Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
Tammiste raamat oli kuiv, jäi pooleli ja kadus ära.
Ega ta päris Onu Bella elulooraamatu stiilis ei olnud kirjutatud tõesti. Aga täitsa norm lugemine sellegipoolest, kõik ei peagi olema mihkelraualikud elulood stiilis "tuli-k*sehäda-lasin-lavakardina-taha" .
Tammiste raamat oli kuiv, jäi pooleli ja kadus ära.
Nii võrdluseks, et Pikkuusi raamat on küll lobedamalt kirjutatud (mugavam lugeda), ent lugu minu meelest isegi gramm kuivem. Samas vbla prob ka selles, et mis legende ise Pikkuusi tegemiste kohta kuulnud olen. Pealkiri "Kurat rattasadulas" on väga tabav sellele, ent sisu osas küll öeldakse, et oli hull mees ja paar väikest detaili veel räägitakse. Ent siiski päris nime nagu ära ei tõesta.
Samas kindlasti oli Mürka parem kui Tamma. Aga kindlasti ei olnud need elupõnevad lugemised. Vaid siukseid täitsa normaalsed
Kas te teate midagi 1951. aasta point-shaving skandaalist? Ütlevad teile midagi nimed Nat Holman, Floyd Layne, Ed Roman? Mina ei tea ka midagi ja ei ütle ka veel midagi. Aga hakkasin siis sellise raamatuga pihta. Kui lõpuni peaks jõudma, siis kiidan end taevani!
Õnnetus juhtus ühel järjekordsel kontrollturniiril kaugel korvpallimaal Jugoslaavias, kuhu NSV Liidu koondis oli oma olümpiavormi lihvima sõitnud ja kus eestlasest olümpiakandidaat otsustas koos koondmeeskonna liidri Sergei Beloviga parajasti kättejõudnud töörahvapüha vääriliselt tähistada. Mille käigus aga superstaar Belov korraga väsimust tundes Belgradi kõrtsilaua alla puhkama heitis. Arenenud distsipliinitundega Salumets seevastu teadis hästi, et korvpalluri koht on öösel hotellitoas. Ja nõukogude sportlane ei jäta oma kaaslast hätta. Nii ilmuski koondmeeskonna debütant küllaltki hilisel tunnil juhuslikult hotellis ringi uidanud Kondrašini palge ette, isamaalise korvpalli esisnaiper nagu tiigrinahk üle kangelase õla rippmas.
/.../ Ometi ei pälvinud ennastsalgav tegu vanemtreeneri tänusõnu, vaid lausa vastupidi - kangelane saadeti nii Belgradist kui ka üleüldse Liidu koondisest määramata ajaks koju tagasi. /../ja nii elaski Montreali olümpiakülas Salumetsa nimesildiga ukse taga hoopis muldvana Gennadi Volnov, kelle paremad päevad olid jäänud kuldsetesse kuuekümnendatesse.
GEORGE: No, no, no! Nothing happens /-/ RUSSELL: Well, why am I watching it?
GEORGE: Because it's onTV RUSSELL: Not yet.. (Seinfeld, The Pitch)
Kas te teate midagi 1951. aasta point-shaving skandaalist? Ütlevad teile midagi nimed Nat Holman, Floyd Layne, Ed Roman? Mina ei tea ka midagi ja ei ütle ka veel midagi. Aga hakkasin siis sellise raamatuga pihta. Kui lõpuni peaks jõudma, siis kiidan end taevani!
Noh, nüüd sain lõpuni. Kiidan end taevani, raamatut ka kohati. Päris põnevalt kirjutatud ülevaade kihlvedude ja amatöörkorvpalli suhtest, kust leiab päris naljakaid kilde:
- esialgselt pandi kihlvedudel händikäppe nii, et vaheks oli näiteks täpselt 11. Ehk kui võitis meeskond teist 11 punktiga, siis ei võitnud keegi peale kihlveokontori. Mingil põhjusel hakkasid suurem osa mänge täpselt nii ka lõppema.
- või kui võeti vahele pea terve NY korvpallieliit, siis hakkasid maalinnade treenerid rääkima, kuidas pointshaving on ainult suurlinnade dekadentsi väljund. Möödus 2 päeva ja võeti tihti just selle rääkija meeskond vahele ja üha suuremate trahvidega.
- või siis see, et 50-ndatel tehti päris tõsist petitsioonikultuuri, aga selgus peagi, et kui olid allkirja andnud valele petitsioonile, siis võisid jääda enda tööst ilma, kuna mingisugunegi kokkupuude kommaritega või kasvõi ametühingutega andis selleks automaatselt õiguse. Tagajärg - keegi ei julgenud enam millegi peale petitsiooni ja rahvaliikumisi teha ega nendega liituda.
Viimaks õnnestus kätte saada ja läbi lugeda. Ajakirjandus in its best ning kõikidele USA poliitikahuvilistele kohustuslik. Raamatu läbilugemine aitab mõista, miks USA presidendivalimiste eelvalimised on mõneti sõltuvusttekitavad sündmused, mis erinevalt spordiplayoffidest kestavad ikka aasta-poolteist. Fascinating stuff, vist juba ka seriaalina väljas. Hakkame vaatama.
"An errand boy, sent by grocery clerks, to collect a bill"
loen siis teistkordselt seda teost, väga julgen soovitada, esimene kord paar aastat tagasi ei saanud mõnest kohast midagi aru, aga nüüd vanema ja targemana mõistan. soovitan soojalt!
Leidsin kodu lähedal asuvas taaskasutuskeskuses ringi tuiates 50-sendi-riilulist sellise raamatu:
...ja olin enda peale vihane, sest raamatu tsenseerimata variant on juba kuus aastat meiekeeli kättesaadav olnud ja mina avastan selle alles nüüd, ignorantne pimekana...
See raamat, head sõbrad, on täielik pärl belletristikalise (sõja)ajaloo austajaile ja -huvilisile. Valusalt aus ja ausalt valus. Soovitan palavasti!
kas raamatuid on internetiajastul mõistlik poest osta? mul on tunne, et oleks saanud oma impulssostu asemel soetada netis kaks raamatut. internetist tellimise ajal hakkab, aga hakkab aju küsima, et 'miks sa tasuta kanaleid ei kasuta'. ja peale seda hakkab aju tööle, et arvuti taga raamatu lugemine ei ole ikka päris see. jääb allalaadimata ja ostmata ja lugemata. sellist lugemist me siis tahtsimegi?
PS! esimesele küsimusele on teadjameeste vastused teretulnud.
Kaitseväes olles hakkasin raamatuid lugema, hea oli õhtuti lugeda. Kokku lugesin selle 11 kuu jooksul üle kümne raamatu. Mõni paksem kui teine, kuid alla kahesaja lehekülje polnud vist. "Läänerindel muutusteta" oli tegelikult suht õhuke. Eriti huvitav oli minu jaoks S. Kingi "Tumeda torni" sari. Jõudsin läbi lugeda kolm raamatut seal. Nüüd hiljuti ostsin neljanda osa, kuid läbi olen lugenud kõigest 50 lehte kusagil. Raamat mu käes olnud kuu või kaks. Kurat, võiks tsiviilis sama lugemishimu olla nagu kaitseväes
E: vastuseks Jasperile. Mina eelistaks igal juhul raamatut poest osta, need lugerid (vms) ja muu selline jama mulle isiklikult küll ei meeldi.
Ilma vutita olla ei saa, vajan, kui õhku ma
Ei tohi koju küll jääda sa, kui mängib Tammeka
Kommentaar