Algselt postitas Gallacher
Vaata postitust
Mis mulle teises osas hakkas veebli puhul sümpatiseeruma on just kõnelaad. Okei, seal on kõvatamist ja matšotamist, millega on üle piiri mindud (käisin afgaanis ja olen elukõvamees), aga just see kolmandas isikus rääkimine: "Teeb seda, saab aru, rivistub kasarmu ette" jne tõi mõned flashback'd. Imetabane eesti keel kokkuvõttes.
Loomulikult familiaarsus, ülemustele vastuvaidlemine, omavahel kaklemine jms pläust on asja juures küll ulme. Lisaks noorteajal kahekesi suitsunurgas tiksumine, noorteajal marsitakse mitte ei joosta, toas on piisavalt vaba aega, et lollusi korda saata, sööklas distsipliini rikkumine jms on puhas keskmisele tarbijale meelelahutus.
Mis puudutab vaatamist, siis Elionis peaks ta ka järelvaadatav olema
Leave a comment: