Jelle Goes

[vincent]

Mujal riigis ja mujal riigis. Küsimus ei ole ju selles, et kriitikat ei võiks teha. Võib ja tehaksegi, samas võiks see olla konstruktiivne, mitte argumentideta jauramine ühel ja samal teemal. Ja ootused-lootused tuleb reaalsusega balansis hoida. Mu meelest on Eesti koondisel hetkel lihtsalt paras mõõnaperiood, simple as that. Vana keskväljatuumik on lõplikult putsad nagisse pannud või panemas, vahepealsed lootustandvad näod vigastuste jms jamade küüsis, uutel napib veel sellisel tasemel kogemusi. Ründeliinis ei ole teoreetilises plaanis seis ju katastroofiline, sest pmtslt on täiesti olemas erineva stiiliga mehed, kellele eri taktikaid rajada, lihtsalt antud hetkel on kõigi vorm s*tt või äärmisel juhul kraad üle selle. Kui veel lisada siia ka senise kindla ründeliidri ilmne alavorm (ei kolle klubi ega koondise eest, sajaprotsendiliste võimaluste luhtamine jne), siis pole ka ime, miks väravate saldo on hetkel kolmest null. Pole parata, osade põhimeeste vähene/olematu mängupraktika ja teiste kehv vorm on sattunud ühele ajale, sant lugu vaid, et see just koondisemängude aeg peab olema. Aga kui koondislastest mängib (I mean, mängib) tipptasemel klubivutti hästi praegusel hetkel täpselt üks mees (hea küll, kaks, kui Norra liigat ka tipptasemeks lugeda), siis mis imet me üldse ootame? Jellele on võimalik teha igati õigeid etteheiteid väheste ja hiliste vahetuste, liigkaitsva taktika, uute meeste vähese proovimise jne osas, aga samas on fakt, et ega treener, koondisetreener seda enam, ei saa ka kivist vett välja pigistada. Ega paari-kolme mehe lisamine ei tõsta keskmist madalat hetketaset kuigivõrd. Ja sorry, aga see "pole tulemust, pole treenerit"-suhtumine kõlbab heal juhul enesepettuseks, kehvemal juhul lihtsalt oma isiklikust ebasümpaatiast ajendatud virinat toetavaks õõnsaks loosungiks. Koondisel on mõõn, on ennegi olnud ja üle läinud. Läheb seekord ka, ei ole mõtet siin mingit saabuvat maailmalõppu manada. Kevadeni aega küll.

Ja mis puudutab mehi nagu Purje, Vassiljev jt - mul ega ilmselt nii mõnelgi teisel pole iseenesest midagi nende platsil nägemise ega ka selle aktiivse nõudmise vastu. Kuid kui antud jutuga kaasneb iga kord asjatundmatu, et mitte öelda lihtsalt tühm lämin kahes viimases mängus looma moodi rabanud Terehhovi aadressil, siis vabandust, aga ajab ikka natuke närvi küll.

[HABE]

eetstimees, miks sa ei vastanud mu küsimusele kui sa nii kõva mees oled. Runno tahtis vist ka teada keda sa siis tahad koondise peatreeneriks kui sa peale igat mängu Jellet kritiseerid. Suudad äkki ise viia koondise võitude lainele peatreeneri kohale? Vasta ka!!!! Jama kui mõni JOBU ei saa küsimusest aru või et see on talle suunatud.

[v6hiv66ras]

Meelehärmi teebki et sisuliselt sellise sita keskmise tasemega ja nõgusa vormikõvera juures suudeti esimese poolajaga üsna adekvaatselt ühele poole saada. Teine poolaeg läheb aga Jelle südametunnistusele. Peale mängu tõdes ta ka ise, et jäädi olukordadesse hiljaks ja anti kergelt palli ära. Siis miks ei võetud selles suunas midagi ette. Hiddink rõõmustas samas, et vahetused olid hästi lülitunud ja sisuliselt tegid mängu ära. Aga mida see tund aega looma moodi rabanud Terehhov seal värske kintsu vastu saabki. Ning Terjal pole ju sellist taset, et ta 30%lise konditsiooniga lüpsaks ikkagi teisi varuääri.

Vene koondis viis läbi muutused kui ei jäädud rahule algse mängupildiga, Eesti poolt tagus aga järjepanu peaga vastu seina. Kui mängukäik kisendas alternatiivplaanide järele, lasti aga heas usus edasi, isegi kobistas et niikaua suudeti ära kesta.

Ma ei taha väita, et varasemate vahetustega oleks mäng kindlasti positiivselt lõppenud, vaid et nõnda toimides oleks see minu silmis loogiline olnud ja Jelle oleks näidanud, et ta vähemalt üritab midagi ümber korraldada. Niimoodi, tõesti pole vahet kes seal pingi ees närvilselt küüsi närib, olgu see või mõni eestimees.

[zigull182]

Jelle on ennast täielikult ammendanud. Eesti on juba 112 kohal FIFA reitigus:S ja asi liigub aina alla mäge... niiet kui Jelle veel kaua uppuvat laeva juhib, siis Eesti koondist võib tulevikus Mongolia, Tahtiti ja Madagaskari suguste riikide tasemel jalgpalli mängimas

[käbi]

mingid jutud liiguvad, et Jelle läheb ära, teab keegi?

[asdf]

mingid jutud liiguvad, et Jelle läheb ära, teab keegi?

Kindlasti ei lähe ta kusagile. Jelle leping Eesti koondise peatreeneri ja Eesti Jalgpalli Liidu koolitusülema kohal kestab 30. novembrini 2007 ja ei tema ega keegi teine pole soovinud seda lõpetada.

[Sir. Nuutu]

Ise pooldan ta lahkumist küll.

[masturr]

kas tõesti arvate et Pasi toodi siia florat juhendama ....naiivitarid

[sicmic]

kas tõesti arvate et Pasi toodi siia florat juhendama ....naiivitarid

Einoh, see juba ammu selge, et ta ikka kandideerib kevadel Riigikokku ka ja võtab kogu Eesti juhtimise vaikselt üle...

[Martin]

Kuigi neid otseselt ei tellitud, siis viskan Schwede ja Goesi lood ka üles.

Mõlemad muidugi Postimehe jalgpallilehest.

Kaks väravat ärgu tapku meie unistusi!

Sporditähe peatoimetaja Indrek Schwede leiab, et kuigi Eesti jalgpallikoondis pole juba aastaid nii vähe väravaid löönud kui tänavu, ei anna see põhjust loobuda unistusest jõuda vutimaailma koorekihti.

Kui Eesti Jalgpalliajakirjanike Klubi 1995. aastal alustas Hõbepalli väljaandmist, oli hinnata neli Eesti koondise aasta jooksul löödud väravat. Seda oli muidugi vähe ja kaaluti ka võimalust alustada üritust järgmisel aastal. Lõpuks jäi peale seisukoht, et oleme just nii head ja resultatiivsed kui oleme ja ehk annab Hõbepalli auhind indu ka meie ründajatele. Pärast 1995. aastat on Eesti koondis igal aastal löönud kahekohalise arvu kolle, viimase kümne aasta keskmine on 15 väravat.

Tänavune vutiaasta hakkab lõppema ja Eesti koondis on hollandlase Jelle Goesi käe all löönud kaks väravat. Oleme veel sandimas seisus kui 12 aastat tagasi, mil koondise eest löödud ilusaima värava autorit Hõbepalliga autasustasime.

On olnud kehv aasta. Koondis on võiduta, vahepeal leitud rünnakurütm avaldub paiguti päris kenasti, kuid loodud väravavõimalused on jäänud realiseerimata. Mida selle teadmisega pihta hakata?

Ühest küljest on meie ülesanne nõuda peatreenerilt tulemusi. Seda enam, et tegemist on kõrgepalgalise välismaalasega. Palka ju makstaksegi selle eest, et toimuks areng, mida mõõdame tulemuste järgi. Me ei tohi endale lasta pajatada jutukesi oma väiksusest, võimaluste nappusest ja ebareaalsetest unistustest. Jalgpallis on võimalus edu saavutada ka väikestel. Võimaluste nappus tuleb kompenseerida targa tööga. Unistamine pole patt ja kõik unistused ongi ebareaalsed – kuniks nad ükskord täituvad. Kui meist saavad realistid ja meil pole jalgpallis enam unistusi, võime palli kohe nurka visata.

Ei tohi lähtuda reaalsusest
Teisest küljest peame lähtuma olemasolevast olukorrast, millele on sügavaima jälje vajutanud jalgpallitraditsiooni katkemine (loobumine N Liidu meistrivõistlustel osalemisest) üle kolmekümne aasta tagasi. See kaotas eestlaste huvi jalgpalli vastu. Kadusid eestlastest mängijad ja publik tribüünilt. Ala juurest kadusid eesti noored, jalgpall sai külge halvustava okupantide mängu sildi. Eestlaste jaoks taandus jalgpall suurtelt väljakutelt kitsastesse hoovidesse. Kõik jalgpalliga seotud oli venelik ja võõras (samal ajal seisis täiesti omaette telerist nähtud maailma tippjalgpall – eestlase jaoks oli tegemist otsekui kahe erineva mänguga).

Tänaseks oleme suutnud jalgpalli vabastada venepärasuse võõbast. Veel kolmkümmend aastat tagasi polnud eesti poistel sageli võimalust minna vutitrenni, sest puudusid eestikeelsed treenerid ja grupid. Nüüd naudivad meie jalgpallitreenerid olukorda, kus parimad poisid valivad kümnete alade seast just vuti. Ja palju poisse jääb kõrvale treenerite nappuse tõttu! Aga katkenud traditsiooni ja ärajäänud põlvkondade tõttu pole meil praegu publikut.

Samal põhjusel saab vutt vähem raha sponsoritelt, sest toetatakse ikka seda ala, millega ise kunagi tegeldud. Samal põhjusel kiratseb klubide identiteet. Meil on vähe klubisid ainult neile kuuluva staadioniga, koduplatsi jagavad isegi Meistriliiga meeskonnad.

See kõik on igapäevane reaalsus, mis ei tohi meilt ometi võtta unistusi. Õigupoolest peame suutma toime tulla kahe vastandliku rolliga. Ühelt poolt: jalgpalli arendades, igapäevaselt vanu ja noori klubides treenides paneme aluse traditsiooni taastamisele. Küll ükskord avanevad veelgi lahkemalt omavalitsuste rahakotid, küll kasvavad lapsevanemateks ja sponsoriteks tänased noored.

Teisalt: kuigi praegu on raske ja kuigi reaalsusest lähtudes ei tohiks me rahvusvahelisele edule loota, peame koondise treeneritelt ullikeste kombel nõudma just väravaid ja võite. Koondise puhul ei lähtu me mitte reaalsusest, vaid unistustest.

Meile pole löödud üle ühe värava
Koondise peatreener peab olema kogu aja mõõduka surve all. Tema ärgu vabandagu kaotusi välja meie traagilise jalgpalliajalooga. See on omapärane võitlus kahe poole – peatreeneri ja avalikkuse - vahel, kes tegelikult seisavad ühe asja eest. Tasakaalustavaks jõuks on jalgpalliliit, mis sarnaselt avalikkusega eeldab koondise arengut ja ootab edu, aga tööandjana kaitseb peatreenerit ja annab talle aega.

Eesti ei ole veel sellisel tasemel vutiriik, et võidaksime igal aastal üle poolte peetud mängudest, nagu suutsime näiteks 2000. ja 2002. aastal (mõlemal puhul 11-st mängust 6 võitu). Sealjuures 2002. aastal kaotasime ainult 2 kohtumist. Tagasilööke saame veel ja peame neist kiiresti toibuma. Lõppude lõpuks leiame tänavusest aastast ka päris kõlbliku põhjenduse, miks oleme nii vähe kolle löönud ja isegi ühe rekordi.

Oleme sel aastal pidanud ainult kuus mängu (taasiseseisvumisaegne keskmine on 13 mängu). Me pole sel aastal lubanud endale üheski mängus lüüa üle ühe värava. Sama suutsime ainult 1940, kui pidasime ainult ühe mängu. Seda statistikat saab nii heas kui kurjas muuta hooaja viimane mäng Valgevenega.

[Martin]

Goes: usume, et hea mäng annab ka tulemuse
Mihkel Uiboleht
EJLi infojuht

Jalgpallikoondise peatreener Jelle Goes heidab pilgu lõppevale hooajale, vaatab tulevikku ning tõdeb, et vähese inimressursiga riigid peavad võistkonnaaladel läbilöömiseks omama head ja harmoonilist arenguvisiooni.

Goes on tänaseks Eesti rahvuskoondist juhendanud 2 aastat ja 1 kuu. Varem U-21 esinduse tüüri juures olnud hollandlase karjäär A-koondise eesotsas algas 13. oktoobril 2004, kui Eesti tegi Riias meeldejääva 2:2 viigi Lätiga.

36-aastase Goesi valitsusperioodi ilmestavad korralikud esitused kodumängudes Slovakkia (1:2), Venemaa (1:1), Portugali (0:1), Bosnia ja Hertsegoviina (1:0), Läti (2:1) ja Iisraeliga (0:1).
Kui 2006. aasta MM-valiksarja lõpetas Eesti rekordilise 17 punkti ning Portugali, Slovakkia ja Venemaa järel alagrupis saavutatud neljanda kohaga, siis uus valiktsükkel pole nii roosiliselt alanud. Grupis, kuhu lisaks Eestile kuuluvad veel Inglismaa, Horvaatia, Venemaa, Iisrael, Makedoonia ja Andorra, on Goesi hoolealustel kolme mängu järel tabelis 0 punkti.

Mängutase on tõusnud

Goes tõdeb, et selline resultaat on pettumuseks fännidele, aga eelkõige meeskonnale endale. «Samas tuleb aru saada, et tegemist on väga raske alagrupiga - ka minu kaasmaalane Guus Hiddink (Venemaa koondise peatreener – toim) ei luba enne kohtumist Makedooniaga võitu. Samuti peame arvestama, et lisaks punktide kogumisele on meie koondise teiseks eesmärgiks oma mängu arendamine,» selgitab hollandlane.

Tõsi, kui punktide kogumine on seni olnud puudulik, siis koondise mängutase on mitmete jalgpalliekspertide hinnangul oluliselt tõusnud. Eriti kõrgelt hinnatakse kodusel A. Le Coq Arenal peetud kohtumist Iisraeliga.

«Oleme seni kaotanud Makedooniale, Iisraelile ja Venemaale, kusjuures igas mängus olid meil omad võimalused. Me usume, et suudame oma korraliku esituse ka tulemuseks vormida,» mõtiskleb Goes. «Peame alati mõtlema, kuidas kõige paremini Eesti jalgpalli edasi viia – tegemist on väikse rahvaga, kellel ei ole suurt inimressurssi. Ja seetõttu oleks lühinägelik arendada ainult rahvusmeeskonda ja panustada vägisi tulemuse peale, sest siis kaotab ala pikemas perspektiivis.»

Goes räägib, et jalgpalli on õige arendada nö püramiidi põhimõttel. «Kõige aluseks on laiaulatuslik noortetöö, kuid loomulikult käib sinna juurde treenerite-ametnike harimine. Püramiidi tipp koosneb tugevast kohalikust liigast ja rahvuskoondisest.»

Ühiselt jalgpalli nimel

Treenerite koolitusse on Eesti Jalgpalli Liit palju investeerinud, kinnitab Goes. «Alustasime 5 aastat tagasi ning rajasime süsteemi. Esmalt saime õiguse välja anda UEFA B ja A litsentsi, nüüd on peagi lõppemas Pro litsentsi kursus, misjärel hinnatakse meie poolt korraldatud koolituse taset,» ütleb Goes. Kui Pro kursuse tase vastab nõuetele, saab Eestist alles teine endine Nõukogude Liidu riik, mis nii kaugele on jõudnud.

«Pole just palju riike, mis nii kiiresti – 5 aastaga – nii kaugele on jõudnud,» märgib Goes.
Hollandlane selgitab, et Eesti jalgpalli areng pole ainult jalgpalliliidu vastutus, vaid selle nimel peavad töötama ka klubid. «Jalgpalliliidu poolelt võin öelda, et praegu tegeleme järgmise nelja aasta detailse arengukavaga, mille osaks on ka noorte jalgpalli taseme ühtlustamine, samuti on eesmärgiks anda järelkasvule rohkem rahvusvahelist kogemust.»

Goes lisab, et on väga positiivselt meelestatud käivtatava Balti liiga suhtes. «Kindlasti aitab see arengule kaasa. Oleme liiga väiksed, et üksinda endast suurematele konkurentsi pakkuda, seetõttu oleks tore kui aja jooksul tekiks Balti liiga ka noorte hulgas,» räägib peatreener.

Jalgpalli arengu nimel tuleb Goesi selgitusel teha positiivset kriitikat.

«Näiteks koondise siseselt oleme alati enda suhtes väga kriitilised. Kuid see kriitika peab olema positiivne ja edasiviiv, lahendusi pakkuv – süüdistamisega ei astu keegi sammu edasi, vaid hoopis vastupidi. Loomulikult on erinevaid visioonie, aga oluline on töötada jalgpalli nimel. Ideaalne näide taolisest ühtsusest on UEFA Pro litsentsi kursus, kus mitme Meistriliiga klubi treenerid külg-külje kõrval õpivad ja kaaslasi toetavad.»

[vincent]

Viimase lõigu kaks esimest lauset võiks paljud siinsed kisakõrid endale kõrva taha panna. Kohati jääb mulje, et Jelle peaks kaotuse korral mehed maapõhja tampima ja üldse rääkima, kuidas seis on ikka tõesti halb. Et kui mingitest probleemidest avalikult ei pasundata ja tuuakse pigem välja positiivseid kui negatiivseid külgi, siis on treener kohe ebarealistlik ja loll ja tuleks lahti lasta. Võtke palun mõistusega asja.

[ROOTSI KUNN]

Mina tõstaks Jelle jutus esile just seda ,et väga suure rõhu paneb ta noortetööle ja treenerite koolitusele. Ka Balti liiga on kindlasti tähtis ja eriti just see osa ,mis puudutab Balti liigat noortele.
Balti liiga on meie jaoks täiesti uus asi ja veel ei saa kindle olla selle õnnestumises aga ,kui kõik seda tõsiselt võtavad siis oleks see kindlasti suur samm meie arengule. Ka väikese ressursiga on võimalik edulat mängida. Seda on väikeriigid Island ,Fäärid jne. tõestanud juba piisavalt eriti just noorteklassis.

[Sats1]

Kes nägi meie noorte mängu vs. Norra märkas küll et meie noorte ja Norra noorte vahel on kuristik...

[vaikiv mees]

Jelle
kardab suuska saada...
et asju oma lugejale söödavamaks teha, on lisatud huvitavaid fakte minevikust-
kui venelastele oleme pisike tige natsiriik, siis britid ei väsi meelde tuletamast matshi that never was