Naabrid

[Blue Rock]

Vastus teemale \'Naabrid\'



Nii, enda korteri seinte tagant leidub koridori ja looduse lisaks ka kaks naabrikest.


Esimesest kohta pole eriti midagi öelda, sest pole temaga just kuigi palju kokku puutunud: ei huvide poolest, ei mõtetes, ega ka verbaalselt, ammugi mitte sõna otseses mõttes. Tegemist on poissmehetorbikuga, kellel on aastarõngaid turjal c. 45 (+/ - 10 aastat), sasine välimus ei anna just kuigi täpset ülevaadet. Välimuse põhjal julgen väita, et kokkupuuted vastassugupoolega on minimaalseks jäänud. Pea õlgade vahel on ta vastu tulnud umbes viiel-kuuel korral, aga juba esimel korral andis endast sellise üldmulje, et teretada pole teda mõtet, sest vastukaja pole oodata. Üldkokkuvõttes on tegemist kummalise, endasse tmbunud, kahejalgse liikuva objektiga.


Elutoa seinanaaber on omakorda avatum persoon, kes tuli veidi ebatüüpiliselt ise ennast ühel kevadisel õhtupoolikul esitlema, kaks plekkpurgiga õllet näpuvahel. Kellanupu kõlades lonkisin vaikselt ust avama ja olin üpris üllatunud, kui uksesilmas säras ümariku kujuga naerul näoga kirp. Avades ukse sain aru, et esialgne arusaam oli petlik, tegelikkuses kutsumata külalise kehaehitus oli hoopis muljetavaldavam - \"laiema kondiga kapp\", nagu siinkandis kombeks öelda. Üleliigselt võõrustamata kutsutin külalislahkelt ennast naabrimeheks keskealise inimhinge sisse, et teineteist veidi \"lahata\", kuna visiidi eesmärk oli mulle viiesekundilise tutvuse järel juba selgunud. Olime tagumikud mugavalt diivanile asetanud, kui küsimuste laine vaikselt tuult purjedesse sai. Leppisin esmalt üsnagi passiivse rolliga ja nagu eelnevalt juba arvasin, kolmas küsimus puudutas mu seksuaalset orientatsiooni. Iseenesest küsimuse tekkimisele mõjutasid silmatorkavad veinipunased kardinad ja üleüldiselt sisustuses domineeriv punakas toon, mis pole teatavasti just kõige tüüpilisem stiil lihtsureliku eestlase argielus.


Mõne õllega pikka pidu ei tulnud ja baarikapp hiilgas ka parajasti tühjusega, niisiis pakkuski ta ennast vabatahtlikult joogi järele minejaks. Nõustusin ettepanekuga ja jäin ootama lasti saabumist. Pood oli 50 m kaugusel, kuid miskitõttu lasi ta ennast oodata vähemalt tunni võrra. Lõpuks saabudes ladus joogid lauale ja siis alles oli, millest valida. \"Head tasub oodata\", tõdesin endaette lonksates. Nagu alati, mingil hetkel ärkab huvi koduelektroonika vastu :P Naabrimees (kelle nime olen nüüdseks hetkeliselt unustanud) tõusis püsti ja sammus mu, peamiselt rockist ja bluusist koosnenud, CD-torni imetlema ja lõpuks muigas: \"päris hea maitse sul\". Võtsin seda kui komplimenti, kuigi hiljem selgus, et ta enda CD-kollektsioon koosnes eranditult bensukast ostetud vaibakloppimisega.

Ainuüksi CD-mängijast kõlanud häälest ei piisanud siiski, oli vaja ka pilti näha ja käeulatuses olnud DVD-d olid selleks liiga suur kiusatus. Veidi aja pärast, nähtavasti muusikast veidi tüdinuna, läkski neid uurima ja asjatundliku pilguga loetles mulle: \"Springsteen, Sparks, Bowie, The Who jne jne...\", kuniks lõpuks jäi kätte Queeni \"Live At Wembley Stadium\". Sellest ka kohe ettepanek minna kontserti vaatama tema juurde. Võtsime joogid kaasa ja vahetamise korterit. Elutoa keskpunktis oli arusaadavalt muusikakeskus, kuhu kõikvõimalikud ühendused oli installitud. Endal mul sellist luksust veel pole, õigupoolest pole suuremat huvi tundnudki. Alguses oli veidi tehnilisi probleeme, kui teleri ekraanile ei löönud kuidagi pilti ette. Läksin ka veidi uurima, et milles jama. Selgus, et eelnevalt oli sisse ununenud veidi täiskasvanute ajaviidet. Kaks pead on ikka kaks pead

Viimaks saime DVD-pildi ka silme ette. Juba esimesed lood One Vision ja Tie Your Mother Down olid sellised adrenaliinipommid, et muidu rahuliku mulje endast jätnud naaber oli kehakeelest järeldades elemendis ja hoogu kord sattudes \"VOLUME\" nupp oli järjest aktiivsemas kasutuses, täpsemalt öeldes selle \"+\":ga märgiga pool. Bohemian Rhapsody keskel kuuldava vokaalide harmoonia ajal ring sulgus - uksekella helin. Sel korral ukse taga seisid ei rohkemat, ega vähemat, kui sinises mundris mehikesed. Väikse vestluse tulemusena kahest mendist jutukam osapool, kes tundus olevat leebem versioon äkkvihaga Andy Sipowiczist (NYPD Blue), lõpetas üle kesköö veninud kontserdielamuse.
.

[päkapikk]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Ma räägiks kah ühest oma naabrist.Elasin sellel ajal paneelelamu esimesel korrusel,ning minu magamistoa aken oli maja ette,trepikoja sissekäigu kõrval kohe.
Teisel korrusel,minu peal elas umbes 30 aastane kärss,kes kujutas ette omale,et tema ongi mingi ristiisa or something.....Igatahes meeldis talle parkida oma mitte enam nii uus auto täpselt minu toa akna alla,ok see selleks.Sellega ma oleksin veel suutnud elada,et ta tihtipeale parkides oma autot(arvatavasti mitte nii kaine peaga),üritas ta nii lähedale maja seinale auto ajada kui võimalik,ning tihtipeale rihtis maja seina ilusti ära.Pole eriti mõnus tunne kui hakkad parasjagu uinuma,kui järsku kostab selline lihast ja luust läbi lõikav krigin.Ja hea naaber nagu ma olen,oleks ma isegi seda suutnud kannatada,kuna seda ei juhtunud väga tihti.....kuid siis ajas ta mul küll kopsu üle maksa kui ilmad külmenesid,ning tema otsustas,et paneb auto ilusti hommikul sooja,ning ise läheb hommikukohvi jooma koju.Armastan magada lahtise aknaga,aga kui ikka hommikuti sul vänge ving aknast sisse hõljub,ning akna all mingi 80 aastate käru(oli vist nissan)kräunub,pole tunne eriti hea.Minu palve peale oma käru mitte enam minu akna all parkida,lubati mul kulm rulli taguda.Aga nagu tegijal juhtub,nii ka mul.....pärast pidu proovisin kodus magama jääda,aga kuna olin tarbinud alkohoolseid jooke mõõtmatus koguses ei tahtnud see eriti õnnestuda......tuba hakkas ringlema raibe.kuna kaugemale enam ei jõudnud,siis pea aknast välja ........no igatahes rohkem see auto seal akna all ei parkinud.
Pärast seda lubati mind korduvalt maha matta......aga nüüd olen aru saanud,et see mees ongi rohkem selline sõnademeister.....tegijat temast pole.

[Sajets]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Ka minu värvikamad naabrid jäävad Tartu-aegadesse. Ja neid jagus ka igale poole, kus oli au vihma eest varjul olla. Parimad palad siis..

Kõigepealt Tiigi 6 endine ühikas, midagi sarnast vincenti omaga vist. Vähemalt kirjeldus klapib. Naabreid ei teadnud, vältisin igasugust sotsialiseerumist, aga üks värvikas korter oli küll. Vist minu uksest paremale 2 ust. Sealt tuli kogu aeg, niikaua kui keegi ruumis oli, ainult muusikat. Raadiot, et täpne olla. Kui mõni uuem poptümakas asendus veits kehvema looga, vahetati kanalit ja pidu jätkus. Ja nii päevast päeva... kuni üks kord muster murti.
Oli õhtu, vaatasin vist telekat või tegin makarone. Ja kuulen, kahtlaselt tuttav muusika.. kas on? ei tea... ega vist? Või siiski? Jah, kurat, keegi kuulab Sõnajalgu. Astusin koridori, et teada saada, kes sellist valgustust vajab. Muusika viis mind just sellesama raadiovenna ukse juurde. Aga miks kuradi pärast ta mingit \"Laulame Loojale Hümni\" nii valjult pidi kuulama? Järgmisel päeval jätkus sama vana rütm.

Teine värvikas sell oli Võru tänava puumaja viimasel korrusel. Selline persekukkunud rokimees, kel kodus basskitarr, mida ta sõrmitseda armastas. Õhtuti, öösel väga ei olnud ja kui oli, siis mind säästis see, et ta elas üle koridori minust. Ja tal oli jalutu sõber ja ta oli enamasti purjus. Ja kuna toas suitsu teha ei tohtinud, siis oli ta alatasa koridoris, koos oma jalutu sõbraga ja suitsetas. Kord oli ta nii täis, et kui mina peale teda peldikusse läksin, siis oli ta suutnud kõik 4 seina, põrandast rääkimata, täis kusta. Kõikjal ujus.

Praegu on mul Pelgulinnas naabriks üks ontlik vene vanahärra. Käib suht viisakalt riides, tal on kass. Ja ta korjab sitta. Kruve, mutreid traati kõike. Tuba pidi tal olema vaid külg ees läbitav, koridori moodi siis noh. Aga välimuse järgi viisakas. Nahkjakiga ja soni on tal venelase kombel ka. Ja vahel valjemat muusikat ta ka ei põlga. Vist vaid korra on tulnud paluma... ja seda vist kella viie paiku hommikul.

Puukotalane. Üleval aga elab mingi vene-vene-eesti segapere.. Blondeeritud poisipeage ema, selle suht musklis mees ja nende poeg. Kui ma sisse kolisin, siis pojale meeldis laupäeva hommikutel poole üheksa ajal jooksma hakata.. puukotades.. või noh, vähemalt tundus nõnda. Päris tüütu oli end puhkepäeval selle pärast esimese asjana välja vihastada. Ükskord sai villand, läksin ja ütlesin neile, et palun, talitsege oma last.. Vastati \"aga mis ma teha saan\" ja et te ju mängite poole ööni kitarri. Vastasin, et mul pole kitarri, et ma alles äsja kolisin siia (kitarriheeros oli härrane indiemees, kes harrastas jah öösiti kitarri mängida ja lugusi teha) ja ma ei tea millest te räägite. Rohkem väga pole probleemi olnud. Aga ega mina ega namad enam tere ei ütle.

Karjuv vanainimene. Veel aasta tagasi elas mul koridoris vastas vanapaar. Naisel oli kombeks oma mehe peale kogu aeg karjuda. Päris nilbelt kraaksus vanamehega. Korra pidin laenama papilt võtit, mis avab elektrikapi koridoris. Siis kui ma temaga aega veetsin tuli mutt ja kukkus lõugama. Vanamees saatis ta pikalt ja läks keldrisse asjatama.
Ka harrastas see tädi telefoniga, mis neil köögis vist oli, hästi valjult rääkida. Tavaliselt rääkis ta pikalt ja just siis kui ma köögis olin, et ma ka kuuleks. Õnneks neid enam pole, nende asemel on korralikud inimesed. Ütlevad tere ja ma ütlen ka. Mees on taksojuht.

[riho]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Elan ridaelamus, ja täpselt meie kõrvalkorteris elab selline tore perekond nagu Kasemaa.
Selleks ajaks, kui ma jõuaks meie kõik seiklused ära rääkida, oleks ma juba hauas.
Igal juhul:
Kasemaade perenaine Liidi (mingi 60 aastane) on üks \'\'väga tore\'\' aiapidaja. Terve tema maa on täis lili ja kasvuhoonesid (3 kasvuhoonet ja tohhuiaalt lilli). Mingi 9 aastat tagasi tegime sõbraga terve ta porgandi peenra tühjaks ja tagajärg oli sõda (mu sõbra ja minu pere vs. Kasemaad) Mäletan kuidas Kasemaa Liigi ja Eino meil uksest sisse marssisid ja jubedalt karjuma tulid. Ega täpselt seda möllu ei mäleta, aga sellest sai alguse kogu see järgnev möll.
Umbs kuu aega hiljem hakkasime sõbraga veel Kasemaadele kätte maksma, ja tassisime ta äärekivid (lillege omad mingid) ühte auku. See kord tabas Liidi meid teolt, ja saime jälle jubeda sõimu osaliseks, seda mitte aint Kasemaadelt vaid seekord ka oma vanematelt.
Samal aastal mekkisime vahetevahel nende marju ja õunu niong tegime ka õunasõda, ja taas saime sõimata niiet tapab. Aga mis kõige imelikum, sel aastal nad neid marju ei korjanud ja jätsid nad lihtsalt sinna kõdunema.
Paar aastat hiljem hakkasime väikse poistekambaga (mingi 4-5 tk) meie maja ees niisama jalkat toksima, ja igakord jõudsime mängida umbes 30 minni, kui saime möliseda. Mängisime sellele vaatamata edasi. Ja ühel päeval, kui vanematega Rakverest koju tulin, markasin, et nad olid maja ette paar puud istutand ja nii me ei saanudki maja ees ena,m mängida. Siis hakkasime mängima maja taga (MINU pere muruplatsil, sest tal sellist asja nagu muruplats ei eksisteerinud). Seal mängisime mitmeid nädalaid, ilma et möliseda oleks saanud, kuni siis ükspäev tuli eit jälle välja ja hakkas kisendama, et oleme ta lilled ära lõhkunud, kuigi meil pall ei olnd sinna isegi mitte läinud.
Kunagi oli neil kaks kassi (Kitu ja Manni, kelle hüüdnimedeks oli Vitu ja Munni). Need siristasid vahel meie terassile Me ütlesime neile, et hoiaks oma kasse toas või võtaks midagi ette. Aga ei võetud. Nüüd on õnneks mõlemad kassid kutud. Nüüd on aga meil üks kass, kes käib koguaeg nende peenardel ja saab siis jubedalt Liidilt sõimu. Vahel sõimab ka mu ema.
Vahel, kui siin pidu on või niisama õhtuti natuke muusikat kuulatakse, siis ollakse ka ukse taga, ja kästakse vaiksemaks panna. Tavaliselt seda ei juhtu, kuna kaks korda nad õnneks pole siiamaani samal õhtul ukse taha tuld.

Need olid siis mõned lõigid meie toredatest naabritest Liidi ja Eino.
Rohkem õnneks selliseid naabreid siin läheduses pole siiamaani tekkinud.

[Mõnuagent 007]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Olen elanud üsna mõnes kohas ja sealt koguneb ka armsaid naabreid.

a) Jõgeval oli mul ülemisel korrusel üks armas VEne perekond, mis koosnes emast, isast ja kahest pojast. Kõige värvikam kuju oli Isa, kes tegeles esimestel aastatel naise ja laste peksmisega. Naise tipphetk sündis siis, kui Isa tuli purjus peaga koju ja hakkas meie ukse taga sissepääsu nõudma. Mingi veerand tundi jauras, siis avanes ülemise korruse uks ja Ema karjus koledaid sõnu ja vedas oma laste Isa üles ning karjus temaga tükk aega.

Isale õnnetuseks kasvasid pojad ükspäev suureks ning enam ta poegi peksta ei suuda. Pigem vastupidi. Poegadest on saanud ka sellised mõnusad rullnokad, kes viivad mind kurssi (nagu kellegi eelneva naaber) viimase Vene tränaga.

b) elasin Tartus Purde tänavas, kus samal korrusel elas ühetoalises korteris ema koos ma pakun 4 lapsega. Ema oli nagu selline khm kahtlaste elukommetega. Pidevalt olid seal külas naljakad mehed, kellega joodi ja paarituti poole ööni, seni kui lapsed poolpaljalt koridoris mängisid (koridor oli vähemalt soe). eriti lahe oli üks kogemus, kui ma jõudsin oma toonase naisega kell 1 öösel koju ja Ema üritab ust kinni keerata, kuid võti oli ukselukku ära murdunud. Purupurjus ema ütles: \"Palun aidake, tehke naabrivalvet ja vaadake, et keegi korterisse sisse ei murraks ma pean lastele lasteaeda järele minema\" kordan, kell oli 1 öösel. Meie naabrivalvet teha ei viitsinud, kuid keegi vist sisse ka ei murdnud.

Purde-perioodi viimasel ajal elas kõrval mingi ehitusnoormees, kes kuulas ka päevad otsa träna ja muud tümmi, kuid õnneks oli meil ühises seinas kapp, mis summutas suurema möllu, ent ülejäänd naabriseltskond kakles noormehega pidevalt.

c) praeguses elukohas on ainult üks tõeliselt koloriitne naaber, kelleks on pensionil olev militsionäär, päritolumaaga kuskilt venemaalt. Onu on marusõbralik, kuid pinsipäevadel on tema nina punane ja silm vilab. Ükskord tulin päeval koju ning esimestest trepiastmetest saadik läks üles õllejälg, mis erinevatel korrustel kogunes suuremaks loiguks. Rada läks täpselt miilitsa ukse taha ning ukse ees oli võti. Kuna ma olen hea inimene, siis ma ei hakanud ust kinni keerama

ja kõrval elavad kaks naist, sellist nooremat, kes iga krdi nädal teineteise peale karjuvad, mis on üsna lõbus

[Malfoy]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Kuivõrd praegu elan oma majas ja ei viitsi absoluutselt sotsiaalne olla, siis tean ligikaudu ja juttude põhjal, kes mu ümber elavad. Naine ütles, et üle tee elavad miskid pedagoogid, mees pidi olema tööõpetuse ja naine eesti keele õpetaja. Tohmakad vanainimesed, tunnen lastele kaasa. Diagonaalis elab mingi alko müügimees, ükskord oleks peaaegu viina läinud küsima, aga pererahvast ei paistnud kodus olema. Naine on tal enam-vähem, aga millegipärast poisi peaga. Ja kuskil tänava alguses pidi miski pussakas puskarit ajama ja seda ka turustama.

Hoopis põnevamad naabrid olid Tartus ülikooli aegadel.
Kõrval elasid keskealised tööinimesed, kes olid oma ainumase poja Tallinnasse ülikooli saatnud. Polnd TÜ-sse sisse saanud. Muidu mõistlikud, nelja aasta jooksul käisid vist ainult kaks korda külas ja ähvardasid politseiga. Sai neile selgeks tehtud, et teie enda poeg teeb kindlasti samu tükke Tallinnas. Said aru küll.

Ja veel elasid samal korrusel üks tore paar, kellel oli õnnestunud studeerimise kõrvalt laps orgunnida. Elasid vaikselt ja ladusalt, sai vahest WC paberit laenata ja makarone.

Korrus üleval elas täielik debiilik. Nimi oli vist Dmitri või midagi. Kui ta kaine oli (tavaliselt esmaspäevast neljapäeva lõunani) kuulas ta raadiot umbes kella kaheni. Ja seda väga valjult. Kui ta umbes oli, siis tuli ainult ühte lõputut mörinat. Perepoeg, kes valimatult tatistas trepikojas, oli gangster. Kui ema ja isa kodus polnud, siis trukkis mingeid Mashasid niiet aknaklaasid värisesid. Mina sain taga hästi läbi, ma ei suhelnud temaga. Aga sõber kakles temaga koguni ja kaotas.

Korrus all elas erukindral vene armeest. Nii ta ennast tutvustas vähemasti. Neil oli kass, kes sittus meie ukse taha. Värdjad muidugi aru sellest saada ei tahtnud ja nii see jäigi - nende kass pidavat ainult tuppa sittuma.

Ja kuskil paraadnaja peal elas veel väga elatunud tüüp, kellel oli käimisega raskusi. Reeglina jõudsin mina poes ära käia selle ajaga, mis ta trepist üles-alla käimisele kulutas. Teda ma aitasin ja respekteerisin.

Vot nii.

[sicmic]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Algselt postitas Rein


Ühesõnaga - naabritega pole mul just eriti vedanud.

Mulle tundub, et eelk6ige on seinade ja p6randaga sitasti vedanud...

Aga jah...

Tallinnas elab paremat k2tt Amanda, yks v2ga vana daam, kelle kohta imestan, et ta veel elab...Kontakti temaga saab siis kui pall tema kasvuhoonesse lyya v6i talle ei meeldi, et meie aias olevad puud pool tundi p2evas tema tomateid varjavad. Igav inimene.

Taga paremal elab mingi pere, kes suvel v2ga kaua 6ues pidutseb ja magada ei lase. Nende aiast saab vaarikaid p2tsata.

Taga vasakul elab yks tore pere, peretytardest saavad 10 aasta p2rast eesti missid.

Vasakul elab mingi suurem pere, kes veedab aega kreissaega igasugu asju saagides. Vahel tundub mulle, et kreissaag n6uab ka inimohvreid. Autosid keevitavad nad ka vist kokku-lahti. Selline v2ike kodukootud tuunimisv2rk. Ja ilgelt n6medad koerad.

Ja kui te veel ei tea, kuhu koer maetud on, siis eesoleva maja hoovi. Hiljuti kolis sinna yks armeenlane oma noore naisega. T2navat ta lumest puhastada ei viitsi, raisk. Enne elas seal yks lesk oma t2iskasvanud poegadega, pea alati olid sportautod maja ette pargitud ja vahel p2evitasid nende naised terrassil, mis on minu maja poole. Olid ajad...

Tartus tean vaid, et k6rval elavad soomlased, sest nende uksematile on kirjutatud \"Tervetuloa\". Ylemisi naabreid pole l2bi lae eriti kuulda.

Igav, samas mugav.

[vincent]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Assa nuga. Teema täpselt mulle . Sest kui oled elanud Tartus neli aastat endises ühikas, st majas, kus paljupalju kümneruutmeetriseid kortereid, siis on selge, et erinevate koridoris ja maja ümber kohatavate inimtüüpide spekter on ütlemata lai. Kahjuks ma pean oma naabrid valdavalt nimetuks jätma, sest enamikuga neist ma isiklikult ei tutvunud ja parem ehk ongi.

Alustada on vist kõige mõttekam ikka neist toredatest inimestest, kes su kõrval elavad, sest neid näed ja kuuled sa kõige rohkem. Esimest korda koridoris kohtudes vaatasin, et näed, kui tore, kenad noored inimesed, laps ka ja puha. Selle arvamuse ümberlükkamisega kenad noored inimesed, täpsemalt pere habras ja õige kenake naispool, siiski pikalt aega ei viitnud. Juba järgmisel päeval sain mitme tunni vältel läbi seina kuulda lapsenutuga vürtsitatud ja küll hüplikku, ent seda intensiivsemat monoloogi, milles tüüpväljenditena kordusid \"kuhu sa raisk ronid\", \"kurat ära sega\", \"kao minema\" ning ennekõike \"JÄÄ VAIT!!!\". Ning nädala jooksul sain aru, et tegu polnud sooloetteaste, vaid igapäevase repertuaariga. Tõele au andes tuleb siiski tunnistada, et nimetet lapse sõimamine kestis kõigest kaks aastat. Jõudsin juba rõõmustada, kuid siis selgus, et kenadel noortel inimestel sündis lihtsalt teine laps. Ning kisa adresseeriti sujuvalt ümber.
Pereisa seevastu oli natuke toredam mees, temaga koos sai kahe korteri peale ühiseid korkegi sisse keeratud, kusjuures ainsaks abivahendiks oli kruvikeeraja puudumisel seejuures minu hinnaline taskunuga. Mille hea naabrimees protsessi käigus kogemata voolu all olevasse juhtmesse torkas ning seetõttu tabureti pealt peaaegu maha oleks kukkunud, tehes ise sinna juurde imelikke hääli. Muidugi polnud see midagi võrreldes minu hingelise traumaga hinnalise taskunoa pärast, mille terasse oli nüüd kole auk sulanud . Ahjaa, naabrimees ilmutas ka hämmastavat südikust koridori üldise heaolu kaitsmisel, kuid sellest hiljem. Sest kõigest eelmainitust hoolimata oli tegemist ühe ütlemata toreda perega, kelle saabumine ei jäänud kunagi märkamatuks. Ikkagi kenad noored inimesed.

Minu teine tore naaber oli tegelikult sotsiaalne igand aegadest, kui rohi maja ümber oli rohelisem ja üldse. Nimelt pesitses antud hoones veel paar aastat varem arvukalt asotsiaale ja muidu joodikuid, kes olid minu saabumise ajaks sealt küll minema kupatatud, ent tuletasid end aegajalt meelde tuba läbivate pöidlasuuruste prussakate ning ummistuva kanalisatsiooni abil. Ning muidugi oli meil Slaava. Slaava oli sunddeporteerimise kuidagi üle elanud, seda ilmselt tänu oma hämmastavale võimele aeg-ajalt täiesti kaine inimese muljet jätta. Minu esimene kokkupuude Slaavaga oli tagantjärgi lõbus, ehkki sel hetkel veidi ehmatav. Nimelt hakkas keegi ühel öösel kell kaks aktiivselt minu korteri ukselinki lõgistama. Kuna kallis külaline ei koputanud ja mina ebaviisakaid inimesi ei salli, jätsin avamata. Paar ööd hiljem oli lõgistaja tagasi. Seekord tegin ukse lahti. Ukse tagant ilmus esmalt suur punane nina, mille omanik takseeris mind murelikult ja mõmises siis hoolikalt sõnu seades midagi, millest ma peale pingsat mõttepausi suutsin kokku panna küsimuse \"kas ma ei elagi siin\". Vastasin, et kahjuks mitte, mispeale Slaava elu näinud inimese kombel nukralt ohkas ja järgmise ukse taha siirdus. Pool tundi hiljem kuulsin teda kobistamas vastaskorteri ukse taga, mis ka avanes ning Slaava kallati üle mahlaka venekeelse sõimuga, kust minu kõrv eristas peamiselt arvamust, et ehkki Slaava on ukseavajaga seaduslikus abielus, võiks ta hetkel sellegipoolest \"bõstra ujoobavatsa\", sest temasugune \"pjannõi pizdets\" segab oma lingilõgistamisega rahulike majaelanike und. Tants ja trall kestis niikaua, kuni oma ukse avas ka mu naabrimees (ikkagi kena noor inimene) ja tuletas räuskavale moorile meelde, et meie kõigi iluund häirib mõnevõrra ka daami enda häälekas sõnavõtt. Mispeale saabuski rahu ja vaikus. Ning iga kord, kui keegi jälle mu ukselinki katsus või kui keset ööd hakkas koridorist kostma sügavat norskamist, võisin minagi rahulikult magama minna, sest Slaava oli ilusti koju jõudnud.

Ülejäänud inimtüüpide pikemaks tutvustamiseks puudub mul hetkel kahjuks aeg ja viitsimus, aga toon mõned siin siiski väikese välimääraja vormis ära:

* Pudelimees aka salatimees - tema elas kaks korrust kõrgemal täpselt minu kohal ning tegeles peamiselt sellega, et tarbis suurtes kogustes erinevaid plasttaarasse pakendatud alkohoolseid ja mittealkohoolseid ning pildus siis pudelid aknast välja. Vahel eksis väljutatava sekka ka markantsemaid eksemplare nagu näiteks kolmeliitrine purk või poolik karbitäis rosoljet, misjärel ma ta salatimeheks ristisingi.
* Kidramees - lootustandev muusik, kes saabus koju enamasti kell kolm öösel ning harjutas enne unne suikumist tasakesi umbes pool tundi kitra. Võimendiga.
* Tränamees - tekkis majja ilmselt kidramehe tegevuse tasakaalustamise ning muusikalise üksluisuse peletamise eesmärgil. Tema tegutses alati keset päeva, saabudes koju, avades akna (pärani) ning tutvustades kõigile venekeelse tümakamuusika viimaseid tippsaavutusi. Kidramehega ühendas neid see, et mõlemad ilmutasid ülejäänud majarahva suhtes kiiduväärset suuremeelsust, tegutsedes vaid poole tunni kaupa korraga.
* \"24h Party People\" - nemad elasid samuti üle koridori, kuid paar korterit edasi. Kidra- ja tränamehega võrreldes oli tegu äärmiselt ebaviisakate egoistidega, kes olid oma korteri muutnud, kujutate ette, helikindlaks. Seetõttu oli korteris sõna otseses mõttes 24h toimuvast möllust võimalik osa saada vaid neil põgusatel hetkedel, kui keegi uksest käis. Õnnekombel esines selliseid momente siiski tihedalt, eriti öötundidel. Eraldi tahaks siinkohal tänada mitmeid eriti lahkeid inimesi, kes laskusid ukselävel koguni pikemasse vestlusse. Minu siiras lugupidamine.

Ning muidugi ei saa mainimata jätta tervet juhukülaliste plejaadi, kes maja väisas. Enamik neist läbis koridori jalgrattal, rulluiskudel, vastu seina liibudes, kõigile ustele trummeldades või niisama räusates. Värvikamatest eksemplaridest õnnestus mul oma ukse taga kohata värisevate kätega eksinud hinge, kes otsis \"keemikut\" ja \"kooma kambrit\"; Olegi, kes imestas, et Kolja ei elagi enam siin, kui ta ju ometi alles kuue aasta eest oktoobris veel elas; ning kaht pisut hirmunud näoga politseinikku, kes uurisid, ega kodanik Vjatšeslav S. kuskil siin korrusel ei elutse. Vastasin, et kahjuks ei tunne sellenimelist. (P.S. - juhul, kui keegi mind nüüd võimuesindajale valetamises süüdistab, võin puhta südametunnistusega öelda, et sellised spekulatsioonid on alatu laim.)

Igatahes olid need neli aastat ühed värvikamad minu elus ning õpetasid, et kunagi ei maksa arvata, nagu oleksid sa juba kõike näinud. Alati leidub alati mõni hea inimene, kes sind üllatada suudab.

[taku*]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Vunts ja tema pere elab kõrval korteris. muhe mees... tütar on enamvähem trukitav... vanem vend tal paistab arvutimehe moodi... ja naine on tavaline. Vunts on tore mees, teeb suitsu ja räägib nalja. Ükskord kui ma hommikul kell 6 koju vaarusin, nägin teda õues... ta oli ka vist vindine, küsis mult, et kas oli raske õhtu ja siis rääkis, et tal tütar tuli ka just koju... küsis, et ega me ühe taksoga ei tulnud. vastasin, et ei.

südamehaige baaba see on veider mutt... joob kogaueg(vist)... ükskord tuli üksetaha kolistama, ütles, et ma varastasin tal võtmed ära... ma ei saand aru mis fakk on, kutsusin ema... ema oskab vene keelt paremini, kui mina... siis tuli välja, et mingid kaagid varastasid hoopis ta võtmed ära ja ta ei saanud koju... kutsusime politsei, ta viidi kainerisse... pärast seda pole õnneks näinud teda, kudi mingid kahtalsed inimesed liiguavd ta korteris küll... aga ma arvan, et oma võtmed ta kaotas, sest rahakott oli tal alles... ja kes jobu varastaks ainult korteri võtmeid... eriti männikul

hästi hästi vähe paksuke.. aga muidu ilus tüdruk elab 2 korrust allpool... võiks kuskil 4-5 kilo alal võtta, oleks perfect. nime ei tea... ükskord rääkisime küll ,aga mul läks meelest... mingi tiina või tiiu vist...

see vend, kes sai palliga kõhtu ja siis teeskles, et midagi ei ole viga kahjuks ei ole minu naaber.. aga sõbra oma küll

mingid kahtlased tüübid on veel mul majas... kül jõuan tutvuda ka nendega... ma pole siin majas just kaua eland noh

[Rein]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Mul kõrval korteris elab vene memm kes tõenäoliselt kuseb ja situb omale diivani peale, sest tema usest möödudes on selline kohutav hais, et ajab oksele. Vahest on ta tükk aega kadunud. Tõenäoliselt viibib Paldiski mnt l rohelise aiaga majas. Talvel ta kunagi töökis öösel koridoris: LJUUDI PAMAGIITE, ANI HATJAT MENJA UBIIT (inimesed aidake, nad tahavad mind tappa). Peale seda juhtumit oli ta ükk aega kadunud. Kui ta hullumajas just pole siis ta veedab oma aega sellega, et käib trepikojas edasi-tagasi.

Teine naabrinaine peab kassi ja tal on rumal komme oma kass trepikotta last, endal samal ajal korteri uks pilukil. Kass käis meie ukse taga matile kusemas. Nüüd enam meil pole matti , sest viskasime mati minema. Kass ka kusel enam ei käi.

Veel elab meie korrusel vene härrasmees kes on Konsumis turvamees. Teda näeb harva. Enamasti kuuleb teda - just öösiti kui ta norskab.


Üleval meie korteri peal elab meil vene jõmm kes sõidab 7 bemmiga. Esimene kkkupuude oli temaga siis kui üks ööse jäi ta teleka ette magama ja saated lõppesid ja hakkas see rõve pasuna hääl mis ikka kui saated läbi on. Kannatasin tunnikese ja proovisin tema jutule saada. kahjuks ei avanaud ta ust. tõenäoliselt ei kuulnud ta uksekella. Järgmisel õhtul käisin temaga vestlemas. Lubas ennast parandada ja enam nii mitte teha (pole ka teinud).
Vahepeal oli tal periood kus ta nikkus oma naist nii korralikult, et kogu tema tegevus oli meile kuulda.Alustades häälitsustest, lõpetades voodijalgade kriipimisega.
Nüüd on tal rumal komme täistallaga joosta korteris, nii et see on kõik kuulda.

Ühesõnaga - naabritega pole mul just eriti vedanud.

[laurenzo]

Vastus teemale \'Naabrid\'

Minu ühtedeks naabriteks on Habe ja ta naine, just Habe ja ta naine, mitte habemega naine. Tema reaalset nime ma ei tea, sest just sellise nimega tutvustas teda mulle korteriomanik. Habe on vana mees, kes enne oli korteriühistu esimees, nüüdseks on ta sellest kahjuks loobunud, seoses tervise kehvenemisega.
Minu vastas elab vene vanapoiss emaga, kes on vist kunagi käimisspordiga tegelenud, sellise rännakmarsiga tuiskab ta iga päev hommikul mööda Mustamäe teed tööle. Ja ma ütlen teile, no ma saan vene keelest päris hästi aru, aga tema kiire pudrukeel on minu jaoks liiast, nii ma siis noogutan talle vahest liftis ja korrutan, mhmhh mhmhh.
Ja minu kõrval elab nooremapoolne vene paar, koeraga. Neid ma olen vaid paar korda näinud, ainsa tõsisema märgi jätsid nad maha vaid remonti tehes, tahma näol, mis oli minu köögipõrandal. Et siis mööda seda vanakooli ventilatsioonsahti olid nad sodi minu poole sudinud, aga ma ei viitsinud mölisema minna.
All elab mul endine ment, kes on pastajanna purjus ja rugajetsa smatam tundide kaupa, aga muidu on rahulik.

[fitti]

Naabrid on need, kes meil kõigil on, eks. No eks mul ole neid ka eluajal igasuguseid olnud, aga ühestki pole nagu kunagi eriti midagi rääkida olnud. Tavalised inimesed sellised, ei midagi erilist. Aga ma kolisin nüüd uude linna elama. Seal on mul palju uusi naabreid, kõiki veel ei tea, aga kolme juba küll.

Kõigepealt kohtusime me uues majas Jõulise Gennadiga. Ega ma ei tea, mis ta päris- ja isanimi on, sestap ma pean teda ise kuidagi kutsuma. JG tuli ühel õhtul ukse taha ja küsis, kas ma ometi suitsen korteris, jah?? Väga resoluutselt, niimoodi. Ma viisakalt vastasin, et jah akna peal. Ei ole mõtet, arvas Gennadi. Ta nimelt elab meist korter allpool ja tal on aken kogu aeg pärani lahti, võib-olla ta on pärit külmemast kliimavööndist. Ei ole mõtet, arvas Genka uuesti, suits tuleb mul ju kõik sisse. Gennadi on minust küll lühem, aga hulga laiem, nii et mul ei jäänud palju muud üle kui nõustuda. Ei ole tõesti mõtet niimoodi suitsu teha, käin parem hoovitrepil tossamas, sinna keegi oma praetaldrikugi tuhatoosiks toonud ja puha.

Kõrvalkorteris elab Mullet. Tema on väga trenditeadliku sonksiga noor vene mees naise ja lapsega. Kui mul oli elektrikukruvikat vaja, siis ta käis kaks korda keldris toomas, kõigepealt ristpeaga ja siis tavalist. Muidu on tore mees, aga eesti keelt räägib väga valjusti. Kui ma talle kruvikad tagasi viisin, siis karjus PALUNPALUN nii kõvasti, et võttis mul ninast vere välja.

Ja siis on meil Miša. See on väidetavalt tema päris nimi. Tal on vana seitsmene pemm ja kiilas pea. Reedel kuulas ta hoovis autost valjusti trummijapassi ning kadus siis ära. Täna hommikul, kui naine tööle tahtis sõita, ilmunud kummivilinal ja koledate lõhnadega välja ega lasknud naist enne minema sõita, kui oli saanud suitsu ja törtsu juttu puhuda. Väga kahtlane vend see Mihhail. Kust pesapallikurikaid osta saab, meil seal polnud ei Maximas ega säästukas?

Kui ma tutvun uute naabritega, kirjutan jällegi. Te võite ka oma naabritest kirjutada.