Üks hea sama härra kommentaar ka all:
Eriti hull on veel see, et Pohlaku mehed tahavad piltlikult öeldes katta kogu Eesti jalgpalliplatsidega ehk panna kõik lapsed varakult jalgpalli mängima. Jalgpall laste liikuvuse ja spordiharrastuse edendajana on väga hea - no näidake mulle last, kes tahaks teha 7-aastasena mingit maastikurattamaratoni! -, aga hull on see, et nad kinnistuvadki jalgpalli külge. Nii lähevad kaduma talendid, kellele sobib mõni muu ala, näiteks võrkpall või korvpall või 400 m tj. Martten Kaldvee viitab ka oma palju viidatud Delfi kirjutises väga selgelt, et see klubiline tegevus lasteaiaeas tuleb ära lõpetada. Jalgpalli arendamine tapab sõna otseses mõttes muud sporti.
Kõige hullem on see, et jalgpalli arendamine ei vii meid mitte kuskile. Jalgpalli on arendatud alates aastast 1991. Tollal kaotasime Šveitsile 6:0. Nüüd kaotame Belgiale 8:1. On edasiminek? Tollal kaotasime Itaaliale 0:2 ja Šotimaale 1:3. Nüüd kaotame Bosniale 0:5 ja oli see vist 0:7 või mis - ei mäletagi, sest vastane lõi väravaid nii palju. Vaatame Eesti kohta FIFA edetabelis - kui palju on see viimasel kümnendil üles liikunud? Ei suurt midagi, kui üldse. Ehk Eesti üritab vägisi tulemust teha seal, kus see on võimatu. Olgu, üritagu, aga ärgu röövigu selleks teistelt aladelt maast madalast võimekaid lapsi.
Edasi: ma ei ole jalgpallispets, ma isegi ei vaata jalgpalli, aga nii palju saab isegi minusugune aru, et kui Eestil on ainult üks mängija, Ragnar Klavan, kes küündib rahvusvahelise taseme äärele (ega ta ju väga sageli Liverpoolis platsile saa, ja Liverpool ei ole kaugeltki Euroopa tugevamate klubide seas), ja üks mängija, Konstantin Vassiljev, kes võib-olla ka ei jää tipptasemel hätta, siis öelge, kellele lootes võib üldse loota, et Eesti koondis jalgpallis kunagigi kusagile jõuaks? Jah, võib sähvatada korra, võib-olla ka kaks, aga selleks, et pääseda suurturniirile - ja alla selle on kõik mõttetu -, on vaja võita või viigistada tugevate vastaste vastu palju rohkem kui üks-kaks kohtumist kümnest.
Viidata, et Island ju suutis - tuli EMil kaheksa hulka - ei puutu kuidagi pidi meisse. See ei tähenda, et ka Eesti peaks suutma. Sellise argumendi kasutamine on lollitamine. Sama hästi võiks öelda, et meil on Kelly Sildaru, miks Islandil ei ole? Miks Lätil ei ole? Miks Leedul ei ole? Ei peagi olema!
Ja see väide, et jalgpall on maailmas suur mäng, seepärast peame meie ka sinna panustama, on kahest otsast jama. Esiteks seepärast, et kui jalgpall on mujal Euroopas ala number üks, siis ei tähenda see kuidagi, et see peaks tingimata olema number üks ka Eestis. (Liiati, paljud Eesti inimesed ei tahaks üldse Euroopasse kuuluda; nad nõustuvad kuuluma üksnes seepärast, et kõrval on hull Venemaa ja valikut lihtsalt pole - paratamatus.) Teiseks seepärast, et isegi kriket on suurem mäng kui jalgpall - seda vaatab Indias ja Pakistanis ja Inglismaal igaüks, kokku kõvasti üle miljardi inimese. Seda on pea kaks korda rohkem kui eurooplasi. Aga me ei leia ju seetõttu, et kuna kriket on nii popp mäng - või nagu on popp mäng ameerika jalgpall või pesapall USAs, meie julgeoleku põhigaranteerija juures -, peame ka meie seda harrastama.
Ma olen rääkinud.
Kõige hullem on see, et jalgpalli arendamine ei vii meid mitte kuskile. Jalgpalli on arendatud alates aastast 1991. Tollal kaotasime Šveitsile 6:0. Nüüd kaotame Belgiale 8:1. On edasiminek? Tollal kaotasime Itaaliale 0:2 ja Šotimaale 1:3. Nüüd kaotame Bosniale 0:5 ja oli see vist 0:7 või mis - ei mäletagi, sest vastane lõi väravaid nii palju. Vaatame Eesti kohta FIFA edetabelis - kui palju on see viimasel kümnendil üles liikunud? Ei suurt midagi, kui üldse. Ehk Eesti üritab vägisi tulemust teha seal, kus see on võimatu. Olgu, üritagu, aga ärgu röövigu selleks teistelt aladelt maast madalast võimekaid lapsi.
Edasi: ma ei ole jalgpallispets, ma isegi ei vaata jalgpalli, aga nii palju saab isegi minusugune aru, et kui Eestil on ainult üks mängija, Ragnar Klavan, kes küündib rahvusvahelise taseme äärele (ega ta ju väga sageli Liverpoolis platsile saa, ja Liverpool ei ole kaugeltki Euroopa tugevamate klubide seas), ja üks mängija, Konstantin Vassiljev, kes võib-olla ka ei jää tipptasemel hätta, siis öelge, kellele lootes võib üldse loota, et Eesti koondis jalgpallis kunagigi kusagile jõuaks? Jah, võib sähvatada korra, võib-olla ka kaks, aga selleks, et pääseda suurturniirile - ja alla selle on kõik mõttetu -, on vaja võita või viigistada tugevate vastaste vastu palju rohkem kui üks-kaks kohtumist kümnest.
Viidata, et Island ju suutis - tuli EMil kaheksa hulka - ei puutu kuidagi pidi meisse. See ei tähenda, et ka Eesti peaks suutma. Sellise argumendi kasutamine on lollitamine. Sama hästi võiks öelda, et meil on Kelly Sildaru, miks Islandil ei ole? Miks Lätil ei ole? Miks Leedul ei ole? Ei peagi olema!
Ja see väide, et jalgpall on maailmas suur mäng, seepärast peame meie ka sinna panustama, on kahest otsast jama. Esiteks seepärast, et kui jalgpall on mujal Euroopas ala number üks, siis ei tähenda see kuidagi, et see peaks tingimata olema number üks ka Eestis. (Liiati, paljud Eesti inimesed ei tahaks üldse Euroopasse kuuluda; nad nõustuvad kuuluma üksnes seepärast, et kõrval on hull Venemaa ja valikut lihtsalt pole - paratamatus.) Teiseks seepärast, et isegi kriket on suurem mäng kui jalgpall - seda vaatab Indias ja Pakistanis ja Inglismaal igaüks, kokku kõvasti üle miljardi inimese. Seda on pea kaks korda rohkem kui eurooplasi. Aga me ei leia ju seetõttu, et kuna kriket on nii popp mäng - või nagu on popp mäng ameerika jalgpall või pesapall USAs, meie julgeoleku põhigaranteerija juures -, peame ka meie seda harrastama.
Ma olen rääkinud.
Kommentaar