Emmaste - Lelle 1 : 2 (1 : 1)
Mäng oli selline ne rõba, ne mjaso. Lelle panustas enamikes olukordades pikale pallile, millega siis paar paremat poega midagi ette üritasid võtta. Emmaste üritas rohkem söötudega ja maast, aga teravaid olukordi ei suutnud eriti luua või läks kõigil otsustavatel hetkedel silme eest mustaks. Pärast mängu Lelle väravavahiga juttu ajades tuli nentida, et ta ühtegi tõrjet mängus ei teinud. Meie umbes 15-20 pealelöögist lendas suurem jagu raamidest mööda ning ülejäänute löögitugevus oli keskmise söödu tasemel, mis oleks ehk vaid pimedale väravavahile raskusi tekitanud.
Lelle läks juhtima üsna esimese poolaja lõpus, kui kastis paremalt otsajoone juurest tuli madal terav tsenderdus, mida meie ei suutnud ära lahendada ning lellekas sai 7-8 m pealt päris vabalt lüüa. Lelle lõi esimesel poolajal korra ka posti. Kui üldse mängumoodi mängu oli, siis teise poolaja esimesed 10-15 min meie poolt, kuni viigivärava saime. Madal etteposti nurgalöök, mille postis olnu ja väravavaht kuidagi läbi lasid ning valveta jäänud Sepp lõi meetrilt-paarilt palli väravasse. Edasi läks jälle pigem suvaliseks rapsimiseks, meie 4 või 5 tehtud vahetust kah mängupilti paremaks ei teinud.
Ca 10 min enne lõppu oli Nurmsaarel üks-üks olukord, mille ta 10 m pealt osavalt lati ja posti ristumiskohta lajatas. Istusin sel hetkel pingel ja tuli déjà vu tunne peale - eelmise mängu lõpus jäi kah värava alt viimane puude tegemata (maaslamanud vastane lükkas palli käega eest ära, mida kohalolnutest ainult kohtunik ei näinud + saime vaidlemise eest kollase) - ning kinnitus ei andnud kaua oodata. Sama äärekaitsja, kes eelmisel korral seiklema läks ja kelle pallikaotusest Alexela viimase minuti värav alguse sai, lendas omal äärel palliga vastasele optimistlikult peale, viimane pääses läbi ja andis terava tsenderduse suht viiekasti joonele, kus Lelle ründaja meie kaitsjaid edestas ja kera võrku saatis.
Nagu öeldud, raiskasime meie omad head võimalused ära (sh kaks sajaprotsendilist olukorda) ning kaotuses seekord peale endi kedagi süüdistada pole. Lelle on sümpaatne sats, kellega on alati tore mängida ja edu neile edaspidiseks!
Ahjaa, seekord oli vahelduseks teine kohtunik. Eriti tihti ta meie kasuks törtsutada ei armastanud (pisivead vilistamata ning 50-50 olukorrad kippusid pigem Nykäneni tõenäosusteooria ruumis realiseeruma), aga me oleme sellise "koduvilega" harjunud. Vinguda ikka võib. Kõige ägedam olukord: meie kasti lähistel on lellekas palliga, haagin mina sappa ja liigume pigem suurel kiirusel mõned sammud võitluse peal õlg õla kõrval, kuni mina libistades palli varbaga eest kaugemale löön. Lelleka jooksusamm lõppes õnnetul kombel minu hüppeliigese peal, mis võrdlemisi haiget sai ning sellele järgnes vile ja karistuslöök. Lelle kasuks, sest mina olevat vastast tagant jalg ees rünnanud. Juhtub ka paremates perekondades.
Mäng oli selline ne rõba, ne mjaso. Lelle panustas enamikes olukordades pikale pallile, millega siis paar paremat poega midagi ette üritasid võtta. Emmaste üritas rohkem söötudega ja maast, aga teravaid olukordi ei suutnud eriti luua või läks kõigil otsustavatel hetkedel silme eest mustaks. Pärast mängu Lelle väravavahiga juttu ajades tuli nentida, et ta ühtegi tõrjet mängus ei teinud. Meie umbes 15-20 pealelöögist lendas suurem jagu raamidest mööda ning ülejäänute löögitugevus oli keskmise söödu tasemel, mis oleks ehk vaid pimedale väravavahile raskusi tekitanud.
Lelle läks juhtima üsna esimese poolaja lõpus, kui kastis paremalt otsajoone juurest tuli madal terav tsenderdus, mida meie ei suutnud ära lahendada ning lellekas sai 7-8 m pealt päris vabalt lüüa. Lelle lõi esimesel poolajal korra ka posti. Kui üldse mängumoodi mängu oli, siis teise poolaja esimesed 10-15 min meie poolt, kuni viigivärava saime. Madal etteposti nurgalöök, mille postis olnu ja väravavaht kuidagi läbi lasid ning valveta jäänud Sepp lõi meetrilt-paarilt palli väravasse. Edasi läks jälle pigem suvaliseks rapsimiseks, meie 4 või 5 tehtud vahetust kah mängupilti paremaks ei teinud.
Ca 10 min enne lõppu oli Nurmsaarel üks-üks olukord, mille ta 10 m pealt osavalt lati ja posti ristumiskohta lajatas. Istusin sel hetkel pingel ja tuli déjà vu tunne peale - eelmise mängu lõpus jäi kah värava alt viimane puude tegemata (maaslamanud vastane lükkas palli käega eest ära, mida kohalolnutest ainult kohtunik ei näinud + saime vaidlemise eest kollase) - ning kinnitus ei andnud kaua oodata. Sama äärekaitsja, kes eelmisel korral seiklema läks ja kelle pallikaotusest Alexela viimase minuti värav alguse sai, lendas omal äärel palliga vastasele optimistlikult peale, viimane pääses läbi ja andis terava tsenderduse suht viiekasti joonele, kus Lelle ründaja meie kaitsjaid edestas ja kera võrku saatis.
Nagu öeldud, raiskasime meie omad head võimalused ära (sh kaks sajaprotsendilist olukorda) ning kaotuses seekord peale endi kedagi süüdistada pole. Lelle on sümpaatne sats, kellega on alati tore mängida ja edu neile edaspidiseks!
Ahjaa, seekord oli vahelduseks teine kohtunik. Eriti tihti ta meie kasuks törtsutada ei armastanud (pisivead vilistamata ning 50-50 olukorrad kippusid pigem Nykäneni tõenäosusteooria ruumis realiseeruma), aga me oleme sellise "koduvilega" harjunud. Vinguda ikka võib. Kõige ägedam olukord: meie kasti lähistel on lellekas palliga, haagin mina sappa ja liigume pigem suurel kiirusel mõned sammud võitluse peal õlg õla kõrval, kuni mina libistades palli varbaga eest kaugemale löön. Lelleka jooksusamm lõppes õnnetul kombel minu hüppeliigese peal, mis võrdlemisi haiget sai ning sellele järgnes vile ja karistuslöök. Lelle kasuks, sest mina olevat vastast tagant jalg ees rünnanud. Juhtub ka paremates perekondades.
Kommentaar