1. Inter - Barcelona 3:1, 20/04/2010
Läksin mängule vastu teadmisega, et see Inter, kes oli sügisel Barcalt suhu saanud, oli kadunud ning vahepeal oldi Euroopas mängima õpitud. Väike optimism - mitte küll selline optimism, et me kindlasti võidame, aga olin 50-50, et võib tulla üks korralik mäng. See, mis tuli, ei osanud oodata. Maailma parimale tiimile sellises mängus selline lahing anda oli imeline. Jah, Milito oli suluseisus päris korralikult, aga olen jätkuvalt 100% veendunud, et see Sneijderi kõks Alvesile oli brasiillase poolt korralikult võimendatud ja poleks penaltit väärt olnud. Mängu olen tagantjärgi vaadanud umbes 10 korda.
2. Bayern - Inter 0:2, 22. mai 2010
Veider tunne oli finaali jälgida. Päev läbi kütsin end üles sellega, et vahtisin hommikul kuni õhtuni Interi play-off faasi mängud üles. Lärmi tegin rohkem kui Barca mängu ajal, aga ei lähe esimeseks, kuna lõpptulemus oli mingil määral see, mida ma ootasin. Mou lahkumine tegi asja veidi kurvemaks, aga eks seegi andis elamusele juurde.
3. Barca - Inter 1:0, 28. aprill 2010
Ikka see sama hooaeg ja samad ülihead nädalad... pole iial ühe mängu ajal nii närviline olnud. Mõnel hetkel ei suutnud telerit jälgidagi ning kui aus olla, siis Motta punase järel oli tõsine kartus, et sinna see jääb, aga kui vaheajani 0:0 suudeti hoida, siis hakkas jälle mingi lootus sisse tulema. Barca lugemata jäänud värava ajal jäi küll paar lööki vahele.
4. Eesti - Põhja-Iirimaa 4:1, 6.september
Pärast üsnakehva tulemusteseeriat minu staadionil viibimise ajal oli päris võrratu mäng. Lärmi oli Eesti mängu kohta palju, aga oleks see lärm terved 90 minutit püsivalt olnud, siis võinuks ehk kõrgemalegi panna selle.
5. Bayern München-Inter 2:3, 15. märts
Suurepärane algus, järgnenud ülisitad 60 minutit, mille tulemusel me mingil moel siiskiveel sees püsisime ja ühel hetkel tuleb Pandev ja kõmmutab ära. Me ei väärinud seda, aga võimas emotsioon ikkagi.
6. Serbia - Eesti 1:3, 8. oktoober 2010
Šokk lihtsalt.
7. Itaalia - Prantsusmaa 1:2, 2000 EM
Esimene suur finaal, mida nägin. Toetasin siis rohkem Prantsusmaad hoopis ja Treze värav on endiselt suurepäraselt meeles, aga kõige mälestusväärsem hetk kogu turniirilt oli võib-olla Toldo facepalm kui ta oli pärast imelist turniiri Wiltordi sitase löögi viimasel minutil läbi lasknud. See turniir tekitas nii mõnegi sümpaatia, mis ühel või teisel viisil mind Interi juurde vedasid. Itaaliat ja Prantsusmaad toetasin mõlemal järgnenud turniiril, aga sümpaatia kaldus lõpuks Itaalia kasuks (ilmselt tänu klubijalgpallile) ja Domenech tõttu olen prantslastest täielikult võõrandunud. Henry sai lemmikmängijaks päris pikaks ajaks, Trezeguet oli ka väga sümpaatne kuju ning tema tõttu oli ka Juventus mingi aeg päris sümpaatne, aga ei tea, mis väe tõttu, aga õnneks oli mingi jõud, mis mind Interi poole tõmbas. Toldo tõttu tekkis esialgne side ning seetõttu on ta nüüd minu eluaegne nr. 1.
8. Saksamaa - Itaalia 0:2, juuli-midagi 2006
Siis toetasin juba selgelt Itaaliat kuigi ei oodanud neilt turniiri eel just palju. Äsja oli selgeks saanud, et Grosso liitub Interiga nii, et kõik muutus väga magusaks.
9. Roma - Sampdoria 1:2, aprill midagi 2010
Pazzini tõi meile Scudetto. Sampdoria ei kottinud eriti siis ning ei tahtnud neid Meistrite Liigasse (põhjustle, mis hiljem selgeks said), aga tra, kus ma olin nende üle õnnelik. Pazzini jättis ka varem täiesti külmaks, aga pärast seda mängu võinuks talle juba ilma Interiga liitumiseta Milanosse oma kuju teha.
10. Istanbul 2005
Oi kui magus oli vaadata isegi kui reaalsus oli see, et me Milanist tollel hooajal mitu korda sitemad olime ja tagasi vaadates öeldes, et Milan oli antud perioodil puhta mängijavaliku poolest ehk maailma parim tiim, vähemalt põhikoosseisu mõttes (kuigi Scudettot ei saadud).
Läksin mängule vastu teadmisega, et see Inter, kes oli sügisel Barcalt suhu saanud, oli kadunud ning vahepeal oldi Euroopas mängima õpitud. Väike optimism - mitte küll selline optimism, et me kindlasti võidame, aga olin 50-50, et võib tulla üks korralik mäng. See, mis tuli, ei osanud oodata. Maailma parimale tiimile sellises mängus selline lahing anda oli imeline. Jah, Milito oli suluseisus päris korralikult, aga olen jätkuvalt 100% veendunud, et see Sneijderi kõks Alvesile oli brasiillase poolt korralikult võimendatud ja poleks penaltit väärt olnud. Mängu olen tagantjärgi vaadanud umbes 10 korda.
2. Bayern - Inter 0:2, 22. mai 2010
Veider tunne oli finaali jälgida. Päev läbi kütsin end üles sellega, et vahtisin hommikul kuni õhtuni Interi play-off faasi mängud üles. Lärmi tegin rohkem kui Barca mängu ajal, aga ei lähe esimeseks, kuna lõpptulemus oli mingil määral see, mida ma ootasin. Mou lahkumine tegi asja veidi kurvemaks, aga eks seegi andis elamusele juurde.
3. Barca - Inter 1:0, 28. aprill 2010
Ikka see sama hooaeg ja samad ülihead nädalad... pole iial ühe mängu ajal nii närviline olnud. Mõnel hetkel ei suutnud telerit jälgidagi ning kui aus olla, siis Motta punase järel oli tõsine kartus, et sinna see jääb, aga kui vaheajani 0:0 suudeti hoida, siis hakkas jälle mingi lootus sisse tulema. Barca lugemata jäänud värava ajal jäi küll paar lööki vahele.
4. Eesti - Põhja-Iirimaa 4:1, 6.september
Pärast üsnakehva tulemusteseeriat minu staadionil viibimise ajal oli päris võrratu mäng. Lärmi oli Eesti mängu kohta palju, aga oleks see lärm terved 90 minutit püsivalt olnud, siis võinuks ehk kõrgemalegi panna selle.
5. Bayern München-Inter 2:3, 15. märts
Suurepärane algus, järgnenud ülisitad 60 minutit, mille tulemusel me mingil moel siiskiveel sees püsisime ja ühel hetkel tuleb Pandev ja kõmmutab ära. Me ei väärinud seda, aga võimas emotsioon ikkagi.
6. Serbia - Eesti 1:3, 8. oktoober 2010
Šokk lihtsalt.
7. Itaalia - Prantsusmaa 1:2, 2000 EM
Esimene suur finaal, mida nägin. Toetasin siis rohkem Prantsusmaad hoopis ja Treze värav on endiselt suurepäraselt meeles, aga kõige mälestusväärsem hetk kogu turniirilt oli võib-olla Toldo facepalm kui ta oli pärast imelist turniiri Wiltordi sitase löögi viimasel minutil läbi lasknud. See turniir tekitas nii mõnegi sümpaatia, mis ühel või teisel viisil mind Interi juurde vedasid. Itaaliat ja Prantsusmaad toetasin mõlemal järgnenud turniiril, aga sümpaatia kaldus lõpuks Itaalia kasuks (ilmselt tänu klubijalgpallile) ja Domenech tõttu olen prantslastest täielikult võõrandunud. Henry sai lemmikmängijaks päris pikaks ajaks, Trezeguet oli ka väga sümpaatne kuju ning tema tõttu oli ka Juventus mingi aeg päris sümpaatne, aga ei tea, mis väe tõttu, aga õnneks oli mingi jõud, mis mind Interi poole tõmbas. Toldo tõttu tekkis esialgne side ning seetõttu on ta nüüd minu eluaegne nr. 1.
8. Saksamaa - Itaalia 0:2, juuli-midagi 2006
Siis toetasin juba selgelt Itaaliat kuigi ei oodanud neilt turniiri eel just palju. Äsja oli selgeks saanud, et Grosso liitub Interiga nii, et kõik muutus väga magusaks.
9. Roma - Sampdoria 1:2, aprill midagi 2010
Pazzini tõi meile Scudetto. Sampdoria ei kottinud eriti siis ning ei tahtnud neid Meistrite Liigasse (põhjustle, mis hiljem selgeks said), aga tra, kus ma olin nende üle õnnelik. Pazzini jättis ka varem täiesti külmaks, aga pärast seda mängu võinuks talle juba ilma Interiga liitumiseta Milanosse oma kuju teha.
10. Istanbul 2005
Oi kui magus oli vaadata isegi kui reaalsus oli see, et me Milanist tollel hooajal mitu korda sitemad olime ja tagasi vaadates öeldes, et Milan oli antud perioodil puhta mängijavaliku poolest ehk maailma parim tiim, vähemalt põhikoosseisu mõttes (kuigi Scudettot ei saadud).
Kommentaar