Green Day

[H.M Murdock]

kunagi tiinekana sai kõva punkroki entusiast oldud, aga nii blingi kui alkaline trio mehed oleks pidanud pillid tubli 10aastat tagasi kokku pakkima.

[elx]

Blink on kogu aeg mingi kahtlane bänd olnud. Rohkem "võtan püksid maha ja lähen MTV-sse" bänd.

[H.M Murdock]

ühelt poolt ajastu vaim: american pie (jmt) filmid; tissid; converse&vans; mängida ei oska (v.a travis fuckin barker), aga bändi tahaks teha jne jant.
teisalt blingi viimane päris album, 2003 ilmunud untitled/self-titled plaat oli tol ajal täiestipersesmissaundi&fiilinguga värk. tõsiseltvõetavama bändi puhul ei ole välistatud, et räägiksime sellest kui ühest muusikamaailma vingeimatest metamorfoosidest.

[szandor]

Blink on kogu aeg mingi kahtlane bänd olnud. Rohkem "võtan püksid maha ja lähen MTV-sse" bänd.

Ei tahaks hea meelega nõustuda, kui lubate. Eks "All the small things" jms. tõstis nad kolledžrocki lipulaevaks, aga natuke naeruväärne oli see, kui nad 2000. aastal MTV auhindadel parima uue tulija tiitli võitsid. "Buddha", "Cheshire Cat" ja "Dude Ranch" olid ammu enne seda väljas ja tehti maruvahvat mussi. Head plaadid. Senini kuulan.

kunagi tiinekana sai kõva punkroki entusiast oldud, aga nii blingi kui alkaline trio mehed oleks pidanud pillid tubli 10aastat tagasi kokku pakkima.

Just. Tom DeLonge või mitte keegi. Mark Hoppust ei täienda oma vinguva häälega mitte keegi paremini, kui Tom, kes pärast Dude Ranchi häälemurde läbis.

ühelt poolt ajastu vaim: american pie (jmt) filmid; tissid; converse&vans; mängida ei oska (v.a travis fuckin barker), aga bändi tahaks teha jne jant.
teisalt blingi viimane päris album, 2003 ilmunud untitled/self-titled plaat oli tol ajal täiestipersesmissaundi&fiilinguga värk. tõsiseltvõetavama bändi puhul ei ole välistatud, et räägiksime sellest kui ühest muusikamaailma vingeimatest metamorfoosidest.

Seal oli huvitavaid asju tõesti.

[Kenny's Heroes]

Eile ilmus The Monkeese uus album ja see üllatab igatipidi positiivselt. Tegu bändiga, kes oli teatavasti üks esimesi ülikuulsaid 'manufactured' pop gruppe ja omal ajal oli neist palju vingemaid ja originaalsemaid asju jalaga segada. Aga Good Times teeb hoopis ära kõiksugu selle aja vanameestele kes endiselt plaate välja lasevad (viimati Brian Wilson ja Graham Nash näiteks), kes on ikka päris piinliku saundiga asju tootnud. See uus Monkees aga viib mõnusalt ajas tagasi ja lood on head päikselised palad.

Mahedat lo-fid tuleb Londonist debütantidelt JC Flowers albumiga Driving Excitement and the Pleasure of Ownership ja silma jäi ka muudes bändides kõrvalosatäitjana osalenud Kyle Foresteri mõnus omanimeline indipop debüüt.
Ning üks lahe tšikk on oma nime vahetanud ja eelmisest bändist Dum Dum Girls lahkunud ja läinud sündimat radapidi, mis kah lahe:

Dum Dum Girlsi viimane kaheaastatagune plaat oli ka muidu väga soovitatav sünge süntpop.

[Mõnuagent 007]

1. Aurora — Conqueror
2. Weezer — Endless Bummer
3. The Strokes — Oblivius
4. Niki & the Dove — Ode To Dance Floor
5. Weezer — Do You Wanna Get High?
6. DIIV — Loose Ends
7. Weezer — King of the World
8. White Lung — Kiss Me When I Bleed
9. Daughter — NO CARe
10. Kevin Morby — Water
11. The Body — Prescience
12. Teen — All About Us
13. Lissie — DAUGHteRs
14. Xiu Xiu — Laura Palmer's Theme
15. La Sera — High Notes
16. Sia — House on Fire
17. Beyoncé — 6 Inch (Ft. The Weeknd)
18. Liima — Black Beach
19. Xiu Xiu — Falling
20. Iggy Pop — Paraguay

Maikuu tõi päris mitu aasta kuulatuimate lugude kandidaati.

Aga alustame algusest. Aurora on Taani poplauljatar, kes ei tee suurt midagi enneolematut, vaid teeb toreda poploo, mis on hea refrääni ja meeldiva taustamuusikana. Kuidas ta esimeseks sai, ma ei tea, aga ega ta on üsna hea lugu ka.

Mulle on siiani pigem meeldinud Rivers Cuomo sooloplaadid, aga nüüd tegi siis Weezer ka väga toreda plaadi, kus nad kõlavad endiselt 90-ndate heliga, aga neetult haarava heliga. Kolm lauset esikümnes ja eks ta vaikselt kerib edasi.

Kuu lõpus läksin Milanosse ja enne seda leidsin kaks täiesti filigraanset lugu, mis lähevad ilmselt ka aasta kuulatuimate sekka. The Strokesi EP tuli taaskord kui välk selgest taevast ja tuli väga korralikult. Oblivius on neist minu hinnanguil parim, mis algab küll täiesti mõttetu avaminutiga, seejärel tuleb kiunuv kidrasoolo, kerge DaftPunki element ja lõpuks lendab Julian kuhugi One Way Triggeri maile, mille järel olin ja olen konstantses "wow"-seisundis. Niki and The Dove oli kunagi minu supertabelis esikohal ja seekord võib ta ka teha väga vihase mineku, sest uue plaadi lõpulaul Ode To Dance Floor on melanhoolne tantsuhitt, mis lendab 7 minutit flöötide, saksofonide, laheda bassikäigu ja muidugi natuke nihkes vokaaliga. Superkevadelugu.

No kui laulu nimi on Kiss Me When I Bleed, siis võib aru saada, et laulavad naised ja laulavad femipunki. Hoogne ja tore, elagu White Lung.

Daughter oli varem tabelis ühe ääretult depressiivse looga, kus ta laulab üksiolekust, aga kohe selle loo ees on kiirem ja elavam variant, kus lauljatar laulab, et tal ei anna mingit "fucki".

Llisaks mainiks veel ära Xiu Xiu käsitluse Twin Peaksi muusikast, mis on muidugi lihtne teema, sest algmaterjal on hea, aga Xiu Xiu teeb sellest veelgi kummastavama variandi.

Ah, ma nüüd ei viitsi rohkem kirjutada. Kuulake parem ise üle.

Siin on list: spotify:user:11102168754laylist:7lPdkHhSGL7psaAvG4H9uM

[Mõnuagent 007]

1. Mitski – Your Best American Girl
2. Niki and The Dove – Ode To Dance Floor
3. The Strokes – Oblivius
4. Cat’s Eyes – Chameleon Queen
5. Weezer – Endless Bummer
6. PUP – If This Tour Doesn’t Kill You, I Will
7. DIIV – Loose Ends
8. White Lung – Kiss Me When I Bleed
9. Colleen Green – U Could Been An A
10. Daughter – No Care
11. Polica – Wedding
12. Teen – All About Us
13. Sia – Broken Glass
14. Lissie – Daughters
15. Daughter – Alone / With You
16. La Sera – High Notes
17. Rihanna – Love on The Brain
18. The Body – Prescience
19. Kevin Morby – Water
20. Aurora - Conqueror

Juuni oli üsna hull kuu, kus jalgpall oli öösel, jalgpall tuli õhtul, vahepeal pidi tööd tegema ja üleüldse. Seega on üsna väheste uute tulijatega lugu, aga midagi ikka on.

Mitski on jaapani-usa segu neidis, kes laulab tõelise superloo sellest, kuidas ta eriti kuhugi ei kuulu. Video on kõva, lugu täiesti ülikõva ja plaat ka otsast otsani andekas.

Varasemalt oli Cat's Eyes mulle seotsunud õrnahäälse naisvokaaliga, aga seekord tõmbas duo meespool registrid valla ja tegi õrna armastusloo, mis vist pigem räägib tahtmisest lõppenud värgist üle olla. Nummikas.

Poppunk PUP on taas sigahea videoga lugu sellest, kuidas bändiliikmetel on üksteisest sitaks kõrini. LÜhike laul, pedaal kohe põhja ja ajama. Tore.

Colleen Green on endiselt luuser, väga pilli ka mängida ei oska, laulminegi on kesine, aga mingi arusaamatu võlu tal on. Seekordse EP pealt tuleb laul, kus ta räägib mehest, kes oleks võinud olla tema jaoks kõik, aga oli pigem lihtsalt munn. Järjekordne nihkes nurgatantsudisko.

Polica pole vist varem sel aastal kuu lõikes sisse saanud. Keskmiselt tore naisvokaaliga plaat. Avasingel Wedding on siiani ainus, mis kõrva kerima jäi.

[Mõnuagent 007]

1. Mitski – Your Best American Girl
2. Angel Olsen – Shut Up Kiss Me
3. Of Montreal – It’s Different For Girls
4. Weezer – Endless Bummer
5. Bat For Lashes – Sunday Love
6. DIIV – Loose Ends
7. The Strokes – Oblivius
8. Niki and The Dove – Ode To Dance Floor
9. PUP – If This Tour Doesn’t Kill You, I Will
10. Teen – All About Us
11. Weezer – Do You Wanna Get High?
12. The Range – Florida
13. Rihanna – Love On The Brain
14. Anna Meredith – The Vapours
15. Still Corners – Lost Boys
16. Cat’s Eyes – Chameleon Queen
17. La Sera – High Notes
18. Basia Bulat – Time
19. Sia – Broken Glass
20. Rihanna - Higher

Heh, teist kuud järjest on Mitski essa. Tõsine shit. Aga muidu oli hea kuu, kuna tuli välja toredaid lugusid.

Näiteks teatas Angel Olsen, et tal tuleb septembris välja uus kauamängiv. Selle sõnumi tugevdamiseks andis ta välja sinku-video Shut Up Kiss Me. https://www.youtube.com/watch?v=nleRCBhLr3k Video on siis siin. Angel Olsen on mul varem iga plaadi puhul ikka vähemalt ühe looga tabelis olnud ja see laul saab ka. Tore lugu.

Of Montrealiga on mul mingi imelik nõrkus. Ka temal pole plaati veel väljas, aga sinku tuli. Video tuli ka https://www.youtube.com/watch?v=7_WDugKPnlk Video tekitas algul õõvastust, aga siis tõmbas lugu ennast käima ja siis oli juba kõik väga hästi. Loos on laulja meigitud naiseks ja nii meenutab ta jubedalt ühte mu tuttavat neidu. Aga ma pole julgenud siiani talle seda öelda. Kui ma paar õlut või veini julgustust võtan, siis ma ilmselt ikka ütlen, kuna tsiteerides Meirelest, siis ma olen üks labane djüüd.

Ja mida öelda Bat For Lashesi kohta? Seekord ta pole nii sissevaatav enda plaadil ja ilmselt seepärast pole ka üldist kiidukoori. Aga antud lugu algab nagu Death In Vegase Hands Around My Throat, siis keerab natuke ära ja lõpetuseks on tegu jälle väga hea looga.

The Range'i nime taha peidab end mingi Brooklyni produtsent, lugu on chill laundžikas. Muud ei oskagi öelda, selline hea töötaust.

Ja viimane uus laul tabelis on ka üsna sarnase laundžiliku kõlaga Still Corners, aga veidi isegi rohkem kõrva jääv üritus. Video on siin: https://www.youtube.com/watch?v=sgIfkqSF0Co Londonis baseeruv duett, kes on juba kümmekond aastat tegutsenud, aga minu tähelepanu tõmbas alles nüüd.

[Meireles]

kuna tsiteerides Meirelest, siis ma olen üks labane djüüd.

Vabandan sildistamise pärast. Loomulikult ma ei tunne sind tegelikult.

Et midagi teemasse panustada, siis:

[Montag]

Järjekordne neiu Inglismaalt, Shura, andis juulis välja oma esimese täispikkuses albumi "Nothing's Real". Mõnus kaheksakümnendate stiilis synthpop. Kuna enamus plaadist koosneb singlitest, mis juba 2014/2015 päevavalgust nägid, siis algus tundus nagu kuulata mingit vana albumit uuesti, aga leidub ka 2016. aastal loodud lugusid, millest allolev mashup on ka üks lemmikuid.

Massive Attack tundub ka panevat uue albumi jaoks materjali kokku.

[Mõnuagent 007]

1. Mitski – Your Best American Girl
2. Frank Ocean – Nikes
3. Diiv – Loose Ends
4. Moonface – The Nightclub Artiste
5. Weezer – Endless Bummer
6. Cullen Omori – Hey Girl
7. Angel Olsen – Shut Up Kiss Me
8. Bat For Lashes – Sunday Love
9. Niki and the Dove – Ode To Dance Floor
10. The Claypool Lennon Delirium – Captain Lariat
11. Pinegrove – Aphasia
12. Anderson Paak – Come Down
13. Flume – Never Be Like You
14. Of Montreal – It’s Different For Girls
15. Margaret Glaspy – Anthony
16. Cat’s Eyes – Chameleon Queen
17. The Range – Florida
18. Emma Pollock – Intermission
19. Edward Sharpe ja The Magnetic Zeros – Wake Up The Sun
20. Kevin Morby - Water

Augustikuu oli suhtkoht tihe kuu, kus kommenteerisin esialgu silmad krõllis öösiti olümpial tõstmist, siis tegin natuke tööd, siis saatsin kõik pikalt ja läksin puhkusele. Lisaks kolisin uude korterisse, kus ma saan olla kõigest kaks kuud, lisaks käisin pidevalt raadios proovisaadetel ja tekitasin eraelus paugupealt väga keerulisi situatsioone, kuna pikka aega oli võimalik öelda, et „õu, ma elan onju enda lapse emaga koos ja siis mul pole aega“, aga nüüd on koguaeg „a mis sa täna teed?“, „ah, nagunii on keegi teine sul seal!?“. Raske elu. Uut muusikat kuulis seetõttu vähe, aga mõned asjad ikka.

Mitski küttis muidugi mitmendat kuud jutti end essaks, aga selle kuu parim lugu tuli Frank Oceanilt ja kolmikteos „Nikes“. Üldse on kogu plaat priima, aga augustiga ükski teine lugu end tabelisse veel ei toonud.

Moonface ei ole eriline kriitikute lemmik ja antud lugu on üsna selline tavaline pubirokk, aga kui ikkagi on tüüp kunagi olnud Wolf Parades või Sunset Rubdownilt, siis saab ka minult propsi. Umbes sama käib ka Cullen Omori kohta, mis on ka üllatavalt kõrgel.

Captain Lariat on laul Sean Lennoni ja Les Claypooli koostööst. Teatraalne art rock, soovitan.

Pinegrove’i stiiliks on wikipedia andmas emo, aga muidu on täiesti tavaline kidrarokk.

Flume omakorda on briti DJ, kes on võtnud miskisse lauljatari ja kui sulle meeldib Jessie Ware ja muu selline briti naisvokaaliga muusika, siis see kõlbab kohe kindlasti.

Kantrimaailmast lendas majja Margaret Glaspy lauluga Anthony. Ilmselt võib mcnamarat veidi kõnetada, teised ei peaks väga süvenema.

[zelee]

[B]Flume omakorda on briti DJ,[/B] kes on võtnud miskisse lauljatari ja kui sulle meeldib Jessie Ware ja muu selline briti naisvokaaliga muusika, siis see kõlbab kohe kindlasti.

Flume on austraaliast pärit siiski.

[Mõnuagent 007]

Flume on austraaliast pärit siiski.

Oh, my bad. Aga lugu on ikka tore.

[mcnamara]

Kantrimaailmast lendas majja Margaret Glaspy lauluga Anthony. Ilmselt võib mcnamarat veidi kõnetada, teised ei peaks väga süvenema.

Margaretil on üks väga tore pop-lugu, üks mu tänavusi lemmikuid. Teisi ta laule pole kahjuks suurt kuulnud.

[Jasper]

Mitski küttis muidugi mitmendat kuud jutti end essaks, aga selle kuu parim lugu tuli Frank Oceanilt ja kolmikteos „Nikes“.

kuidas see chipmunki pinin kümnendast sekundist ajudele ei hakka, ei mahu mulle pähe.

kolmikteos?