Jalgpallimaailm kriisi ajal

[eika]

Võrdluseks, et Rootsis eraldas riik koheselt kohalikule spordile 50 miljonit eurot. Meil vajaks jalgpall mõnda miljonit, et praegusel kujul ellu jääda, isegi kui kriis peaks pikemalt kestma. Ei tundu protsentuaalselt just liiga suur kulutus.

Eestiski on välja öeldud, et ükski sektor sh sport, ei jäe abita. Kasvõi see 70% palgameede kehtib ka spordiklubidele (MTÜdele), kui nad pole just ise varem nihverdanud. Omavalitused üritavad rendihindadega vastu tulla jne. Kas riik peab aitama, et klubidel ellu jääda? Jah ja seda ka tehakse. Kas riik peab aitama, et praegusel kujul ka edasipidi ellu jääda? See on juba vaidluse koht ja vastus kipub "ei" olema. Lihtsustatult. Kui näiteks UEFA-l lähevadki asjad perse ja Eestisse tiksub edaspidi vähem raha, kas siis on maksumaksja asi meil täisprofessionaalselt liigat üleval hoida? Seda siis olukorras, kus publiku- ja sponsorhuvi seda üleval ei suuda hoida. Vist mitte? Teised pallialad on vaikselt juba tunnistanud, et varasemaga võrreldes tehakse samm tagasi ja ei näe põhjust, miks jalgpall peaks erand olema.

Ja see "jalgpall vajab mõnda miljonit" on esmapilgul justkui vähe, aga pane sinna juurde kõik spordiklubid, fitnessklubid, üksiksportlased, treenerid jne jne. See mõni miljoni krutib kohe üüratuks summaks.

[-RoMaRiO-]

Kas riik peab aitama, et praegusel kujul ka edasipidi ellu jääda? See on juba vaidluse koht ja vastus kipub "ei" olema. Lihtsustatult. Kui näiteks UEFA-l lähevadki asjad perse ja Eestisse tiksub edaspidi vähem raha, kas siis on maksumaksja asi meil täisprofessionaalselt liigat üleval hoida? Seda siis olukorras, kus publiku- ja sponsorhuvi seda üleval ei suuda hoida. Vist mitte

Ühelt poolt tuleb kõigega nõus olla, et kui valdkond ei suuda end ise ära majandada, kas siis peab seda kunstlikult üleval hoidma. Aga vaatame veidi teise nurga alt. Kui katuseorganisatsioonid raha laiali ei jagaks väiksematele alaliitudele, siis Eestis puuduks igasugune profijalgpall. Mängijate ainus lootus profijalgpalli jõuda oleks siit 16-aastasena esimese asjana põgeneda, aga ilmselt oleks seljuhul ka Eestis tehtud noortetöö veelgi kehvem ning lootused kuskile jõuda veelgi ahtamad. Eesti koondise kandepind oleks olematu ja me oleksime jalgpallimaailmast põhimõtteliselt välja lõigatud. Ehk küsimus ongi selles, et kui rahvusvahelised toetused on kukkumas, kas avalik sektor peab siin riigis võistkonnaalasid ka millekski või ei pea. Seni ei ole suurt pidanud. Kui me oleme valmis riigina tunnistama, et meie jaoks Eesti jalgpallikoondis ei ole mitte midagi väärt, siis ei peaks loomulikult siinset jalgpalli toetama. Ülejäänud maailmas on see aga oluline visiitkaart.

Riik toetab sellesama maksumaksja raha eest väga tugevalt individuaalsportlasi, kellest samamoodi väga vähesed suudavad end ise majandada. Miks? Kas me vajame olümpiavõitjaid? Mitte kedagi ei koti mingi vehklemine, aga ilmselt siiski vajame, sest sport suudab ühendada rahvast ning pakkuda positiivseid emotsioone.

[-RoMaRiO-]

Igaüks, kes raha välja käib, tahab teada, mis ta selle eest vastu saab. Isegi sponsor: ta saab end reklaamida. Isegi annetaja: ta saab hea enesetunde. Mida saab riik (maksumaksja) meie koondist toetades? Rahvusliku uhkuse? Ei.. Häid emotsioone? Harva. Olümpiavõitjaid on palju tulusam toetada, sest selle eest saab vähemalt midagi vastu. Selline gloryhunterlik poliitika siis.

See ongi siinse spordipoliitika üks suurimaid probleeme, et enne tee tulemust ja siis saad lõpuks nutsu ka, aga seda vaata ise, kuidas tulemuseni jõuda. Ja lõpuks tulevad veel nende seast, kes toetust saavad, ka ainult mõned üksikud olümpiavõitjaks. Ja üleüldse poleks mõtet üle mõne sportlase olümpiale saata, sest enamus pole võimelised medali eest võitlema ehk siis häid emotsioone pakkuma. Kuna jalgpallis enamus klubid/rahvuskoondised oma eesmärke täita ei suuda, siis sealgi tuleks laiemalt avaliku sektori kraanid kinni tõmmata.

[Mõnuagent 007]

See ongi siinse spordipoliitika üks suurimaid probleeme, et enne tee tulemust ja siis saad lõpuks nutsu ka, aga seda vaata ise, kuidas tulemuseni jõuda. Ja lõpuks tulevad veel nende seast, kes toetust saavad, ka ainult mõned üksikud olümpiavõitjaks. Ja üleüldse poleks mõtet üle mõne sportlase olümpiale saata, sest enamus pole võimelised medali eest võitlema ehk siis häid emotsioone pakkuma. Kuna jalgpallis enamus klubid/rahvuskoondised oma eesmärke täita ei suuda, siis sealgi tuleks laiemalt avaliku sektori kraanid kinni tõmmata.

Vähemalt sealt tuleb olümpiavõitjaid. Jalkaklubisid toetades, noh, ütleme pehmelt, et olümpiavõitjat ei tule. Isegi meie paljumõnitatud suusatajad on maailmas 100 parima hulgas, kus on jalkaklubid? Ja mind ja Mariot vaadates, siis me oleme ilged jalkafännid, aga kas me seepärast oleme ilgelt vormis djüüdid, kes vaatavad jalkamängu ära ja lähevad ise metsajooksu ja muud tervisesporti tegema? Ei, me ei lähe.

[cannuman]

Suusatamises ongi mingi 95 venda stardis. Aga üldiselt jah, me ei vaja niipalju tippsporti siin maailamas.

[plastic'99]

See ongi siinse spordipoliitika üks suurimaid probleeme, et enne tee tulemust ja siis saad lõpuks nutsu ka, aga seda vaata ise, kuidas tulemuseni jõuda. Ja lõpuks tulevad veel nende seast, kes toetust saavad, ka ainult mõned üksikud olümpiavõitjaks. Ja üleüldse poleks mõtet üle mõne sportlase olümpiale saata, sest enamus pole võimelised medali eest võitlema ehk siis häid emotsioone pakkuma. Kuna jalgpallis enamus klubid/rahvuskoondised oma eesmärke täita ei suuda, siis sealgi tuleks laiemalt avaliku sektori kraanid kinni tõmmata.

kuskil mujal on teisiti?

[-RoMaRiO-]

kuskil mujal on teisiti?

Ega ma nüüd täpselt ei ole end kurssi viinud ja ei viitsi otsida ka, aga Jaan Martinsoni kuulates on jäänud mulje, et paljudes riikides on süsteem paremini üles ehitatud.

Kui korra tulla Eesti jalgpallikoondise juurde tagasi, siis on tõesti selge, et meie elu ajal ei võida Eesti mitte ühtegi suurturniiri, aga ka see latt, mida ületada, on enamus teiste alade tulemustega võrreldes märgatavalt madalamal. Ma julgen väita, et taasiseseisvunud Eesti üks suurimaid spordibuume on vutikoondise jõudmine play-offi, mis justkui üleüldise tulemuse mõttes ei ole mingi eriline saavutus, aga pool Eestit elas jalgpallirütmis ja jalgpall oli ühiskonnas saavutanud täiesti eraldiseisva koha spordi kõrval. Ja seda isegi ühes Euroopa kõige jalgpallivõhiklikumas riigis. Loomulikult on see kõik glory, aga laiema üldsuse jaoks jääb see alati nii. Soomes, kus jäähoki on olnud a&o, võrreldakse jalgpalli EM-le saamist jäähoki maailmameistritiitliga. Ehk siis enamus riikides peab jalgpall tulemuse mõttes pakkuma märgatavalt vähem, et ühiskond oleks kaasatud ja suudaks sellest siiralt rõõmu tunda.

Lõpetuseks, nagu enamus siin foorumis ilmselt juba teavad, siis 2003. sündinud aastakäiku peetakse läbiaegade Eesti kõige lubavamaks vanuseklassiks. Vutiliit on toonud välja, et otsene seos on Eesti koondise play-offi pääsemisega, mis langeb kokku 2003. sündinute jalgpallis alustamisega, kui kasvas märgatavalt laste arv, kes liitusid jalgpallitreeningutega ning ju paranes ka tehtava töö kvaliteet, kes tahtsid saada Vassiljeviks. Kõike seda ongi ühel rahvuskoondisel pakkuda.

Mõnu kommentaarile ka vastuseks, et keskmist täiskasvanud vutifänni tippspordile kaasaelamine loomulikult metsarajale sportima ei aja. Pigem on see vastupidise efektiga, et saab külmkapist hoopis järgmine õlu toodud, aga enamus meist on mingil tasemel nooruses siiski sporti teinud ja spordipisik on sees, mistõttu aeg-ajalt saab end ikka liigutatud.

[futbolidipaul]

Kui korra tulla Eesti jalgpallikoondise juurde tagasi, siis on tõesti selge, et meie elu ajal ei võida Eesti mitte ühtegi suurturniiri, aga ka see latt, mida ületada, on enamus teiste alade tulemustega võrreldes märgatavalt madalamal. Ma julgen väita, et taasiseseisvunud Eesti üks suurimaid spordibuume on vutikoondise jõudmine play-offi, mis justkui üleüldise tulemuse mõttes ei ole mingi eriline saavutus, aga pool Eestit elas jalgpallirütmis ja jalgpall oli ühiskonnas saavutanud täiesti eraldiseisva koha spordi kõrval. Ja seda isegi ühes Euroopa kõige jalgpallivõhiklikumas riigis. Loomulikult on see kõik glory, aga laiema üldsuse jaoks jääb see alati nii. Soomes, kus jäähoki on olnud a&o, võrreldakse jalgpalli EM-le saamist jäähoki maailmameistritiitliga. Ehk siis enamus riikides peab jalgpall tulemuse mõttes pakkuma märgatavalt vähem, et ühiskond oleks kaasatud ja suudaks sellest siiralt rõõmu tunda.

Ma nüüd nii hästi ei mäleta, milles see buum seisnes? Ma mäletan, et kossu EM Lätis tekitas ka suurt käre ja huvi. Kindlasti on neid veel. Ma ei tooks seda teistest kõrgemale. Äkki sul on bias vaade? Pool Eestit elab jalgpalli rütmis, kui on mingi suur võistlus ja see on täpselt see lühike hetk ja seal ei ole oluline, kas meie koondis on või ei ole.
Ja ma ei ütleks, et tal eraldi seisvat kohta on. Jah, sinna pannakse palju lapsi, sest selle jaoks on võimalusi loodud, aga kui panna raha kossu alla, oleks seal seis selline. Mul üks tuttav ütles, et pani oma poisi jalkasse, sest see oli kodule lähemal. Kui kaob raha, kaob ka see. Kas see on kulu effektiivne või vajalik, see on teine küsimus. Ma ei paneks seda sporti ebajumala staatusesse, sest on kaugel veel sellest. Kui kogukonna tööd teha, siis maybe kunagi äkki. Aga sellepärast sinna eraldi raha suruda. See oleks põhjendamatu eelistamine.

[plastic'99]

Mingite eraprojektide ja tippspordile suunatud klubide ja spordialade bail outid ja muud cash-kontole toetamised riiklikul tasandil tunduvad natukene imelikud ootused kriisi ajal, kus inimesed kaotavad massiliselt tööd jm. Aga eks see on jalgpallifoorum ja seetõttu on Romario soovide kallutatus enda huvialade suunas arusaadavad.

Nagu siin varasemalt öeldi - kui ollakse õiglaselt makse tasunud, siis on vähemalt töötasu osas täna riigi poolt teatud kompensatsioonimehhanism loodud.

Kui seda mõtet aga edasi arendada just spordi ja rahvatervise kontekstis, siis kui kuidagi raha eraldada, siis võiks see olla:

1. Saamata jäänud treeningtasude kompenseerimine lastel karantiiniperioodi ajal (nt viimase 3 kuu keskmine vm, vältimaks skeemitamisi) 2. Järgnevateks masuaastateks lisaks siis täiendav dotatsioon, et lapsevanemad saaksid lapsi trennidesse hoida ja täiendavalt ka saata. Doteerima peaks lisaks ka näiteks Tartu Maratoni või üritusi, mis on küll kommerts, kuid on siiski suunatud rahvale üldisemalt.

Seda, et a la Kalev Cramo* või Nõmme Kalju tippspordina tegevuse lõpetab ja et see on kuidagi ühiskonna jaoks strateegilise tähtsusega, seda mulle maha ei müü. Konkreetse spordiala mõttes küll, aga ega loodus 2-4 aasta pärast majanduse taastumisel tühja kohta ka salli. Ja kui tõepoolest seisab kogu Eesti jalgpall (tulenevalt ka muu maailma jalgpallist) formaat ja struktuur niivõrd õhukestel sammastel, et 1-2 aastat kriisi üle ei suudeta elada, siis ehk ongi parem kui see õhk välja lendab. Jalgpall kui selline vaevalt inimeste hingest nii kaob ja küll ehitatakse uus.

* kui ma ei eksi, siis eile lisatud intekas, ütles ka Linamäe, et meil ühiskonnas on suuremad probleemid kui Kalev Cramo.

[Peeter I]

Profispordist, et ei saaks väga kahjustada EOK tegevus ning suure vaevaga tekitatud Team Estonia arendamine ei katkeks.

[Sambaz]

Füürer on rääkinud.

Spordiväliselt loodab Pohlak, et meie ühiskond tuleb olukorrast välja paremas seisus, kui ta oli kriisi minnes: "Olen viimastel nädalatel mõelnud palju laulvale revolutsioonile, nendele unistustele ja ootustele, mis olid meie rahval siis ja võrrelnud neid sellega, kuidas tegelikult läks. Juba praegu on näha, et kriis hakkab meid taasliitma. Minna paar tiiru tagasi, kirjeldada mõttepausi ajal ära meie tegelikult vajadused ja väärtuspõhised võimalused ning valida järgmiselt ristteelt õige või vähemalt õigem suund.

Tundliku ja vastutustundliku eestlase ja inimesena julgen öelda, et me ei liigu juba mõnda aega sinna, kuhu taasiseseisvumisel valgust näidati ja millest unistati. Praeguse kriisi positiivne tähendus võiks olla prilliklaaside puhtakspühkimine ja selle nurga alt juhtunu enesekriitiline ülevaatamine. Tõsi, oleme sedavõrd suure ökosüsteemi osa, et midagi sarnast peaks juhtuma ka ülejäänud Euroopas, siis saavad meie rahvas, meie kultuur ja ehk meie looduski veel ühe võimaluse…"

[futbolidipaul]

Ma julgen väita, et taasiseseisvunud Eesti üks suurimaid spordibuume on vutikoondise jõudmine play-offi, mis justkui üleüldise tulemuse mõttes ei ole mingi eriline saavutus, aga pool Eestit elas jalgpallirütmis ja jalgpall oli ühiskonnas saavutanud täiesti eraldiseisva koha spordi kõrval.

Kõige suurem spordibuum viimasel ajal on üldse olnud Ott Tänak. Ma ei arva, et sinna peaks üldse raha panema. Seega pigem toetada rahvaspordi ürituste korraldajaid ja luua laiapinnalisi spordi tegemise võimalusi. Tervise ja kergliiklus radasid, välijõusaale jne. IMO

[-RoMaRiO-]

Kõige suurem spordibuum viimasel ajal on üldse olnud Ott Tänak. Ma ei arva, et sinna peaks üldse raha panema. Seega pigem toetada rahvaspordi ürituste korraldajaid ja luua laiapinnalisi spordi tegemise võimalusi. Tervise ja kergliiklus radasid, välijõusaale jne. IMO

Kahtlemata. Ja riigi panus sellesse on olnud olematu või siis vähemalt marginaalne, et väga paljude eestlaste nädalavahetustele on antud mõte. Võib ju väita, et see on Tänaku ja Grossi eraprojekt, aga see on väga suurele osale eestlastest ülimalt oluline ja seega peaks olema oluline ka riigile. Enam ei peaks riik muidugi Ott Tänakusse raha panema ega pole vaja teda ka tulemuste puhul üle kullata, nagu möödunud aastal siiski teha üritati, aga riik peaks kindlasti aitama luua eeldusi, et sellised edukad spordilood ei sõltuks mõnest üksikust metseenist, vaid ka teistel olulistel spordialadel oleks loogiline tee noortespordist tippsporti. Rahvaspordi propageerimine ja toetamine on muidugi väga tänuväärt tegevus, aga lisaks inimeste füüsilisele tervisele ei saa ära unustada ka rahva vaimset tervist. Ja selleks võiks tippsport olla meelelahutusena üks häid väljundeid. Kolm nädalat oleme siin elanud nüüd ilma igasuguse huvitegevuseta. On kindlasti suuremaid murekohti, eelkõige teadmatus tuleviku ees ja muretsemine enda ja lähedaste tervise pärast, aga ma tahaks uskuda, et enamus inimesed tunnevad juba väga selgelt puudust sotsiaalsest elust ja meelelahutusest. Ja praegune elurütm pole kindlasti see, mida kogeda soovitakse. Ka ilma viiruse ja finantsilise põntsuta.

Jalgpallibuumist, siis populistid riigikogu tasandil lõid lausa jalgpalli toetusrühma, et ju mingit suuremat rolli jalgpall tol perioodil ühiskonnas siiski kandmas oli. Mälu võib tõesti olla selektiivne, aga väga eriline hetk oli see kohe kindlasti. Ma igaks juhuks mainin lõppu ära, et mõni ei arvaks, et ma täitsa soojaks peast läinud, et teeme siin riigis kõvasti profisporti ja küll siis on vägev elu. Tippsport võibki nimekirjas olla üks viimaseid valdkondi, kuid kindlasti pole tegemist tähtsusetu valdkonnaga, millele ei tuleks üldse keskenduda ja mis peaks elama täiesti eraldiseisvat elu. Vähemalt mitte nii kaua kuni kriitilisele massile inimestest see oluline on. Ja nagu näha, siis mingit toetuspaketti ka planeeritakse.

[futbolidipaul]

Sellega ma olen nõus, et vaimseletervisele on sporti vaja, mida jälgida. Iseasi, kas see peaks olema jalgpall. Ma pigem toetaks noorte talentide värki rohkem. See Team Estonia või nii. Nagu on ka sinu mõte, kui ma õigetsi aru sain.

Minu enda lemmik ala on korvpall ja ilmselt on seal ka suur häving ees ja ma tunnen hirmu Sõbra plaani ees, aga ma ei arva, et riik peaks kunstlikult seda üleval hoidma. Jah, oleks tore, kui Cramo projekt jääks alles, et oleks tipptaseme hõngulist väri, aga kust see raha tulla võiks? Ei tea.

[vendetta]

Vaevalt et profisport meelelahutusena täiesti kaob. Aga suuri jalgpallilahinguid, kümnete tuhandete pealtvaatajatega, me ilmselt lähiaastatel küll enam ei näe... kui just mingi supervaktsiin ei tule kiiresti turule (äärmiselt ebatõenäoline)