Green Day

[Mõnuagent 007]

esmased emotsioonid olid samad aga mida rohkem kuulata seda paremaks läheb

tmlt võib isegi parem kui monitor olla ;o

https://www.youtube.com/watch?v=YKdWBpXlc6E

[Montag]

Muidu on veel kõrva-silma jäänud ..., Brandon Flowers ja ...

Uus sooloplaat "The Desired Effect" on päris lahe. Mõni laul jääb vbla lahjaks, aga kokkuvõttes täitsa okei. Eriti meeldivad laulud, kus on tunda veidi 80ndate vaibi. Näiteks Bronski Beat'i Smalltown Boy'd sampliv "I Can Change":

[Mõnuagent 007]

Uus sooloplaat "The Desired Effect" on päris lahe. Mõni laul jääb vbla lahjaks, aga kokkuvõttes täitsa okei. Eriti meeldivad laulud, kus on tunda veidi 80ndate vaibi. Näiteks Bronski Beat'i Smalltown Boy'd sampliv "I Can Change":

https://www.youtube.com/watch?v=M70Y2UGN1Qk

Mulle meeldib see. Samamoodi 80-ndate vaibiga shit. Ja, noh, ka muidu okei lugu.

[Mõnuagent 007]

Juulikuised lood, väljalaskega 2015. Mängukordade järgi:

Clarence Clarity – Buck-Toothed Particle Smashers
Titus Andronicus – Dimed Out
Torres – Cowboy Guilt
Zhala – Prince in the Jungle
Rae Sremmurd – Up Like Trump
East India Youth – Carousel
Titus Andronicus – More Perfect Union
Du Blonde – After The Show
Empress Of – Water Water
Ans. Andur – Väike staadion
Young Ejecta – Your Planet
Lucy Rose – Our Eyes
Yumi Zouma – Song for Zoe & Gwen
Stealing Sheep – Apparition
Django Django – Found You
Sleater-Kinney – Hey Darling
Liam Hayes – Nothing Wrong
Brandon Flowers – Diggin' Up the Heart
Mikal Cronin – Turn Around
The Vaccines – Handsome


Ehk selles mõttes väga hea kuu, et eelmise kuuga võrreldes väga palju uusi laule. Titus Andronicuse plaat on muidugi kohene klassik, mistõttu ma ei hakka neil enam peatuma.

Clarence Clarity plaati ma otsast otsani kuulanud pole. Siiani kuuldu on üsna vastakas ja meenutab justkui vaese mehe Jamie XX-i (mis mul ja pole siiani klikkinud), aga see üks lugu klikkis Clarence'lt koheselt. Häirivalt tõmbav hiphop-elektroonika-tantsu-kompott. Natuke meenutab Outkasti kunagist helipilti ja Bobby Browni laulustiili.

Torres ei seostu kuidagi ühe endise hea jalgpalluriga, vaid on üsna tüüpiline ängi-lauljatar (sinna ühte punti Sharon van Etteni, St. Vincenti ja teistega). Plaat on see-eest väga korralik. Lisaks Cowboy Guiltile võiks kõrva peale visata ka The Harshest Light'le.

Zhala on Rootsi popdiiva Robyni plaadifirma uus leid ja, kui ausalt öelda, siis ta kõlab ka väga Robyni moodi. Samas antud lugu on väga korralik pop-laul. Plaat kokkuvõttes jääb veidi nõrgaks.

Kurat, kui häiriv on see, kui mingi üsna tüütu lugu kummitama jääb. Ja siis hakkad seda ka ise kuulama. Rae Sremmurd koosneb kahest vennast, kes räpivad bling-blingist ja kuidas nad tahaksid olla Donald Trump. Lugu on muidugi, noh, faking geniaalne.

Mõni lugu on selline, et justkui polekski seal midagi, aga siis saab lugu läbi ja mingi jõud paneb seda lugu taas kuulama. East India Youthi loos on selleks laulu lõpp, kus vaikselt ümber hõljuv lugu taandub mürasse ja, kurat, see müra on nii oossom.

Empress Of on ühe USA lauljanna esinejanimi, kelle laulus on "kenjaalne" algusfraas "Water, water is for washing
Vino Tinto is for drinking". Lugu on muusikaliselt väikeste EDM sugemetega powerballaad (on ju vist?)

Young Ejectast oilen ma varem kirjutanud. Lauljanna on endiselt koguaeg täiesti alasti. Plaat on endiselt lahe.

Ans. Andur jäi vahele ja ega selle kohta midagi öelda pole. Alates Winny Puhhi kuulsusetust euroseiklusest pole ükski Eesti lugu nii kuulatud olnud, et kusagil figureeriks. Seega tubli esitus.

Lucy Rose ja Yumi Zouma on üsna ootuspärased poplauljatarid väga hästi õnnestunud lugudega. Lucy Rose on seejuures väga keskvoolulik indie-nummi-lauljatar, Yumi Zouma on veidi sünt-popilikum ja eemalolevam. Aga see on ka muutunud väga keskvoolulikuks indie-popiks.

Django Django, Tame Impala saavad plaatide eest kõrge viie. Samamoodi kiidaks math-rocki, post-rocki ansamblite And So I Watch You From Afar ja Envy näol (esimeselt kuulake näiteks "Run Home" ja teiselt "Your Heart and My Hand").
Kellele jääb näppu Epliku koostatud Ulgu-Eesti kogumik, siis seal on peal Olev Muska ja Ingrid Slameri täiesti pöörane lugu "Riputan ma viis". Depressiivset Nick Cave'i impersonatsiooni võib kuulda Howlin Raini loos Ceiling Fan. Ilusat suveilma looks sobib näiteks Ryan Bingham ja "Snow Falls In June". Ausa naiskantri kuulamiseks ei jookseks külgemööda maha Ashley Monroe, kelle bändikaaslane Pistol Anniest ehk Angaleena Presley andis enda täiesti okeika plaadi jaanuaris välja, viimane plaat.

Ja, noh, kui midagi muud ei viitsi, siis Titus Andronicuse "Dimed Out", "More Perfect Union", "(S)He said, (s)he said" ja "I'm Going Insane" võiksite igaks juhuks ka läbi käia. Tituse plaat on lihtsalt 90+ minutit pikk ja ega igaüks sellega lõpuni ei jõua. Aga, noh, faking oossom plaat on!

Laulud endiselt siin: https://open.spotify.com/user/111021...fmLhkHUPfmb6uq
Ja Patrick Stiples jookseb end hulluks siin: https://www.youtube.com/watch?v=YKdWBpXlc6E

[mcnamara]

Ma olen parajasti autentse kõlaga kantri lainel ja viimasel ajal on ilmunud kaks väga väärt plaati selles žanris. Kacey Musgravesi ja Jason Isbelli omad. Soovitan.

Ah jaa: girl powerit ka. https://www.youtube.com/watch?v=2AxIA4042WA

[Kenny's Heroes]

Ma jälle annaks Impalale madala kolme. Kahtlus tekkis juba ette, kui kuid enne ilmumist rõhutas Kevin Parker, nagu tal oleks tarvis midagi tõestada, et 'ma pean tegema tantsu/elektroonilise albumi, sest ma ei tea, et keegi oleks kuskil klubis Tame Impalat lasknud' - imelik väide juba iseenesest. Kuigi arvestades, kui töödeldud tema eelmised psühhedeelia reisid olid, pole see väga üllatav samm minna elektroonikale üle. Aga tulemus on kuidagi liialt surutud sinna poole ja lood laisad. Lonerismi ja Innerspeakeriga ei jõua kohe kuidagi ühele pulgale. Samas kindlasti leiab ta omale uusi fänne.

Teemas püsides, üks üsna lõbus psühh-garaažikas tuli jälle välja, White Reaper ja plaadi nimeks White Reaper Does It Again, vahva nimi teiseks albumiks.

[Mõnuagent 007]

Ma jälle annaks Impalale madala kolme. Kahtlus tekkis juba ette, kui kuid enne ilmumist rõhutas Kevin Parker, nagu tal oleks tarvis midagi tõestada, et 'ma pean tegema tantsu/elektroonilise albumi, sest ma ei tea, et keegi oleks kuskil klubis Tame Impalat lasknud' - imelik väide juba iseenesest. Kuigi arvestades, kui töödeldud tema eelmised psühhedeelia reisid olid, pole see väga üllatav samm minna elektroonikale üle. Aga tulemus on kuidagi liialt surutud sinna poole ja lood laisad. Lonerismi ja Innerspeakeriga ei jõua kohe kuidagi ühele pulgale. Samas kindlasti leiab ta omale uusi fänne.

Teemas püsides, üks üsna lõbus psühh-garaažikas tuli jälle välja, White Reaper ja plaadi nimeks White Reaper Does It Again, vahva nimi teiseks albumiks.

See lugu on jummala oossom, aitäh.

[Mõnuagent 007]

Magasin jubehalvasti ja ärkasin mingi frustreeriva ja terveks päevaks tujurikkuva painaja peale üles. Lükkasin mängima Jeff Bridgesi unelaulude plaadi. Teate küll seda Jeff Bridgesit? The Dude Suurest Lebowskist. Ühesõnaga on plaat, kus muusika on teinud True Detective'legi helirea teinud Keefus Ciancia, mida siis saadab enda madalates registrites rääkiv Bridges ise.
Esialgu teatab ta rõõmsalt, et kuidas "Sleeping Tapes" on huvitav idee. Siis räägib ta enda ümisemise-armastusest, siis saabub laste mänguväljakule, et jõuda loos "Temescal Canyon" matkale. Bridges räägib seal, et "kõnnime nagu vanad tuttavad" või "seal on mingi teine kõndija. Lehvitame talle. Lehvita, lehvita". Lõpulaul on see-eest täiesti aus ja ilus lugu.
Kõik see on nii kummaliselt rahustav, aga samas ka kõhedust tekitav. Justkui oleksid Twin Peaksi linnas ja sa oled justkui kohal, aga ei ole ka. Ühesõnaga magama muidugi (miks ma muidu siin kirjutan, eks?) ei jäänud, vaid viis mingitesse poolunelistesse alateadvuse sfääridesse, et siis jälle kiirelt tagasi tulla.

[mcnamara]

The Mynabirdsi "Lovers Know" on ikka täitsa vapustav. Kuulan ja imetlen ja mõtlen, et järgmine laul ju ometi ei saa enam nii hea olla. Ja ikka on. Ikka on. Üks selle aasta suuri elamusi.

[Tofoa]

The Mynabirdsi "Lovers Know" on ikka täitsa vapustav. Kuulan ja imetlen ja mõtlen, et järgmine laul ju ometi ei saa enam nii hea olla. Ja ikka on. Ikka on. Üks selle aasta suuri elamusi.

Tänud hea soovituse eest!

[Mõnuagent 007]

Augustikuu kokkuvõte. Kuulatuimad lood:

1. Desaparecidos - Radicalized
2. Titus Andronicus - (S)He Said / (S)He Said
3. Ezra Furman - Pot Holes
4. Titus Andronicus - More Perfect Union
5. Empress Of - Water Water
6. Clarence Clarity - Buck-Toothed Particle Smashers
7. Grimes - Realiti
8. Zhala - Prince In The Jungle
9. Ms Mr - Wrong Victory
10. Young Ejecta - Your Planet
11. Titus Andronicus - Mr. E. Mann
12. Titus Andronicus - Dimed Out
13. Torres - Cowboy Guilt
14. Envy - Your Heart and My Hand
15. Christopher Owens - Me Oh My
16. Mikal Cronin - Turn Around
17. White Reaper - Make Me Wanna Die
18. The Unthanks - Last Lullaby
19. Sufjan Stevens - Fourth Of July
20. Torres - The Harshest Light

Ega midagi väga tarka öelda polegi, sest oli päikseline kuu, kus ma sain ka puhata, mistõttu väga palju kõrvaklapid peas uut muusikat ei tuhninud. Samas paar uut asja on sees:

Esikohabänd Desaparecidos on Bright Eyesi esimehe Conor Obersti post-hardcore-emo-misiganes bänd. 13 aastat polnud plaati selle kollektiiviga välja antud ja nüüd siis selline. Keskmine rokkplaat, aga antud lugu on tore.

Ezra Furman laulab antud (number kolm) loos Chicago (oli vist) narkourgastest. Plaat kõigub stiililt ja kvaliteedilt. Väga süvendatult ei olegi ausalt öeldes kuulanud.

Siis on vaja veel mainida jälle pildile ujuvat Grimesi, üsna kesise Ms Mr-i plaadi üks hea lugu (number 9), Kennykangelaste soovitatud White Reaperit, enda paari nädala eest mainitud Jeff Bridgesi plaati (mis mõistetavalt kuulatuimate sekka väga ei jõua, kuna siis hakkaks ma ilmselt veene nüsima või lihtsalt tuimalt lage vahtima) ja muidugi folkbänd The Unthanks, mis on lihtsalt tore. Muus osas on ikka täielik Titus Andronicuse kuu olnud (ja terve kogus Julian Casablancase ja The Strokesi loomingut).

Spotify pleilisti said ka D'Angelo and The Vanguardsi "The Door" ja Hudson Mohawke'i mürgeldus "System".
Lood endiselt alljärgneval leheküljel.

https://open.spotify.com/user/11102168754/playlist/4WBpVo1efmLhkHUPfmb6uq

[Mõnuagent 007]

Härrad instrumentaalvokaaltaidlusgrupist Fidlar on andnud välja enda teise albumi, mille nimi on "Too". Ja, noh, marulahe on.

https://www.youtube.com/watch?v=iJy8VgB83OQ

See on siis plaadialguslugu.

Ja plaadi lõpulugu Bad Habits on ka oossom. Ja üldse on päris šeff.

[Kenny's Heroes]

Mac DeMarco, sa tegid seda jälle. Another One on sama suurepärane kui Salad Days. Igasuguseks Corona-näpus aias chillimiseks must-have kraam. Olgugi, et mini-album, aga vahet pole. Juusiis ei viitsind rohkem teha seekord.
(Seda plaati saab kusjuures kassetil ka.)

Muidu oli mu meelest suvi muusikas sama kesine, kui suvi Eestis. Aga see-eest ainuüksi septembri alguses kolm märkimisväärset:
Widowspeak toob imekena indie-poppi, töötades koos ühe Woodsi liikmega. Üldiselt tehakse praegu nii palju sellist ära visatavat indi-pop-ipster möga, kus tüdruk laulab ja taga on kas mingi pool-tantsune puhver, või mingi pseudo-folgi tinin. Aga see siin on meloodiline ja parajalt mahlase soundiga, kvaliteetne värk.
Ameerika power-pop veteran Tommy Keene oma uuega oli päris meeldiv. Ühtlaselt hea guud-taim rokk algusest lõpuni, plaadi nimi Laugh In The Dark.
Ja mis siis, et ammu-ammu pole PiL oma algusaegade kõrgusi saavutanud, oli ikka kuidagi ootust tekitavalt tore kuulda kevadel, et postpungi vanamehed teevad uut kraami. John Lydon rändib väga lahedalt ja musikaalselt sobib isegi paremini kokku, kui This Is Pili peal. Uueks siis What The World Need Now...

[mcnamara]

Noorus on ikka ilus.

[rauulo]