ka asjaolul, et ajalehtedes ja telekas pööratakse koondise mägnudele, hoolimata kesistest tulemustest, järjest suuremat tähelepanu.
Ma ei pea end küll kossufänniks, aga mänge käin vaatamas just siis kui hommikul ajelehest loen teemat a la "rockil täna kohtumine faustoga ja 2 päeva pärast kaleviga"

[gianluca]

Üks mõte publikunumbrite ja meedia kohta.
Meil puudub nii öelda spordiennustus kui selline – internetis on küll olemas, kuid mitte laialdasemalt ei anna ta tooni. Viimati külastatud Zagrebis näiteks, võis kesklinnas praktiliselt igal tänava nurgal külastada mõnda panustamise punkti, sama lugu oli ka väiksemates linnades. Meedia kajastus kasvab koos ennustamisega – üks vajab teist. Ennustajad vajavad kvaliteetseid eelvaateid ja kokkuvõtteid, ajakirjandus saab endale turu kellele toodet pakkuda.

[Darren]

Üks mõte publikunumbrite ja meedia kohta.
Meil puudub nii öelda spordiennustus kui selline – internetis on küll olemas, kuid mitte laialdasemalt ei anna ta tooni. Viimati külastatud Zagrebis näiteks, võis kesklinnas praktiliselt igal tänava nurgal külastada mõnda panustamise punkti, sama lugu oli ka väiksemates linnades. Meedia kajastus kasvab koos ennustamisega – üks vajab teist. Ennustajad vajavad kvaliteetseid eelvaateid ja kokkuvõtteid, ajakirjandus saab endale turu kellele toodet pakkuda.

Põhimõtteliselt nõus, kuid sellist arengut takistab mõnevõrra ka asjaolu, et hasartmängureklaam on Eestis keelatud.
Ja kui nüüd rääkida bettign shoppidest, siis ilmselt poleks neil Eestis minekut, arvestades, kes ja kus meil spordiennustusi teevad.

[Edson]

Mina näiteks käin rohkem II liiga mänge vaatamas sest seal mängib minu lemmikklubi.

Meistriliigas mul ühtegi lemmiklubi pole. Meistriliigat käin ainult siis vaatamas kui mängivad Flora ja Levadia. Sest siis on mängus intriig. Eestlased vs venelased (kuigi jah, viimasel ajal enam mitte, ka Levadias on palju eestlasi), Pohlaku klubi vs Levada klubi... Ja üldjuhul on need ka huvitavad mängud.

Tasemes pole küsimus. Korvpallis pole ka taset aga Rocki ja Kalevi mängudel on hall rahvast täis. Küsimus on puuduvas intriigis ning klubide identiteedis ja püsiva fännikogukonna puudumises. Mis intriig on näiteks mängul Flora vs Tulevik? Ühe süsteemi klubid, võitja on üldjuhul ette teada, tribüünil on külm ja ausalt öeldes ei tea millal mängud üldse toimuvad, reklaami on ka vähe.

Enne ei tule tribüünidele publikut, kui ei teki oma identiteediga klubisid püsiva fänniarmeega + korralik turundus. Siis on lootust.
Midagi uut ma nüüd küll ei öelnud aga korraliku turundusega võib kohe alustada.

[uvv]

Publiku vähesuse võib suures osas kindlasti meedia leige suhtumise kaela ajada. Martini Tartu näide tõestab seda küllaltki ilmekalt, sest koondise mängude külastatavus on ju tõusnud. Ok, praegu müüakse pileteid pakettidena, aga kindlasti on suur osa ka asjaolul, et ajalehtedes ja telekas pööratakse koondise mägnudele, hoolimata kesistest tulemustest, järjest suuremat tähelepanu.
Ma ei pea end küll kossufänniks, aga mänge käin vaatamas just siis kui hommikul ajelehest loen teemat a la "rockil täna kohtumine faustoga ja 2 päeva pärast kaleviga"

Selle nimi on turundus. Ka ajalehtede ja meediakanalite suunal. Meil tajutakse turundust ainult reklaamides/reklaamikampaaniates. Aga tegelikult on ühe toote või nähtuse müümine palju laiem kui konkreetne, fikseeritud pinna või ajaühikuga mõõdetav tegevus. EJL magas maha üsna ainulaadse võimaluse luua Eestis jalgpallibuumi. Ka siis, kui ka järgmine valikgrupp saaks tänu loosiõnnele samaväärselt atraktiivne, ei õnnestuks korrata seda eufoorilist emotsiooni, mis sellel korral potentsiaalses jalgpallisõbras tekkis.
See, et U21 mängudest reedel suurepärase vastase vastu on võimalik teada saada sisuliselt ainult Soccerneti saidil või isuka otsimise järel ka ajalehe netiversioonidest on pehmelt öeldes kriminaalne Eesti Jalgpalli vastu.

Võite mind jätkuvalt vingujaks pidada!

[gianluca]

Teoreetiliselt oleks panustamispunktide loomine võimalik. Koostöö peaks muidugi olema sellisel juhul Eesti Lotoga. Kui lotopiletite ostmine ei oleks võimalik igast kaupluse infoletist või putkast, vaid selle asemel peaks omama eraldi ruumi selliseks tegevuseks nagu kasiinod nt.

[Darren]

Ma ei ole küll ajakirjandusteoreetik, kuid kes on siiski süüdi, et koduste jalgpallisündmuste kohta on keeruline erinevate meediumite kaudu teavet saada?

Ajalehed, ajakirjad, online portaalid, raadio, televisioon on ennekõige majanduslikult ratsionaalselt tegutsevad isikud, kes pakuvad seda, mille suhtes eksisteerib ühiskonnas nõudlus. Kas olukorras, kus kodumaise jalgpalli suhtes puudub märkimisväärne nõudlus, on seda üldse väga mõtet reklaamida?

Ehk, kas praegusel juhul looks reklaam üldse mingit täiendavat nõudlust?*



*Arvestades siinjuures, et reklaamile tehakse mõistlikke ja proportsionaalsed väljaminekuid.

[Darren]

Teoreetiliselt oleks panustamispunktide loomine võimalik. Koostöö peaks muidugi olema sellisel juhul Eesti Lotoga. Kui lotopiletite ostmine ei oleks võimalik igast kaupluse infoletist või putkast, vaid selle asemel peaks omama eraldi ruumi selliseks tegevuseks nagu kasiinod nt.

Teoreetiliselt jah, kuid kui see asi praktiliselt töötaks, siis meil oleks juba betting shoppe olemas. Keskmine panustaja on kes, 21-40 aastane mees, kui tal on valida, kas teha oma panus kodus Internetis talle sobival ajal või minna kuhugi õue ja võtta ette retk kihlveopunkti, mis ei pruugi olla kõige kättesaadavams kohas ega eriti erineda praegustest keldrikasiinodes, siis me juba kõik teame, mis valiku ta teeks.

[Edson]

Ma ei ole küll ajakirjandusteoreetik, kuid kes on siiski süüdi, et koduste jalgpallisündmuste kohta on keeruline erinevate meediumite kaudu teavet saada?

Ajalehed, ajakirjad, online portaalid, raadio, televisioon on ennekõige majanduslikult ratsionaalselt tegutsevad isikud, kes pakuvad seda, mille suhtes eksisteerib ühiskonnas nõudlus. Kas olukorras, kus kodumaise jalgpalli suhtes puudub märkimisväärne nõudlus, on seda üldse väga mõtet reklaamida?

Ehk, kas praegusel juhul looks reklaam üldse mingit täiendavat nõudlust?*



*Arvestades siinjuures, et reklaamile tehakse mõistlikke ja proportsionaalsed väljaminekuid.

Oot, oot, Sul on kuskil mingi loogikaviga.

Ega ajakirjad, online portaalid, raadio, televisioon ei peaks reklaami ja turundist organiseerima ja selle eest maksma. Nemad on äriühingud kes tegelevad meediaäriga. Turunduse ja reklaami eest peaks ikka maksma teenuse tellijad (EJL, klubid, jt).

Lõppude lõpuks peaks riik, st kultuuriminister ka unetu olema, et ühes Euroopa riigis puudub täismõõtmetega sisehall ja Eesti meistrikate sisuline finaal peetakse nurga taga.