Vastus teemale \'Itaalia jalgpalli ajalugu\'
7. lugu, Itaalia jalgpalli mustad küljed
Kui rääkida jalgpallist, siis satuvad ikka jututeemasse ka jalgpalli halvimad küljed. Itaalia jalgpallis on neid väga palju. Ei saa ju vaadata ümber dopinguskandaalidest ega ka Lazio fännide kunagisest rassistlikkusest.
Alustada tuleks ehk Juventuse skandaalist dopinguga, mille algatas tuntud lobamokk Zdenek Zeman. Tollal AS Roma treenerina olles kutsus ta 1998. aasta Juulikuus üles Itaalia jalgpalliliigat uurima Juventuse riietusruumi ning leiti 281 erinevat medikamenti. Enamuses mängijaid tunnistasid, et nad kasutasid hooaja eel kreatiini nimelist ainet, kuid see ei ole keelatud ning inimene saab seda ka toidust. Kreatiin on aine, mis suurendab treeningkordade vahelist taastumist, annab rohkem jaksu ühe treeningu läbimiseks ja suurendab lihaste jõudu. Sellel ainel on ka oma kõrvalmõjud, eriti kasvab selle tarvitamisel kehakaal.
Uurimist juhtis Toriino aseprokurör Raffaele Guariniello, kes on ka Juventuse fänn. Uurimise käigus tuli ka välja muid huvitavaid asju, millest huvipakkuvaim kahtlemata see, et umbes 30 mängijat on viimastel aastakümnenditel surnud dopingu kasutamise tagajärgedesse. Kohus otsustas ka tollasele Juventuse doktorile Riccardo Agricola anda 20-kuulise vanglakaristuse. Paljud klubidel on nüüd viimastel kuudel tärganud lootus aastatel 1994-1998 Juventusele kaotatud tiitlite tagasisaamine, kui Itaalia jalgpalliliit FIGC ja CONI Anti-dopingu komitee on algatanud uue uurimise, kuid vaevalt, et see siiski midagi uut kaasa toob.
Enne Juventust olid dopinguga suhted Fiorentinal, kes oli ka enda mängijatele seda ainet manustanud. Uurimist alustati kolme varajases eas terviseprobleemidesse surnud mängijate tõttu. Mängumehed olid Nello Saltutti, Bruno Beatrice ja Ugo Ferrante. See uurimine tõi välja fakti, et Fiorentinas kasutati seitsmekümnendatel aineid nimedega Cortex ja Micoren. Üks mängijatest, täpsemalt Saltutti, oli öelnud, et neile anti Micoreni ning öeldi, et need on vitamiinid või siis peideti neid ka suhkrutükkide sisse. Lisaks oli ta ühele raamatuautorile lausunud ka sellise lause: „Kui ma mängisin AC Milani noortetiimis, siis nad andsid meile kõike. Ma ei teadnud, kas see oli normaalne, aga ma kasvasin ühe aastaga 15 cm’it, 160 cm pealt 175-le. Siis ma olin väga õnnelik, et kasvasin, ilma mõtlemata, et see on imelik.“
2000. aastal avati pärast kinniolekut uuesti Rooma antidopingu labor ning pärast avamist on nii mitmedki mängijad vahele jäänud. Enamikud vahelejääjad on kasutanud nandrolooni ning kuulsamad nimed on kindlasti hollandlaste Edgar Davidsi, Frank De Boeri ja Jaap Stami omad. Tollal Juventuse särgis keskväljal võitlend Davids oli esialgu saamas kaheksakuulist mängukeeldu, kuid siiski otsustati, et hollandlane peab palliplatsilt eemale jääma 5-ks kuuks. Samal 2001. aasta suvel saadeti 10-kuulisele mängupausile Lazio praegune kapten Fernando Couto.
Kui pöörduda teiste asjade juurde, siis isegi dopingust suurema tähtsusega on ehk paljude klubide hiiglaslikud võlad. Võib uskuda, et kõigil Itaalia jalgpalli fännidel on veel värskelt meeles hiljutine Fiorentina juhtum. Ühekordne Serie A meister läks ühel kurval päeval keset suve 8. augustil kuskile kaugele kaugele põhja Serie C2-te. Kiirelt ostis klubi hiiglaslikud võlad kingakaupmees Diego Della Valle ning hankis nii mõnegi uue mängija. Suudetigi tänu õnnele ja skandaalile Serie B-s saada ühe aastaga kaks astet kõrgemale ning järgmise hooajaga tõusti juba Serie A konkurentsi.
Viimane meeskond, kes kurva saatuse pidi läbi elama oli Napoli. Kaheksakümnendate lõpus koos Diego Maradonaga ilma teinud klubi, kes selle hooajal algul oli veel kantud Serie B klubide hulka, langetati Serie C1-te, kus praegu müdistatakse kolmandal kohal ning lootus Serie B-sse tagasi pääsemiseks on täitsa olemas.
2003. aastal langes rahalistesse raskustesse selline firma nagu Parmalat, kelle võlad ulatusid lausa 2 miljardini. Nagu firma nimestki võib välja lugeda, siis hakkas see ka hirmsasti kimbutama ka Serie A klubi nimega Parma. Kuigi lähiminevikus oldi suurte kopikate eest maha müüdud Gianluigi Buffon, Fabio Cannavaro, Lilian Thuram, Adrian Mutu, Juan Sebastian Veron, Stefano Fiore ja Gianfranco Zola ei olnud sellest mingisugust abi ning klubi pidi veelgi mängijaid müüma ning peab veel. Kõik see lugu juhtus väga halval ajal, kui Parma oli just parasjagu plaanimas klubi 90. sünnipäevaks 16. detsembril suuri pidustusi.
Kolmekordsed Itaalia karika võitjad müüsid sellele järgneval üleminekuperioodil 2004. aasta jaanuaris suure summa eest Interi ja Parma kaasomandi Adriano esimesse klubisse. Ülemineku summa küündis umbes 20 miljoni euroni. Vaatamata raskustele konkureeris klubi ka hooaja lõpuni Meistrite Liiga koha nimel, kuid just Adriano värav Interi ja Parma mängus Giuseppe Meazzal osutus neile saatuslikuks ning Milaano klubi võitis 1:0. Järgmisel suvel lahkusid klubist Hidetoshi Nakata, Matteo Ferrari ja ka treener Cesare Prandelli ning lähitulevikus on lahkujate nimekirjaga liitumas ilmselt hunnik mängijaid – eesotsas Sebastian Frey, Alberto Gilardino ja Daniele Boneraga. Viimasel ajal on huvi klubi ostmise vastu üles näidanud Hispaania gigant Real Madrid.
Kõige kuulsamad pankrotis olevad tiimid on kahtlemata Rooma klubid SS Lazio ja AS Roma. AS Roma võlad ulatusid veel suvel paarisaja miljoni euro ringi ning selle hooaja jooksul on vägagi püütud võlga vähendada. Klubi on siiski pidanud selle eest suuri lõivu maksta, 2004/2005 hooaja eelsel suvel müüdi maha tiimi ühed parimad mängijad – Walter Samuel ja Emerson. Lisaks sellele müüs klubi omanik Franco Sensi ka oma varasi ning teenis väga suurt raha, mis ületas ka 100 miljoni euro piiri ning suur kergendus tuli, siis kui Giallorossi sõlmis hiiglaslikku lepingu telekanali Sky Sports-iga, millega teenitakse aastate jooksul samuti üle 100 miljoni euro.
Hoopis hullemad on lood, aga Rooma teisel klubil – Laziol. Pärast scudetto võitmist 2000. aastal hakkas klubi meeletult kulutama ning suve lõpuks oli lauale laotud 115 miljonit naela. Kõige rohkem maksti argentiinlasest ründaja Hernan Jorge Crespo eest, kelle eest tasuti 35,7 miljonit. Võlad olid kiired tulema ja mängijaid hakati juba maha müüma - Juan Sebastian Veron, Alessandro Nesta, Pavel Nedved ja Crespo lahkusid kõik üksteise järel. Möödunud suvel otsustas Rooma ärimees Claudio Lotito investeerida Laziosse 21 miljonit eurot ning itaallasest sai ka klubi president. Kuid klubi ähvardab ikkagi pankroti oht ning ühest suure rahakotiga vene ärimehest vaevalt, et ära öeldaks. Enne, kui seda miljardnär või miljonääri ei tule on Serie C-sse langemise võimalus olemas, ja see ei ole mitte väike.
Roomast veel lahkuda ei saa. Järgmised read teevad ilmselt kindlaks, et Roomast skandaalsemat vutilinna vähemalt Itaalias ei ole. Fännirahutused Rooma derby’de ajal on juba väga tavapäraseks saanud. Eriti hoos on olnud viimasel ajal Rooma fännid. Veel eelmise hooaja mälestusväärses derby’s, mis oli hooaja viimane, levis kuulujutt, et politseiauto olevat ajanud alla ühe noore AS Roma fänni. Seejärel algasid rahutused ning vigastati umbkaudu sada viitekümmend politseiniku. AS Roma’t karistati sellega, et järgmised 3 kodumängu pidid nad mängima Sitsiilias Palermo linnas. Selle hooaja Meistrite Liigast on aga alles värske mälestus, kuidas mündiga visati kohtunik Anders Friski ning mille tagajärjel pidid itaallased järgmised kolm mängu mängima tühjade tribüünide ees.
Kes arvas, et lahkume nüüd Rooma linnast, siis eksisite. Nüüd on suuremad pilgud pööratud teisele Rooma klubile Laziole. Itaalia liiga oli üks rassistlikum, kui mitte kõige rassistlikum, maailmas. Selle musternäiteks osutuvad jällegi Rooma klubi fännid – sedakorda Lazio omad. Stadio Olimpicol on lehvinud natsistliku tähendusega lipud ja muud asjad. See on tekitanud vägagi paksu pahandust. Pärast 2000. aastal peetud mängu Bari ja Lazio vahel võttis sõna ka Itaalia tollane kultuuriminister Giovanna Melandri, öeldes: „Spordimaailm on meiega, klubid on meiega – neil on kõrini sellistest fännidest.“ Nimelt selles mängus pani grupp Lazio fänne üles bänneri, mis kiitis Serbia sõjakuriteo kahtlusalust ning portree endisest fašistlikust diktaatorist Benito Mussolonist. Ning see ei ole olnud ainult ühe mängu juhtumus, sellised asjad lehvisid peaaegu igal Lazio mängul. Ja ka väga hiljuti, nimelt eelmise aasta detsembris, sai Itaalia klubi staadionikeelu Uefa Cupi raames, kus rassistlikult käituti mängus Partizani vastu. Kuid see ei ole mitte ainult Lazio fännide probleem, vaid seda on ja oli ka teistes Itaalia klubides.
Itaalia jalgpalli hulka kuuluvad ka paratamatult altkäemaksu skandaalid. Üks kuulsaimaid pärineb 1980. aastast. Kaks Lazio mängijat lähenesid AC Milan väravavahile Enrico Albertosile. Roomlased pakkusid Albertosile võimaluse altkäemaksuga AC Milanile võit San Sirol Lazio vastu ära kindlustada. Kollkipper teatas sellest klubi presidendile Felice Colombole, Colombo arust oli see naeruväärne, kuid veidi hiljem ta nõustus ja saatis ühe mängija Roomasse, kas mängijale või teatud isikutele raha maksma. Kõik tuli ilmsiks sama aasta kevadel ning Albertosile, Colombole ja Giorgio Morini’le, kes raha viis, määrati eluaegne võistluskeel. Lazio ja AC Milan mõlemad saadeti järgmiseks hooajaks Serie B-sse. AC Milan pääses kiirelt tagasi A liigasse, kuid langes sama kiirelt tagasi B-sse. Sel ajal oli AC Milan väga lähedal pankrotile ja üldse jalgpallist kadumisele, kuid miljardnär Silvio Berlusconi päästis tiimi.
Kuulsamaid skandaale on veel ka legendaarse Juventuse mängija Paolo Rossiga. Rossi oli mängu eel Avellinoga lausunud: „2:2? Kui te seda tahate.“ Ning mäng lõppeski selle tulemusega ning Rossile määrati 3-aastane võistluskeeld, mida lühendati hiljem 2-le aastale. Ka viimasel ajal on käinud jutud mängutulemuste kokkuleppimisest ning Itaalia politseireidide käigus eelmise aasta kevadel süüdistati kahteteist klubi ja viite mängijat. Eriti suure uurimise all oli jalgpalliklubi Siena tegevus, eriti kolme mängija Nicola Ventola, Roberto D’Aversa ja Generoso Rossi tegevustik. Paratamatult need kolm ei ole mitte ainukesed juhtumid vaid neid on olnud kuhjade viisi ning selleks läheb eraldi lugu vaja.
Ja maffiagi on Itaalia jalgpalliga seotud. Eelmisel aastal vahistati Cosenza president Fabiano Paolo Pagliuso, üheks osaks süüdistuses oli ka Pagliuso seotus maffiaga. Lisaks oli Pagliuso süüdistatav kokaiini smuugeldamises ja rahapesus. Lisaks väitis Itaalia meedia seda, et 1990 aasta MMi staar Salvatore Schillaci on seotud maffiaga (sündinud maffiaga samas linnas – Palermos). Ning ka Silvio Berlusconit, AC Milani omaniku, on kunagi maffiaga seostatud.
Lisaks on võib rääkida veel ka fännide vägivallast väljakult väljaspool. Treeneril Roberto Mancinil pole just kõige paremad kogemused oma Fiorentina aegadest, kui talle tehti surmaähvardusi ning peale seda otsustas ta klubi postilt lahkuda ning üldse Firenzest ära kolida. Eelmise aasta veebruaris pidasid väga ebameeldiva kogemuse läbi elama Interi mängijad Fabio Cannavaro ja Christian Vieri. Nende mõlema restoranidesse visati sisse lõhkeaine nimega molotovi kokteil. Näiteid on veel ja veel. Üks silmapaistvaim juhtumeid on aastast 2000, mil Napoli fännid viskasid klubi kaasomaniku õue pommi. Hooaega 2000/2001 oli üldse Itaalia jalgpallile fännivägivalla poolest väga kurb, kuna toimus seda rohkem, kui 10-s kohtumises.
Sama hooaja eelsel suvel tekkis suur skandaal argentiinlase Juan Sebastian Veroni passiga, kui ta oli Inglismaale siirdumas. Nimelt oli keskväljavõluri pass võltsitud. Jällegi pidas Itaalia Jalgpalliliit vajalikuks teha suure uuringu seoses mitte-eurooplaste passidega. Uurimise alla sattusid mitmed klubid ja mängijad. Segada veel hunnikusse kohtunike kahtlaseid otsuseid, siis saamegi me kokku Itaalia jalgpalli paha külje.
Ptüi, sai oma 6-7 tundi seda kokku tehtud. Oleks tahtnud maffiast rohkem, aga materjali ei leidnud lihtsalt. Enivei, loodan, et oli hea lugemine. Kuigi pisut kehvalt kokku pandud.
7. lugu, Itaalia jalgpalli mustad küljed
Kui rääkida jalgpallist, siis satuvad ikka jututeemasse ka jalgpalli halvimad küljed. Itaalia jalgpallis on neid väga palju. Ei saa ju vaadata ümber dopinguskandaalidest ega ka Lazio fännide kunagisest rassistlikkusest.
Alustada tuleks ehk Juventuse skandaalist dopinguga, mille algatas tuntud lobamokk Zdenek Zeman. Tollal AS Roma treenerina olles kutsus ta 1998. aasta Juulikuus üles Itaalia jalgpalliliigat uurima Juventuse riietusruumi ning leiti 281 erinevat medikamenti. Enamuses mängijaid tunnistasid, et nad kasutasid hooaja eel kreatiini nimelist ainet, kuid see ei ole keelatud ning inimene saab seda ka toidust. Kreatiin on aine, mis suurendab treeningkordade vahelist taastumist, annab rohkem jaksu ühe treeningu läbimiseks ja suurendab lihaste jõudu. Sellel ainel on ka oma kõrvalmõjud, eriti kasvab selle tarvitamisel kehakaal.
Uurimist juhtis Toriino aseprokurör Raffaele Guariniello, kes on ka Juventuse fänn. Uurimise käigus tuli ka välja muid huvitavaid asju, millest huvipakkuvaim kahtlemata see, et umbes 30 mängijat on viimastel aastakümnenditel surnud dopingu kasutamise tagajärgedesse. Kohus otsustas ka tollasele Juventuse doktorile Riccardo Agricola anda 20-kuulise vanglakaristuse. Paljud klubidel on nüüd viimastel kuudel tärganud lootus aastatel 1994-1998 Juventusele kaotatud tiitlite tagasisaamine, kui Itaalia jalgpalliliit FIGC ja CONI Anti-dopingu komitee on algatanud uue uurimise, kuid vaevalt, et see siiski midagi uut kaasa toob.
Enne Juventust olid dopinguga suhted Fiorentinal, kes oli ka enda mängijatele seda ainet manustanud. Uurimist alustati kolme varajases eas terviseprobleemidesse surnud mängijate tõttu. Mängumehed olid Nello Saltutti, Bruno Beatrice ja Ugo Ferrante. See uurimine tõi välja fakti, et Fiorentinas kasutati seitsmekümnendatel aineid nimedega Cortex ja Micoren. Üks mängijatest, täpsemalt Saltutti, oli öelnud, et neile anti Micoreni ning öeldi, et need on vitamiinid või siis peideti neid ka suhkrutükkide sisse. Lisaks oli ta ühele raamatuautorile lausunud ka sellise lause: „Kui ma mängisin AC Milani noortetiimis, siis nad andsid meile kõike. Ma ei teadnud, kas see oli normaalne, aga ma kasvasin ühe aastaga 15 cm’it, 160 cm pealt 175-le. Siis ma olin väga õnnelik, et kasvasin, ilma mõtlemata, et see on imelik.“
2000. aastal avati pärast kinniolekut uuesti Rooma antidopingu labor ning pärast avamist on nii mitmedki mängijad vahele jäänud. Enamikud vahelejääjad on kasutanud nandrolooni ning kuulsamad nimed on kindlasti hollandlaste Edgar Davidsi, Frank De Boeri ja Jaap Stami omad. Tollal Juventuse särgis keskväljal võitlend Davids oli esialgu saamas kaheksakuulist mängukeeldu, kuid siiski otsustati, et hollandlane peab palliplatsilt eemale jääma 5-ks kuuks. Samal 2001. aasta suvel saadeti 10-kuulisele mängupausile Lazio praegune kapten Fernando Couto.
Kui pöörduda teiste asjade juurde, siis isegi dopingust suurema tähtsusega on ehk paljude klubide hiiglaslikud võlad. Võib uskuda, et kõigil Itaalia jalgpalli fännidel on veel värskelt meeles hiljutine Fiorentina juhtum. Ühekordne Serie A meister läks ühel kurval päeval keset suve 8. augustil kuskile kaugele kaugele põhja Serie C2-te. Kiirelt ostis klubi hiiglaslikud võlad kingakaupmees Diego Della Valle ning hankis nii mõnegi uue mängija. Suudetigi tänu õnnele ja skandaalile Serie B-s saada ühe aastaga kaks astet kõrgemale ning järgmise hooajaga tõusti juba Serie A konkurentsi.
Viimane meeskond, kes kurva saatuse pidi läbi elama oli Napoli. Kaheksakümnendate lõpus koos Diego Maradonaga ilma teinud klubi, kes selle hooajal algul oli veel kantud Serie B klubide hulka, langetati Serie C1-te, kus praegu müdistatakse kolmandal kohal ning lootus Serie B-sse tagasi pääsemiseks on täitsa olemas.
2003. aastal langes rahalistesse raskustesse selline firma nagu Parmalat, kelle võlad ulatusid lausa 2 miljardini. Nagu firma nimestki võib välja lugeda, siis hakkas see ka hirmsasti kimbutama ka Serie A klubi nimega Parma. Kuigi lähiminevikus oldi suurte kopikate eest maha müüdud Gianluigi Buffon, Fabio Cannavaro, Lilian Thuram, Adrian Mutu, Juan Sebastian Veron, Stefano Fiore ja Gianfranco Zola ei olnud sellest mingisugust abi ning klubi pidi veelgi mängijaid müüma ning peab veel. Kõik see lugu juhtus väga halval ajal, kui Parma oli just parasjagu plaanimas klubi 90. sünnipäevaks 16. detsembril suuri pidustusi.
Kolmekordsed Itaalia karika võitjad müüsid sellele järgneval üleminekuperioodil 2004. aasta jaanuaris suure summa eest Interi ja Parma kaasomandi Adriano esimesse klubisse. Ülemineku summa küündis umbes 20 miljoni euroni. Vaatamata raskustele konkureeris klubi ka hooaja lõpuni Meistrite Liiga koha nimel, kuid just Adriano värav Interi ja Parma mängus Giuseppe Meazzal osutus neile saatuslikuks ning Milaano klubi võitis 1:0. Järgmisel suvel lahkusid klubist Hidetoshi Nakata, Matteo Ferrari ja ka treener Cesare Prandelli ning lähitulevikus on lahkujate nimekirjaga liitumas ilmselt hunnik mängijaid – eesotsas Sebastian Frey, Alberto Gilardino ja Daniele Boneraga. Viimasel ajal on huvi klubi ostmise vastu üles näidanud Hispaania gigant Real Madrid.
Kõige kuulsamad pankrotis olevad tiimid on kahtlemata Rooma klubid SS Lazio ja AS Roma. AS Roma võlad ulatusid veel suvel paarisaja miljoni euro ringi ning selle hooaja jooksul on vägagi püütud võlga vähendada. Klubi on siiski pidanud selle eest suuri lõivu maksta, 2004/2005 hooaja eelsel suvel müüdi maha tiimi ühed parimad mängijad – Walter Samuel ja Emerson. Lisaks sellele müüs klubi omanik Franco Sensi ka oma varasi ning teenis väga suurt raha, mis ületas ka 100 miljoni euro piiri ning suur kergendus tuli, siis kui Giallorossi sõlmis hiiglaslikku lepingu telekanali Sky Sports-iga, millega teenitakse aastate jooksul samuti üle 100 miljoni euro.
Hoopis hullemad on lood, aga Rooma teisel klubil – Laziol. Pärast scudetto võitmist 2000. aastal hakkas klubi meeletult kulutama ning suve lõpuks oli lauale laotud 115 miljonit naela. Kõige rohkem maksti argentiinlasest ründaja Hernan Jorge Crespo eest, kelle eest tasuti 35,7 miljonit. Võlad olid kiired tulema ja mängijaid hakati juba maha müüma - Juan Sebastian Veron, Alessandro Nesta, Pavel Nedved ja Crespo lahkusid kõik üksteise järel. Möödunud suvel otsustas Rooma ärimees Claudio Lotito investeerida Laziosse 21 miljonit eurot ning itaallasest sai ka klubi president. Kuid klubi ähvardab ikkagi pankroti oht ning ühest suure rahakotiga vene ärimehest vaevalt, et ära öeldaks. Enne, kui seda miljardnär või miljonääri ei tule on Serie C-sse langemise võimalus olemas, ja see ei ole mitte väike.
Roomast veel lahkuda ei saa. Järgmised read teevad ilmselt kindlaks, et Roomast skandaalsemat vutilinna vähemalt Itaalias ei ole. Fännirahutused Rooma derby’de ajal on juba väga tavapäraseks saanud. Eriti hoos on olnud viimasel ajal Rooma fännid. Veel eelmise hooaja mälestusväärses derby’s, mis oli hooaja viimane, levis kuulujutt, et politseiauto olevat ajanud alla ühe noore AS Roma fänni. Seejärel algasid rahutused ning vigastati umbkaudu sada viitekümmend politseiniku. AS Roma’t karistati sellega, et järgmised 3 kodumängu pidid nad mängima Sitsiilias Palermo linnas. Selle hooaja Meistrite Liigast on aga alles värske mälestus, kuidas mündiga visati kohtunik Anders Friski ning mille tagajärjel pidid itaallased järgmised kolm mängu mängima tühjade tribüünide ees.
Kes arvas, et lahkume nüüd Rooma linnast, siis eksisite. Nüüd on suuremad pilgud pööratud teisele Rooma klubile Laziole. Itaalia liiga oli üks rassistlikum, kui mitte kõige rassistlikum, maailmas. Selle musternäiteks osutuvad jällegi Rooma klubi fännid – sedakorda Lazio omad. Stadio Olimpicol on lehvinud natsistliku tähendusega lipud ja muud asjad. See on tekitanud vägagi paksu pahandust. Pärast 2000. aastal peetud mängu Bari ja Lazio vahel võttis sõna ka Itaalia tollane kultuuriminister Giovanna Melandri, öeldes: „Spordimaailm on meiega, klubid on meiega – neil on kõrini sellistest fännidest.“ Nimelt selles mängus pani grupp Lazio fänne üles bänneri, mis kiitis Serbia sõjakuriteo kahtlusalust ning portree endisest fašistlikust diktaatorist Benito Mussolonist. Ning see ei ole olnud ainult ühe mängu juhtumus, sellised asjad lehvisid peaaegu igal Lazio mängul. Ja ka väga hiljuti, nimelt eelmise aasta detsembris, sai Itaalia klubi staadionikeelu Uefa Cupi raames, kus rassistlikult käituti mängus Partizani vastu. Kuid see ei ole mitte ainult Lazio fännide probleem, vaid seda on ja oli ka teistes Itaalia klubides.
Itaalia jalgpalli hulka kuuluvad ka paratamatult altkäemaksu skandaalid. Üks kuulsaimaid pärineb 1980. aastast. Kaks Lazio mängijat lähenesid AC Milan väravavahile Enrico Albertosile. Roomlased pakkusid Albertosile võimaluse altkäemaksuga AC Milanile võit San Sirol Lazio vastu ära kindlustada. Kollkipper teatas sellest klubi presidendile Felice Colombole, Colombo arust oli see naeruväärne, kuid veidi hiljem ta nõustus ja saatis ühe mängija Roomasse, kas mängijale või teatud isikutele raha maksma. Kõik tuli ilmsiks sama aasta kevadel ning Albertosile, Colombole ja Giorgio Morini’le, kes raha viis, määrati eluaegne võistluskeel. Lazio ja AC Milan mõlemad saadeti järgmiseks hooajaks Serie B-sse. AC Milan pääses kiirelt tagasi A liigasse, kuid langes sama kiirelt tagasi B-sse. Sel ajal oli AC Milan väga lähedal pankrotile ja üldse jalgpallist kadumisele, kuid miljardnär Silvio Berlusconi päästis tiimi.
Kuulsamaid skandaale on veel ka legendaarse Juventuse mängija Paolo Rossiga. Rossi oli mängu eel Avellinoga lausunud: „2:2? Kui te seda tahate.“ Ning mäng lõppeski selle tulemusega ning Rossile määrati 3-aastane võistluskeeld, mida lühendati hiljem 2-le aastale. Ka viimasel ajal on käinud jutud mängutulemuste kokkuleppimisest ning Itaalia politseireidide käigus eelmise aasta kevadel süüdistati kahteteist klubi ja viite mängijat. Eriti suure uurimise all oli jalgpalliklubi Siena tegevus, eriti kolme mängija Nicola Ventola, Roberto D’Aversa ja Generoso Rossi tegevustik. Paratamatult need kolm ei ole mitte ainukesed juhtumid vaid neid on olnud kuhjade viisi ning selleks läheb eraldi lugu vaja.
Ja maffiagi on Itaalia jalgpalliga seotud. Eelmisel aastal vahistati Cosenza president Fabiano Paolo Pagliuso, üheks osaks süüdistuses oli ka Pagliuso seotus maffiaga. Lisaks oli Pagliuso süüdistatav kokaiini smuugeldamises ja rahapesus. Lisaks väitis Itaalia meedia seda, et 1990 aasta MMi staar Salvatore Schillaci on seotud maffiaga (sündinud maffiaga samas linnas – Palermos). Ning ka Silvio Berlusconit, AC Milani omaniku, on kunagi maffiaga seostatud.
Lisaks on võib rääkida veel ka fännide vägivallast väljakult väljaspool. Treeneril Roberto Mancinil pole just kõige paremad kogemused oma Fiorentina aegadest, kui talle tehti surmaähvardusi ning peale seda otsustas ta klubi postilt lahkuda ning üldse Firenzest ära kolida. Eelmise aasta veebruaris pidasid väga ebameeldiva kogemuse läbi elama Interi mängijad Fabio Cannavaro ja Christian Vieri. Nende mõlema restoranidesse visati sisse lõhkeaine nimega molotovi kokteil. Näiteid on veel ja veel. Üks silmapaistvaim juhtumeid on aastast 2000, mil Napoli fännid viskasid klubi kaasomaniku õue pommi. Hooaega 2000/2001 oli üldse Itaalia jalgpallile fännivägivalla poolest väga kurb, kuna toimus seda rohkem, kui 10-s kohtumises.
Sama hooaja eelsel suvel tekkis suur skandaal argentiinlase Juan Sebastian Veroni passiga, kui ta oli Inglismaale siirdumas. Nimelt oli keskväljavõluri pass võltsitud. Jällegi pidas Itaalia Jalgpalliliit vajalikuks teha suure uuringu seoses mitte-eurooplaste passidega. Uurimise alla sattusid mitmed klubid ja mängijad. Segada veel hunnikusse kohtunike kahtlaseid otsuseid, siis saamegi me kokku Itaalia jalgpalli paha külje.
Ptüi, sai oma 6-7 tundi seda kokku tehtud. Oleks tahtnud maffiast rohkem, aga materjali ei leidnud lihtsalt. Enivei, loodan, et oli hea lugemine. Kuigi pisut kehvalt kokku pandud.
Senistest lugudest on ausalt öeldes parim. Jätka samas vaimus.
Kommentaar