Publiku juurdekasv Eestikatel

[elx]

Samas senikaua, kui rõhk on liigasüsteemi ehitamisel (mis tegelikult ka viimasel kahel aastal on kokku kukkumise äärele jõudnud - vaadake selle aasta IV liigasid)

Kui pead silmas IV liigade õhenemist, siis siin on põhjus selles, et lahkujaid on alati olnud, kuid nüüd lähevad harrastajatest tulijad pigem rahvaliigasse. Ehk seda asja ma nii mustas toonis ei näeks.

[yordan]

Kusjuures EJL ise räägib, et suhteliselt palju inimesi vähemalt teab jalgpalliklubisid ja vähemal määral ka mängijaid. Seega nagu mingi kandepind jalgpallile oleks.

Usun ikka, et lumepall tuleks EJLi poolt veerema panna ja klubid saaksid sellele veel hoogu juurde anda. Kohalikule jalgpalliliigale tuleks anda mingi seksikas ja atraktiivne imidž, mis tõmbaks inimesi ligi. Minu nägemuses võiks PLil olla üks turundustiim ja kontseptsioon, mis tegutseks klubiüleselt ning mille eesmärk oleks kohaliku liiga atraktiivsuse suurenemine.

Samas klubisisene tegevus peaks toetama selle üldise PL kontseptsiooni ellu viimist. Kindlasti peaks olema siin vähemalt 2-3 konsultanti, kes igapäevaselt klubidega tööd teevad, neile turundusideid jms pitchiks ja vaataks, et tegevusi reaalselt ellu ka viiakse. Praegu loodetakse liiga palju sellele, et kui mingi suvaline Slava või Jaan nimetatakse kogukonnatöö juhiks, siis kohe hakkab aktiivne tegevus pihta. Tegelikkuses see nii lihtne ei ole - vaja on ju häid mõtteid ja inimesi kes need ellu viiks.

Selline kahetasandiline lähenemine, kus tegeletakse aktiivselt nii liiga promomise kui ka klubisiseste tegevustega võiks tekitada selle, et paari aasta pärast pole EJLi poolset klubide "suunamist" vaja, kuna klubis on pädevus turunduse tegemiseks olemas ning samuti on arusaam selle olulisusest ja kasust. Praegu seda pädevust ilmselgelt enamuses klubides ei ole ning paljud lihtsalt ei mõista/usu seda juttu, et turundusest neile mingit reaalset kasu tuleks.

[-RoMaRiO-]

No Tšehhi õllehindu ei tasu meie omadega võrrelda, aga seda tead sa muidugi ise ka
Üldiselt ma ei usu, et Eestis hindade pärast väga keegi tulemata jätaks. Viiekas piletiks on normaalne, alla selle ei saagi Eestis mitte kuskile pm.

Nii arvasin ka mina, aga pärast seda kui pool siinset foorumitki nutab selle üle, et 7 eurot VSB eest kuus on täielik röövimine ja mida kõike veel, siis ma ei ole selles enam nii kindel. Põhimõtteliselt on elu näidanud, et tribüünid on korralikult rahvast täis ainult siis kui pileteid jagatakse tasuta, aga me kõik teame, et see ei ole klubide arenguks ega ka jalgpallikultuuri arenguks jätkusuutlik tee. Mulle endale meeldiks lahendus, et igaüks annaks kassas meelelahutuse eest täpselt nii palju kui ta arvab, et see väärt oli. Aga eks klubid soovivad vähemalt mängupäeva kuludegagi enam-vähem mõistlikusse miinusesse jõuda.

[ööö]

80 .aastatel tõi sõduritega mängiv Sport mõnusalt rahvast komsomolkale.Ja rahval ja miilitsatel igav ei olnud.Ja ainumalt miilitsaid oli mängul rohkem,kui praegu enamus meistriliiga mängudel publikut.

[MNa]

Muuseas Euroopa liigade rankingus 11. real paiknevas Tšehhi Siim Lutsu koduklubi Praha Bohemiansi piletihinnad on vahemikus 150-230 krooni, mis eurodesse arvestatult võrdub
5,5 euroga otsa-ja vastastribüünil - 8,5 euroga peatribüünil.
Lastele, invadele ja penskaritele loomulikult odavamalt või tasuta.

Õlu maksab ca 1 euro ringis.

43. real paiknevas Eestis pilet 3-10 euri ja õlu 2-3.50 euri.
Hinna ja kvaliteedi suhe on paigast ära.

No Tšehhi õllehindu ei tasu meie omadega võrrelda, aga seda tead sa muidugi ise ka
Üldiselt ma ei usu, et Eestis hindade pärast väga keegi tulemata jätaks. Viiekas piletiks on normaalne, alla selle ei saagi Eestis mitte kuskile pm.

[telekavaataja]

Mida siis EJL oma rahaga tegema peaks?

No näiteks üks vastus.

Eesti jalgpallile on väga vajalik, et EJL suudaks adekvaatselt oma prioriteedid ümber hinnata, et hakata tegelema kõige põletavama murekohaga Eesti jalgpallis. Härjal tuleb sarvist haarata ja julgelt kulutada probleemi lahendamiseks ka finantsvahendeid!
Kindlasti pole probleemile lihtsaid lahendusi, kuid maailmas on see know-how olemas, et kuidas ehitada üles bränd nimega Eesti jalgpall.

Aga muidu respect yordanile postituse eest. Samas meie kultuur on ka selline. Kunagi töötasin ettevõttes, mis tegeles spordisündmuste analüüsimisega ning siis olin nišis, kus sai pidevalt neid teemasid arutatud. Nüüd töötan ettevõttes, kus on reaalselt 1 inimene, kes jagab spordis biiti.

Ja siis veel üks robustne näide saatest Rooside sõda:

Küsimus: nimeta üks Eesti jalgpallur, kes mängib välismaal.

Vastused: Klavan, Vassiljev, Lindpere, Reim, Poom. Rääkimata sellest, et võistkonnad ei osanud midagi pakkuda. Jalgpall tuleb inimesteni viia. Näiteks EM-i ajal tegin ettevõttes ennustuse, mis äratas väikese hasardi täiesti spordikaugetes inimestes ning pooled tunnistasid, et vaatasid jalgpalli rohkem, kui ülejäänud elu kokku. Kõik algab lihtsatest asjadest.

[gd77]

Selle 10€ piletiga nad ainult garanteerivad endale, et mitte ükski juhuslik möödakäija mängule ei tule. Ei saa aru, miks see eksisteerib.

[kesa]

Muuseas Euroopa liigade rankingus 11. real paiknevas Tšehhi Siim Lutsu koduklubi Praha Bohemiansi piletihinnad on vahemikus 150-230 krooni, mis eurodesse arvestatult võrdub
5,5 euroga otsa-ja vastastribüünil - 8,5 euroga peatribüünil.
Lastele, invadele ja penskaritele loomulikult odavamalt või tasuta.

Õlu maksab ca 1 euro ringis.

43. real paiknevas Eestis pilet 3-10 euri ja õlu 2-3.50 euri.
Hinna ja kvaliteedi suhe on paigast ära.

[MNa]

Ohjah, jalgpallikultuuri arendamine/kasvatamine on kole keeruline just seetõttu, et tegemist on äärmiselt laialivalguva "asjaga". Sada üksikut kildu annavad kokku terviku ja kõigiga korraga on väga raske tegeleda.

Selge see, et infra on sitt. Peale alekoki pole ühtegi jalgpallistaadionit Eestis. Õnneks on Tartus ja Pärnus nüüd uued viisakamat sorti tribüünid kus kannatab jalkat vaadata. Vana Kadriorg ka muidui. Aga nt Hiiul tellingute peal tuule käes istuda pole väga lõbus(sinna mahub ka vb sadakond inimest, ülejäänud peavad kusagile mujale koha vaatama). Infoneti "tribüün" samuti väike kökats kus mahutavus ja nähtavus alla igasugu arvestust. Kuressaares nt tehti suure hurraaga uus tribüün. Tulemus: uus, aga täpselt sama sitt, vb isegi veel sitem.

Ja inimesed on laisad. Nad ei viitsi. "Ilm on sitt, liiga on sitt, vaja maal muru niita, pohmell on" jne. Ja eks neil ole ka natuke õigus muidugi. Aga ainult natukene.

[yordan]

Alla anda ju ei tahaks, aga samas ei tea ka enam kuidas. t.

Ei peagi alla andma: lahendused on kindlasti olemas ja ka Eesti kontekstis täiesti tehtavad. Samas senikaua, kui rõhk on liigasüsteemi ehitamisel (mis tegelikult ka viimasel kahel aastal on kokku kukkumise äärele jõudnud - vaadake selle aasta IV liigasid) ja mängijate palkade doteerimisel (mis on küll printsiibis tore ja ilus, kuid põhiprobleemi olemusest möödavaatav lahendus), ei suuda me neid lahendusi ellu viia.

Viimased aastad on näidanud, et ei EJLi ega ka klubide kodukootud lahendused ei too tulemust. Äkki oleks mõistlik teha paar aastat "go big or go home" meistriliigaga? Palgata parimad välismaised eksperdid, teha atraktiivsed kampaaniad, suurendada spordiala nähtavust jne = pumbata kordades rohkem raha liiga arengusse. Jalgpallikultuuri arendamine tuleb seada nr 1 prioriteediks EJLi tasandil!
Praegune paigalsoigumine ilmselt ei rahulda mitte kedagi ja edasi meid ei vii.

[pallimees]

Ilmselt tekitab vastakaid tundeid ja arvamusi nägemus, et selle asemel, et panna väga suurt rõhku laste trenni saamisele, tuleks hoopis tõsisemalt analüüsida seda, miks 99% nendest trenni läinud lastest jäävad 18-19. aastaselt Eesti kodumaise jalgpalli jaoks täiesti kadunuks. Vaid käputäiest saavad mängijad liigades, treenerid või aktiivselt klubiga seotud fännid-funktsionärid-pealtvaatajad.

Ma olen selle lausega 100% nõus. EJL paneb väga suurt rõhku praegu U17 Eliitliigale, aga mis on sellest kasu kui enamus seda liigat mänginud poistest/tüdrukutest peale seda jalgpallile käega lööb. Poolik on see rõhuasetus.

[gd77]

Jalgpalliliit on oma arengukavasse kirja pannud, et eesmärk aastaks 2020 on Premium liigas keskmiselt 700 pealtvaatajat.

[-RoMaRiO-]

Väga hästi kokkuvõetud postitus.

Võime tõepoolest rääkida, et väga raske aasta publiku meelitamiseks seoses suurvõistlustega, aga ma ei oleks sellegipoolest uskunud, et tänavune aasta selles vallas veel masendavamaks kujuneb. Jah, mitmed klubid on loobunud tasuta piletite jagamisest ja ilmselt tuleb tunnistada lihtsalt, et viimaste aastate kasv oli lihtsalt puhas õhk. Aga me räägime siiski suures plaanis täiesti olematutest numbritest.

Kui keegi oleks mulle 2008 öelnud, et aastal 2016 heitleb Kalju tiitli nimel ning mõned voorud enne lõppu on Hiiu staadionil Eesti kontekstis normaalse ilmaga mängu vaatamas 80 inimest, siis oleks ma seda inimest ilmselt debiilikuks pidanud. Tänavu on muidugi väga palju nö publikumagneteid sattunud ka päevadele, mil ilm ei kannata kriitikat ja üleüldse argipäevadele, mis absoluutselt ei köida eestlasi.

Alla anda ju ei tahaks, aga samas ei tea ka enam kuidas. Helsingi derby ei ole mänguliselt kõrgem tase kui Eesti liiga tippmängud, Siim Luts ei mängi suure tõenäosusega paremini kui Levadia eest, Mihkel Aksalu SJK ei ole tugevam klubi kui meie Flora, aga ometi vaatavad neid mängijaid iganädalaselt tuhanded inimesed. Miskipärast on eestlastel jätkuv arvamus, et liiga on tohutult nõrk ja mängijad halvad, aga vahe on selles, et kui Sander Puri mängib Eesti liigas, siis vaatab teda 200 inimest ja kui ta mängib kuskil mujal, siis vaatab teda mitu tuhat inimest.

[yordan]

Sel aastal on siis esimest korda üle paljude aastate, kui EJL ei saa deklareerida, et meistriliiga pealtvaatajate hulk on taas kasvutrendis - langus on olnud karm nii kvantitatiivselt kui ka kvalitatiivselt (jalgpallikultuuriliselt). Eks rohkem või vähem adekvaatseid põhjendusi suudavad kõik leida, kuid pealtvaatajate arv peegeldab hästi ära selle, mis meie jalgpallisüsteemi kõige suurem nõrkus on - meil puudub pea täielikult igasugune jalgpallikultuur. Loomulikult võib öelda, et oleme praktiliselt nullist pidanud ennast üles ehitama, kuid veerand sajandiga (!!!) saavutada tase, kus meistriliigat käib keskmiselt vaatamas 250 inimest on pehmelt öeldes absoluutne lati alt läbi jooksmine.

Olles ise väga lähedalt seotud ühe jalgpalliklubi tegemistega näen igapäevaselt, kui keeruline on inimesi jalgpallimängule meelitada. Tegevusele, mis ülejäänud Euroopas on normaalne kultuuri osa ja mis ühendab igapäevaselt täielikku ühiskondlikku enamust, inimesi igast sotsiaalsest kihist, erinevast vanusest, rassist, rahvusest ja soost. Vana hea nooreestlaste tees: "Jäägem eestlasteks, kuid saagem eurooplasteks" pole ilmselgelt jalgpallis kõige vähemalgi moel toiminud. Ja seni kuna me ei suuda saada eurooplasteks, jääb jalgpall Eestis kiratsema.

EJL on lükanud selle "eurooplaseks saamise" väga tugevalt klubide õlule, kes läbi "kogukonnatöö" ja "kaasamise", peaks tekitama klubitunde ja seega ka jalgpallikultuuri. Samas on seda sama trummi juba mitu aastat löödud ilma igasuguse eduta - äkki oleks aeg julgelt peeglisse vaadata ja öelda, et enamus Eesti klubisid ei suuda/taha/ole valmis/ole huvitatud/ jalgpallikultuuri looma? Või äkki EJL on lähtunud valest eeldusest - et klubikultuur loob jalgpallikultuuri?

Siin saab tuua paralleeli näiteks sadama ehitamisega: esmalt loob sadama omanik superstruktuurid - ligipääsuteed, kaid, muulid, raudteeühenduse ja siis arendavad erinevad terminaliomanikud välja oma spetsiifilise infrastruktuuri. Sest näiteks naftaterminali sa niisama mereniidule ju ei raja. Kui meil jalgpallis pole superstruktuuri (üldist jalgpallikultuuri) välja arendatud, siis kas on üldse põhjust eeldada, et meie klubid suudavad merre vajumata oma infrastruktuuri välja arendada?

EJL peaks julgelt tõdema, et jalgpallikultuuri, kui sellist, Eestis ei ole. Seni, kuni probleemi ei ole tunnistatud, ei saa ka sellele lahendusi hakata otsima. Ilmselt tekitab vastakaid tundeid ja arvamusi nägemus, et selle asemel, et panna väga suurt rõhku laste trenni saamisele, tuleks hoopis tõsisemalt analüüsida seda, miks 99% nendest trenni läinud lastest jäävad 18-19. aastaselt Eesti kodumaise jalgpalli jaoks täiesti kadunuks. Vaid käputäiest saavad mängijad liigades, treenerid või aktiivselt klubiga seotud fännid-funktsionärid-pealtvaatajad.

Eesti jalgpallile on väga vajalik, et EJL suudaks adekvaatselt oma prioriteedid ümber hinnata, et hakata tegelema kõige põletavama murekohaga Eesti jalgpallis. Härjal tuleb sarvist haarata ja julgelt kulutada probleemi lahendamiseks ka finantsvahendeid!
Kindlasti pole probleemile lihtsaid lahendusi, kuid maailmas on see know-how olemas, et kuidas ehitada üles bränd nimega Eesti jalgpall.

[Keiss]

Jalgpallikultuur, jalgpallischmultuur. Klubid võiksid ise ka mõelda, kas nad pakuvad publikule midagi, mis on nende aega ja raha väärt. Nii jalgpalliväljakul kui väljaspool seda - staadionil ja ka üldisemalt. Minu arusaam on, et klubisid ei huvita see absoluutselt. Vähemalt sellega ei tegeleta, võibolla sellest räägitakse. Klubid on rahul euro- ja pearahadest äraelamisega. Mängukorraldus, reklaam, klubide ümber positiivse atmosfääri tekitamine, enda internetis esindamine, netiülekannete kvaliteet jms on kõik mõne erandiga allapoole igasugust arvestust. Nõmme Kalju mängul oli eile 80 pealtvaatajat. Kui keegi väidab, et see jääb raha taha, siis, ma ei tea, palgake üks Alexandre Jansen Da Silva või Borislav Topić iga hooaeg vähem.

word.