P.P. & P.P. ehk Pahv-Pullerits vs. JALGPALL

[2mSööt3mMööda]

Ma suusatamist ei jälgi absoluutselt aga nagu aru olen saanud, siis Tour de Ski peaks vist olema päris kõva profiiliga võistlus. Nüüd loen, et suur osa ässasid ei viitsi sinna isegi võistlema minna, kuna ootavad Olümpiat.
Mis on Pulleritsul nende lödipükste kaitseks öelda? Sportlased on minuteada meelelahutajad, kelle koht on võistlusrajal, mitte kusagil omaette laagris valmistuda.

Vutis mängivad kõvemad vennad 60+ mängu aastas. Mõni osaleb 28mai CL finaalis, läheb koondisega sõprusmängudele/laagrisse ning kütab MMi ka veel otsa, no problem.

[Mehhanisaator]

Ma suusatamist ei jälgi absoluutselt aga nagu aru olen saanud, siis Tour de Ski peaks vist olema päris kõva profiiliga võistlus. Nüüd loen, et suur osa ässasid ei viitsi sinna isegi võistlema minna, kuna ootavad Olümpiat.
Mis on Pulleritsul nende lödipükste kaitseks öelda? Sportlased on minuteada meelelahutajad, kelle koht on võistlusrajal, mitte kusagil omaette laagris valmistuda.

Vutis mängivad kõvemad vennad 60+ mängu aastas. Mõni osaleb 28mai CL finaalis, läheb koondisega sõprusmängudele/laagrisse ning kütab MMi ka veel otsa, no problem.

Ja kõige naljakam on veel see, et kogu selle krempli juures on Eesti suusatajad rohkem haiged, kui koondise pallurid vigastatud. Seepärast ongi suusatajad alamakstud lödipüksid, keda kõõmavastastesse reklaamidesse ei lasta. Go Pullekas !!!

[ericbana]

Pullelits toodab tänases Postimehes jälle. Linki ei pane, sest troppe ei promo.

[Sambaz]

Pullelits toodab tänases Postimehes jälle. Linki ei pane, sest troppe ei promo.

Lugesin läbi ja jäi karp ikka korralikult lahti. Sellist sousti saab ainult toota vaimuhaige tegelane. Need seosed, miks ta jalgpalli MM ei vaata, olid muidugi omaette nali. Kas ajaloos keegi spordiajakirjanik on talle vastu ka pannud teravamaid noote?

[Daz Booob]

Minus tekitab ažiotaaži see, et iga PP kirjatüki puhul täieneb mu sõnavara.

[Halb ründaja]

Iga tegevuse ja sündmuse võib elementaarosadeks lahti võtta ja selle põhjal kirjutada kui totter see on. Mõnel ilmselgelt ajab see vere vardasse kui keegi laseb seda ka avaldada

[Rudy]

Üsna paratamatu vist. Ärge Teie külastajanumbreid suurendage seal blogis, tegin musta töö ise ära:

Priit Pullerits says:
Ma rääkisin juba tookord, kui Eesti jõudis jalgpalli EM-võistluste kvalifikatsiooniturniiril play-offi, mil finaalturniirile pääsust jäid 2011. aasta sügisel lahutama vaid kaks mängu Iirimaaga, et taevale tänu, ei juhtunud imet, et Eesti oleks sealt edasi pääsenud. Sest see, mis Eestit play-offis kahe mängu kokkuvõttes 5:1 võitnud Iirimaaga EMil juhtus, ei olnud ilus. Neist ei olnud alagrupis teistele mingit vastast. Kolmest mängust kolm kaotust, väravate vahe 1:9. Õudne oleks kujutada, mis oleks seal alagrupis Eestiga tehtud. Mis oleks järele jäänud esialgsest uhkusest, et oleksime pääsenud finaalturniirile? Selle asemel saanuks me tunda kogu Euroopa ees rahvuslikku häbi ja alandust. Me oleks olnud peksupoisid. Ei imestaks, kui seejärel oleks hakatud arutama, mida küll ette võtta, et Eesti-sugused nõrgad meeskonnad ei pääseks EMile selle taset lörtsima.


Eilne 0:8 mäng Saksamaa vastu näitas taas ilmekalt, kui suur on vahe Eesti ja Euroopa tipptaseme vahel. Eestil ei olnud mingit võimalust. Kui pall korraks enda kätte saadi, võtsid sakslased selle uuesti tagasi enamasti juba enne, kui Eesti üle keskjoone jõudis. See oli masendav.

Jah, ma vaatasin seda mängu. Üle mitme aasta vaatasin jalgpalli. Vaatasin just seepärast, et näha oma silmaga, kui suur on vahe Eesti ja Euroopa tipptaseme vahel. Ei ole mingit mõtet vahtida mänge Eesti-Kreeka või Eesti versus Põhja-Iirimaa, sest need ei näita tegelikult midagi. Nondega võib hea õnne korral ikka pusida. Taset näitavad siiski sellised mängud, nagu eile Saksamaa vastu.


Minu meelest jõudsime seal seisuni, kus tekkis küsimus, millal hakkab sakslastel Eestist lihtsalt hale ja nad lõpetavad meie halastamatu nüpeldamise, nagu nad tegid seda omal ajal mõisatallides. Eks nad teisel poolajal tõmbasidki survet veidi tagasi, ainult et Eestist polnud siis enam mängumehi – toss oli väljas ning isegi lõpu eel sisse vahetatud Henrik Ojamaa ei suutnud sakslastega võidu joosta.


Miks ma siin blogis, kus jalgpall on out, sellest nii pikalt kirjutanud? Seepärast, et millal veel kui mitte nüüd peaks Eesti rahvas ja spordiüldsus jõudma tõdemuseni, et jalgpalli arendamine professionaalsel tasemel on meie riigis mõttetu ja tulutu. Jah, las lapsed mängivad jalgpalli, see paneb nad liikuma ja kindlasti pakub jalgpall kui meeskonnamäng neile rõõmu. Aga alates noorteklassist tuleks jalgpall – ja see kõlab nüüd paljudele radikaalse ettepanekuna – lausa ära keelata, v.a neile, kellest tõesti võiks saada Eesti koondise mängumehed, sest tunnistagem, et ega ilma rahvuskoondiseta Eesti ikka jääda saada. Aga kõik teised tuleks suunata, ütleme, 15.-16. eluaastast alates harrastama teisi spordialasid.


Te vaid mõelge, kui palju meil läheb võib-olla täiesti võimekaid jooksjaid, rattureid, triatleete, suusatajaid, keda iganes kaduma tänu sellele, et noored jäävad pikalt mängima jalgpalli! Jäävad mängima mängu, kus Eestil pole eales võimalust kusagile välja jõuda. «Kuidas ei ole?» küsite.

Aga Eesti on jalgpalli püüdnud arendada juba ligi kolm kümnendit. Ja mis meil on selle kulutatud aja ja arendustöö eest ette näidata? Ette on näidata 0:8 vahe Euroopa tipuga. Kusjuures, pange tähele, need numbrid on veel ilusad võrreldes mängupildi endaga.


Ükskõik kui palju me jalgpalli panustame, ei ole Eestil võimalik kokku saada nii palju häid mängumehi, et me suudaks moodustada tugeva koondise. 11 meest, lisaks paar vajalikku varumeest on selleks liiga suur arv. Meenutage, et me ei suutnud ju kokku saada nelja meessuusatajatki, kes suudaks konkurentsivõimeliselt sõita 4x10 km. Tavaliselt saime juba esimese vahetusega minuti kaotust, ja kui siis Jaak Mae ning Andrus Veerpalu seda vahet hoidsidki, saime viimase vahetusega tavaliselt kaks-kolm minutit kaotust alati juurde ning koht tuli tavaliselt esikümne lõppu. Ja nii oli see Eesti suusatamise kuldaegadel.


Jääb vaid loota, et eilne häving 0:8 ei olnud šokiteraapia, misjärel mõned leiavad, et jalgpalli tuleb veel rohkem panustada, vaid et sellest saab pigem äratuskell, mis viib äratundmisele ja leppimiseni, et jalgpalli arendamine tipptasemel on Eestis perspektiivitu. See on ressursside raiskamine. Eestlasi lihtsalt ei huvita jalgpall. ERR võib ju teha õhtuste spordiuudiste stuudiost otselülitusi Lilleküla staadionile, võib teha ka Eesti liiga mängude otseülekandeid, aga tribüünid on tühjad. Ühelt poolt sellepärast, et jalgpall ei ole tegelikult meie, eestlaste mäng – ja vägisi midagi armsaks ei tee. Teiselt poolt sellepärast, et meie jalgpallis lihtsalt ei ole taset, mida võiks vaadata ja millele kaasa elada. Mõned mehed Euroopa sekundaarsete jalgpalliliigade perifeersetes meeskondades ei too endaga koondisse kvaliteeti, mis lubaks Euroopa paremate vastu pakkuda vähemasti mängupilti, mille pärast ei peaks tundma häbi, alandust ja masendust.

[telekavaataja]

Päris fullretard viha jalgpalli vastu.

[Shparkz]

Rilleputs sai paugu lahti jälle.

[Rudy]

Pullerits: Eesti jalgpallikoondise mängijad - siin on teile väljakutse!

Eesti kõigi aegade paremaid ja lugupeetumaid jalgpallureid Mart Poom (parempoolsel pildil esiplaanil) torkas pärast minu sulest Postimehes ilmunud kolumni «Eesti jalgpallil pole lootustki», et mu «suurim saavutus on Tartu maratoni läbisõitmine, aga seal saab ta ka pidevalt endise jalgpalluri Raio Piiroja käest peksa».

Ei, minu suurim saavutus spordis ei ole Tartu maratoni läbisõitmine, aga tühja sellest. Olulisim on Poomi öeldu teine pool.


Oleks väga imelik, lausa ebaloogiline, kui ma Piirojale (fotol vasakul) ei kaotaks. Mitte seepärast, et Piiroja on minust tervelt 14 aastat noorem, vaid seepärast, et Piiroja on ikkagi endine tippsportlane, tõenäoliselt üks sitkemaid, kes Eesti koondises kunagi jalgpalli mänginud. Seda esiteks.

Teiseks oleks imelik, kui ma kõigilt Eesti jalgpallikoondise praegustelt liikmetelt suusatamises pähe ei saaks. Lõppeks peab neil jaguma vastupidavust ja koordinatsiooni ja mida kõike veel, nii et tapab, sest muidu tapetakse neid täna Mainzis, homme Moskvas, ülehomme Milanos... ja taevas hoidku, kui ka San Marinos.


Aga me saame seda vastupidavust ja koordinatsiooni õnneks kontrollida. Mart Poom valis suusatamise – niisiis, eks suusatagem! Siinkohal esitan väljakutse kõigile Eesti koondise jalgpalluritele: paneme kaheksa kuu pärast Tartu maratonil jala joonele ja vaatame, kes keda!

Ärge hakake pugema selle taha, et suusatamine ei ole teie ala. Sest suusatamine ei ole ka minu ala. Sport ei ole üldse minu ala. Ma olen ajakirjanik. See on minu töö. Sport on minu hobi. Sport on teie töö. Vastupidavus on teie töö vundament ja nurgakivi. Koordinatsioon, mida läheb vaja ühtviisi nii jalgpallis kui suusatamises, on teie leib.


Või kui suusatamine on liiga raske ja keeruline, siis palun väga: näidake kõik, et suudate joosta 10 kilomeetrit alla 37 minuti, või kui see on liiga pikk maa, siis 800 meetrit 1.55,9-ga – see ala kätkeb endas suurepäraselt nii kiirust kui vastupidavust. Igal juhul on teie suur eelis teie vanus – paljud teist on minust poole nooremad –, ent ma ei kavatsegi selle taha pugeda.

Kui enamik teist minust ja mu keskpärastest tulemustest jagu ei saa, tuleb enne, kui mõelda Saksamaale vastu hakkamisest, alustada elementaarsete puuduste kõrvaldamisega baasettevalmistuses. Vastasel korral jään endale raudkindlaks: Eesti jalgpallil pole tõesti mingit lootust.

[Rudy]

Pullerits on oma viimase arunatukese ka vist ära kaotanud. Pean siis silmas neid rajusid artikleid ühes sopaväljaandes. Ja põnevaid arutlusi tema blogis. Kas tal endal on ka mingid valgustkartvad luukered kuskil klõbisemas?

[plastic]

Pullerits on oma viimase arunatukese ka vist ära kaotanud. Pean siis silmas neid rajusid artikleid ühes sopaväljaandes. Ja põnevaid arutlusi tema blogis. Kas tal endal on ka mingid valgustkartvad luukered kuskil klõbisemas?

Luukerede kohta ei tea, aga "väheke mööda" on ta ju alati olnud.