Las see olla siin.
Oletame, et mul senisest tegevusest villand ja tahaks saada EJLi juhiks.
Esiteks tuleb aru saada, et see on idiootne ja mõttetu tegevus. Sisuliselt kandideerin ma juhtima organisatsooni, mille on üles ehitanud üks mees ja mida seesama üks mees nüüd sätib uue juhi jaoks paika, mida ta Kaarel Tällile seal podcastis ka rääkis.
Ehk ma ei kandideeriks Aivar Pohlaku vastu, vaid ma kandideerin terve EJL struktuuri vastu, sest seal on kõik tema inimesed, kes toetavad tema ideid. Lisaks lasevad need inimesed sõelapõhjaks kõik minu säravad ideed, öeldes, et midagi sellist ei saa teha, sest seni on tehtud teisiti ja üldse ka ei saa ja ei saa ja lisaks on mõtted rõvedalt valed kah veel. Kuidas see kandideerija peaks sellise masinavärgiga vaidlema?
See on siis kontekst.
Nüüd siis arvab keegi, et ma tulen oma suurte ja säravate ideedega (KTM tuleb peatada!; sisehallid igale poole mujale kui Tallinna!) ja võidan valimised ja saabun sinna organisatsooni või? Naljakoht ju, seal puudub minu suhtes igasugune lojaalsus ja igasugune tahe neid mõtteid ellu viia. Esimese hooga ma peaks seal tõenäoliselt korraliku puhta vuugi tegema, millega peksan minema suure osa senisest know-howst, mis on rumal ja kõik need teed viivad sisuliselt hukatusse.
Ehk mingis mõttes ma peaks kandideerima juhiks, lisaks ütlema, et Mati on tegevjuht, Urmas on regionaalne juht, Kati on mänedžer ja Piia on noorteosakonna šeff jne... Mis muidugi on pöördvõrdeline entusiasmiga seniste töötajate poolt, sest nad teavad, et ma tahan neid vallandada.
Aga mis siis saab, küsib mõtlik lugeja?
Saab see, et Aivar Pohlak määrabki endale järeltulija. See on kindel ja seda ei muuda miski.
Küll aga avaneb siis võimalus, sest järeltulija on siiski järeltulija ja tema suhtes sellist surematut lojaalsust pole. Nii võiks loota või uskuda, et organisatsooni sees on keegi, kes arvab, et tema sobib sellele kohale rohkem või et see, kes sai, on natuke tobu. Eks neid ikka on, isegi EJLis.
Ja see on siis esimene kord, kui võib hakata mõtlema alternatiivse vaate toomisest. Väljast endiselt raske, kuid mitte enam nii võimatu. Seest aga kindlasti tuhandeid kordi lihtsam kui praegu.
Ehk üldse mingi teise mõttemaailma toomine EJLi saab toimida selliselt, et Pohlak on natuke veel, siis määrab asendaja ja selle asendaja kohta hakkab üks või kaks inimest ihkama (loodetavasti org seest) ning suudavad tekitada reaalse konkurentsi.
Enne seda raiskab mõni suurte mõtetega inimene lihtsalt bitte ja baite.
Aga rõõmuga näeks, et keegi tõestab vastupidist
Esiteks tuleb aru saada, et see on idiootne ja mõttetu tegevus. Sisuliselt kandideerin ma juhtima organisatsooni, mille on üles ehitanud üks mees ja mida seesama üks mees nüüd sätib uue juhi jaoks paika, mida ta Kaarel Tällile seal podcastis ka rääkis.
Ehk ma ei kandideeriks Aivar Pohlaku vastu, vaid ma kandideerin terve EJL struktuuri vastu, sest seal on kõik tema inimesed, kes toetavad tema ideid. Lisaks lasevad need inimesed sõelapõhjaks kõik minu säravad ideed, öeldes, et midagi sellist ei saa teha, sest seni on tehtud teisiti ja üldse ka ei saa ja ei saa ja lisaks on mõtted rõvedalt valed kah veel. Kuidas see kandideerija peaks sellise masinavärgiga vaidlema?
See on siis kontekst.
Nüüd siis arvab keegi, et ma tulen oma suurte ja säravate ideedega (KTM tuleb peatada!; sisehallid igale poole mujale kui Tallinna!) ja võidan valimised ja saabun sinna organisatsooni või? Naljakoht ju, seal puudub minu suhtes igasugune lojaalsus ja igasugune tahe neid mõtteid ellu viia. Esimese hooga ma peaks seal tõenäoliselt korraliku puhta vuugi tegema, millega peksan minema suure osa senisest know-howst, mis on rumal ja kõik need teed viivad sisuliselt hukatusse.
Ehk mingis mõttes ma peaks kandideerima juhiks, lisaks ütlema, et Mati on tegevjuht, Urmas on regionaalne juht, Kati on mänedžer ja Piia on noorteosakonna šeff jne... Mis muidugi on pöördvõrdeline entusiasmiga seniste töötajate poolt, sest nad teavad, et ma tahan neid vallandada.
Aga mis siis saab, küsib mõtlik lugeja?
Saab see, et Aivar Pohlak määrabki endale järeltulija. See on kindel ja seda ei muuda miski.
Küll aga avaneb siis võimalus, sest järeltulija on siiski järeltulija ja tema suhtes sellist surematut lojaalsust pole. Nii võiks loota või uskuda, et organisatsooni sees on keegi, kes arvab, et tema sobib sellele kohale rohkem või et see, kes sai, on natuke tobu. Eks neid ikka on, isegi EJLis.
Ja see on siis esimene kord, kui võib hakata mõtlema alternatiivse vaate toomisest. Väljast endiselt raske, kuid mitte enam nii võimatu. Seest aga kindlasti tuhandeid kordi lihtsam kui praegu.
Ehk üldse mingi teise mõttemaailma toomine EJLi saab toimida selliselt, et Pohlak on natuke veel, siis määrab asendaja ja selle asendaja kohta hakkab üks või kaks inimest ihkama (loodetavasti org seest) ning suudavad tekitada reaalse konkurentsi.
Enne seda raiskab mõni suurte mõtetega inimene lihtsalt bitte ja baite.
Aga rõõmuga näeks, et keegi tõestab vastupidist
Kommentaar