Aivar Pohlak - kasulik või kahjulik?

[Wingback]

Kuigi harrastajate arvud on märkimisväärsed, on meie klubid organisatsioonidena siiski ikkagi väga nõrgad ja ülitundlikud.

Jah. RAHA.
Raha ei tule sisse piisavalt pealtvaatajatest/teleülekannetest ega ka sponsorite seas metsik konkurents pole.

[tpx]

Demokraatlikes riikides toetuse kogumine ja üksmeele saavutamine võtabki kahjuks palju aega. Indiviiditi on ka valulävi väga erinev ja küllap eriti kaua võtab, kui oma rahakott saab tugevalt pihta. Ent kõigepealt peab ka teadlikkus oluliselt tõusma. Isegi enda pealt tunnen, et argimuredega askeldades on palju olulist kuidagi kõrvust mööda lastud (nt Hiina teemad, mille osas küll mahajäämust nüüd olen üritanud likvideerida).

Loodetavasti jõuame üks hetk aga oma ühiskonnas arengus nii kaugele ja muutume piisavalt tugevaks, et suudame sirgselgsemalt enda väärtuste eest seista. Ning kui midagi pole okei, siis seda ka väljendada ja vastavalt tegutseda, et ebaõiglust juurde ei sünniks. Siin on meil aga kõvasti juurde panna ja pikk tee käia. Näiteks kuuldavasti on ka mitmed Euroopa firmad Katari staadionite ehitamisega otseselt seotud jne.

Jätkuvalt mulle aga ei mahu pähe, et kuidas saab eelnevaid kehvasid otsuseid või valestitegemisi kasutada selleks, et midagi muud halba, mis toimumas või planeeritud tulema, välja vabandada. Ehk siis, kui Hiina, Venemaa ja Katar on olnud hiljutised valed otsused, siis jäämegi silma kinni pigistama? Teeme järgmise turniiri ehk Põhja-Koreas, et sealne juht saaks poliitikat ja sporti lahus hoides enda ego paitada ja oma poliitilist kapitali veelgi suurendada? Ma leian, et peamegi seda trummi kõvemini taguma, ega muud moodi midagi ei muutu ka. Isegi kui hetkel veel midagi ära hoida ei suuda, siis teha see võimalikult ebameeldivaks (kui tänu sellele kas või kellegi inimõigusi vähem riivatakse, siis on see seda väärt).

...

+1 põhimõtteliselt olen öelduga samal arvamusel

[Andres.]

see on huvitav jah, et ka Doha kõrgetasemeline tenniseturniir leiab iga-aastast kajastamist ilma igasuguste viideteta Katari inimõigustele
ja küllap saab järgmine kordki nii olema

Häbiga pean tunnistama, et kuna ise pole tennisest kunagi huvitunud ega ka mäleta, et oleks ühtegi mängu päris algusest kuni lõpuni välja vaadanud, küsin, et kui suur mastaabi vahe on Doha tenniseturniiri ja jalgpalli MM vahel? Ning ehk oskad ka palun võhikule kosta, et kuidas tennises süsteem töötab. Kui aktiivset rolli turniirikorralduses mängitakse, palju tennise katuseorganisatsioon sellest teenib ja kuidas edasi jagab? Ning ehk oskad ka lühidalt avada, et milline on Eesti roll tennise katuses?

-e-
Soovitan eilset ETVs olnud dokki: Katar maailma vallutamas

Küllap miks paljudel just Katar hinge kriibib on muuhulgas ka selles, et see on üks kontrastsemaid hetkel just praegu lahtirulluvaid lugusid maailmas ning infoühiskonnas elades oleme paremini informeeritud kui eales varem. Ka platvorme, kus end väljendada on inimestel rohkem.
Kataris alles hiljuti elati savihüttides kuni tuli lotovõit ja avastati, et istutakse 1/3 maailma gaasivarude otsas ning Katarist sai hoobilt maailma kõige rikkam riik. Kui sinus on törts õiget verd on kõik golden, paradiis maa peal, aga need kelle najal seda buumi rajatakse unustataks sootuks. Kui läänemaailm ei köhiks, siis ei muutukski nende inimeste elus midagi, aga kuna maine Katarile väga-väga oluline, siis on inimõigustel vähemalt mingisugunegi lootus.

[vaikiv mees]

Muide, kolm aastat tagasi toimus Kataris kergejõustiku MM, kus Kirt medali võitis ja ennast vigastas. Valdav enamus ehitustöödest oli selleks ajaks juba toimunud, koos kaasnenud traagikaga, aga mida ei olnud oli turmtuli Katari ja IAAF-i aadressil. Päris kummaline...

see on huvitav jah, et ka Doha kõrgetasemeline tenniseturniir leiab iga-aastast kajastamist ilma igasuguste viideteta Katari inimõigustele
ja küllap saab järgmine kordki nii olema

mastaabi vahe

kahtlemata on vuti mm maailma suurim spordivõistlus
ja tenniseturniirist ei saa Eesti arvatavasti muud tulu kui see osa maksudest, mida meie naised vb siin tuludena deklareerivad

Aga suuresti FIFA ülalpeetavana on EJLi käed ju seda enam seotud
ja seda vingerdamist in küll huvitav vaadata, aga teha pole eriti midagi

[Andres.]

Tänud mõistliku vestluse eest!

Nagu juba kirjutati, siis Saksamaal pole alternatiive, väga palju elu ja tööstust sõltub gaasist. Aga see, et avalikkuses esitletakse aktiivselt mingit agendat ning tagatoas räägitakse läbi gaasilepingu üle, see ilmselt ongi see jõuline paralleelmaailm, millele foorumi nimitegelane oma intervjuus viitas. Muuseas, läbirääkimiste sisuks oli peamiselt lepingu pikkus, Saksamaa loodab "suhete normaliseerumisele" teadagi kellega ja soovis lühikest lepingut, Katar surus peale pikka (võrdluseks Hiina sõlmis 27 a lepingu).

Paar märkust veel. Olles lugenud uiguuride ja mõistagi ka Tiibeti kohta, siis julgen väita, et Hiina on inimõiguste osas kordades ja kordades hullem riik kui Katar. Aga on ainult aja küsimus, millal jalgpalli MM Hiinasse jõuab ja arvan, et kriitika saab siis olema kaunis tagasihoidlik. Muide, kolm aastat tagasi toimus Kataris kergejõustiku MM, kus Kirt medali võitis ja ennast vigastas. Valdav enamus ehitustöödest oli selleks ajaks juba toimunud, koos kaasnenud traagikaga, aga mida ei olnud oli turmtuli Katari ja IAAF-i aadressil. Päris kummaline...

Tänan samuti viisaka vastuse eest ja vabandan, et omapoolne järgnev mõttejada nõnda mahukas sai.

Demokraatlikes riikides toetuse kogumine ja üksmeele saavutamine võtabki kahjuks palju aega. Indiviiditi on ka valulävi väga erinev ja küllap eriti kaua võtab, kui oma rahakott saab tugevalt pihta. Ent kõigepealt peab ka teadlikkus oluliselt tõusma. Isegi enda pealt tunnen, et argimuredega askeldades on palju olulist kuidagi kõrvust mööda lastud (nt Hiina teemad, mille osas küll mahajäämust nüüd olen üritanud likvideerida).

Loodetavasti jõuame üks hetk aga oma ühiskonnas arengus nii kaugele ja muutume piisavalt tugevaks, et suudame sirgselgsemalt enda väärtuste eest seista. Ning kui midagi pole okei, siis seda ka väljendada ja vastavalt tegutseda, et ebaõiglust juurde ei sünniks. Siin on meil aga kõvasti juurde panna ja pikk tee käia. Näiteks kuuldavasti on ka mitmed Euroopa firmad Katari staadionite ehitamisega otseselt seotud jne.

Jätkuvalt mulle aga ei mahu pähe, et kuidas saab eelnevaid kehvasid otsuseid või valestitegemisi kasutada selleks, et midagi muud halba, mis toimumas või planeeritud tulema, välja vabandada. Ehk siis, kui Hiina, Venemaa ja Katar on olnud hiljutised valed otsused, siis jäämegi silma kinni pigistama? Teeme järgmise turniiri ehk Põhja-Koreas, et sealne juht saaks poliitikat ja sporti lahus hoides enda ego paitada ja oma poliitilist kapitali veelgi suurendada? Ma leian, et peamegi seda trummi kõvemini taguma, ega muud moodi midagi ei muutu ka. Isegi kui hetkel veel midagi ära hoida ei suuda, siis teha see võimalikult ebameeldivaks (kui tänu sellele kas või kellegi inimõigusi vähem riivatakse, siis on see seda väärt).

Kui Venemaa tungib naabrile kallale, siis tulebki hakata sõltuvust vähendama, et mitte kuritegevust sponsoreerida. Kui keegi inimõigusi räigelt rikub, siis vähemalt minu hinnangul on inimlikust aspektist absoluutne miinimum sellele vähemalt osutada jne.

Fifa soov paistab olevat aga probleeme oluliselt pisendada, maksimaliseerida oma kasumeid ja hiljem sellelt meile kõigile palukesi ringi jagada. Nõnda saabki enda võim rõõmsalt põlistatud.

Soovitan soojalt Andres Musta, keda mul kahjuks pole au tunda, blogile silm peale visata (ise avastasin Tribüüni keskkonna abil alles eile):

https://www.buymeacoffee.com/JalgpalliMM/posts

Eraldi tooks välja postituse, mis lahkab sõltuvusteemat. Eesti on siin kenasti konteksti asetatud ja autor osutab olulistele valukohtadele: Kas on võimalik suunata jalgpall tagasi tema loogilistele radadele?

Omalt poolt lisaks nagu ka Pohlak oma intervjuus ütles, siis jalgpalli on üritatud meil ehitada klubide keskselt. Ent vähemalt minu hinnang on, varasemalt ise pea 10 aastat Eesti klubijalkaga erinevate nurkade alt seotuna olles, et meie klubimajandus seisab väga-väga kiduratel jalgadel. Kuigi harrastajate arvud on märkimisväärsed, on meie klubid organisatsioonidena siiski ikkagi väga nõrgad ja ülitundlikud. Töö käib suuresti missioonitunde pealt ning vaid missiooni pakkudes ei meelita sa ka teiste valdkondade asjatundjaid ligi, kelle abi võiks aidata arengus järgmise sammu teha. Klubide sõltuvus liidust on aga väga suur. Alustades klubide igast igapäevaste jooksvate probleemide lahendamisest kuni ellujäämiseks vajalike finantstoetuste jagamiseni välja.

Ning pigem on tendents igasuguste mehhanismide loomise suurendamisel. Need võivad küll eraldi võttes kõik vahvad ja ägedad asjad tunduda, ent samas suureneb pidevalt ka klubide sõltuvus liidust. See aga ei tööta iseseisvuse ja vastutustunde kasuks ning nõnda ei teki minu arust ka head jätkusuutlikku süsteemi.

Mis see parem lahendus oleks? Seda ma kahjuks ei tea. Kui riigilt mitte, siis oma kohalikelt kogukondadelt (sh kohalik omavalitsus, liikmed, sponsorid) tuleks mingi imenipiga rohkem kätte saada, aga kus see võluvõti on, jään ma kurbusega võlgu. Võimalik, et mingi hetk tuleks ka paar sammu tagasi teha, et hiljem tervemalt edasi minna, aga eks see ole juba asjaosaliste enda otsustada.

[sanderk]

Qatar oli FIFA "möjutamisel" niivörd edukas, et järgmisena vöeti ette Brüssel

Tahavad ilmselt Eurovisiooni korraldada ja seal ka vikerkaare lipud ära keelata.

[kaala]

Qatar oli FIFA "möjutamisel" niivörd edukas, et järgmisena vöeti ette Brüssel

[nonoh]

Sul pole nende õigustega midagi teha, kui kultuuri (keelt, inimest, norme, harjumusi) pole. Või on?
Ma arvan, et me kipume unustama, et elu on pidevas muutuses. Ühel hetkel justkui arvame, et nii peabki... kuid inimeste vajadused on sootuks teise "agendaga".

Millega sul üldse midagi teha on kui inimest pole?

[Daz Booob]

No inimõiguste mõte ja eesmärk on ikkagi see, et need on universaalsed, rahvuste, kultuuride, normide ja harjumuste ülesed. Inimõigused on igaühel, sest kõik oleme inimesed.

Sul pole nende õigustega midagi teha, kui kultuuri (keelt, inimest, norme, harjumusi) pole. Või on?
Ma arvan, et me kipume unustama, et elu on pidevas muutuses. Ühel hetkel justkui arvame, et nii peabki... kuid inimeste vajadused on sootuks teise "agendaga".

[Daz Booob]

Ent ometi üheselt mõistetavad inimõigused, millele ka Katar on alla kirjutanud ja lubanud täita. Siin ei saa "kultuuri" taha pugeda.

Ka see on osa kultuurist, kuidas allkirja tõlgendatakse. Leping on tegelikuses ikka kokkulepe, mitte kohustus.
Isegi meil siin teisel pool vett mõistetakse allkirju ja lepinguid teisiti (hetkel küll aga räägin ärilistest kokkulepetest - aga seal kus raha, seal üldjuhul inimest pole).

[plastic]

Olen enda töös olnud küllalt vankumatu juht, aga saavutustest enam olen uhke selle üle, et olen enda oponentidega, ka kõige vihasematega asju ajades suutnud jääda soliidseks ja väärikaks. Seega kõike paremat sulle!

Ja, ma tunnistan, et mulle on elus jäänud ning edaspidi ka jääb arusaamatuks "vorm üle sisu" mentaliteet sellistes situatsioonides.

Soliidsus ja väärikus - Eestist või meie inimestest nii rääkides. No ma ei tea, kas ikka oli? Pigem olid need "jutupunktid", näited, võrdlused ikka päris alandavad. Tõsi, kirjapildis ja lauseehituses oli tõepoolest "soliidsus ja väärikus" tagatud, ilmselt ka emotsioonide tasandil mõtteid kirjutades... Aga sisu? Aga parimat ka sulle, ilmselt saame omal moel mõlemad hakkama ilma antud olukorra üle väga pikalt põdemata.

[trk]

Ausalt öeldes, ma ei tunne vajadust vabandada oluliselt selle eest, et ma kutsusin kedagi kuidagi, kes arvab, et Qatari teema ei vääri arutelu ning et "Me elame riigis, kus ametlikke vaeseid on üle veerandi rahvast, üle veerandi meie rahva jaoks on normaalne elu kättesaamatu, st nende inimõigused ei ole meie kultuuriruumi kriteeriumite järgi tagatud.".

Minust oleks ehk intelligentsem ja viisakam olnud jätta reageerimata. Seda ka väljendasin tegelikult oma eelmises postituses.

Olen enda töös olnud küllalt vankumatu juht, aga saavutustest enam olen uhke selle üle, et olen enda oponentidega, ka kõige vihasematega asju ajades suutnud jääda soliidseks ja väärikaks. Seega kõike paremat sulle!

P.S. Miks ma oma aega siin üldse kulutan? Lihtsalt valus on vaadata kuidas üks väike rahvas üksteisel kõri närib, reeglina ilma igasuguse edulootuseta.

[plastic]

Parem näkku kui online's, sest sõltumata sellest mis edasi saab, nõuab näkku ütlemine mingitlaadi julgust. Eesti keeles on kena sõnaühend, mis leiab kahjuks järjest vähem kasutust, aga mida ei peaks kartma - palun vabandust. Ja paljud asjad lahenevad nagu nõiaväel.

Ausalt öeldes, ma ei tunne vajadust vabandada oluliselt selle eest, et ma kutsusin kedagi kuidagi, kes arvab, et Qatari teema ei vääri arutelu ning et "Me elame riigis, kus ametlikke vaeseid on üle veerandi rahvast, üle veerandi meie rahva jaoks on normaalne elu kättesaamatu, st nende inimõigused ei ole meie kultuuriruumi kriteeriumite järgi tagatud.".

Minust oleks ehk intelligentsem ja viisakam olnud jätta reageerimata. Seda ka väljendasin tegelikult oma eelmises postituses.

[trk]

Siin 2 teemat - väike individuaalne mure see, et ma reaalsuses kindlasti näkku julgen ka öelda. Aga vb ei peaks ei näkku, ega ka online päris nii reageerima tõepoolest.

Parem näkku kui online's, sest sõltumata sellest mis edasi saab, nõuab näkku ütlemine mingitlaadi julgust. Eesti keeles on kena sõnaühend, mis leiab kahjuks järjest vähem kasutust, aga mida ei peaks kartma - palun vabandust. Ja paljud asjad lahenevad nagu nõiaväel.

[plastic]

Mitte et ma oleks vägivaldne inimene ja ei samuti ei kavatse ma sind puutuda, aga reaalsus on see, et näkku sa seda mulle öelda ei julge. Lihtsalt nii on. Väga kõva vastuargument ka muuhulgas.

Siin 2 teemat - väike individuaalne mure see, et ma reaalsuses kindlasti näkku julgen ka öelda. Aga vb ei peaks ei näkku, ega ka online päris nii reageerima tõepoolest.