See on tegelikult huvitav mõtte- ja mäluharjutus. Mulle nagu meenub, et just Hollandi cock-upist sai Rähniga kaasas käiv möll alguse. See on veidi naljakas, sest Eesti jalgpalliga kursis olevad inimesed (ma mõtlen need, kes käivad regulaarselt ETV eetris EMi asjadest rääkimas ja mitte minusugune, kes enamjaolt kommenteerib Eesti koondisemängude ajal suvalist mängu teisel kanalil juba 10+ aastat) kultiveerivad endiselt antud juhtumist sellist versiooni, et Arno Pijpers ei saanud hollandlasena lubada, et Eesti selle mängu võidab ja pani seetõttu täiesti kogenematu (nii koondise kui ka klubitasandilt) Rähni viimaseks ca 25 (!!!) seisu hoidma.
Nimelt oli ju Holland jõudnud kahel eelmisel finaalturniiril poolfinaali. Holland oli enne kvalifikatsiooni kogu Euroopa viienda asetusega mansa, tulnud gruppi kõige kõrgemast potist. Muidugi toona oli see reiting niiehknaa suhtkoht pekkis, sest esikohal oli Hispaania (noorematele lugejatele, et täielik absurd - 98 alagrupp ja 00 saadi napilt kaheksa hulka, kus kohe suhkamit saadi (tnx, Raul)), siis Rumeenia (dafuq!?), Norra ja Rootsi. Eesti lisandus potti viimasest kihist ja seetõttu pidi see olema kindel kuus punkti. Tõsisemad konkurendid olid Portugal ja Iirimaa. Aga siis hakkas Portugal korralikult möllama, tegi Rotterdamis Hollandile kuivalt ära, siis sai Holland veel Portost viigipunkti, kuid teine koht oli igati käeulatuses! Probleemiks oli Iirimaa, kes esmalt tegi Hollandiga võõrsil viigi ja nii nad samm sammult käisid. Eestile punktikaotus oleks Iirimaa ette jätnud ja see oleks ilgem jama. Nüüd (taaskord siis Eesti jalgpalli tippinimeste juttude järgi) ei saanud Pijpers seda päris lubada ja Holland sai kolm pointsa kätte. Hiljem tuli Karma McAteer ja lõi Hollandile 1:0 ja oranžid said ikka suvepuhkuse.
Ühesõnaga Pijpersi teened olid ilmselt Eesti jalka ees nii suured, et selline väike detail väga tema legacyle oluliseks ei saanud. Nõnda siis jäi hammasrataste vahele Rähn.
Kui nüüd vaadata regulaarselt neid, kes sotsiaalmeedia ja netikommenteerimise ajastul sellised püsisõimuobjektid on olnud, siis kõigi nendega käib kaasas mingi suurem ootus. 90ndate jalkakoondisega vist ootusi väga polnud (parandage mind, kui ma eksin, sest toona olin liiga noor), sest Eesti oli nii kehv, et kui midagi ka persse keerasid, siis võeti seda üsna loomulikult.
Siis oli korraga robustne ootus Hollandi vastu, läks pekki - süüdlaseks alati Rähn. Piiroja võis ka mingi pasa kokku keerata, aga vähemalt jooksis ta koguaeg verd purskava ninaga ringi ja peksis kõiki vastaseid - see oli lahe.
Teine pidev "täiesti mõttetu mees"-stiilis vend oli ju Viikmäe. Temaga käis kaasas see taak, et ta pidi olema uus Oper, lõi kohe vist avamängus Fääride vastu värava, aga siis jäi täispeaga autoroolis vahele, siis toodi vanaema stuudiosse ja kui mängu sai, siis päris Oper polnud. Toonased koondislased meenutavad üldse mängustiili selliselt, et istume kõik kaitses, siis pikk ette ja küll Oper seal midagi teeb. Kui Operit polnud, siis oli kogu meeskond meeletult kehv ja siis sai teine ründaja rämedalt pähe. Toona mängisid vahepeal rünnakul ju mingid Okonnell Broninid, Ustritskid ja muud vennad, kes kunagi väravaid ei löönud, aga Viikmäe oli igas mängus ka Soccerneti publikuhinnangutes karjääri lõpuni kõige sitem mees ever, kuigi lõi mingi 15 väravat koondise eest. Põhjus - kui tema palliga jooksu sai, siis ei tulnud sealt seda, mis Operiga tuli. Kunagi Viikmäe ise meenutas mingit mängu Šotimaa vastu, kus ta istus kogu mängu keskjoonel, palli puutuda ei saanud, kuid korra sai palliga jooksu. Lidus 40 meetrit ja selle ajal mõtles, et kas ta nüüd lööb täie jõuga, läheb suunama või suisa tõstab äkki üle väravavahi!? Mõtles ja mõtles ja lõi palli otse väravavahile sülle.
Vahepeal olid seal sellised lühiajalised patukotid - Ott Reinumäe. Pani pea mingile pallile vahele, see maandus sisse ja Belgia võits mingi mängu. Totaalahv, idioot jne. Olid toona arvamused. Reinumäe pani kiirelt pillid kokku ja hakkas rekat sõitma.
Siis tulid uued superlootused, kellest pidid tulema uued Eesti Zidane'd. Kink - oli ka mõttetu haip fännide arvates, sai alles 2012 tsükliga andeks. Zenjov tuli, nägi ja laamendas Eestis, siis laamendas Ukrainas. Loodeti, et uus ründetuus, aga väravaid NII palju ei tulnud ja siiamaani on mingid vennad kohal, kes iga tema mängu peale jauravad, et kõige mõttetum mees ever.
Siis muidugi Sander Puri. Pidi minema Dortmundi, võttis Kakalt palli ära. Poiss mängis tuhhiga, aga kui päris nii kõrget lendu ei tulnud, siis võttis ta vähemalt kümneks aastaks selle "KÕIGE mõttetuma mängija"-tiitli endale. Noh, kuna polnud päris Zidane või Beckham või mis ta olema pidi. Oli lihtsalt väga-väga tubli rollimängija, kes tegi alati täpselt seda, mida treener temalt tahtis. Sellistel mängijatel on üldse raske, sest kui sulle öeldakse treeneri poolt, et sinu ülesanne on võimalikult palju vastaste rünnakuid lõhkuda, segada ja kaitset aidata ja kui rünnakule minna, siis anna pall osavamatele, siis fännide seas on need kõige mõttetumad vennad. Noh, Dmitrjev - täielik puujalg ja tola. Kuni ta enam ei mänginud, siis oli nutt ja hala lahti, et sellist venda korraga pole. Või Vunk, pani sellel edukal valiktsüklil väga hästi oma rollis, aga siis ei löönud Hollandile 1-1le ära ja oli ka kohe kõige mõttetum vend ever (kuigi enda tööd tegi mängus väga hästi, aga, noh, väravat, raisk, ei löönud).
Õnneks tõstis Rüütli peatreeneri lati nii kõrgele, et mängijatel on ilmselt veidi lihtsamaks läinud. Pärast Rüütlit on alati patuoinaks treener. Pehrsson ei suutnud eestlasi-venelasi treenida, Reim ei sõimanud ajakirjanduse ees mängijaid (kuigi Uibokas on vist juba aastaid ju meeskonnale ja treeneritele PR-koolitust korraldanud, kus üks võtmekoht on, et musta pesu ja süüdlasi kaamerate ees ei otsi).
Nüüd siis jõuame Kuuse juhtumi juurde. Sisuliselt olid ootused toona täiesti olematud, Eesti koondis mudas ja kui kaitsja palli väravasse kihutas, siis kellegi tunded väga kannatada ei saanud. See oli "business as usual". Lisaks oli meeskonnal ka totaalne patuoinas - Voolaid!
- tulemused olid jätkuvalt kehvad - süüdi!
- meeskonnas oli noorenduskuur, mäng ei töötanud väga kenasti algul - süüdi!
- treener ei käinud kaamera ees sõimamas - süüdi!
Tõsi, vahetused ja taktikalised käigud lähevad tema kaukasse küll ja kõik muu selline, kuid samas sai ta KÕIK sõimu nagunii endale kaela ja see Kuuse värav ei kottinud selle jama kõrval kedagi. Ses osas geniaalne valik jalkaliidult, et pane mingi treener, kes saab totaalselt kõik enda kaela, noored saavad eksida ja areneda. Sisuliselt nagu noor Mourinho, et mängijad võivad teha totaalidiootsust, küll peatreener teeb midagi sellist, et keegi seda ei märka. Tõsi, vana Mourinho on sellest plaanist kaarega mööda läinud.
Ehk siis long story short - Rähn eksis kohas, kus inimestel oli ootused, Kuusk kohal, kus keegi ei oodanud midagi.
Nimelt oli ju Holland jõudnud kahel eelmisel finaalturniiril poolfinaali. Holland oli enne kvalifikatsiooni kogu Euroopa viienda asetusega mansa, tulnud gruppi kõige kõrgemast potist. Muidugi toona oli see reiting niiehknaa suhtkoht pekkis, sest esikohal oli Hispaania (noorematele lugejatele, et täielik absurd - 98 alagrupp ja 00 saadi napilt kaheksa hulka, kus kohe suhkamit saadi (tnx, Raul)), siis Rumeenia (dafuq!?), Norra ja Rootsi. Eesti lisandus potti viimasest kihist ja seetõttu pidi see olema kindel kuus punkti. Tõsisemad konkurendid olid Portugal ja Iirimaa. Aga siis hakkas Portugal korralikult möllama, tegi Rotterdamis Hollandile kuivalt ära, siis sai Holland veel Portost viigipunkti, kuid teine koht oli igati käeulatuses! Probleemiks oli Iirimaa, kes esmalt tegi Hollandiga võõrsil viigi ja nii nad samm sammult käisid. Eestile punktikaotus oleks Iirimaa ette jätnud ja see oleks ilgem jama. Nüüd (taaskord siis Eesti jalgpalli tippinimeste juttude järgi) ei saanud Pijpers seda päris lubada ja Holland sai kolm pointsa kätte. Hiljem tuli Karma McAteer ja lõi Hollandile 1:0 ja oranžid said ikka suvepuhkuse.
Ühesõnaga Pijpersi teened olid ilmselt Eesti jalka ees nii suured, et selline väike detail väga tema legacyle oluliseks ei saanud. Nõnda siis jäi hammasrataste vahele Rähn.
Kui nüüd vaadata regulaarselt neid, kes sotsiaalmeedia ja netikommenteerimise ajastul sellised püsisõimuobjektid on olnud, siis kõigi nendega käib kaasas mingi suurem ootus. 90ndate jalkakoondisega vist ootusi väga polnud (parandage mind, kui ma eksin, sest toona olin liiga noor), sest Eesti oli nii kehv, et kui midagi ka persse keerasid, siis võeti seda üsna loomulikult.
Siis oli korraga robustne ootus Hollandi vastu, läks pekki - süüdlaseks alati Rähn. Piiroja võis ka mingi pasa kokku keerata, aga vähemalt jooksis ta koguaeg verd purskava ninaga ringi ja peksis kõiki vastaseid - see oli lahe.
Teine pidev "täiesti mõttetu mees"-stiilis vend oli ju Viikmäe. Temaga käis kaasas see taak, et ta pidi olema uus Oper, lõi kohe vist avamängus Fääride vastu värava, aga siis jäi täispeaga autoroolis vahele, siis toodi vanaema stuudiosse ja kui mängu sai, siis päris Oper polnud. Toonased koondislased meenutavad üldse mängustiili selliselt, et istume kõik kaitses, siis pikk ette ja küll Oper seal midagi teeb. Kui Operit polnud, siis oli kogu meeskond meeletult kehv ja siis sai teine ründaja rämedalt pähe. Toona mängisid vahepeal rünnakul ju mingid Okonnell Broninid, Ustritskid ja muud vennad, kes kunagi väravaid ei löönud, aga Viikmäe oli igas mängus ka Soccerneti publikuhinnangutes karjääri lõpuni kõige sitem mees ever, kuigi lõi mingi 15 väravat koondise eest. Põhjus - kui tema palliga jooksu sai, siis ei tulnud sealt seda, mis Operiga tuli. Kunagi Viikmäe ise meenutas mingit mängu Šotimaa vastu, kus ta istus kogu mängu keskjoonel, palli puutuda ei saanud, kuid korra sai palliga jooksu. Lidus 40 meetrit ja selle ajal mõtles, et kas ta nüüd lööb täie jõuga, läheb suunama või suisa tõstab äkki üle väravavahi!? Mõtles ja mõtles ja lõi palli otse väravavahile sülle.
Vahepeal olid seal sellised lühiajalised patukotid - Ott Reinumäe. Pani pea mingile pallile vahele, see maandus sisse ja Belgia võits mingi mängu. Totaalahv, idioot jne. Olid toona arvamused. Reinumäe pani kiirelt pillid kokku ja hakkas rekat sõitma.
Siis tulid uued superlootused, kellest pidid tulema uued Eesti Zidane'd. Kink - oli ka mõttetu haip fännide arvates, sai alles 2012 tsükliga andeks. Zenjov tuli, nägi ja laamendas Eestis, siis laamendas Ukrainas. Loodeti, et uus ründetuus, aga väravaid NII palju ei tulnud ja siiamaani on mingid vennad kohal, kes iga tema mängu peale jauravad, et kõige mõttetum mees ever.
Siis muidugi Sander Puri. Pidi minema Dortmundi, võttis Kakalt palli ära. Poiss mängis tuhhiga, aga kui päris nii kõrget lendu ei tulnud, siis võttis ta vähemalt kümneks aastaks selle "KÕIGE mõttetuma mängija"-tiitli endale. Noh, kuna polnud päris Zidane või Beckham või mis ta olema pidi. Oli lihtsalt väga-väga tubli rollimängija, kes tegi alati täpselt seda, mida treener temalt tahtis. Sellistel mängijatel on üldse raske, sest kui sulle öeldakse treeneri poolt, et sinu ülesanne on võimalikult palju vastaste rünnakuid lõhkuda, segada ja kaitset aidata ja kui rünnakule minna, siis anna pall osavamatele, siis fännide seas on need kõige mõttetumad vennad. Noh, Dmitrjev - täielik puujalg ja tola. Kuni ta enam ei mänginud, siis oli nutt ja hala lahti, et sellist venda korraga pole. Või Vunk, pani sellel edukal valiktsüklil väga hästi oma rollis, aga siis ei löönud Hollandile 1-1le ära ja oli ka kohe kõige mõttetum vend ever (kuigi enda tööd tegi mängus väga hästi, aga, noh, väravat, raisk, ei löönud).
Õnneks tõstis Rüütli peatreeneri lati nii kõrgele, et mängijatel on ilmselt veidi lihtsamaks läinud. Pärast Rüütlit on alati patuoinaks treener. Pehrsson ei suutnud eestlasi-venelasi treenida, Reim ei sõimanud ajakirjanduse ees mängijaid (kuigi Uibokas on vist juba aastaid ju meeskonnale ja treeneritele PR-koolitust korraldanud, kus üks võtmekoht on, et musta pesu ja süüdlasi kaamerate ees ei otsi).
Nüüd siis jõuame Kuuse juhtumi juurde. Sisuliselt olid ootused toona täiesti olematud, Eesti koondis mudas ja kui kaitsja palli väravasse kihutas, siis kellegi tunded väga kannatada ei saanud. See oli "business as usual". Lisaks oli meeskonnal ka totaalne patuoinas - Voolaid!
- tulemused olid jätkuvalt kehvad - süüdi!
- meeskonnas oli noorenduskuur, mäng ei töötanud väga kenasti algul - süüdi!
- treener ei käinud kaamera ees sõimamas - süüdi!
Tõsi, vahetused ja taktikalised käigud lähevad tema kaukasse küll ja kõik muu selline, kuid samas sai ta KÕIK sõimu nagunii endale kaela ja see Kuuse värav ei kottinud selle jama kõrval kedagi. Ses osas geniaalne valik jalkaliidult, et pane mingi treener, kes saab totaalselt kõik enda kaela, noored saavad eksida ja areneda. Sisuliselt nagu noor Mourinho, et mängijad võivad teha totaalidiootsust, küll peatreener teeb midagi sellist, et keegi seda ei märka. Tõsi, vana Mourinho on sellest plaanist kaarega mööda läinud.
Ehk siis long story short - Rähn eksis kohas, kus inimestel oli ootused, Kuusk kohal, kus keegi ei oodanud midagi.
Kommentaar