Green Day

[Mõnuagent 007]

kuidas see chipmunki pinin kümnendast sekundist ajudele ei hakka, ei mahu mulle pähe.

kolmikteos?

Kolm käiku, pinin, nigga, aasia.

[Montag]

Angel Olsen - My Woman. Vägev. Eriti lugu Heart Shaped Face. Muud on ka head, näiteks:

[zelee]

[Mõnuagent 007]

Nick Cave sulges aasta albumi võistluse. Punkt.

[Kenny's Heroes]

Nick Cave sulges aasta albumi võistluse. Punkt.

Rahu nüüd

[mcnamara]

Nick Cave sulges aasta albumi võistluse. Punkt.

Ei. Austan leina, aga ei suuda ega ka taha niimoodi teise inimese omasse uppuda. Liiga palju haipi, liiga vähe rock'n'rolli. Distant Sky on tõesti ilus.

[Mõnuagent 007]

Distant Sky on selle plaadi pärl.

[Montag]

Selline lahe uus kollektiiv nagu New Pharaohs ka vaikselt tegutseb Maya Marie juhtimisel:

[Montag]

Ja RHCP tänavune on ka täitsa okei. Kõvasti parem, kui see eelmine plönn.

[Montag]

Niki and The Dove oli kunagi minu supertabelis esikohal ja seekord võib ta ka teha väga vihase mineku, sest uue plaadi lõpulaul Ode To Dance Floor on melanhoolne tantsuhitt, mis lendab 7 minutit flöötide, saksofonide, laheda bassikäigu ja muidugi natuke nihkes vokaaliga. Superkevadelugu.

Supermõnusalbum.

[Mõnuagent 007]

Supermõnusalbum.

Ja arva ära, et mida ma selle postituse ajal kuulasin Proovi tema varasemat lugu ka Love To The Test.

[mcnamara]

Uus Bon Iver on väga huvitav, ootan juba, millal saan seda korralikult klappidega kuulata. Uus The Head and the Heart on aga lausa fantastiline, nagu minu jaoks loodud. Ja veel on viimase kuu avastus olnud Kristin Kontrol.

[Mõnuagent 007]

Heiparalla, siit tulevad septembrikuu võidunumbrid
1. Nick Cave and The Bad Seeds – Distant Sky
2. Jamie T – Robin Hood
3. Kishi Bashi – Honeybody
4. DIIV – Loose Ends
5. Niki and The Dove – Ode To Dance Floor
6. Okkervil River – Okkervil River R.I.P.
7. Angel Olsen – Shut Up Kiss Me
8. Weezer – Endless Summer
9. Moonface – The Nightclub Artiste
10. El Perro Del Mar – Kouign-Amman
11. The Claypool Lennon Delirium – Captain Lariat
12. Of Montreal – It’s Different For Girls
13. Cat’s Eyes – Chameleon Queen
14. Slow Club – Give Me Some Peace
15. Pinegrove – Aphasia
16. Flume – Never Be Like You
17. White Lung – Kiss Me When I Bleed
18. Hinds – San Diego
19. Nick Cave and The Bad Seeds – Skeleton Tree
20. Mitski – Your Best American Girl

Nick Cave tuli, nägi ja lõi enda valuga tõsiselt munadesse. Distant Sky on plaadi vist eelviimane lugu, duett ühe sopraniga, mis on nii õrn ja ilus, et fakkjee. Võtmeemotsioon – depressioon.

Paari aasta eest enda Zombiega NME parimaks lauluks ja videoks pääsenud Jamie T tuli välja uue plaadiga ja tema plaadi pealt jäi mulle kõige kauemaks meelde Robin Hood. Plaat ise on ka päris tore, aga see on esimese koha looga võrreldes diametraalselt erinev, elurõõmus, krutskilik ja kohati poisilik poprock.

Endine of Montreali viulimees Kishi Bashi plaat saab kriitikutelt kõikjalt hosiannat, aga mulle jäi taas meelde eelkõige üks lugu. Plaadi lõpulaul Honeybody on õrn, kergelt tantsuline pala, mis vist päris eelmise plaadi hittide kombel esikümnesse aasta lõpus ei jõua, aga sinna 30 ligi võib vaikselt tõusta.

Okkervil River tuli taas ja avas kohe uue plaadi endale in memoriami lauldes. Sellel lool on täitsa video ka olemas, et kui tahate, siis visake peale. Kergekoelisem kitarriindirokk.

Uueks tulijaks peaks veel olema El Perro Del Mar, kellest ma mingi viis aastat ilmselt suurt midagi kuulnud polnud. Kouign-Amman on sahisev indipop, mida kuulavad korratute soengutega lõngusmehed enda kõrvaklappides, aga seda väga teistele ei ütle. Umbes nagu Tennis, Allo Darlin ja kõik need kümned hipsterbändid.

Slow Club on tegutsenud umbes 10 aastat ja nüüd sai ta minu esimesed kuulamised. Slow Club on ilmselt sellest tabelist kõige raadiosõbralikum lugu, aga siiani pole ise seda veel mänginud.

Devendrat olen korra kuulanud, Bon Iveri pole veel jõudnud.

[EgoTrip]

Ilusat laupäeva hommikut. Nautike oma tänast päeva koos Michael Kiwanukaga.

Pole tänu väärt.

P.S. Kogu tema album "Love & Hate" on kuldaväärt

[Kenny's Heroes]

Jep, Kiwanuka tegi kõva hüppe võrreldes esimese albumiga, mis oli veits liiga pehmo.