Mõtlesin siis, et jagan enda muljeid ka läbitud ajateenistusest. Tõsi, mul sai läbi juba eelmise aasta septembris (ametlikult selle aasta märtsis) ning läbisin ainult SBK (spordirühma võlud).
Alustasin siis oma teenistust 2013. aasta juulis Tallinna Sidepataljoni spordirühmas.
Alguses kohe üldse ei tõmmanud ajateenistusse, kuna olin nö suhtumisega "ajaraiskamine". Reaalsuses aga joppas väga mitmes mõttes. Esiteks, kaader oli nii normaalne, et ei oleks osanud unistadagi. Võiks öelda, et nad olid kohati lausa pehmod. See oli nende esimene kogemus kaadrina. Kõik olid parajalt noored, kõige vanem oli RÜ - paar aastat üle 30 oli temal. RÜ ütles meile mingi hetk, et tal lihtsalt ei ole sellist iseloomu, et hakata lambist meie ajusid nussima ja, et ta on vaid selleks seal, et meid õpetada. Kui oleme ise normaalsed, on ka tema normaalne. RÜA oli kõige suurem naljanumber. Vanust oli tal kõigest 23, seega oli paljudest alluvatest nooremgi ning tegu oli sellise Zenja Fokini stiilis persooniga, kes oleks sobinud pigem "Stiilipäevikusse" kui sõjaväkke kaadrisse. RV oli ilmselt kõige rangema olekuga, kuid pole ka ime, sest tegu oli veebeliga ning just äsja oli Lahingukooli Võrus lõpetanud.
Seetõttu oli pidevalt näha, et kaadril ei olnud meie silmis autoriteeti ning pidevalt oli distsipliiniga suuri probleeme. Tihtipeale oli tunne nagu oleksid jälle koolipingis, kus lapsed õpetajale vastu pauguvad. Sellegipoolest ei ole mul meeles, et oleksime kollektiivselt karistada saanud.
Mis pani hämmastama, on see, et selle 10 nädala jooksul ei olnud absoluutselt mitte ühtegi ööhäiret (va metsalaagrites)! Samuti ei tehtud ka kordagi voodi- ega kapirallisid. Paar korda tõmmati küll osadel vooditel linad üles, sest ei oldud piisavalt hästi tehtud, ent rallisid kui selliseid ei toimunud. Tihtipeale avastasid ennast pärast öörahu telefoniga internetis surfamas.
Hommikuvõimlemised olid sportlastele iseseisvad ning hakkasid pool tundi varem kui teistel (pool kuus hommikul). Keegi aga kaadrist seda läbi ei viinud ega jälginud.
Sportlasena muidugi oli päris mitu eelist. Ehk juba kolmandast nädalast sai igapäevaselt väljaspool pataljoni hakata trennides käima, ametlikud kellaajad olid viiest üheksani, ent tihtipeale saime välja kusagil kuuest või hiljemgi.
Kõige meeldivam oli muidugi see, et nädalavahetustel sai käia nö võistlustel või treeninglaagrites ning seda alatest kolmandast nv kuni viimaseni välja. Kusjuures iga nv sai välja ka igast rühmast kolm mittesportlast, kes olid positiivselt silma paistnud.
Tõsi, oli see vist kuues nv, kui kompaniiülem viis meile reedel läbi rivis marssimise sest ei olnud rahul meie iga esmaspäevase marssimisega, mis toimub pataljoniülema silme all. Ei õnnestunud tema sõnul see meil ka reedel ning seetõttu otsustas kõik jätta nv-ks sisse, et rivi harjutada.
Rännakuid oli selle aja jooksul üpris palju, kokku vist koos lõpurännakuga 4-5. Metsalaagreid 3.
Ilmselt kõige raskem selle aja jooksul oligi metsalaagrid. Kokku kestsid need üldiselt neli ööd ning selle aja jooksul üle 8 tunni und kokku ei tulnud kohe kindlasti.
Lõpurännak oli ka paras kirves tegelikult. Kestis see kaks päeva ning kokku tuli üle 50 km. Lõpetasid vist kõik, ainult ühel vennal läks kehvasti. 3 km enne lõppu kukkus kokku, läks segaseks, muutus agressiivseks. Haiglas selgus, et ajuturse. Tegu oli ka veidi nõrgema vennaga, sest enne seda ei olnud ta lõpetanud ühtegi eelnevat rännakut.
Kui 10 nädalat täis tiksus, siis jäeti sportlased veel häiregruppi kolmeks päevaks. Need möödusid aga täielikult iseseisvalt trenni tehes või läpakaga fifat mängides.
Kokkuvõtvalt ei olnud asi kohe üldse nii hull, kui alguses arvata võib. Kõik oleneb kaaslastest ning kaadrist!
Alustasin siis oma teenistust 2013. aasta juulis Tallinna Sidepataljoni spordirühmas.
Alguses kohe üldse ei tõmmanud ajateenistusse, kuna olin nö suhtumisega "ajaraiskamine". Reaalsuses aga joppas väga mitmes mõttes. Esiteks, kaader oli nii normaalne, et ei oleks osanud unistadagi. Võiks öelda, et nad olid kohati lausa pehmod. See oli nende esimene kogemus kaadrina. Kõik olid parajalt noored, kõige vanem oli RÜ - paar aastat üle 30 oli temal. RÜ ütles meile mingi hetk, et tal lihtsalt ei ole sellist iseloomu, et hakata lambist meie ajusid nussima ja, et ta on vaid selleks seal, et meid õpetada. Kui oleme ise normaalsed, on ka tema normaalne. RÜA oli kõige suurem naljanumber. Vanust oli tal kõigest 23, seega oli paljudest alluvatest nooremgi ning tegu oli sellise Zenja Fokini stiilis persooniga, kes oleks sobinud pigem "Stiilipäevikusse" kui sõjaväkke kaadrisse. RV oli ilmselt kõige rangema olekuga, kuid pole ka ime, sest tegu oli veebeliga ning just äsja oli Lahingukooli Võrus lõpetanud.
Seetõttu oli pidevalt näha, et kaadril ei olnud meie silmis autoriteeti ning pidevalt oli distsipliiniga suuri probleeme. Tihtipeale oli tunne nagu oleksid jälle koolipingis, kus lapsed õpetajale vastu pauguvad. Sellegipoolest ei ole mul meeles, et oleksime kollektiivselt karistada saanud.
Mis pani hämmastama, on see, et selle 10 nädala jooksul ei olnud absoluutselt mitte ühtegi ööhäiret (va metsalaagrites)! Samuti ei tehtud ka kordagi voodi- ega kapirallisid. Paar korda tõmmati küll osadel vooditel linad üles, sest ei oldud piisavalt hästi tehtud, ent rallisid kui selliseid ei toimunud. Tihtipeale avastasid ennast pärast öörahu telefoniga internetis surfamas.
Hommikuvõimlemised olid sportlastele iseseisvad ning hakkasid pool tundi varem kui teistel (pool kuus hommikul). Keegi aga kaadrist seda läbi ei viinud ega jälginud.
Sportlasena muidugi oli päris mitu eelist. Ehk juba kolmandast nädalast sai igapäevaselt väljaspool pataljoni hakata trennides käima, ametlikud kellaajad olid viiest üheksani, ent tihtipeale saime välja kusagil kuuest või hiljemgi.
Kõige meeldivam oli muidugi see, et nädalavahetustel sai käia nö võistlustel või treeninglaagrites ning seda alatest kolmandast nv kuni viimaseni välja. Kusjuures iga nv sai välja ka igast rühmast kolm mittesportlast, kes olid positiivselt silma paistnud.
Tõsi, oli see vist kuues nv, kui kompaniiülem viis meile reedel läbi rivis marssimise sest ei olnud rahul meie iga esmaspäevase marssimisega, mis toimub pataljoniülema silme all. Ei õnnestunud tema sõnul see meil ka reedel ning seetõttu otsustas kõik jätta nv-ks sisse, et rivi harjutada.
Rännakuid oli selle aja jooksul üpris palju, kokku vist koos lõpurännakuga 4-5. Metsalaagreid 3.
Ilmselt kõige raskem selle aja jooksul oligi metsalaagrid. Kokku kestsid need üldiselt neli ööd ning selle aja jooksul üle 8 tunni und kokku ei tulnud kohe kindlasti.
Lõpurännak oli ka paras kirves tegelikult. Kestis see kaks päeva ning kokku tuli üle 50 km. Lõpetasid vist kõik, ainult ühel vennal läks kehvasti. 3 km enne lõppu kukkus kokku, läks segaseks, muutus agressiivseks. Haiglas selgus, et ajuturse. Tegu oli ka veidi nõrgema vennaga, sest enne seda ei olnud ta lõpetanud ühtegi eelnevat rännakut.
Kui 10 nädalat täis tiksus, siis jäeti sportlased veel häiregruppi kolmeks päevaks. Need möödusid aga täielikult iseseisvalt trenni tehes või läpakaga fifat mängides.
Kokkuvõtvalt ei olnud asi kohe üldse nii hull, kui alguses arvata võib. Kõik oleneb kaaslastest ning kaadrist!
Kommentaar