Ajateenistus!

[erxu]

Alergia arsti juurest pabereid vaja ja tunduks ajuvaba kui sind saadetaks.

Selge, lasin perearstil saatekirja kohe ära kirjutada, et saaks varakult asjad korda aetud. Raskeks teebki olukorra see, et mul nii erinevate asjade vastu allergia, metsas ei saa olla, sest õitsevate taimede vastu allergia.. kartuleid koorida ei saa, sest kartuli koorte ja porgandi ja kõike muu vastu allergia jne.

[Gallacher]

Nõustun. Kõik oleneb ikkagi konkreetse aastakäigu kaadrist ja vbolla mõnest muust väiksemast tegurist. Ise sides ei teeninud aga tean päris mitut, kes seal on olnud ning lihtne ei olnud see aeg neil kindlasti. Samasugune linnalegend on see, et nagu kup oleks mingi jube eliitväeosa. Omalajal kevadtormil olid kõige suuremad tohmanid just kupist - pean silmas just jalaväekompaniid. Igas väeosas on lebomaid ja karmimaid aegu, helgemaid ja idikamaid aastakäike. Kui kedagi esile tõsta siis kupi luure ja mereväe baasikaitse.

Mnjah, nõustun, et palju oleneb kaadrist jne ja olles ise Sidepatis teeninud, ma seda muidugi alavääristada ei taha aga päris linnalegendiks seda juttu ei pea. Võib-olla nüüd on teisiti, ise käisin sõjaväes üle kümne aasta tagasi aga niipalju kui teiste väeosade tegemistega kursis olin, oli meil ikka asi lebom. Kui meil olid teiste väeosade seerud sideõppel, siis nad ikka imestasid selle üle kõvasti. Keegi neist pidas isegi blogi (peale teenistust) ja imestas, et kui peale õhtust rivistust toimunud spontaanse lumesõja käigus lendas üks aken puruks, ei n...ki tervet väeosa vaid hommikul klaasiti rahulikult aken ära ja elu läks edasi nagu igal teisel päeval. Tema sõnul lõppenuks Kalevi patis selline asi hoopis karmimalt. Ja selliseid näiteid võiks veel palju tuua.
Kupis oli minu teada 90-te keskel või lõpus see asi, et mahv oligi kõvem aga kui kord sõitvast masinast välja hüpati ja pooled jalaluu murdsid, tekkis meedias ilge skandaal ja siis hakati väljaõpet vähe muutma. Kuigi, paari aasta eest Kupis luurerühmas olnud tuttava sõnul oli ka see keskmisest karmim asi, kui väljaõppe raskust võrrelda teiste üksustega. Aga ise võrrelda ei oska, ei tea.

[$$$]

Alergia arsti juurest pabereid vaja ja tunduks ajuvaba kui sind saadetaks.

[erxu]

Selline küsimus, et 8.oktoober arstlik ootamas aga mul on väga tugev allergia - igasugu erinevate asjade vastu allergia - varakevadel õtisvad taimed, kartulikoored, kassi ja koerakarvad ja igast puu ja juurviljad (jne. kokku kuskil 50 asja) ja lisaks diagnoositi mul nõrgem astma, anti astmapiip ja asja aga erilist ravi ei ole veel tehtud, sest see oli nii algastme astma alles. üks kevad keskkkooli kaudu käisin ka riigikaitselaagris mis kestsid 3 päeva ja see oli täielik katastroof mulle, hingata on raske, jõudu pole ja pea on paks, sest nina on nii kinni, et mitte midaig läbi ie tule, silmad punased ja sügelevad.

Oskate ehk öelda mis minust saab - kas saan sõjaväest vabaks või pannakse asendusteenistuse (vanureid pesema)?

// või saadetakse üldse ikkagi sõjaväkke? olgu mainitud, et ma ei saa mitmeid populaarseid toiduaineid süüa - pähklid, porgand, herned jne

[Jeti88]

linnalegend

Nõustun. Kõik oleneb ikkagi konkreetse aastakäigu kaadrist ja vbolla mõnest muust väiksemast tegurist. Ise sides ei teeninud aga tean päris mitut, kes seal on olnud ning lihtne ei olnud see aeg neil kindlasti. Samasugune linnalegend on see, et nagu kup oleks mingi jube eliitväeosa. Omalajal kevadtormil olid kõige suuremad tohmanid just kupist - pean silmas just jalaväekompaniid. Igas väeosas on lebomaid ja karmimaid aegu, helgemaid ja idikamaid aastakäike. Kui kedagi esile tõsta siis kupi luure ja mereväe baasikaitse.

[cbulls13]

Aga sidepat on alati olnud keskmisest lebom ja spordirühm ammugi.

linnalegend

[Gallacher]

Rännakuid oli selle aja jooksul üpris palju, kokku vist koos lõpurännakuga 4-5. Metsalaagreid 3.
Ilmselt kõige raskem selle aja jooksul oligi metsalaagrid. Kokku kestsid need üldiselt neli ööd ning selle aja jooksul üle 8 tunni und kokku ei tulnud kohe kindlasti.
Lõpurännak oli ka paras kirves tegelikult. Kestis see kaks päeva ning kokku tuli üle 50 km.

Oh ajad, oh kombed. Mida te selle kahe päeva jooksul tegite?
Aga sidepat on alati olnud keskmisest lebom ja spordirühm ammugi.

[ttBoll]

Päris huvitav lugeda, kuidas ühe kuuga võib nii palju muutuda. Ma ise sain Sidepataljonis reservi juunis 2013, nussi saime täie raha eest (ka sportlased), teenistuse lõpuni oli RÜ käsi küünarnukini aanuses, mingit SBK ajal linnaloale saamise pulli ei olnud, vaid valitud seltskond spordipoistest sai , tihti vaid kolmandik neist. Juunis vahetus kogu Sidekompanii ajateenijatega tegelev seltskond (kompaniiülema kohta ei tea, aga vist vahetati ka välja). Karmikäelised vennad said oma 3 aasta ringi täis ja need asendati just Sõjakooli lõpetanud pehmodega (üleajateenijaks jäänud rühmakaaslase sõnad). Ainsaks, kes alles jäi oli seltskonna kõige pehmem ja vaguram veebel T. Huvitav, kas staabikompanii seltskond ka vahetati välja?

Kui pead silmas veebel Tensot, siis see oli üks karmimaid ja ebameeldivamaid isikuid meie ajal Sidekompaniis Mina temaga kokku ei puutunud, aga nii rääkisid teised.

[ttBoll]

No kellele ei meeldiks....aga, et sellist asja SBK-ks nimetada peab ka vist ajutursega olema.

Vahepeal oligi tunne, et kas oled ikka sõjaväes või mõnes keskmisest PISUT karmima režiimiga spordilaagris.

E: muide, kas keegi on kursis kas sportlastel toimuvad need reservõppekogunemised ka?

[Jeti88]

..... Zenja Fokini ...... Tihtipeale oli tunne nagu oleksid jälle koolipingis, kus lapsed õpetajale vastu pauguvad. Sellegipoolest ei ole mul meeles, et oleksime kollektiivselt karistada saanud......absoluutselt mitte ühtegi ööhäiret (va metsalaagrites)! Samuti ei tehtud ka kordagi voodi- ega kapirallisid. ....... Tihtipeale avastasid ennast pärast öörahu telefoniga internetis surfamas........Need möödusid aga täielikult iseseisvalt trenni tehes või läpakaga fifat mängides.
Kokkuvõtvalt ei olnud asi kohe üldse nii hull, kui alguses arvata võib. Kõik oleneb kaaslastest ning kaadrist!

No kellele ei meeldiks....aga, et sellist asja SBK-ks nimetada peab ka vist ajutursega olema.

[cbulls13]

Päris huvitav lugeda, kuidas ühe kuuga võib nii palju muutuda. Ma ise sain Sidepataljonis reservi juunis 2013, nussi saime täie raha eest (ka sportlased), teenistuse lõpuni oli RÜ käsi küünarnukini aanuses, mingit SBK ajal linnaloale saamise pulli ei olnud, vaid valitud seltskond spordipoistest sai , tihti vaid kolmandik neist. Juunis vahetus kogu Sidekompanii ajateenijatega tegelev seltskond (kompaniiülema kohta ei tea, aga vist vahetati ka välja). Karmikäelised vennad said oma 3 aasta ringi täis ja need asendati just Sõjakooli lõpetanud pehmodega (üleajateenijaks jäänud rühmakaaslase sõnad). Ainsaks, kes alles jäi oli seltskonna kõige pehmem ja vaguram veebel T. Huvitav, kas staabikompanii seltskond ka vahetati välja?

[ttBoll]

Mõtlesin siis, et jagan enda muljeid ka läbitud ajateenistusest. Tõsi, mul sai läbi juba eelmise aasta septembris (ametlikult selle aasta märtsis) ning läbisin ainult SBK (spordirühma võlud).
Alustasin siis oma teenistust 2013. aasta juulis Tallinna Sidepataljoni spordirühmas.
Alguses kohe üldse ei tõmmanud ajateenistusse, kuna olin nö suhtumisega "ajaraiskamine". Reaalsuses aga joppas väga mitmes mõttes. Esiteks, kaader oli nii normaalne, et ei oleks osanud unistadagi. Võiks öelda, et nad olid kohati lausa pehmod. See oli nende esimene kogemus kaadrina. Kõik olid parajalt noored, kõige vanem oli RÜ - paar aastat üle 30 oli temal. RÜ ütles meile mingi hetk, et tal lihtsalt ei ole sellist iseloomu, et hakata lambist meie ajusid nussima ja, et ta on vaid selleks seal, et meid õpetada. Kui oleme ise normaalsed, on ka tema normaalne. RÜA oli kõige suurem naljanumber. Vanust oli tal kõigest 23, seega oli paljudest alluvatest nooremgi ning tegu oli sellise Zenja Fokini stiilis persooniga, kes oleks sobinud pigem "Stiilipäevikusse" kui sõjaväkke kaadrisse. RV oli ilmselt kõige rangema olekuga, kuid pole ka ime, sest tegu oli veebeliga ning just äsja oli Lahingukooli Võrus lõpetanud.
Seetõttu oli pidevalt näha, et kaadril ei olnud meie silmis autoriteeti ning pidevalt oli distsipliiniga suuri probleeme. Tihtipeale oli tunne nagu oleksid jälle koolipingis, kus lapsed õpetajale vastu pauguvad. Sellegipoolest ei ole mul meeles, et oleksime kollektiivselt karistada saanud.
Mis pani hämmastama, on see, et selle 10 nädala jooksul ei olnud absoluutselt mitte ühtegi ööhäiret (va metsalaagrites)! Samuti ei tehtud ka kordagi voodi- ega kapirallisid. Paar korda tõmmati küll osadel vooditel linad üles, sest ei oldud piisavalt hästi tehtud, ent rallisid kui selliseid ei toimunud. Tihtipeale avastasid ennast pärast öörahu telefoniga internetis surfamas.
Hommikuvõimlemised olid sportlastele iseseisvad ning hakkasid pool tundi varem kui teistel (pool kuus hommikul). Keegi aga kaadrist seda läbi ei viinud ega jälginud.
Sportlasena muidugi oli päris mitu eelist. Ehk juba kolmandast nädalast sai igapäevaselt väljaspool pataljoni hakata trennides käima, ametlikud kellaajad olid viiest üheksani, ent tihtipeale saime välja kusagil kuuest või hiljemgi.
Kõige meeldivam oli muidugi see, et nädalavahetustel sai käia nö võistlustel või treeninglaagrites ning seda alatest kolmandast nv kuni viimaseni välja. Kusjuures iga nv sai välja ka igast rühmast kolm mittesportlast, kes olid positiivselt silma paistnud.
Tõsi, oli see vist kuues nv, kui kompaniiülem viis meile reedel läbi rivis marssimise sest ei olnud rahul meie iga esmaspäevase marssimisega, mis toimub pataljoniülema silme all. Ei õnnestunud tema sõnul see meil ka reedel ning seetõttu otsustas kõik jätta nv-ks sisse, et rivi harjutada.
Rännakuid oli selle aja jooksul üpris palju, kokku vist koos lõpurännakuga 4-5. Metsalaagreid 3.
Ilmselt kõige raskem selle aja jooksul oligi metsalaagrid. Kokku kestsid need üldiselt neli ööd ning selle aja jooksul üle 8 tunni und kokku ei tulnud kohe kindlasti.
Lõpurännak oli ka paras kirves tegelikult. Kestis see kaks päeva ning kokku tuli üle 50 km. Lõpetasid vist kõik, ainult ühel vennal läks kehvasti. 3 km enne lõppu kukkus kokku, läks segaseks, muutus agressiivseks. Haiglas selgus, et ajuturse. Tegu oli ka veidi nõrgema vennaga, sest enne seda ei olnud ta lõpetanud ühtegi eelnevat rännakut.
Kui 10 nädalat täis tiksus, siis jäeti sportlased veel häiregruppi kolmeks päevaks. Need möödusid aga täielikult iseseisvalt trenni tehes või läpakaga fifat mängides.
Kokkuvõtvalt ei olnud asi kohe üldse nii hull, kui alguses arvata võib. Kõik oleneb kaaslastest ning kaadrist!

[EgoTrip]

Vanemad mehed oskasid rääkida vene kroonuajast selliseid seiku, et hoia ja keela
Paljud mägedepojad pidid paar korda sõjaväes käima, sest polnud esitada dokumenti, mis oleks nime tõestanud. Kui paljudele neid dokumente ikka jagati, kui sündisid kuskil jurtas.

[Gallacher]

http://www.postimees.ee/2701644/kirde-kaitseringkond-saatis-koju-sobra-asemel-teenistusse-tulnud-ajateenija

Heheh. Ei teagi, mispidi küsida- et kuidas seda kohe ei avastatud või kuidas ta poole teenistuse ajal vahele jäi.
Aastaid tagasi rääkisin ühe eestlasest kunagise NL ohvitseriga, kes rääkis, et ühel hetkel avastas, et mingi mägedest pärit vend on justkui kahtlaselt pädev, justkui teab kõike jne, nagu oleks sõjaväes olnud. Võttis tüübi letti ja see tunnistaski, et oli ajateenistusse tulnud teist korda, seekord venna eest - ei mäleta, mitusada lammast hinnaks oli aga igatahes palju. Vist teeniski lõpuni, mis seal vahet.
Aga, et meil keegi kaks korda üritab sõjaväge läbida, ei mäleta isegi kurilka juttudest, kuigi seal levisid kõige uskumatumad linnalegendid.

[Even]

EI, boonusena saad tädide käest noomida ja ähvardavad, et kui järgmisel korral ka pole, saad kopsaka trahvi.

boonusena sain tädidelt kiita, et vastavate ortopeedide diagnoosid ja saatelehed on olemas ning lasid edasi. määrasid 12 kuud veel pikendust lisaks kah.