Raamatud, lugemine

[cannuman]

Sai siis täna "Hamlet" ära võetud, kas lugeda või mitte - selles on küsimus.

loe...üks ainsaid mõistlikke asju lisaks "Tõde ja Õigus"-ele, mis lugenud olen.


Aga üldiselt selline teema nagu Raamatud ja lugmine tundub juba kuidagi ropp minu jaoks. Oleks aeg see läbusse kupatada

[eika]

Mihkel Raua üllitist ka keegi lugenud on?
Vaevalt ma selle ostmata jätan, aga kommentaarid oleks teretulnud.

Minu lootused olid johtuvalt rada7`s leiduvale positiivsele vastukajale väga üles köetud ja seetõttu veidi pettusin antud raamatus. Ma vist veidi liiga noor selle raamatu jaoks, sest kogu jutt jääb minust üsna kaugeks. Mina ei mäleta aega, kui Sal-Saller oli lahe, Singer Vinger oli tegija ja Kojamees linna kõige kõvem punkar. Rääkimata Rocksummerist ja Tartu Levimuusikapäevadest. Samas vanuses 35+ aastat inimesele kohustuslik kirjatükk.

Aga muidu raamat ise on eriti kaasahaaravalt kirjutatud ja selle käest ära panemisega tekib kõigil raskusi.

[Malfoy]

Raud saab veel ühe raamatu kirjutada 90ndatest ja selle perioodi pohmakast, mis peale sellist joomist tulema pidi.

[Maarek]

Minu öökapiraamatuks hetkel "Ehh, uhhuduur", mis tekitab minus, kui jalgrattafännis, mõtteid teemal "krt võtaks, midagi sarnast tahaks ka ise kunagi läbi elada"

[fitti]

Viimase aja kõige huvitavam asi, mis mulle näppu jäänud, on kellegi Mark Wernhami 'Martin Martin's On The Other Side'. Kuuldavasti endise muusikaajakirjaniku debüütromaan. Peamiseks argumendiks raamatupoes oli tagakaanel toodud võrdlus '1984' ja 'clockworkiga', mis ilmselgelt intriigi tekitas.

Noh, arvata võis, et see võrdlus vett päris ei pea, aga kahtlemata omapärane vaade võimalikku tulevikuühiskonda, kus valitsev ühiskonnakiht, st normaalsed ja korralikud inimesed on kogu aeg korraliku laksu all, ropendavad nagu koolieelikud, käivad aega veetmas Starfucksis ja vaatavad telekast 24/7 porri. Ja mis siis saab, kui Security Department saadab ühe sellise noore agendi tavaliste, 'vaeste inimeste' linnaossa spioneerima; jälgima seltskonda, kes peab ammusurnud telesaatejuhti Martin Martinit uueks messiaks ja ootavad selle tagasipöördumist. Täitsa andekas.

[Mmmerka]

Aidi Vallik - Kuidas elad , Ann? / Mis teha , Ann? / Mis sinuga juhtus , Ann?

on hästi head raamatud..Tegelasi veits palju aga muidu põnev ja kaasakiskuv..

[präänik]

Täna mingi alateadvus käskis mul visata kohustuslik kirjandus nurka ning hakata lugema Harper Lee suurteost "Tappa laulurästast".
Mida öelda? Juba pärast esimest lõiku ma armastan seda raamatut ja taaskord ma olen leidnud täielikult ühise keele raamatutegelasega. Ma suisa a r m a s t a n Jemi. <3

Täna tuleb jälle üks magamata öö. Soovitan!

[Kasper]

Ma ei tea, ma hakkan "Taevakivi" vist lugema, on kellelgi mingisugust arvamust?

[meesmuiste]

kui keegi pole veel lugenud raamatut "Uus külm sõda", siis soovitan seda kõigile väga mõtlemapanev teos...

[nodisco]

Mihkel Raud "Musta pori näkku".

Erilisi tundeid ei tekitanud, millegi võrra targemaks ei saanud, lollimakski ei jäänud. Aga pildid meeldisid küll.
Ajaviiteks sobiv raamat.

[Tofoa]

A Clockwork Orange - HAIGELT HEA RAAMAT !

[Montag]

A Clockwork Orange - HAIGELT HEA RAAMAT !

''haigelt'' sobib täpselt selle raamatu jaoks

[präänik]

A Clockwork Orange - HAIGELT HEA RAAMAT !

MHMH, ma olen seda kolm korda lugenud ning iga kord, kui ma selle kätte võtan, avastan ma justkui selle uuesti enda jaoks. Kuigi sisu amme teada.

[Tofoa]

Keegi mõnda head Sci-Fi raamatut oskab soovitada?

[TeeleS]

Räägiksin kolmest raamatust, mida nüüd järjest lugesin.

Esimesena lugesin läbi Uus-Meremaa noortekirjaniku David Hilli raamatu "pärast lõppu". Tegelikult lugesin seda raamatut aasta-paar tagasi ka, aga tookord ei jätnud eriti sügavat muljet. Sattus nüüd kuidagi uuesti kätte. Põhimõtteliselt see konkreetne lugu, mis areneb, et ühe poisi isa on kurjategija, kes on korduvalt vangis istunud ja nüüd on vangist väljas, teeb avarii, saab surma ja kuidas selle mehe naine tahab siis selgeltnägija kaudu, kes on petis, mehega uuesti kontakti saada, et ütlemata jäänud asjad öeldud saaks, tundus alguses minu jaoks suhteliselt ebareaalne. Aga samas, kui inimene ei saa kellestki lahti öelda, kui kaugele on ta valmis minema - sellele pani raamat mind mõtlema. Kindlasti on ka selliseid, kes tõepoolest selgeltnägijate jms kaudu üritavad kaotatutega kontakti saada.
Teine asi oli see, kuidas poiss suhtus oma isasse. "Isa oli teinud vanglas jõutrenni ja nüüd on tal selline uhkeldav kõnnak, nagu oleks ta laiaõlgne ja peenikese pihaga väike löömamees. Tegelikult ta ei ole seda - ükskõik, mida isa ka teinud pole, haiget igatahes küll mitte kellelegi." Tegelikult on kurjategijad ka siiski inimesed? Või mitte?
Ja kolmas asi, millele antud raamat mind mõtlema pani, oli see, et kui paljud meist tegelikult ütlevad lähedastele kõike, mida nad tahaksid öelda. Okei, võib-olla on see tõesti mingi teismekate värk ja blabla, aga mulle on millegipärast jäänud mulje, et reaalselt pole eriti palju neid, kes ei peaks hiljem kahetsema, et midagi jäi ütlemata.

Raamat ise on õhuke ja saab kiiresti läbi. Eks ta üks noortekas ole, aga ma arvan, et külgipidi maha ei jookse selle lugemine kellelgi.

Järgmine raamat oli Viktor E. Frankl´i "... ja siiski tahta elada". See on siis raamat sellest, kuidas psühholoog kogeb oma nahal koonduslaagrit. Mitmete sündmuste kirjeldused, koonduslaagris olnute mõtetest, lootustest, nende purunemisest, allaandmisest, tugevatest isikutest ja paljust muust. Mind pani korduvalt mõtlema, et kuidas mina ise oleksin mingis olukorras käitunud; kas ma oleks alla andnud või jäänud iseendaks. Kuidas oleks pingega toime tulnud jne.
"Tavaliselt nägi kriis välja nii, et sõber jäi ühel päeval barakki lebama ja ükski jõud ei suutnud teda sundida end riidesse panema, pesuruumi minema ja kogunemisväljakule tulema. Siis ei mõjunud enam miski, miski ei hirmutanud teda enam, ei palved, ähvardused ega peks - kõik oli kasutu. Ta lihtsalt jäi lebama, liigutas end vaevu, ja kui kriisi vallandas haigus, siis ei lasknud ta end ka ambulantsi viia või endaga midagi muud ette võtta. Ta oli alla andnud. Ta jäi lebama isegi omaenda väljaheidetesse. Ta ei hoolinud enam millestki."
Kui raamatu tagakülge uskuda, siis on see Ameerika Kongressi Raamatukogu andmetel üks kümnest raamatust, mis on enim mõju avaldanud Ameerika ühiskonnale.
Taas õhuke raamat, ühe õhtu lugemine, aga kellel vähegi aega, soovitan selle soojalt läbi lugeda.

Ja kolmas teos oli siis Paulo Coelho "Alkeemik". Enne lugemaasumist üritasin kõrvale jätta kõik eelarvamused teose kohta. Mulle meeldis tohutult see, et "Alkeemikut" oli lihtne lugeda. Samas pani see mõtlema tohutult paljudele asjadele. Taas ehk palju läbinämmutatud teema kogu see enesekssaamine ja südame kuulamine, aga antud raamatus oli midagi, mis pani seda teemat taas üles kaevama. (Kohati meenutas natuke Väikest Printsi ka.) Ei ole vast vaja eraldi põhjendada, miks "Alkeemik" mulle vägaväga meeldis.

"Ma olen elus," ütles ta datleid süües ühel ööl, mil polnud ei lõkke- ega kuuvalgust. "Kui ma söön, siis ei mõtle ma millelegi muule kui söömisele. Kui kõnnin, siis kõndimisele. Kui ma kunagi peaksin sõdima hakkama, siis saab see päev olema suremiseks täpselt sama hea nagu kõik teised.
Sest ma ei ela minevikus ega tulevikus. Mul on olevik ja ainult see on huvitav. Kui te suudaksite elada üksnes olevikus, oleksite õnnelik mees. Te märkaksite siis, et kõrbes on elu, et taevas on tähed ja et sõjamehed taplevad sellepärast, et see kuulub inimsoo juurde. Elu muutuks teie jaoks pidupäevaks, suureks pühaks, sest ta on alati ja ainult see hetk, milles me just praegu elame."

Antud kolmest raamatust soovitaks seda kõige rohkem.
Praegu on koolilastel vaheaeg ja mõnedel tööinimestel ka puhkus, nii et noored ja vanad, lugege, lugege, lugege!