Eesti jalgpall on teatavasti teinud metsiku hüppe arengus. Lausa kosmilised staarid on jätnud oma jälje ka maailmaareenile. Sellest on kuulda iga päev ja esikippri naeratav nägu ilutseb tänavareklaamidel jne. Sellest ajendatult otsustasin oma tavalise skepsise kogu nahkpalli tagaajajate suhtes kõrvale heita. Lisaks ei hakanud ma oma jalgpallientusiastist venda torkima ka oma tavapärase kihlveopakkumisega, mis eduliselt viimase kümnendi jõus on olnud – nimelt olen alati valmis iga summa peale alla jakobsoni kihla vedama Eesti futboliidi vastu.
Vabanenud oma eelarvamustest sai suund võetud A.Le.Coq jalgpallimekasse, kus kaasmaalased olid kogunenud ja valmistunud suurepäraseks jalgpallipeoks. Kõik tundus lausa suurepärane, seda enam, et rahvuslikult meelestatud jõud ka Iisraeli kohtumise eel olid minu kodunt mööda kõndides laulnud Saksa hümniviisil „Estland, Estland über alles-it”. Saabunud staadionile, küttis niigi sinisärkides joovastunud publikut veelgi üles, kes kogu rahvamassi pani „JAA” röökima oma küsimuse peale Eesti tulevase maailmameistritiitli osas.
Jõuti algkoosseisu väljakuulutamiseni. Olles saanud maiku Eesti noorest põlvkonnast ja vanast kaardiväest, kes väidetavalt juba edukalt kõrvale on lükatud, lootsin kuulda maksimaalselt 1-2 üle kolmekümneaastase, mullaväljaklasest puutoigaste vahele tagumisest, oma jalgpallikooli saanud, mehe nime. Kõlasid nimed nagu Mart Poom, Sergei Terehhovi ja Tarmo Neemelo ja kindlasti mõned veel. See oli esimene hetk, kus ma tundsin distantsi minu ja illusioonidesse kistud jalgpallihuviliste hordi vahel. Vägisi kiskus pea käte vahele ja krae kõrgemale.
Staadionit oma kaasaelamisega hävitada tahtev rahvahulk vaikis peagi ja maad võttis kurb tõsiasi. Mart Poom, kes on Eesti jalgpalli elav legend ja maestro võiks ammuilma teha teed meestele, kes on tegemas tänast jalgpalliajalugu viies koduklubi uefa karikasarja kolmandasse vooru. Kahtlemata on ta teeninud ära midagi enamat, kui lubab keha, mis E.Noole ihuarsti poolt juba kümmekond aastat tagasi tunnistati vigastustest räsituks ja võistlusvõimetuks. Vaikne neljanda liiga tagumine ja pere järelkasvu treeningutele kaasaelamine oleks märksa lillelisem stsenaarium kui see, mille tõi kaasa Jelle ebakompetentse koondisekutse peale nõusoleku andmine. Artur Kotenko ja teine ida avarustes palliv kolleeg on ilmselgelt mitmekordselt ületanud taseme, millel Poom antud hetkel on võimeline mängima.
Tarmo Neemelo, kes mudaliigas oma kehamassiga suudab kolme töö kõrvalt mängivat amatööri korraga seljataga hoida ja nende vahelt veel väravaidki lüüa ei jõua paraku tõeliste mängumeestega silmitsi seistes kordagi lahtiste pallideni. Lausa piinlik oli jälle olla tunnistajaks peatreeneri valikule, mis piinas elevandi mõõtmetes meest ja sundis teda kolleegide snaipritäpsusega teele lähetatud pikkasi palle püüdma. Meil on Tarmo Kink, kes tõepoolest oma dandy oleku ja reaalsusest valgusaastate võrra ees oleva egoga mõjub eemaletõukavalt. Sellest hoolimata peame möönma tõsiasja, et tegu on kiire ja vasakujalgse rpndajaga, kes aastaid on suutnud petta oma vastaseid trikiga, mida viimased teavad, et ta teeb. Lisaks on ta noor ja sellest tulenevalt on lootused tema puhul rohkem põhjendatult kui juba emaüsast väljudes paksu kondiga olnud Neemelol.
Jelle Goes, kes kiivalt jätkab eelkäiate traditsioone ja püsib truu „pika palli skeemile”. Maailma tippmeeskondadest kasutab antud taktikat vaid Inglismaa ja me kõik teame kuhu see meeskonna viinud on. Ebaõnnestunud taktikat mängida ebaõnnestunult on aga lausa katastroof. Ühe mängu jooksul pidin ma tunnistama oma kolmekümmet pika söödu üritust. Nende andmise tase ei olnud märkimisväärselt parem noist aegadest kui koondise eest linnukütt Kristal veel vägitegusi tegemas oli. Adressaadini jõudis kolmekümnest ühe käe näppude jagu. Paraku ei suutnud meie nobedad ründetuusad neid suurepäraseid olukordi enda kasuks pöörata. Kuigi peatreenerile tundus see üllatusena, siis kainelt mõtlevale inimesele ilmselt mitte – publiku hulgas neid inimesi paraku liiga palju ei olnud.
Jalgpallipubliku fanatism Eestis on suurepärane, kuid paraku kogu mentaliteet ei ole konstruktiivne. Kui tribüünidele ja telerite taha voolab kümneid tuhandeid tubli väikerahva esindajaid, siis tunneb koondis ka nende ees vastutust. Nähes jalgpallihaigla loosungit, siis peab sellega nõustuma, et tegu on tõepoolest teise Eesti koondisega. Paraku on viimane sama rumal kui esimene. Olukorras kus peatreener langetab järjest valesi otsuseid ja kus vägisi kipub jääma pilt, et Eesti koodnis on lihtsalt võimetu lööma väravat (jätame välja juhud kus suurfavoriidi vastu umbkaitsest välja joostes toimuvad harvad valgusesähvatused) – möönab publik peale järjekordset 1-0 kaotust, et vile oli pask, meestel polnud õnne ja tegelikult olid meie poisid ikka tublid. Paraku ei ole see nii 10x 0-1 pähe saada on hullem kui saada idanaabri kombel ühel päeval 6-0 peksa ja saada nii kõva peapesu, et tehakse ka reaalsed järeldused. Järeldused, mis viivad koondise nädal hiljem 2-0 võiduni Prantsusmaa vastu. On võimatu teha konstruktiivseid järeldusi, kui igaüks väljakul olnud üheteistkümnest mehest läheb koju ja ütleb, et noh ma panin täitsa ok-lt ja lihtsalt õnne ei olnud ja teeb seda ilma hirmuta oma tuleviku ees.(Poom ju tegi ometigi imemänge pool kümnendit tagasi) Läheb järgmine kord jälle ja mängib ok-lt. Ilmselgelt on see piisav tulemus joovastuses olnud publikule ja piisav garant oma toolile mugavusest idanema jäänud peatreenerile.
Isiklikult tunnen ma puudust aegadest kui sai isaga käidud Kadrioru staadionil 50 pealise publik hulgas Gruusia vastu mängivat koondist vaatamas. Oli soe suveilm kommentaator oli meeldivalt vaikne ja pool publikult jõi varjamatult ja irvitas koondislaste üle. Tollal pahandas mind vägagi fakt, et nii tehti ja patriotismi jäljed oli pühkinud lõbusus, mida pakkus klounide vaatamine, kelle hulgas leidus eranditena vaid mõni üksik (tollal oli Poom tõesti tasemel) Kuid hetkeseisus on patriotismis saanud haigus, mis on viimas rahvuspordiks tõusnud ettevõtmist vaimse mandumiseni, kus tähtis ei ole enam võit vaid osavõtt. Nii rõõmustav kui sportlasvaimu hindamine ka ei ole jääb kaotus ikka kaotuseks ja Eesti koondis on kaotajad. Lootus, et publik halvasti esinevat koondist boikoteerima hakkab on minimaalne, sellepärast jäängi lootma, et tulevad Fääri saared ja võidavad eestis 7-0, et ometigi pandaks soliidne line-up ja kaotatakse rudimendid koondisest nii mängijate, treeneripingi kui taktika osas.
Juhtivate päevalehtede sulesepad võiks kah aru saada, et pealkiri \"kõik oli hea peale tulemuse\" on oma olemuselt juba vastuoluline juba puht loogiliselt ja lingvistiliselt. Kui kõik oleks tõesti hea, siis oleks ka tulemus hea ja ma ei peaks kogu seda paska siia kokku voolima, vaid saaksin rahulikult teiste sinisärklaste seas võidurõõmsalt õlut rüübata.
Vabanenud oma eelarvamustest sai suund võetud A.Le.Coq jalgpallimekasse, kus kaasmaalased olid kogunenud ja valmistunud suurepäraseks jalgpallipeoks. Kõik tundus lausa suurepärane, seda enam, et rahvuslikult meelestatud jõud ka Iisraeli kohtumise eel olid minu kodunt mööda kõndides laulnud Saksa hümniviisil „Estland, Estland über alles-it”. Saabunud staadionile, küttis niigi sinisärkides joovastunud publikut veelgi üles, kes kogu rahvamassi pani „JAA” röökima oma küsimuse peale Eesti tulevase maailmameistritiitli osas.
Jõuti algkoosseisu väljakuulutamiseni. Olles saanud maiku Eesti noorest põlvkonnast ja vanast kaardiväest, kes väidetavalt juba edukalt kõrvale on lükatud, lootsin kuulda maksimaalselt 1-2 üle kolmekümneaastase, mullaväljaklasest puutoigaste vahele tagumisest, oma jalgpallikooli saanud, mehe nime. Kõlasid nimed nagu Mart Poom, Sergei Terehhovi ja Tarmo Neemelo ja kindlasti mõned veel. See oli esimene hetk, kus ma tundsin distantsi minu ja illusioonidesse kistud jalgpallihuviliste hordi vahel. Vägisi kiskus pea käte vahele ja krae kõrgemale.
Staadionit oma kaasaelamisega hävitada tahtev rahvahulk vaikis peagi ja maad võttis kurb tõsiasi. Mart Poom, kes on Eesti jalgpalli elav legend ja maestro võiks ammuilma teha teed meestele, kes on tegemas tänast jalgpalliajalugu viies koduklubi uefa karikasarja kolmandasse vooru. Kahtlemata on ta teeninud ära midagi enamat, kui lubab keha, mis E.Noole ihuarsti poolt juba kümmekond aastat tagasi tunnistati vigastustest räsituks ja võistlusvõimetuks. Vaikne neljanda liiga tagumine ja pere järelkasvu treeningutele kaasaelamine oleks märksa lillelisem stsenaarium kui see, mille tõi kaasa Jelle ebakompetentse koondisekutse peale nõusoleku andmine. Artur Kotenko ja teine ida avarustes palliv kolleeg on ilmselgelt mitmekordselt ületanud taseme, millel Poom antud hetkel on võimeline mängima.
Tarmo Neemelo, kes mudaliigas oma kehamassiga suudab kolme töö kõrvalt mängivat amatööri korraga seljataga hoida ja nende vahelt veel väravaidki lüüa ei jõua paraku tõeliste mängumeestega silmitsi seistes kordagi lahtiste pallideni. Lausa piinlik oli jälle olla tunnistajaks peatreeneri valikule, mis piinas elevandi mõõtmetes meest ja sundis teda kolleegide snaipritäpsusega teele lähetatud pikkasi palle püüdma. Meil on Tarmo Kink, kes tõepoolest oma dandy oleku ja reaalsusest valgusaastate võrra ees oleva egoga mõjub eemaletõukavalt. Sellest hoolimata peame möönma tõsiasja, et tegu on kiire ja vasakujalgse rpndajaga, kes aastaid on suutnud petta oma vastaseid trikiga, mida viimased teavad, et ta teeb. Lisaks on ta noor ja sellest tulenevalt on lootused tema puhul rohkem põhjendatult kui juba emaüsast väljudes paksu kondiga olnud Neemelol.
Jelle Goes, kes kiivalt jätkab eelkäiate traditsioone ja püsib truu „pika palli skeemile”. Maailma tippmeeskondadest kasutab antud taktikat vaid Inglismaa ja me kõik teame kuhu see meeskonna viinud on. Ebaõnnestunud taktikat mängida ebaõnnestunult on aga lausa katastroof. Ühe mängu jooksul pidin ma tunnistama oma kolmekümmet pika söödu üritust. Nende andmise tase ei olnud märkimisväärselt parem noist aegadest kui koondise eest linnukütt Kristal veel vägitegusi tegemas oli. Adressaadini jõudis kolmekümnest ühe käe näppude jagu. Paraku ei suutnud meie nobedad ründetuusad neid suurepäraseid olukordi enda kasuks pöörata. Kuigi peatreenerile tundus see üllatusena, siis kainelt mõtlevale inimesele ilmselt mitte – publiku hulgas neid inimesi paraku liiga palju ei olnud.
Jalgpallipubliku fanatism Eestis on suurepärane, kuid paraku kogu mentaliteet ei ole konstruktiivne. Kui tribüünidele ja telerite taha voolab kümneid tuhandeid tubli väikerahva esindajaid, siis tunneb koondis ka nende ees vastutust. Nähes jalgpallihaigla loosungit, siis peab sellega nõustuma, et tegu on tõepoolest teise Eesti koondisega. Paraku on viimane sama rumal kui esimene. Olukorras kus peatreener langetab järjest valesi otsuseid ja kus vägisi kipub jääma pilt, et Eesti koodnis on lihtsalt võimetu lööma väravat (jätame välja juhud kus suurfavoriidi vastu umbkaitsest välja joostes toimuvad harvad valgusesähvatused) – möönab publik peale järjekordset 1-0 kaotust, et vile oli pask, meestel polnud õnne ja tegelikult olid meie poisid ikka tublid. Paraku ei ole see nii 10x 0-1 pähe saada on hullem kui saada idanaabri kombel ühel päeval 6-0 peksa ja saada nii kõva peapesu, et tehakse ka reaalsed järeldused. Järeldused, mis viivad koondise nädal hiljem 2-0 võiduni Prantsusmaa vastu. On võimatu teha konstruktiivseid järeldusi, kui igaüks väljakul olnud üheteistkümnest mehest läheb koju ja ütleb, et noh ma panin täitsa ok-lt ja lihtsalt õnne ei olnud ja teeb seda ilma hirmuta oma tuleviku ees.(Poom ju tegi ometigi imemänge pool kümnendit tagasi) Läheb järgmine kord jälle ja mängib ok-lt. Ilmselgelt on see piisav tulemus joovastuses olnud publikule ja piisav garant oma toolile mugavusest idanema jäänud peatreenerile.
Isiklikult tunnen ma puudust aegadest kui sai isaga käidud Kadrioru staadionil 50 pealise publik hulgas Gruusia vastu mängivat koondist vaatamas. Oli soe suveilm kommentaator oli meeldivalt vaikne ja pool publikult jõi varjamatult ja irvitas koondislaste üle. Tollal pahandas mind vägagi fakt, et nii tehti ja patriotismi jäljed oli pühkinud lõbusus, mida pakkus klounide vaatamine, kelle hulgas leidus eranditena vaid mõni üksik (tollal oli Poom tõesti tasemel) Kuid hetkeseisus on patriotismis saanud haigus, mis on viimas rahvuspordiks tõusnud ettevõtmist vaimse mandumiseni, kus tähtis ei ole enam võit vaid osavõtt. Nii rõõmustav kui sportlasvaimu hindamine ka ei ole jääb kaotus ikka kaotuseks ja Eesti koondis on kaotajad. Lootus, et publik halvasti esinevat koondist boikoteerima hakkab on minimaalne, sellepärast jäängi lootma, et tulevad Fääri saared ja võidavad eestis 7-0, et ometigi pandaks soliidne line-up ja kaotatakse rudimendid koondisest nii mängijate, treeneripingi kui taktika osas.
Juhtivate päevalehtede sulesepad võiks kah aru saada, et pealkiri \"kõik oli hea peale tulemuse\" on oma olemuselt juba vastuoluline juba puht loogiliselt ja lingvistiliselt. Kui kõik oleks tõesti hea, siis oleks ka tulemus hea ja ma ei peaks kogu seda paska siia kokku voolima, vaid saaksin rahulikult teiste sinisärklaste seas võidurõõmsalt õlut rüübata.
Kommentaar