Green Day

[Kenny's Heroes]

Eelmise neljapäeva õhtul tegi messers Saaremets Vibratsioonis The Falli erisaate - nüüd marss järelkuulama, sest see hea võimalus tutvuda ühe legema bändiga üldse ever. Ja Falli tundjatel ka huvitav kuulda, millise loo teine fänn igalt albumilt valib.

[mazz]

The Killsi tänavune on suht meh, aga see lugu jääb küll pinnale:

[Kasepats-Pidur]

Vaiko Eplik ja tema "numbrialbumid".

1 (2006)
2: Aastajad (2007)
3: Kosmoseodüsseia (2008)
Neljas (2009)
V ehk Tants Klavessiini Ümber (2011)
6: Varielu (2012)
7: Nõgesed (2014)
8: Nelgid (2014)
9: Kirevase (2016)

Foorumi muusikakriitikud ehk oskavad nad enda äranägemise järgi paremusjärjestusse panna?
Minu jaoks on top 3:
1. 2: Aastajad
2. 6: Varielu
3: 3: Kosmoseodüsseia

Aga ma oskan ka ainult üksikute lugude järgi hinnata (nimetagem seda Sylvesteri ja soorebaste sündroomiks), äkki oskab mõni targem mingite tervikpiltide ja kokkukõlade kohta rääkida, oleks huvitav lugeda.

[Kenny's Heroes]

Ei tea tema vanemaid albumeid nii hästi, et suurt pilti hakata maalima, kuid Varielu on ikka best. Ja seda ütlen arvamusel, et Soorebased on plaadi pigem üks vähestest nõrkadest kohtadest.

[mcnamara]

Ma ei oleks eales aimanud, et vana hea Madness on veel praegu võimeline nii kvaliteetset staffi kirjutama kui on rida laule nende uuel albumil. Pam The Hawk on eriti fantast näide. Klaver klimberdab ja sax undab ka täpselt nagu vanasti.

[Kenny's Heroes]

Kuidagi pole üldse jõudnud suvest saati midagi suuremat siia kirjutada, aga võtame mõned hailaitid kokku:

Holy Wave on Texasest pärit uus-psühhedeelia punt, kes oma teise albumiga teeb no nii ilusat kraami, et teeb neile paljudele teistele psühhi hakatistele silmad ette, vapustav.

Jäädes sellesse teemasse, on Rootsi hipikommuun Goat teinud oma kolmanda ja esimese suure leibeli all (üllatavalt) ja see ka seni nende parim. Kõva psühhi ja maailmamuusika segu, palju just Aafrika mõjutusi. Väga vinge trip! Plaadi nimeks Requiem.
Ameerika läänerannikult tuleb alati päikseline Allah-Las samuti oma kolmandaga ja nad pole veel kordagi vale sammu teinud, ei teagi, kas kolmas nüüd nende parim? Neil on mõnus kantri-tatš ka alati sees.

Nüüd rahulikumasse gruuvi minnes, väga soovitatav on singer-songwriter veterani Cass McCombsi uus Mangy Love. Mõnusa late-nite vaibiga ja üldiselt hea ühtlane, samas on seal all peidus palju eri stiilihüppeid.

Veel on kiiduväärt hiljuti ilmunutest meloodiline tüdruku-indie Amber Arcades, prantsuse Gainsbourgi-garaažroki segava duo, alati kuuli Liminanese uus Malamore, ka Positivusel südamliku esinemise maha pannud R&B/Funki vanameister Charles Bradley kauamängiv Changes (jah, nimilugu on seesama Sabbathi Changes!), kitarrivirtuoos Steve Gunn uhke ja nauditava Eyes On The Linesiga, ning nati on tulnud ka värsket vanakooli rocksteadyt vahvalt kambalt The Frightnrs, album Nothing More To Say.

[Mõnuagent 007]

Pikemalt pole jõudu kirjutada, kuna uni tuleb peale. Ajaloo huvides oktoobri lood:

1. Weezer – Summer Elaine and Drunk Dori
2. Shovels and Rope – Botched Execution
3. Danny Brown – Ain’t It Funny
4. Prince Rama – Shitopia
5. Weezer – Endless Summer
6. Angel Olsen – Shut Up Kiss Me
7. Against Me! – Boyfriend
8. Pup – If This Tour Doesn’t Kill You, I Will
9. The Weeknd – False Alarm
10. Mitski – Your Best American Girl
11. Bon Iver – 33 „God“
12. Nick Cave and The Bad Seeds – Distant Sky
13. Diarrhea Planet – Life Pass
14. Niki and The Dove – Ode To Dance Floor
15. James Supercave – Overloaded
16. Iggy Pop – Paraguay
17. Moonface – The Nightclub Artiste
18. Kishi Bashi – Honeybody
19. Jamie T – Robin Hood
20. Mac Miller - Skin

[bubbles]

Nick Cave

[Kenny's Heroes]

Undergroundi psühhedeelia maailma veteranid Brian Jonestown Massacre on jätkuvalt töökas ja kvaliteetne. Täiesti müts maha Newcombe ees

[simps]

BJM'i 'Third World Pyramid' on järjekordne, stabiilselt tugev heliteos. Kas just mu aasta lemmikuid, kuid mainimisväärt kindlasti. Paar aastat tagasi levis kõlakas, et BJM'il poleks midagi selle vastu, et siingi (tollal) järgmise EU-tuuri raames laval käia, kuid senini on see jutt kahjuks kõlakaks jäänudki. Kuid jah, mind tõenäoliselt kõige enam mõjutanud artist, since 2008, 'MBU'-st alates. Kolm korda on neid õnnestunud laval näha ka.

[simps]

Minu üks aasta lemmikalbumeid-avastusi, psühhedeelne-popp (järjekordselt) Uus-Meremaalt : Ghost Wave.

https://ghostwave.bandcamp.com/

[Kenny's Heroes]

See jutt on isegi hiljutisemalt käinud, aga eks vast asi raha taha jääb. Massacre on ikkagist bänd, kellel meeldib suurelt reisida ja elada, kuigi nad nüüd päris Rolling Stones pole (ehkki suur eeskuju)
Soojalt soovitaks neilt veel 2000ndate algusest albumit Bravery, Repetition And Noise. Ja kusjuures eelmise aasta Mini Album Thingy Wingy oli ka väga hea.

Selle Ghost Wave'i organi saundid on ju täitsa BJM :P

[simps]

Jah, eks BJM kallis bande ole. Kui siis ainult mõne festivali raames (Schilling, Tallinn Music Week vms) kuna ainult oma nimena nad siin vist (puusalt pakkudes) üle paarisaja inimese kohale ei tõmba (/pigem märksa vähem). Kiidulaulu jätkuks (põhjendatult) veel, et juba 'pre-Jonestown' on äge - Homeland nimeks, 80-te lõpust. Hiljuti tuli too kassett uuesti ka re-reliisina välja.
Ja väljendasin end varem veidi segaselt - eks ma ole ka jõudnud kõik Methrodrone'st (minu lemmik) kuniks kaasajani ära kuulata, kuid ei suuda eelistada ühte ajajärku (vanemat) uuemale - pärleid on nende muusika sõltumata kümnendist-aastast täis
Äkki nagu The Fall'i näide (kuid ehk ka mitte).

[Kenny's Heroes]

Jaa, pea alati kvaliteetne olnud. Aga Fall on omaette ooper mu meelest. Fall on lihtsalt nii palju muutunud, et neil on täiesti oma perioodid... epohhid suisa.

[Mõnuagent 007]

1. Weyes Blood Used To Be
2. Lambchop Relatives #2
3. Weezer Endless Bummer
4. Aurora Conqueror
5. Frank Ocean Nikes
6. The Strokes Oblivius
7. Angel Olsen Shut Up Kiss Me
8. The Weeknd False Alarm
9. Shovels and Rope Botched Execution
10. Prince Rama Shitopia
11. Weezer Summer Elaine and Drunk Dori
12. Moonface The Nightclub Artiste
13. Ladyhawke Wonderland
14. Frankie Animal Kickdrum Kickdrum!
15. Jesu / Sun Kil Moon A Song Of Shadows
16. Anderson .Paak Parking Lot
17. Niki and The Dove Ode To Dance Floor
18. Culler Omori LOM
19. Devendra Banhart Fancy Man
20. PUP If This Tour Doesn't Kill You, I Will

Jou, siin siis mõnutabel 11/16.

Viimase kahe päevaga tõmbas end kuu kuulatuimaks looks lauljatar Weyes Blood, kes laulvat Enya häälega Karen Carpenteri kadunud laule (justkui). Tegelikult on tegu ikkagi originaalloominguga indie-dream-folk-vadeva valdkonnast. Antud laul on ilus ja armas ballaad orkestreeringu ja värkidega. Võib meeldida ka McN-le.

Lambchopi plaadi võtsin kuulata rongisõidul mingist kuradi linnast Taipeisse, mis kestis tubli kaks tundi. Esmalt kuulasin ära Jim Jamesi plaadi, mille järel tuli ka Lambchop ja see teine üllatas mind tõsiselt. Enne tegid nad ikka alt-kantrit, kus kitarr oli ausees ja puha, aga siin tõmmati vokoodrid kapi alt välja ja kukuti kiljuma. Relatives on selle plaadi üks lühemaid laule ehk mingi kuus minutit, aga marulahe taaskord.

Oktoobris lendas haussi Shovels and Rope - abielupaarist koosnev bänd, mis meenutab natuke varajasemat White Stripesi. Lugu on hoogne, hea videoga ja ilmselt kupatub ka aasta kuulatuimate sekka üsna jõuliselt sisse.

Prince Rama koosneb kahest õest ja on selline veidi avant-garde'likum popmuusika, mis helgib eredalt ja võtab vahepeal ka elektroonilist värki kampa. Tegu on plaadi lõpulooga, mistõttu on ta veidi eepilisem ja klassikalisem, kuid mulle meeldib antud loo puhul väga, kuidas ta end üles kerima hakkab ja siis lõppeb kuhugi arusaamatusse hõljumisse.

Sealt edasi peaksid olema juba üsna tuntud artistid nagu lesbipopik Ladyhawke või Eesti oma Frankie Animal või postrokkarite Jesu ja masendusrokkari Sun Kil Mooni koostöö. Seega laske heakuulata.