Eesti telekanalid/seriaalid ja muu möla

[Mõnuagent 007]

oleksin lugejana tõsisemalt võtnud kui oleksid hiljem avaldanud. arvan, et see strateegia oleks perevägivalla alla kannatanutele ka perspektiivis parem, kus esile tuuakse kinnitust leidnud juhtumite kajastus jm. see hoiaks ära või väiksemana neid momente, kus tekiks selliseid diskussioone nagu siin ja praegu. kindlasti oleks neid, kes ka siis ei usuks naist, kuid nende osakaal oleks väiksem. ja need välja toodud protsessid ning selle fookus oleks selgem. loodan, et mõistetav mõttekäik.

Siinkohal tõden, et ajakirjanduses ei tööta alati loogika, et me plaanime jubedalt, kuidas loo puhul kummagi seisukoht mingil ajahetkel usutavam tunduks. See jääb ikka loo allikate endi teha. Pigem käib see niimoodi:
* kõiki huvitab, mis kuradi värk seal Sildarude peres juhtus.
* kõik väljaanded ajavad seda mõlema osapoole puhul taga.
* nais-Sildarud teevad otsuse sellega välja tulla. Kelle poole nad pöörduvad? Üldiselt loetakse telet selles mõttes paremaks, et seal räägid sa vähemalt videos enda sõnadega ja kontrollid neid lauseid paremini.
* variandid: Pealtnägija (üsna respektaabel) või Kuu-uurija (üsna pigem mitte)
* Pealtnägija võtab pakkumise vastu, sest kui ise ei tee, teeks keegi muu (fakt)
* Ajastuse puhul on sul ajakirjanikuna siis kaks varianti: tee kas kohe ära või kaota lugu. Miks? Kuna tegu on konfliktiolukorraga, siis on sul võimalus, et üks osapooltest üritab kasutada "minu versioon tuleb esimesena välja"-vastutaktikat ja minna esimesena kiirkorras teise väljaande juurde.
* Seda on tehtud, eriti stiilselt pakub seda üks siin eelmainitud saade.
* Pöördud mõlema osalise poole ja pakud neile võimaluse enda seisukohta esitada.
* Paned loo kokku ja lased ASAP eetrisse.
* Lähed eluga edasi.

Planeerida saad lugudega, kus sa tead, et keegi teine sellega ei tegele. Konkurents ikkagi.

[Mõnuagent 007]

Ja lisaks võin tunnistada, et ajakirjanduses on veel tihti ka selline olukord, et võid teha küll ise ajakirjanikuna otsuse, et mingit lugu ei kirjutada, kuid sellisel puhul võid täiesti mürki võtta, et küll keegi ära teeb. Siinkohal ongi valik, et teed teema siis kas selliselt ära, et enda südametunnistus elada laseb või siis jätad tegemata. Kui valid liiga tihti seda teist, siis saadki olla ainult AK uudistes või kuskil Delfi nuputreial.

Näide. Viimases Ekspressis oli lugu pealkirjaga, et noorele poisile maksis seksi eest ka mingi ÜRO lastekaitsepreemia saanud mees vms. Ma leidsin selle toimiku juba aasta eest, aga kuna seksi pakkunud noormees oli antud teemas pigem see, kes üsna uljalt meestelt raha nõudis, siis jätsin selle tegemata, sest minu südametunnistus ei lubanud mingit tubli päästeametnikku sellise loo eest väikelinnas risti lüüa. Nüüd tehti lugu ikkagi ära. Ajakirjanik, kes selle tegi, on üldiselt suhtumisega "Kas lugejat huvitab?", kui vastus on "Jah", siis ta teeb selle ära. Nii lihtsalt.

Eks ma võtan seda õppetunnina ja teen ise ka tulevikus külmalt asju ära.

[El President]

Siinkohal tõden, et ajakirjanduses ei tööta alati loogika, et me plaanime jubedalt, kuidas loo puhul kummagi seisukoht mingil ajahetkel usutavam tunduks. See jääb ikka loo allikate endi teha. Pigem käib see niimoodi:
* kõiki huvitab, mis kuradi värk seal Sildarude peres juhtus.
* kõik väljaanded ajavad seda mõlema osapoole puhul taga.
* nais-Sildarud teevad otsuse sellega välja tulla. Kelle poole nad pöörduvad? Üldiselt loetakse telet selles mõttes paremaks, et seal räägid sa vähemalt videos enda sõnadega ja kontrollid neid lauseid paremini.
* variandid: Pealtnägija (üsna respektaabel) või Kuu-uurija (üsna pigem mitte)
* Pealtnägija võtab pakkumise vastu, sest kui ise ei tee, teeks keegi muu (fakt)
* Ajastuse puhul on sul ajakirjanikuna siis kaks varianti: tee kas kohe ära või kaota lugu. Miks? Kuna tegu on konfliktiolukorraga, siis on sul võimalus, et üks osapooltest üritab kasutada "minu versioon tuleb esimesena välja"-vastutaktikat ja minna esimesena kiirkorras teise väljaande juurde.
* Seda on tehtud, eriti stiilselt pakub seda üks siin eelmainitud saade.
* Pöördud mõlema osalise poole ja pakud neile võimaluse enda seisukohta esitada.
* Paned loo kokku ja lased ASAP eetrisse.
* Lähed eluga edasi.

Planeerida saad lugudega, kus sa tead, et keegi teine sellega ei tegele. Konkurents ikkagi.

Ja lisaks võin tunnistada, et ajakirjanduses on veel tihti ka selline olukord, et võid teha küll ise ajakirjanikuna otsuse, et mingit lugu ei kirjutada, kuid sellisel puhul võid täiesti mürki võtta, et küll keegi ära teeb. Siinkohal ongi valik, et teed teema siis kas selliselt ära, et enda südametunnistus elada laseb või siis jätad tegemata. Kui valid liiga tihti seda teist, siis saadki olla ainult AK uudistes või kuskil Delfi nuputreial.

Näide. Viimases Ekspressis oli lugu pealkirjaga, et noorele poisile maksis seksi eest ka mingi ÜRO lastekaitsepreemia saanud mees vms. Ma leidsin selle toimiku juba aasta eest, aga kuna seksi pakkunud noormees oli antud teemas pigem see, kes üsna uljalt meestelt raha nõudis, siis jätsin selle tegemata, sest minu südametunnistus ei lubanud mingit tubli päästeametnikku sellise loo eest väikelinnas risti lüüa. Nüüd tehti lugu ikkagi ära. Ajakirjanik, kes selle tegi, on üldiselt suhtumisega "Kas lugejat huvitab?", kui vastus on "Jah", siis ta teeb selle ära. Nii lihtsalt.

Eks ma võtan seda õppetunnina ja teen ise ka tulevikus külmalt asju ära.

kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis taandubki kõik lihtsalt kollase kliki püüdmisele, sest teised teevad ka nii. ja eelmainitud saated on selles mõttes samal pulgal, ehkki üks peab ennast teisest paremaks.

[Mõnuagent 007]

kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis taandubki kõik lihtsalt kollase kliki püüdmisele, sest teised teevad ka nii.

Väita, et tänapäeval ei mängi müügiargument mingit rolli, oleks muidugi naiivne. Eriti karm on see televisioonis, kus reiting ongi kõik. Kui seda pole, siis oled eetrist läinud. Küsimus on selles, et kuidas sa selle reitingu teed. Selles osas pole mul Pealtnägijale suurt etteheidet. Muidugi ma pole neid ka aastaid vaadanud.

[plastic'99]

Siinkohal tõden, et ajakirjanduses ei tööta alati loogika, et me plaanime jubedalt, kuidas loo puhul kummagi seisukoht mingil ajahetkel usutavam tunduks. See jääb ikka loo allikate endi teha. Pigem käib see niimoodi:
* kõiki huvitab, mis kuradi värk seal Sildarude peres juhtus.
* kõik väljaanded ajavad seda mõlema osapoole puhul taga.
* nais-Sildarud teevad otsuse sellega välja tulla. Kelle poole nad pöörduvad? Üldiselt loetakse telet selles mõttes paremaks, et seal räägid sa vähemalt videos enda sõnadega ja kontrollid neid lauseid paremini.
* variandid: Pealtnägija (üsna respektaabel) või Kuu-uurija (üsna pigem mitte)
* Pealtnägija võtab pakkumise vastu, sest kui ise ei tee, teeks keegi muu (fakt)
* Ajastuse puhul on sul ajakirjanikuna siis kaks varianti: tee kas kohe ära või kaota lugu. Miks? Kuna tegu on konfliktiolukorraga, siis on sul võimalus, et üks osapooltest üritab kasutada "minu versioon tuleb esimesena välja"-vastutaktikat ja minna esimesena kiirkorras teise väljaande juurde.
* Seda on tehtud, eriti stiilselt pakub seda üks siin eelmainitud saade.
* Pöördud mõlema osalise poole ja pakud neile võimaluse enda seisukohta esitada.
* Paned loo kokku ja lased ASAP eetrisse.
* Lähed eluga edasi.

Planeerida saad lugudega, kus sa tead, et keegi teine sellega ei tegele. Konkurents ikkagi.

oota misasja... alles paar rida tagasi oli kärmas maailmapäästev ingel, ilma kelleta ei oleks kohtud siiamaani osanud oma tööd teha, ilma kelleta kannatutel ei oleks võimalik elada jne ja ilma kelleta perevägivald oleks siiamaani nii ja naa.

nüüd tuleb ikka välja, et on ikkagi see tropp, kelles plastic teda süüdistas. tore, et tulemuseni jõudsime. päris kaotatud hing sa veel ei ole.

[plastic'99]

Ja lisaks võin tunnistada, et ajakirjanduses on veel tihti ka selline olukord, et võid teha küll ise ajakirjanikuna otsuse, et mingit lugu ei kirjutada, kuid sellisel puhul võid täiesti mürki võtta, et küll keegi ära teeb. Siinkohal ongi valik, et teed teema siis kas selliselt ära, et enda südametunnistus elada laseb või siis jätad tegemata. Kui valid liiga tihti seda teist, siis saadki olla ainult AK uudistes või kuskil Delfi nuputreial.

Näide. Viimases Ekspressis oli lugu pealkirjaga, et noorele poisile maksis seksi eest ka mingi ÜRO lastekaitsepreemia saanud mees vms. Ma leidsin selle toimiku juba aasta eest, aga kuna seksi pakkunud noormees oli antud teemas pigem see, kes üsna uljalt meestelt raha nõudis, siis jätsin selle tegemata, sest minu südametunnistus ei lubanud mingit tubli päästeametnikku sellise loo eest väikelinnas risti lüüa. Nüüd tehti lugu ikkagi ära. Ajakirjanik, kes selle tegi, on üldiselt suhtumisega "Kas lugejat huvitab?", kui vastus on "Jah", siis ta teeb selle ära. Nii lihtsalt.

Eks ma võtan seda õppetunnina ja teen ise ka tulevikus külmalt asju ära.

ära palun võta seda õppetunnina, sest igat asja ei pea avaldama. kusjuures konkreetset pealkirja nähes ma seda uudist isiklikult ei avanud, sest ei tahtnud seda klikiga toetada. lõpuks on igal ajakirjanikul oma renomee ka mängus ja pigem on ühiskonda edasiviiv see, kui ajakirjanikud enne tegutsemist pigem vaataks enda sisse rohkem kui vähem. nagu igal teiselgi elualal. kui ikka 5 ajakirjanikku juba ei ole nõus miskit avaldama, siis ehk paneb see perspektiivis ka SV mõtlema. nii see progress üldiselt toimub.

isiklikult tahaks õhtulehte selles osas küll kiita, et seal on sisulistel teemadel kollasust jäänud oluliselt vähemaks või vähemalt tundub oluliste teemapüstituse raames oluliselt väiksem fookus kollasel haibil.

[Linnupoja]

Ma ei ole veel päris täpselt aru saanud, mille pealt isa plönni saada tahab? Oma last treenid/õpetad ikka ainult oma lapse hüvanguks, mitte neljandaks pensionisambaks mu arust.

Jep, maailma tipp, oma ala legend, treenid tavatöö kõrvalt?

[Kasepats-Pidur]

Ja lisaks võin tunnistada, et ajakirjanduses on veel tihti ka selline olukord, et võid teha küll ise ajakirjanikuna otsuse, et mingit lugu ei kirjutada, kuid sellisel puhul võid täiesti mürki võtta, et küll keegi ära teeb. Siinkohal ongi valik, et teed teema siis kas selliselt ära, et enda südametunnistus elada laseb või siis jätad tegemata. Kui valid liiga tihti seda teist, siis saadki olla ainult AK uudistes või kuskil Delfi nuputreial.

Näide. Viimases Ekspressis oli lugu pealkirjaga, et noorele poisile maksis seksi eest ka mingi ÜRO lastekaitsepreemia saanud mees vms. Ma leidsin selle toimiku juba aasta eest, aga kuna seksi pakkunud noormees oli antud teemas pigem see, kes üsna uljalt meestelt raha nõudis, siis jätsin selle tegemata, sest minu südametunnistus ei lubanud mingit tubli päästeametnikku sellise loo eest väikelinnas risti lüüa. Nüüd tehti lugu ikkagi ära. Ajakirjanik, kes selle tegi, on üldiselt suhtumisega "Kas lugejat huvitab?", kui vastus on "Jah", siis ta teeb selle ära. Nii lihtsalt.

Eks ma võtan seda õppetunnina ja teen ise ka tulevikus külmalt asju ära.

Kas selle äsjase vanglalooga oli sama teema?

[Mõnuagent 007]

Kas selle äsjase vanglalooga oli sama teema?

See oli lihtsalt nii naljakas keiss, et ma ei saanud seda kirjutamata jätta.

[Mõnuagent 007]

ära palun võta seda õppetunnina, sest igat asja ei pea avaldama. kusjuures konkreetset pealkirja nähes ma seda uudist isiklikult ei avanud, sest ei tahtnud seda klikiga toetada. lõpuks on igal ajakirjanikul oma renomee ka mängus ja pigem on ühiskonda edasiviiv see, kui ajakirjanikud enne tegutsemist pigem vaataks enda sisse rohkem kui vähem. nagu igal teiselgi elualal. kui ikka 5 ajakirjanikku juba ei ole nõus miskit avaldama, siis ehk paneb see perspektiivis ka SV mõtlema. nii see progress üldiselt toimub.

isiklikult tahaks õhtulehte selles osas küll kiita, et seal on sisulistel teemadel kollasust jäänud oluliselt vähemaks või vähemalt tundub oluliste teemapüstituse raames oluliselt väiksem fookus kollasel haibil.

Samas me räägime siiski siin väga personaalsetest moraalivalikutest, milles ei ole universaalset tõde. Ehk PNi juhtumite kohalt saan ma ka ajakirjanikuna ainult mõelda ja pakkuda, et kuidas oleks mina käitunud ja kuidas võis liikuda antud ajakirjaniku moraalne põhjendus. Üldiselt iga sellise loo puhul selline sisekaemus käib ajakirjaniku sees ja ta teeb valikud vastavalt enda moraalsele kompassile. Kindlasti on palju lugusid ka minu kaukast, mille puhul SV leiaks, et tema poleks seda kirjutanud. Aga meie moraalikompassid ongi erinevad ja seal pole ka universaalset tõde. Mul meenub enda karjäärist üks kindel lugu, mida ma mitte mingil juhul poleks pidanud kirjutama, aga ikkagi kirjutasin. Seda siis moraalsel kompassil mõõtes.

Kuna minu alluvuses töötab eriilmelisi ajakirjanikke, siis ma ei ole seal ka enda arvates kehtestanud isikliku moraali autonoomiat, et mina arvan nii ja siis peab nii kirjutama. Kui lugu on tasakaalus, osapooled saanud sõna ja ajakirjanduseetikaga vastuollu ei minda, siis on see lõpuks ikkagi ajakirjaniku enda valik, kuidas ta selle loo üles paneb ja millele rõhk läheb. Meil oli näiteks juhtum, kus tugevalt konservatiivsete eluvalikutega reporter käis ühel tõrvikutega üritusel ja kirjutas sellest loo. Toimetaja leidis, et see on liiga poliitiliselt sobimatu ja ei pannud seda esimese hooga lehte. Lõpuks läks see ikkagi lehte minu valikul, sest ehkki ma olen poliitiliselt teise laine inimene, siis ma ei pidanud enda moraalseks õiguseks hakata ajakirjaniku enda nägemust asjast piirama.

Ehk siis kõik on väga subjektiivne. Ajakirjanduseetika vastu pole PN viimastes juhtumites eksinud. Me saame siin ainult arutleda, et kas ja mis me ise oleksime teinud või kuidas me tahaksime, et miskit läheks. See omakorda suures plaanis annab ka mõju avaliku arvamusena ja seda jälgivad ajakirjanikud samamoodi. Kui sa pikalt paned ainult enda tõekspidamist ja su moraalne kompass jääb kuhugi väga viltu, siis lõpuks oled nagu üks K2 saade, kus käib ainult üks kikilipsuga kommentaatorite hirm enda klientide lugusid pakkumas, sest normaalne inimene sinna ei lähe.

Või kuidagi nii.

[Peeter I]

Mnjah, vaadake ikka täna ETV2 pealt "Lil Eestit", mida häbenetakse näidata ETVs. Samasugune pratika eelmistel aastatel paljude teiste "Eesti lugudega".

[plastic'99]

Samas me räägime siiski siin väga personaalsetest moraalivalikutest, milles ei ole universaalset tõde. Ehk PNi juhtumite kohalt saan ma ka ajakirjanikuna ainult mõelda ja pakkuda, et kuidas oleks mina käitunud ja kuidas võis liikuda antud ajakirjaniku moraalne põhjendus. Üldiselt iga sellise loo puhul selline sisekaemus käib ajakirjaniku sees ja ta teeb valikud vastavalt enda moraalsele kompassile. Kindlasti on palju lugusid ka minu kaukast, mille puhul SV leiaks, et tema poleks seda kirjutanud. Aga meie moraalikompassid ongi erinevad ja seal pole ka universaalset tõde. Mul meenub enda karjäärist üks kindel lugu, mida ma mitte mingil juhul poleks pidanud kirjutama, aga ikkagi kirjutasin. Seda siis moraalsel kompassil mõõtes.

Kuna minu alluvuses töötab eriilmelisi ajakirjanikke, siis ma ei ole seal ka enda arvates kehtestanud isikliku moraali autonoomiat, et mina arvan nii ja siis peab nii kirjutama. Kui lugu on tasakaalus, osapooled saanud sõna ja ajakirjanduseetikaga vastuollu ei minda, siis on see lõpuks ikkagi ajakirjaniku enda valik, kuidas ta selle loo üles paneb ja millele rõhk läheb. Meil oli näiteks juhtum, kus tugevalt konservatiivsete eluvalikutega reporter käis ühel tõrvikutega üritusel ja kirjutas sellest loo. Toimetaja leidis, et see on liiga poliitiliselt sobimatu ja ei pannud seda esimese hooga lehte. Lõpuks läks see ikkagi lehte minu valikul, sest ehkki ma olen poliitiliselt teise laine inimene, siis ma ei pidanud enda moraalseks õiguseks hakata ajakirjaniku enda nägemust asjast piirama.

Ehk siis kõik on väga subjektiivne. Ajakirjanduseetika vastu pole PN viimastes juhtumites eksinud. Me saame siin ainult arutleda, et kas ja mis me ise oleksime teinud või kuidas me tahaksime, et miskit läheks. See omakorda suures plaanis annab ka mõju avaliku arvamusena ja seda jälgivad ajakirjanikud samamoodi. Kui sa pikalt paned ainult enda tõekspidamist ja su moraalne kompass jääb kuhugi väga viltu, siis lõpuks oled nagu üks K2 saade, kus käib ainult üks kikilipsuga kommentaatorite hirm enda klientide lugusid pakkumas, sest normaalne inimene sinna ei lähe.

Või kuidagi nii.

esimesed kaks lõiku... okei, mõistlik.

aga ma ei näe seda viimast lõiku ja eriti boldis osa erilise ja sisulise argumendina nagu ilmselt sina näed. ja ma arvan, et nii varasemates, käesolevates kui ka edasistes aruteludes sarnasel teemal on tegemist vast asja tuumaga. ühed võtavad seda argumendina enda/olukorra/kolleegide kaitseks, teised ütlevad, et just selles ongi probleem.

[Mõnuagent 007]

esimesed kaks lõiku... okei, mõistlik.

aga ma ei näe seda viimast lõiku ja eriti boldis osa erilise ja sisulise argumendina nagu ilmselt sina näed. ja ma arvan, et nii varasemates, käesolevates kui ka edasistes aruteludes sarnasel teemal on tegemist vast asja tuumaga. ühed võtavad seda argumendina enda/olukorra/kolleegide kaitseks, teised ütlevad, et just selles ongi probleem.

Milles siis täpsemalt? Et Sildarude osas otsustagu politsei, ajakirjanduse osas sina või kolmas suvainimene.

Ehk see ongi iga inimese subjektiivne seisukoht. Igasugu regulatsioonide kohaselt on kõik ok.

[plastic'99]

Milles siis täpsemalt? Et Sildarude osas otsustagu politsei, ajakirjanduse osas sina või kolmas suvainimene.

eino, vaata. sa saad ju aru, et ma räägin täpselt samamoodi enda vaatest nagu sina räägid enda vaatest. kui minu jaoks on mingi tegevuse või sisu osas see "kompass" paigast ära, siis mind ei veena argument, et "ajakirjanduseetika vastu ei eksitud". see oli mu mõte siis.

ja ma tegelikult juba päris mitmendat teemaarendust ei saa aru, miks sa tuled mingi peenelt vajutama diskussiooni ja argumentide osas, mis on juba kaetud ja mille mõistmine ei ole tegelikult ülemäära raske. samuti ei ole need mõtted ka üleliia väärastunud. aga ikka on sul vaja. noh, näiteks see Sildarude ja politsei ja minu teema, kus ma korduvalt vist juba öelnud, et jah, minu arvates oleks mõistlikum perekonnavägivalda puudutavaid üksikjuhtumeid ajakirjanduses kajastada sellises võtmes pärast politsei uurimise ja kohtutegevuse lõppu.

[Mõnuagent 007]

eino, vaata. sa saad ju aru, et ma räägin täpselt samamoodi enda vaatest nagu sina räägid enda vaatest. kui minu jaoks on mingi tegevuse või sisu osas see "kompass" paigast ära, siis mind ei veena argument, et "ajakirjanduseetika vastu ei eksitud". see oli mu mõte siis.

ja ma tegelikult juba päris mitmendat teemaarendust ei saa aru, miks sa tuled mingi peenelt vajutama diskussiooni ja argumentide osas, mis on juba kaetud ja mille mõistmine ei ole tegelikult ülemäära raske. samuti ei ole need mõtted ka üleliia väärastunud. aga ikka on sul vaja. noh, näiteks see Sildarude ja politsei ja minu teema, kus ma korduvalt vist juba öelnud, et jah, minu arvates oleks mõistlikum perekonnavägivalda puudutavaid üksikjuhtumeid ajakirjanduses kajastada sellises võtmes pärast politsei uurimise ja kohtutegevuse lõppu.

Jah, ma saangi sinu seisukohast aru. Minu jaoks pole see õige seisukoht, kuna sa ei ürita näiliselt isegi aru saada, kuidas võib teine inimene või siis antud hetkel lugu tegev ajakirjanik asjast lähtuda, vaid võtad enda mingi omaaegse sita kogemuse ja taandad selle eelpool Kaljulaidi mainitud "klikk ja kollane"-tasandil üldistuseni.