Vivatbet

Collapse

320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Enesetapukirjadevõistlus!!!

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    #16
    Kiri!!

    Ma tõesti ei tea mida teha..tahe puudub.. tahan kaduda.. hävitada ennast.. selles polnud süüdi teie.. mitte keegi.. vaid mina, mu mõttemaail.. tahan lahkuda.. ja mitte minna reisile.. vaid lahkuda.. nii ,et keegi minust midagi ei tea.. teen midagi ,mis lihtsalt hävitab mind..

    Aitähh ,et kuulasite.. jumalaga igavesti..!

    See oleks päris äge...

    Kommentaar


      #17
      Kõik inimesed muudkui räägivad enesetapust, et enam ei suuda, poiss jättis maha, tahan surra jne. Ma olen neid teemasid nii palju lugenud ja pika lugemise järel tekib tunne, et sõna "enesetapp" polegi enam nii jube ja erakordne (enamusel inimestest on see mõte ju peast läbi käinud).
      Aga pange ennast selle inimese olukorda.
      Nt (siit tuleb nüüd minu väike elulugu) te olete olnud erakordselt rõõmus ja tore tüdruk, kes arvestas alati teistega ja ei surunud oma tahet kunagi peale. Te olite tagasihoidlik ja teistest lastest kuidagi erinev. Te meeldisite alati täiskasvanutele, sest te olite teistsugune, teis oli mingi eriline säde ja erilisus. Te sõitsite autoga ja vaatasite seda kaunist metsa või tähistaevast ja unistasite, kuidas teie olete eriline ja selle kõigega kuidagi eriliselt seotud. Teile meeldis lapsena suveõhtul vihmaga välja joosta ja läbimärjaks saada (räästa all oli eriti mõnus seista :P ).
      Te saite suuremaks ja ei jooksnud enam niipalju õues ringi ega unistanud enam nii palju (hakkasite tajuma reaalsust). Teil oli karm kasvatus, vanematele ei tohtinud kunagi vastu hakata ja neil oli alati õigus (ükskõik mis päriselt oli). Te ei tohtinud kunagi oma arvamust peale suruda ja pidite tegema alati nii, nagu vanemad käsivad. Te olite korralik, tegite alati seda, mis teised ütlesid ja teis ei olnud peaaegu raasugi ülbust ega egoismi (see tulenes kasvatusest). Seetõttu läks teil koolis raskeks, sest te nägite kui ülbed võivad inimesed olla ja kuidas nad oma arvamuse peale suruvad. Te olite hea õpilane, istusite sirge seljaga ja töötasite tunnis vaikselt kaasa.
      Kätte jõudis nö pubeka perjood ja te saite aru kui hea ja korralik te koguaeg olite olnud. Te tundsite ennast teiste kõrval imelikuna (mitte enam korralikkuse ja tubliduse pärast uhkena vaid vastupidi). Te tundsite, et olete liiga pedantne ja ebakindel ning proovisite rohkem teiste moodi olla. Ei püüdnud enam nii palju õppida, proovisite rohkem ropendada, püüdsite käituda rohkem nagu pubekas (te oleks selle käitumiseni ise jõudnud, aga olite veel liiga noor ja teised teie ümber ütleme nii, et ei olnud nii korralikud). Teil oli sõpradega raskusi, sest paljud vedasid teid alt ja te ei tahtnudki enam endale südamesõpra. Te leppisite sõpradega, kellega lihtsalt koos olla. nendest hakkasite te võõranduma kuna punti tuli veel selliseid inimesi, kes teile üldse ei meeldinud ja teie kunagine parim sõbranna (võga õel ja kaval :twisted: ) proovis ka teid lahku ajada. Ja see tal õnnestuski, kuna teil oli just enese leidmise perjood ja te olite vaikne ning endassetõmbunud. Teil oli selline perjood, kus teil oli masendus ja kõik tundus nii mõtetu. Kõik halvad asjad lihtsalt kogunesid kokku (halvad suhted, välimus, kooli masendus, väsimus, isiklikud probleemid jne). Te olite saavutanud just uue taseme, kus te ei tundnud ennast enam nii korraliku ja imelikuna ning suutsite isegi koolis käia (ilma hommikul mõtlemata, et võiks haigeks jääda, sest siis ei pea kooli minema). Kuid siis tabas teid järsku suur depressioon ja hulgaliselt enesetapumõtteid. Te ei suutnud enam naerda (väga vastik oli, kui teised kõik teie ümber naersid ja olid nii lõbusad), te olite kurnatud, sõpru polnud ega kedagi, kellele oma muresid kurta (te olite eluaeg harjunud kõik oma pisimured südamesõbrannale rääkima), vanemaid lihtsalt teie elu ei huvitanud, nad (ta, vanemad lahus ja elad ainult emaga) isegi ei rääkinud teiega ega küsinud midagi (nt kuidas sul koolis läks). Emaga ka teil halvad suhted, sest teda ei huvitanud teie ega teie elu ning ta oli ka selline endassetõmbunud ja halb eeskuju (teiearust).
      Paljud pisiasjad kokku, mis ei olnud tavalised teismelise mured vaid suured mured, mis olid vaid teil ning kõik asjad kokku tõid teile tohutu suure depressiooni. Te peaks olema praegu noor ja elurõõmus inimene, aga te ei saa aru mis siis nii väga valesti läks (võibolla asi lihtsalt selles, et mured kuhjusid ja neid ei olnud kellelegi rääkida). Väiksene te mõtlesite alati, et kui mina suureks saan, siis ma alles näitan maailmale, kes ma olen. Siis ma käin pidudel ja naudin kõike, mis elul pakkuda on. Aga nüüd ei ole teil ei tulevikku unustuse ega midagi sellist. te ei tea ise ka mida te tahate või kas üldse tahate midagi. Te tahate sellest kõigest lihtsalt välja tulla ja tahate, et see lõppeks (sellest tulevadki enesetapu mõtted).
      Praegu olen ma lihtsalt üks inimene, kes teeskleb, et midagi nagu poleksgi viga ja kes käitub, naeratab ja teeb kõiki asju kuidagi kunstlikult. Mul lihtsalt ei ole tundeid ma ei taha enam enesetappu sooritada ma... Ma lihtsalt ei tea mida teha. Ma lihtsalt ei usu, et midagi paremaks läheb või et keegi mind aidata saaks (mul oleks vaja lihtsalt mingit tuge, mis mind jälle elule aitaks). Ma lihtsalt ei mõista, et kuidas sellisest unustajast ja erilisest tüdrukust, kes võis kõike saavutada sai selline.... kuidas ma sain nii madalale laskuda (ma poleks seda endast kunagi arvanud). Ma mõtlesin ka, et kui ma teen enesetapu, siis alles hakkavad kõik mõtlema, kui tore ma olin ja kui vähe nad mulle tähelepanu pöörasid (ma lohutasin vahepeal ennast enesetapu mõtetega). Aga praegu ma mõtlen, et sellest poleks mingit kasu ja siis purunevad ka kõik minu lapsepõlve unistused..
      Ma olen olnud juba aasta või rohkemgi iseenda psühholoog ja olen oodanud koguaeg aega, millal ma saan tõelise psühholoogi juurde minna (aga see lükkub koguaeg edasi, sest kunagi pole aega või tuleb alati midagi vahele). Nüüd olen ma juba lootuse kaotanud ja mõtlen, et mis see psühholoog ikka niiväga ära teha saab (ta ju tavaline inimene ja ei mõista mind).
      Aga nojah kiri läks vist liiga pikaks niiet ma enam ei kurda. See kiri ei olnud tavalise pubeka järjekordne kiri, vaid inimese, kes oli alati olnud väga mõistev ja hooliv ning ei saanud aru inimestest, kes lihtsalt ei suutnud enam endaga toime tulla, aga see jubedus tabas ka mind ja on mul ajud lihtsalt p***se keeranud.

      tehke järgi

      Kommentaar


        #18
        Algselt postitas nag70 Vaata postitust
        Kõik inimesed muudkui räägivad enesetapust, et enam ei suuda, poiss jättis maha, tahan surra jne. Ma olen neid teemasid nii palju lugenud ja pika lugemise järel tekib tunne, et sõna "enesetapp" polegi enam nii jube ja erakordne (enamusel inimestest on see mõte ju peast läbi käinud).
        Aga pange ennast selle inimese olukorda.
        Nt (siit tuleb nüüd minu väike elulugu) te olete olnud erakordselt rõõmus ja tore tüdruk, kes arvestas alati teistega ja ei surunud oma tahet kunagi peale. Te olite tagasihoidlik ja teistest lastest kuidagi erinev. Te meeldisite alati täiskasvanutele, sest te olite teistsugune, teis oli mingi eriline säde ja erilisus. Te sõitsite autoga ja vaatasite seda kaunist metsa või tähistaevast ja unistasite, kuidas teie olete eriline ja selle kõigega kuidagi eriliselt seotud. Teile meeldis lapsena suveõhtul vihmaga välja joosta ja läbimärjaks saada (räästa all oli eriti mõnus seista :P ).
        Te saite suuremaks ja ei jooksnud enam niipalju õues ringi ega unistanud enam nii palju (hakkasite tajuma reaalsust). Teil oli karm kasvatus, vanematele ei tohtinud kunagi vastu hakata ja neil oli alati õigus (ükskõik mis päriselt oli). Te ei tohtinud kunagi oma arvamust peale suruda ja pidite tegema alati nii, nagu vanemad käsivad. Te olite korralik, tegite alati seda, mis teised ütlesid ja teis ei olnud peaaegu raasugi ülbust ega egoismi (see tulenes kasvatusest). Seetõttu läks teil koolis raskeks, sest te nägite kui ülbed võivad inimesed olla ja kuidas nad oma arvamuse peale suruvad. Te olite hea õpilane, istusite sirge seljaga ja töötasite tunnis vaikselt kaasa.
        Kätte jõudis nö pubeka perjood ja te saite aru kui hea ja korralik te koguaeg olite olnud. Te tundsite ennast teiste kõrval imelikuna (mitte enam korralikkuse ja tubliduse pärast uhkena vaid vastupidi). Te tundsite, et olete liiga pedantne ja ebakindel ning proovisite rohkem teiste moodi olla. Ei püüdnud enam nii palju õppida, proovisite rohkem ropendada, püüdsite käituda rohkem nagu pubekas (te oleks selle käitumiseni ise jõudnud, aga olite veel liiga noor ja teised teie ümber ütleme nii, et ei olnud nii korralikud). Teil oli sõpradega raskusi, sest paljud vedasid teid alt ja te ei tahtnudki enam endale südamesõpra. Te leppisite sõpradega, kellega lihtsalt koos olla. nendest hakkasite te võõranduma kuna punti tuli veel selliseid inimesi, kes teile üldse ei meeldinud ja teie kunagine parim sõbranna (võga õel ja kaval :twisted: ) proovis ka teid lahku ajada. Ja see tal õnnestuski, kuna teil oli just enese leidmise perjood ja te olite vaikne ning endassetõmbunud. Teil oli selline perjood, kus teil oli masendus ja kõik tundus nii mõtetu. Kõik halvad asjad lihtsalt kogunesid kokku (halvad suhted, välimus, kooli masendus, väsimus, isiklikud probleemid jne). Te olite saavutanud just uue taseme, kus te ei tundnud ennast enam nii korraliku ja imelikuna ning suutsite isegi koolis käia (ilma hommikul mõtlemata, et võiks haigeks jääda, sest siis ei pea kooli minema). Kuid siis tabas teid järsku suur depressioon ja hulgaliselt enesetapumõtteid. Te ei suutnud enam naerda (väga vastik oli, kui teised kõik teie ümber naersid ja olid nii lõbusad), te olite kurnatud, sõpru polnud ega kedagi, kellele oma muresid kurta (te olite eluaeg harjunud kõik oma pisimured südamesõbrannale rääkima), vanemaid lihtsalt teie elu ei huvitanud, nad (ta, vanemad lahus ja elad ainult emaga) isegi ei rääkinud teiega ega küsinud midagi (nt kuidas sul koolis läks). Emaga ka teil halvad suhted, sest teda ei huvitanud teie ega teie elu ning ta oli ka selline endassetõmbunud ja halb eeskuju (teiearust).
        Paljud pisiasjad kokku, mis ei olnud tavalised teismelise mured vaid suured mured, mis olid vaid teil ning kõik asjad kokku tõid teile tohutu suure depressiooni. Te peaks olema praegu noor ja elurõõmus inimene, aga te ei saa aru mis siis nii väga valesti läks (võibolla asi lihtsalt selles, et mured kuhjusid ja neid ei olnud kellelegi rääkida). Väiksene te mõtlesite alati, et kui mina suureks saan, siis ma alles näitan maailmale, kes ma olen. Siis ma käin pidudel ja naudin kõike, mis elul pakkuda on. Aga nüüd ei ole teil ei tulevikku unustuse ega midagi sellist. te ei tea ise ka mida te tahate või kas üldse tahate midagi. Te tahate sellest kõigest lihtsalt välja tulla ja tahate, et see lõppeks (sellest tulevadki enesetapu mõtted).
        Praegu olen ma lihtsalt üks inimene, kes teeskleb, et midagi nagu poleksgi viga ja kes käitub, naeratab ja teeb kõiki asju kuidagi kunstlikult. Mul lihtsalt ei ole tundeid ma ei taha enam enesetappu sooritada ma... Ma lihtsalt ei tea mida teha. Ma lihtsalt ei usu, et midagi paremaks läheb või et keegi mind aidata saaks (mul oleks vaja lihtsalt mingit tuge, mis mind jälle elule aitaks). Ma lihtsalt ei mõista, et kuidas sellisest unustajast ja erilisest tüdrukust, kes võis kõike saavutada sai selline.... kuidas ma sain nii madalale laskuda (ma poleks seda endast kunagi arvanud). Ma mõtlesin ka, et kui ma teen enesetapu, siis alles hakkavad kõik mõtlema, kui tore ma olin ja kui vähe nad mulle tähelepanu pöörasid (ma lohutasin vahepeal ennast enesetapu mõtetega). Aga praegu ma mõtlen, et sellest poleks mingit kasu ja siis purunevad ka kõik minu lapsepõlve unistused..
        Ma olen olnud juba aasta või rohkemgi iseenda psühholoog ja olen oodanud koguaeg aega, millal ma saan tõelise psühholoogi juurde minna (aga see lükkub koguaeg edasi, sest kunagi pole aega või tuleb alati midagi vahele). Nüüd olen ma juba lootuse kaotanud ja mõtlen, et mis see psühholoog ikka niiväga ära teha saab (ta ju tavaline inimene ja ei mõista mind).
        Aga nojah kiri läks vist liiga pikaks niiet ma enam ei kurda. See kiri ei olnud tavalise pubeka järjekordne kiri, vaid inimese, kes oli alati olnud väga mõistev ja hooliv ning ei saanud aru inimestest, kes lihtsalt ei suutnud enam endaga toime tulla, aga see jubedus tabas ka mind ja on mul ajud lihtsalt p***se keeranud.

        tehke järgi
        Ma loodan, et see sulle saatuslikuks ei saa, aga periood on i-ga aga ära arva, et sa oled üksinda sellist teed läbi käinud. häid sõpru on raske leida. ja sõltub palju sellest, kui avatud sa oled. kodus istudes leiab ainult soccernetifoorumis sõpru ja neid, kes kes iga su sõna üritavad anaalseks naljaks teha... õnn kaasa ja ole tubli

        Kommentaar


          #19
          Oled sa idioot? See on lihtsalt kuskilt netist leitud, mitte selle kuti kirjutatud.

          Kommentaar


            #20
            Algselt postitas Jürvi-Hool Vaata postitust
            Oled sa idioot? See on lihtsalt kuskilt netist leitud, mitte selle kuti kirjutatud.
            bravoo !! tuleb välja et saa siin kõige targem aga üritada tasus, praegu otsin mõtteid, igastahes see 100EEK on MINU !!

            Kommentaar


              #21
              Algselt postitas Jürvi-Hool Vaata postitust
              Oled sa idioot? See on lihtsalt kuskilt netist leitud, mitte selle kuti kirjutatud.
              no shit sherlock sa rikkusid mu uue sõbra otsingud ära... aga vähemalt on rõõmus vaadata, et keegi on algkoolist kaugemale jõudnud ja näitab seda ka teistele.

              offtopic.

              Ma ei suuda enam, ostsin täna Kadaka turult AK-47-e ja 20 padrunit. Kavatsen neid kasutada. Hetkel veel ei tea, kuidas seda teen, aga relva pärandan Vändra Avenlile ja need 3 kuuli, mis üle jäävad, Edgarile. Oli meeldiv! Võidetud raha annetan Isamaa ja Respublika Liidule valimiste kampaaniate jaoks...

              Oli okei.

              Kommentaar


                #22
                Jürvi, muidu KAPO sulle Chilleri asjus kaela ei hüpanud?

                Kommentaar


                  #23
                  Hüppas. Vahepeal oli päris hull, aga saime sotid selgeks.

                  Kommentaar


                    #24
                    Algselt postitas Jürvi-Hool Vaata postitust
                    Hüppas. Vahepeal oli päris hull, aga saime sotid selgeks.
                    Ütlesid, et oled reformierakonnast?

                    Kommentaar


                      #25
                      Nagu ma ütlesin... saime $otid $elgeks. Sotid... nagu... raha... sajakroonised.

                      Kommentaar


                        #26
                        Tahan ennast nii väga ära tappa !! See mõte kummitab mul peas juba neljandast eluaastast, kõik algas sellest et mu isa suri ja ema hakkas jooma. Siis viidi mind elama vanaisa poole, kes mind vägistas ja peksis. Ükskord jõi ta ennast täis ja peksis mind poolsurnuks aga pidin ikkagi tema juurde jääma. Lasteaias suuremad poisid koguaeg kiusasid ja peksid mind, isegi kasvatajad tutistasid ja karjusid mu peale. Kui ma sain 7 ja läksin kooli sain ma väga heaks sõbraks ühe poisiga keda sammuti kiusati. Ta nimi oli Maitu. Varsti aga ta hakkas käima karate trennis ja hakkas rohkem sõbrustama teiste poistega ja kui ma läksin 3. klassi hakkas ta mind kiusama ja peksma. Kui ma 1kord koju läksin tuli ta oma uute sõpradega vastu ja nad viisid mind nurgataha, peksid mind läbi ja siis KUSESID mu peale. Vanaisa sai sellepeale et ma mustade riietega koju läksin nii kurjaks et lõi mind pudrunuiaga. Siis ma jooksin kodust ära. Varsti aga otsiti mind üles ja viidi tagasi vanaisa juurde. Ta tuli öösel ja hakkas mu pead vastu seina taguma. Umbes viiendas klassis hakkas kiusamine veel tugevamaks muutuma, üks poiss kiskus mult püksid ja alukad jalast ja viskas need kõrgele puu otsa, ma ei saanud neid kätte ja kõik naersid mu üle. siis ta läks ja lõi mind jalaga vastu pead ja lubas mu ära tappa. sellist alandust tundsin ma kuni 8 klassini. Siis aga muutus see hiiiiiiglaslikuks... esimesel koolipäeval valas toosama poiss mulle süütevedelikku peale ja pani mind põlema. Sain iga päev haledalt peksa ja peale kehalist kasvatust varastati mu riided ära ja pandi vetsupotti ja kusti ja situti sinna peale. Kõige tipuks alandati mind hiiiiiiglaslikult.
                        See algas nii:
                        oli tavaline koolipäev, tulin alati viimasena kooli et peksa ei saaks. Tuli välja et 1. tund jääb ära, siis üritasin ma kiiresti välja peitu joosta aga poisid püütsid mu kinni ja hakkasid peksma. Siis kisuti mind täiesti paljaks ja riided pandi põlema. Mul võeti kätest ja jalgadesti kinni ja viidi linna joodiku juurde kes oli gei ja öeldi et kas sa nussi tahad w ? Joodik oli suht täis ja ütles ja, siis seoti mul käed ja jalad kinni ja joodik hakkas mind perse nussima, ma nutsina ja kisasin. Siis viidi mind kooli juurde ja seoti puu külge, õnneks 1 õpetaja nägi seda ja päästis mu ära. Aga kuna õpetajad ei sallinud mind ja üks kiusajatest oli õpetaja poeg siis mind ei usutud. Muideks sellest kuidas joodik mind keppis tehti video ja näidati kõigile koolis. Kui ma aga järgmisel päeval poodi pidin minema tulid need poisid mulle vastu. Mul suruti nägu poetaga olevatesse suitsukonidesse ja klaasikildudesse. siis tuli 1 poiss aiakääridega ja nad üritasid mul munad maha lõigata, käärid olid aga nürid ja nad ei suutnud seda, siis aga viidi mind ühe poisi juurde, tal oli õhupüss, nad hakkasid mind õhupüssiga perse laskma. Siis aga tüdinesid nad ära ja lasid mu lahti. Nüüd tahan ma ennast ära tappa. Mu elu on liiga masendav.

                        PS !!!!! SEE LUGU ON VÄLJANÕELDIS !!!!!

                        Kommentaar


                          #27
                          lame. Masendavalt lame

                          Kommentaar


                            #28
                            Algselt postitas 10 Lopez Saldana
                            suht hale on vaadata neid tonte, kes end siin saja krooni eest täis situvad ja poole suurema summa eest ka perse nussida laseks.

                            jyrka, siit sulle vastupandamatu ettepanek. ...

                            ei no ausalt. tra mis teil viga on? jah olen purjus. magan siin ja lähen pärast seda mujale magama. oli nüüd vaja üles ajada. tra, mendid, pistke sau perse.
                            Seni on see kiri liider.

                            Kommentaar


                              #29
                              see rohkem nagu kirjandusvõistlus ja mulle meeldib võistelda

                              Kommentaar


                                #30
                                leidsin koolis laualt sellise asja, mida ma küll tegema peaksin?



                                Kommentaar

                                Working...
                                X