Naabrid

Õigus kohtusse minna on ikkagi üürnikul, sest üürilepinguga on sätestatud, et see pind kuulub määratud perioodil üürnikule koos vastutuste, õiguste ja kohustustega. Katkise ukse suhtes on lugu selline, et sina saad nõuda üürnikult ja üürnik peab nõudma ühistult.

Isegi kahtlustasin, et kaebe õigus jääb üürnikule jah. See vast löpuks langebki sinna, et kui tehakse uks lahti ja on jöudu sisse minna siis palun väga. Kui uks jääb suletuks siis tee mis tahad, sisse öigust minna pole.

[Marek_T]

Ohoo, see siis 01.01.2018.a kehtima hakanud seadusest tulenevalt? Ehk see aasta toimus see?

Ei, see oli aastaid tagasi, 10-11 julgelt. Sundvõõrandamine ei olnud juba toona tundmatu mõiste. Kaasa aitas ka mõistagi asjaolu, et omanik tavatses pidevalt ühistule kommunaalide eest võlgu jääda, aga nagu KÜ koosolekul kõlama jäi, ei andnuks keegi asjadele nii äärmuslikku käiku, kui omanik seal korteris elanud sihvkad korrale oleks kutsunud.

[Nasfal]

Okei. Ma polnudki kursis, et mussikuulamise eest vöib kohus teha otsuse inimese väljatösta. Eriti olukorras kus korteri omanikul sobib see variant( loe: rahakäes mul savi mis seal toimub)l. Seda lugedes tekib mul küsimus, et millest need kümned ja sajad lood on tulnud kus omanik ja ühistu ei suuda üürniku välja tösta. Isegi kui pannakse puuki ning üüri ja kommunaale ei maksta.
Nii palju kui ma näinud ja rääkinud olen siis ühistul mingit erilist vöimu ei ole. Vöi on rahurikkumine seadusesilmis nii palju suurem rikkumine kui nt. maksmata jätmine?

Äkki situatsioon löppes sellepärast tookord niiviisi, et kaaskodanikud tegid vabatahtlikult ukse lahti ja siis sai edasi sättida juba. Kas mitte muidu pole öigust tungida omanikuloata korterisse.
Küsimus kellegile kes hästi kursis teemaga. Kui ma nt. viibin välismaal. Raha laekub, muu ei huvita. Tulles tagasi on uks löhutud jne. Kas mul siis õigus ühistu kohtusse kaevata loata ruumi sisenemise eest? Vöi kandub see üle üürnikule ja tal öigus kohtusse minna?

Õigus kohtusse minna on ikkagi üürnikul, sest üürilepinguga on sätestatud, et see pind kuulub määratud perioodil üürnikule koos vastutuste, õiguste ja kohustustega. Katkise ukse suhtes on lugu selline, et sina saad nõuda üürnikult ja üürnik peab nõudma ühistult.

Mitu hoiatust, siis kohtulik hoiatusmäärus, siis kohtumäärus, siis mitu teavitust kuupäevast, millal tullakse välja tõstma. D-day nägi välja nii, et tuldi politsei ja kohtutäituriga ukse taha, väike rüselus, asjad kaasa ja nahhui, ühistu tellitud firma vahetas ukselukud ära ja vaikus laskus Lasnamäe kohale.

Okei. Ma polnudki kursis, et mussikuulamise eest vöib kohus teha otsuse inimese väljatösta. Eriti olukorras kus korteri omanikul sobib see variant( loe: rahakäes mul savi mis seal toimub)l. Seda lugedes tekib mul küsimus, et millest need kümned ja sajad lood on tulnud kus omanik ja ühistu ei suuda üürniku välja tösta. Isegi kui pannakse puuki ning üüri ja kommunaale ei maksta.
Nii palju kui ma näinud ja rääkinud olen siis ühistul mingit erilist vöimu ei ole. Vöi on rahurikkumine seadusesilmis nii palju suurem rikkumine kui nt. maksmata jätmine?

Äkki situatsioon löppes sellepärast tookord niiviisi, et kaaskodanikud tegid vabatahtlikult ukse lahti ja siis sai edasi sättida juba. Kas mitte muidu pole öigust tungida omanikuloata korterisse.
Küsimus kellegile kes hästi kursis teemaga. Kui ma nt. viibin välismaal. Raha laekub, muu ei huvita. Tulles tagasi on uks löhutud jne. Kas mul siis õigus ühistu kohtusse kaevata loata ruumi sisenemise eest? Vöi kandub see üle üürnikule ja tal öigus kohtusse minna?

[Marek_T]

Täiesti puht huvist. Kuidas ühistu poolt väljatöstmine välja nägi ? Tungiti korterisse, aeti inimesed välja ja vahetati lukud ? Keerati vesi, elekter kinni ? Vöi millised need möjutusvahendid olid?

Mitu hoiatust, siis kohtulik hoiatusmäärus, siis kohtumäärus, siis mitu teavitust kuupäevast, millal tullakse välja tõstma. D-day nägi välja nii, et tuldi politsei ja kohtutäituriga ukse taha, väike rüselus, asjad kaasa ja nahhui, ühistu tellitud firma vahetas ukselukud ära ja vaikus laskus Lasnamäe kohale.

[Marduk]

Minu majas tõsteti tümminarkopesa väga konkreetselt ühstu poolt tühjaks, .....

Kusjuures mul samuti ainult, et omanik oli vastutulelikum/mõistvam. Aga nö läbuüürnikud lõhkusid ennem trepikoja akna ja tsipa veel. Mispeale koguti infi, koostati akt, esitati ühine avaldus politseisse ja tõendid korteri omanikule. Vähem kui nädalaga olid plats puhas.

Minu majas tõsteti tümminarkopesa väga konkreetselt ühstu poolt tühjaks, sealjuures oli omanikul sirgelt pohlad kogu keisist ja asi lõppes kohtu ja sundvõõrandamisega. Nii-et "vaevalt, et ühistu kedagi välja tõstab" ei ole päris õige. Ühistul on võimu piisavalt. Eks inimestest, kes asja ajavad muidugi ripub palju ära.

Täiesti puht huvist. Kuidas ühistu poolt väljatöstmine välja nägi ? Tungiti korterisse, aeti inimesed välja ja vahetati lukud ? Keerati vesi, elekter kinni ? Vöi millised need möjutusvahendid olid?

[cabron]

Minu majas tõsteti tümminarkopesa väga konkreetselt ühstu poolt tühjaks, sealjuures oli omanikul sirgelt pohlad kogu keisist ja asi lõppes kohtu ja sundvõõrandamisega. Nii-et "vaevalt, et ühistu kedagi välja tõstab" ei ole päris õige. Ühistul on võimu piisavalt. Eks inimestest, kes asja ajavad muidugi ripub palju ära.

Ohoo, see siis 01.01.2018.a kehtima hakanud seadusest tulenevalt? Ehk see aasta toimus see?

[Marek_T]

Minu majas tõsteti tümminarkopesa väga konkreetselt ühstu poolt tühjaks, sealjuures oli omanikul sirgelt pohlad kogu keisist ja asi lõppes kohtu ja sundvõõrandamisega. Nii-et "vaevalt, et ühistu kedagi välja tõstab" ei ole päris õige. Ühistul on võimu piisavalt. Eks inimestest, kes asja ajavad muidugi ripub palju ära.

Kõige rumalam soovitus kõigist, mida pakkuda saab. Sellistele sama rohtu vastu pakkuda tähendab a) olukorra eskaleerimist ja b) puukidele vastuargumentide kandikul kätte ulatamist.
Asi on lihtne, ehkki nõuab elevandikannatust: selline kanitell saab lõppeda ainult korteri omaniku ja ühistu koostöös. Need tegelased tõstetakse välja ja kui omanik seda vabatahtlikult ei tee, siis teeb ühistu. Jõuga.

(Marek, elanud 14 aastat Lasnamäel, nüüdseks uuesti maakas. Lasnamäe perioodil elas kõige eripalgelisemate naabrite seltsis, sh ühistu poolt jõuga tühjaks tõstetud tümmi- ja narkopesa kõrval.).

Eks see oligi läbi põõsaste pigem. Kuigi vöib toimida. Trampimist keegi teine ei kuule ja küll see inimene arusaab miks niiviisi on. Ja kui oma tümmaasist peahuugab siis vaikuseajal ülevalt jooksmist kuulata ajab sita vast keema küll.

Aga ühistu nüüd vaevalt kedagi välja tõstab. Konstaablitel üldjuhul juba raske midagi teha. Pea eluaeg mustakal elanud ja neid situatsioone niimöndagi näinud kus ühistu esimees ja politseinikud saadetakse uksepealt väääga pikalt(kusjuures need olukorras on vahel halenaljakad kui ise otsenenaaber pole, vaid elad nt. 3 korrust kõrgemal aga juhtud actioni ajal liikumises olema). Ehk sellised olukorrad on sellised raskekujulisemad, et kiiret ja sobivat lahendust ilmselt ei tule. Ning muutusi näed siis kui embkumb minema kolib. Sest ilmselt inimene oma harjumist ei muuda ja kellegi ütlemise peale hakkab nimelt laskma musooni.

[Marduk]

Täiesti p*tsis inimesed ja olukord.

Well siin aitab ainult asjalik KÜ, kes peab survestama omanikku. Aitab kaasa kui kõik selle korteri "ümbruses" olevad naabrid koonduvad, nii on jõud suurem.

[Marek_T]

Igakord kui vaikus küta tümmaasi vastu. Kuna sa elad peal on vana hea oosel “klaveri lükkamine” ka võimalus. Kui soov pole tolle isasega maid jagada jääbki ilmselt erinevatesse kohtadesse kaebamise variant.

Kõige rumalam soovitus kõigist, mida pakkuda saab. Sellistele sama rohtu vastu pakkuda tähendab a) olukorra eskaleerimist ja b) puukidele vastuargumentide kandikul kätte ulatamist.
Asi on lihtne, ehkki nõuab elevandikannatust: selline kanitell saab lõppeda ainult korteri omaniku ja ühistu koostöös. Need tegelased tõstetakse välja ja kui omanik seda vabatahtlikult ei tee, siis teeb ühistu. Jõuga.

(Marek, elanud 14 aastat Lasnamäel, nüüdseks uuesti maakas. Lasnamäe perioodil elas kõige eripalgelisemate naabrite seltsis, sh ühistu poolt jõuga tühjaks tõstetud tümmi- ja narkopesa kõrval.).

[$$$]

Proovi kõrvatroppe, saad äkki magada vähemalt.

Tahan räntida ja äkki on kellegi jaoks midagi õpetlikku, või oskab mõnda nõu jagada.

Ühel kenal septembripäeval ärkan kella kaheksa kandis, kuigi siinkirjutaja jaoks tegelikult kõige magusam uneaeg siis alles algab - põhjuseks alt korterist tulev õudne bassimürin, mis haaranud terve elamise. Lepin olukorraga, uued naabrid pole esimeste kuude jooksul millegagi silma-kõrva jäänud, ja õnneks kuskil kümne paiku jäi järgi.

Järgmine päev sama lugu. Lähen siis ukse taha ja lasen kella, koputan. Ei miskit, ainult mingi kass karjub. Kutsun politsei. Pidi kaua ootama, aga tulid õnneks ikka kohale. Läbivad sama rutiini, mis mina - ei midagi. Tümps järgi ka ei jää. Elan üürikas, kirjutan korteriomanikule, et selline lugu. Tuleb õhtul läbi, räägime olukorrast ja lähme laiali omaniku lubadusega tegeleda teemaga.

Nädalavahetus on rahulik, esmaspäeval ka, aga siis jälle sama. Helistan taas politseisse. Ei jaksa neid ootama jääda, aga elukaaslane ütleb pärast, et ei käinud kedagi. Järgmine päev jälle sama põmm-põmm lugu. Elu tundub tõelise põrguna. Tunnistan ausalt, täielik afektiseisund tuli korraks peale. Elukaaslane rahustab maha, läheb ise rääkima. Oh üllatust, seekord isegi keegi tuleb ukse peale. Naispersoon teatab, et tal kombeks koristada muusika saatel (kes see kurat koristab iga päev???).

Mõni päev hiljem teatab omanik, et postitas pretentsioonidega kirja. Oh, tore, saab uuesti normaalselt elama hakata. Ja sai kenasti, nii umbes kuu aega. Siis lastakse juba keset ametlikku öörahu mitu tundi oma õudust, inimesed karjuvad. Helistan politseisse taas. Tullakse kohale, kiiremini kui eelmine kord, ja saavad isegi kodanikega jutule. Lendan ka peale, kui kuulen järsku juttu mingisugusest minupoolesest puurimisest. Wtf, meil ei olegi puuri siin.

Üritan kodanikele seletada, et korteriühistus elamisega kaasnevad teatud reeglid - ei tohi häirida naabreid jne. Meil on isegi üürilepingus üks lepingu rikkumise punkt, mis naabrite kohta käib. Tegu tänapäeva standardlepinguga. Juhuslikult käib elukaaslane ülikoolis samal kursusel puukidele (nii oleme hakanud neid kutsuma) korteri vahendanud maakleriga. Jutust temaga selgub, et see naabrite häirimise punkt on ka neil kodanikel lepingus olemas. Aga ju siis ei loetud lepingut, või ei osatagi lugeda, sest tundub, et inimestel on vaimne areng kuskil seisma jäänud.

Kohtumine umbjoobes isasega lõppeb sellega, et mind hakatakse erinevate nimedega nimetama ning ähvardatakse maha lüüa. "Kell 10 hommikul tulen ukse taha". Oss läheb nii bravuurikaks kätte ära, et politsei hinnangul on parem, kui korterist lahkun. Sai nii tehtud. Mingi aja pärast läheb politsei ära. Pidu läheb edasi, natukene vaiksemalt. Väikene võit. Aga ega see ei olnud väärt seda adrenaliini või mingi muu asja doosi, mis absoluutselt magada ei lasknud. Hommikul Tallinnasse sõit, väsinud suverehvidega, kui räme lumi tuli maha. Võin öelda, et elu kõige jubedam päev. Aga vähemalt oli pärast seda elukvaliteet enamvähem normaalne. Kuni detsembri alguseni.

2. detsember - esimene advent, rahu ja jõuluootuse aeg. Inglismaal suur derbide päev, tuleb pärast pikka tööpäeva väga mõnus pühapäev. Aga ei. Magada saab vaid mõned tunnid ja bass mürtsub kella 19ni õhtul välja. Eks siis tuleb uuesti hakata asjaga tegelema. Jõudsin tegudeni paar nädalat hiljem. kui reedel jälle see õudne mürin tuli ning laupäeval isane emase peale karjus (minge lõpuks lahku, kaua võib omavahel niimoodi tülitseda) ja ringi laamendas. Saatsin korteriühistule kirja, et seal all ei ole normaalne olukord. Öeldi, et palutakse korteriomanikul üürnikega rääkida.

Möödusid päevad ja puukide korteri numbriga parkimiskoht jäi tühjaks. Koht, mis sai mingil hetkel nende jaoks spetsiaalselt tekitatud, aga vaatamata millele käis isane veel mitu kuud teiste jaoks vabu parkimiskohti kinni parkimas. Aga see selleks. Igatahes oli väikene lootus juba südame, et oh, see võib olla üks väga tore jõulukingitus, kui nendest loomadest lahti saab. Kahjuks aga mitte.

Pühad läbi ja kodanikud naasid. Tulid täpselt sel ajal, kui ma hakkasin end täna Tallinnasse tööle sättima. Ukerdavad oma džiibiga ette, sest on ju raske oodata, kui keegi tagurdab välja ja läheb omi asju ajama. Lõpuks saan kuidagi mööda. Vaatan, et kas tõesti, nagu kuskil kriminullis, hakatakse mind jälitama. Lähen esmalt poodi, pargin ära, hüppan kähku läbi, lähen tagasi auto juurde ja seal ta ongi, härra kellega viimane jutt oli, et "löön sul sahtli tühjaks." Korteriühistule kirjutades palusin küll anonüümsust, aga võetakse see kiri teemaks. Sõimatakse ja ähvardatakse jälle, lisaks öeldakse midagi stiilis, et koos korteriomanikuga lähme kohtuni välja kui vaja (kaebate kohtusse inimesed, kes tahavad rahulikult oma kodus elada?). Ei soovi suhelda inimesega, kes ei oska normaalselt rääkida, ütlen et õppige elama ja et miks te teete teistele seda, mida te ei taha et teile tehakse, ning istun autosse ära.

Täiesti p*tsis inimesed ja olukord.

Igakord kui vaikus küta tümmaasi vastu. Kuna sa elad peal on vana hea oosel “klaveri lükkamine” ka võimalus. Kui soov pole tolle isasega maid jagada jääbki ilmselt erinevatesse kohtadesse kaebamise variant.

[Epic]

Tahan räntida ja äkki on kellegi jaoks midagi õpetlikku, või oskab mõnda nõu jagada.

Ühel kenal septembripäeval ärkan kella kaheksa kandis, kuigi siinkirjutaja jaoks tegelikult kõige magusam uneaeg siis alles algab - põhjuseks alt korterist tulev õudne bassimürin, mis haaranud terve elamise. Lepin olukorraga, uued naabrid pole esimeste kuude jooksul millegagi silma-kõrva jäänud, ja õnneks kuskil kümne paiku jäi järgi.

Järgmine päev sama lugu. Lähen siis ukse taha ja lasen kella, koputan. Ei miskit, ainult mingi kass karjub. Kutsun politsei. Pidi kaua ootama, aga tulid õnneks ikka kohale. Läbivad sama rutiini, mis mina - ei midagi. Tümps järgi ka ei jää. Elan üürikas, kirjutan korteriomanikule, et selline lugu. Tuleb õhtul läbi, räägime olukorrast ja lähme laiali omaniku lubadusega tegeleda teemaga.

Nädalavahetus on rahulik, esmaspäeval ka, aga siis jälle sama. Helistan taas politseisse. Ei jaksa neid ootama jääda, aga elukaaslane ütleb pärast, et ei käinud kedagi. Järgmine päev jälle sama põmm-põmm lugu. Elu tundub tõelise põrguna. Tunnistan ausalt, täielik afektiseisund tuli korraks peale. Elukaaslane rahustab maha, läheb ise rääkima. Oh üllatust, seekord isegi keegi tuleb ukse peale. Naispersoon teatab, et tal kombeks koristada muusika saatel (kes see kurat koristab iga päev???).

Mõni päev hiljem teatab omanik, et postitas pretentsioonidega kirja. Oh, tore, saab uuesti normaalselt elama hakata. Ja sai kenasti, nii umbes kuu aega. Siis lastakse juba keset ametlikku öörahu mitu tundi oma õudust, inimesed karjuvad. Helistan politseisse taas. Tullakse kohale, kiiremini kui eelmine kord, ja saavad isegi kodanikega jutule. Lendan ka peale, kui kuulen järsku juttu mingisugusest minupoolesest puurimisest. Wtf, meil ei olegi puuri siin.

Üritan kodanikele seletada, et korteriühistus elamisega kaasnevad teatud reeglid - ei tohi häirida naabreid jne. Meil on isegi üürilepingus üks lepingu rikkumise punkt, mis naabrite kohta käib. Tegu tänapäeva standardlepinguga. Juhuslikult käib elukaaslane ülikoolis samal kursusel puukidele (nii oleme hakanud neid kutsuma) korteri vahendanud maakleriga. Jutust temaga selgub, et see naabrite häirimise punkt on ka neil kodanikel lepingus olemas. Aga ju siis ei loetud lepingut, või ei osatagi lugeda, sest tundub, et inimestel on vaimne areng kuskil seisma jäänud.

Kohtumine umbjoobes isasega lõppeb sellega, et mind hakatakse erinevate nimedega nimetama ning ähvardatakse maha lüüa. "Kell 10 hommikul tulen ukse taha". Oss läheb nii bravuurikaks kätte ära, et politsei hinnangul on parem, kui korterist lahkun. Sai nii tehtud. Mingi aja pärast läheb politsei ära. Pidu läheb edasi, natukene vaiksemalt. Väikene võit. Aga ega see ei olnud väärt seda adrenaliini või mingi muu asja doosi, mis absoluutselt magada ei lasknud. Hommikul Tallinnasse sõit, väsinud suverehvidega, kui räme lumi tuli maha. Võin öelda, et elu kõige jubedam päev. Aga vähemalt oli pärast seda elukvaliteet enamvähem normaalne. Kuni detsembri alguseni.

2. detsember - esimene advent, rahu ja jõuluootuse aeg. Inglismaal suur derbide päev, tuleb pärast pikka tööpäeva väga mõnus pühapäev. Aga ei. Magada saab vaid mõned tunnid ja bass mürtsub kella 19ni õhtul välja. Eks siis tuleb uuesti hakata asjaga tegelema. Jõudsin tegudeni paar nädalat hiljem. kui reedel jälle see õudne mürin tuli ning laupäeval isane emase peale karjus (minge lõpuks lahku, kaua võib omavahel niimoodi tülitseda) ja ringi laamendas. Saatsin korteriühistule kirja, et seal all ei ole normaalne olukord. Öeldi, et palutakse korteriomanikul üürnikega rääkida.

Möödusid päevad ja puukide korteri numbriga parkimiskoht jäi tühjaks. Koht, mis sai mingil hetkel nende jaoks spetsiaalselt tekitatud, aga vaatamata millele käis isane veel mitu kuud teiste jaoks vabu parkimiskohti kinni parkimas. Aga see selleks. Igatahes oli väikene lootus juba südame, et oh, see võib olla üks väga tore jõulukingitus, kui nendest loomadest lahti saab. Kahjuks aga mitte.

Pühad läbi ja kodanikud naasid. Tulid täpselt sel ajal, kui ma hakkasin end täna Tallinnasse tööle sättima. Ukerdavad oma džiibiga ette, sest on ju raske oodata, kui keegi tagurdab välja ja läheb omi asju ajama. Lõpuks saan kuidagi mööda. Vaatan, et kas tõesti, nagu kuskil kriminullis, hakatakse mind jälitama. Lähen esmalt poodi, pargin ära, hüppan kähku läbi, lähen tagasi auto juurde ja seal ta ongi, härra kellega viimane jutt oli, et "löön sul sahtli tühjaks." Korteriühistule kirjutades palusin küll anonüümsust, aga võetakse see kiri teemaks. Sõimatakse ja ähvardatakse jälle, lisaks öeldakse midagi stiilis, et koos korteriomanikuga lähme kohtuni välja kui vaja (kaebate kohtusse inimesed, kes tahavad rahulikult oma kodus elada?). Ei soovi suhelda inimesega, kes ei oska normaalselt rääkida, ütlen et õppige elama ja et miks te teete teistele seda, mida te ei taha et teile tehakse, ning istun autosse ära.

Täiesti p*tsis inimesed ja olukord.