Green Day

[terroriBanaan]

Eelmise aasta parimatest albumitest kaks on siin teemas tähelepanuta jäänud.

Fuzz - Fuzz II

Üks viimase aja huvitavamaid ja loovamaid projekte, ülekuulamist väärib kindlasti ka esimene album. California garaa˛rokk ja Ty Segall, Meatbodies, Mikal Cronin on kõik sellega otseselt seotud, aga Fuzz on stiililt neist siiski üsna erinev. Geniaalsed käigud, arenevad lood, kummituslik vokaal ... mida rohkem kuulata, seda paremaks läheb ja praeguseks loeks ma selle ilmselt 2015. aasta plaadiks number üks.

Fuzzi kuulasin ja jätsin striimimisteenuses salvestatuks. Nagu kerge faasinihkega Sabbath mu arust.

Falliga on mul alati olnud keeruline. Ma olen olnud juba pikalt veendunud, et see peab mulle meeldima ja natuke nagu meeldib ka, aga tegelikult ei ole ma sellega järjele saanud. Õnneks on süüd see koht, kus Mazz saab aidata. Alustame siis sellest, et see viimane plaat mulle meeldis. Rändomiga minevikust kuulates on olnud pigem mitte lävendit ületavad kogemused. Ütle nüüd, millist albumit(eid) ma järgmiseks kuulan. Oleks vaja rahulikult sisse elada.

[mazz]

Ma ei ole kaugeltki Falli ekspert, eriti vanemas osas, aga kindlasti soovitaks ära kuulata The Unutterable (2000) ja Fall Heads Roll (2005), mis mu omal ajal Falli-usku pöörasid. Pärast seda tuli veel kolm tugevat albumit ning siis kaks ilmetumat, kuni eelmine aasta jälle paremini läks.

Vanemast kraamist olen kuulanud üsna kaootiliselt ja paljuski kogumike kaudu. Tasemes peab harva pettuma, aga stiil kõigub küll metsikult, mis pole muidugi üllatav arvestades seda, et härra Smith vahetas omal ajal bändiliikmeid nagu sokke.

Väga meeldis näiteks Shift-Work (1991), aga see ei seondu kuigi palju Falli üldise helipildiga. Eks omapäraseid perioode on bändi evolutsioonis veel. Raul Saaremets tegi neist kunagi R2s kolmetunnise erisaate ja rääkis igasugu imelugusid. Fanaatilisi fänne peaks bändil jaguma veel küllaga, nii et guugeldades leiad kindlasti palju asjatundlikumaid soovitusi.

[Kenny's Heroes]

Always different, always the same - ütles John Peel Falli kohta. Aga lemme help, kronoloogiliselt:
Alguse perioodist soovitaks enim Grotesque (1980) ja Hex Enduction Hour (1982)
Siis tuli nö vahpealne hiilgeperiood, kui Brix bändi tuli ja seal on järjestikused masterwerkid The Wonderful And Frightening World Of The Fall (1984), This Nation's Saving Grace (1985) ja Bend Sinister (1986).
Üheksakümnendad läksid hiljem käest ära, aga algul tulid suurepärased Extricate (1990) ja isiklik lemmik Infotainment Scan (1993)
Hilistele, mida Mazz juba mainis, lisaks veel Imperial Wax Solvent - tohutult lõbus.
Need on siis enamvähem eri saundide ja palettide järgi ajastud. Aga Falliga on kokkuvõtes see mõnu, et kui meeldima hakkab, jäädki avastama. MES on legend

[Tofoa]

Bloodhound Gangi uue albumi Hard Off peal on üks väga kõva laul. Ülejäänud on kahjuks selline kerge tümps, mida nad viimasel ajal üha rohkem viljelenud on. Kahju, võiks rohkem sellist raju andmist olla.

[zelee]

Kanye Westi The Life of Pablo on friiking hea album.

[Montag]

Rihanna uuele sai kõrv peale pandud. Paari kuulamise põhjal nii palju, et esimene pool tundub lahe ja väärt kuulamine. Avalaul "Consideration" koos SZA'ga jätab kohe positiivse mulje. Järgneb veel käputäis häid laule ja pärast Tame Impala coverit tuleb lõppu mingi neli roppigavat melanhoolset jauramist. Suht mittemidagiütlevad laulud. Aga nagu ma kirjutasin, siis see on esimese paari pealiskaudse kuulamise põhjal. Vau-efekti iseenesest polnud ja selline plaat pole mida saab tööl järjest repeat'i peal lastud a la Grimes'i või Tame Impala eelmise aasta albumid. Impala "New Person Same Old Mistakes" cover on muidugi jube mõnus, aga seda ropult raadiost juba lastud ka.

Üldiselt kuulamist ei kahetse ja kohati täitsa mõnus album. Paar-kolm laulu leiavad kindlasti koha endale aktiivses playlistis. Iseenesest oleks võinud album veits lühem olla, näiteks nelja viimase laulu asemel oleks ühest sellisest piisanud.

Edit: ja Santigoldi "99¢" tundub ka lahe plaat olevat. Vähemalt nende paari laulu põhjal, mida ma kuulnud olen.
Veits laulu ka

[Montag]

Soovitan Massive Attack'i jaanuaris ilmunud EP'd Ritual Spirit. Kahjuks ainult 4 lugu ja 18 minutit pikk, aga see-eest väärt minutid. Loodetavasti annavad aasta jooksul ka täispika albumi välja.

[zelee]

D-Gän teeb comebacki.

[Mõnuagent 007]

Heil.

Eelmise kuu lõpus jäi tavapärane kuu parimate autasustamine tegemata, seetõttu lükkan nüüd kaks kuud kokku ja panen tabeli ära. Tabelikõlbulikuks said 19 tänavuse väljalaskeaastaga laulu (tõsi, Blackstar lasti sinkuna välja mullu, 'Tis Is Pity on mingi demovariandina varemgi liikunud, aga nad on siiski tänauvse aastanumbriga plaadil).

Sia Broken Glass
David Bowie Tis A Pity She Was A Whore
David Bowie Blackstar
David Bowie I Can't Give everything Away
Animal Collective Floridada
Sia Fist Fighting A Sandstorm
Eleanor Freidberger Cathy With The Curly Hair
Hinds San Diego
Charlie Hilton Let's Go To A Party
The Raveonettes Run Mascara Run
Emma Pollock Don't Make Me Wait
Chairlift Crying In Public
The Anchoress Popular
Foxes If You Leave Me Now
The Jezabels Stamina
Wet Weak
Saul Williams Burundi
Florist The Birds Outside Rang
Richard Ashcroft This Is How It Feels

Mida siis välja tuua. Nagu näete, on tabeli esiots üsna kahe artisti nägu. Samas on nad väga vastandliku plaadi autorid. David Bowie plaat on meie aja klassik ja otsast otsani kulda täis. Seejuures tuli suurem osa kuulamisi sootuks enne tema surma, kuna surma järel tekkis mingi aeg tunne, et väga ei tahaks seda ängi nii tihedalt kuulata.
Sia tegi samal ajal plaadi, kus puudub tegelikult hing. Nagu ta ka ise ütleb plaadi pealkirjas, et see on kõik näitlemine ehk laulud, mis on kellelegi teisele tehtud ja sellena peakski seda plaati võtma. Muul puhul oleks ju naljakas, kui 40+ naine laulab mingeid naiivseid poparmastuslaule, mille sõnad on tsiba infantiilsed. Ok, seda võib teha, kui sa oled menopausis vaevlev milf või isegi gilf, kes üritab näidata, et ta on sama seksapiilne kui "Like A Virgin" videos. Aga Broken Glass võtab sind lõpus toimuvate registrivahetustega ja deluks variandil olev Sandstorm viskab ülivõimsa refrääni näkku. Need kaks lugu teevad plaadi, ülejäänu võib ära visata.
Umbes samasuguse emotsiooni tekitab Animal Collective, mille Floridada on ülipüss lugu. Selline Merriweather Post Pavilionile sobiv kraam, aga ülejäänud plaat pole siiani midagi kikki ajanud.
Eleanor Friedberger on ilus naine ja vahel kannab ta kahjuks ka rinnahoidjat. Cathy lugu on selline rootslaslik indierokikas, mis algab vaikselt ja ketrab end rõõmsalt üles. Üleüldse on plaat igati kuulamist väärt.
Järgmisena on tüdrukutebänd Hispaaniast nimega Hinds, mille plaat on saanud minu poolt sooja vastuvõtu, kuna on soe indiplaat, mis sellist vastuvõttu vääribki.
Let's Go To A Party on samas väga ebasoe. Ütleks lausa, et külm tantsulugu. Charlie Hilton laulab kui veidi psühhootiline naine, kes tahab end mehele väga omaks teha, aga mees on kusagil eemal ja nii laulab naine, et "tahan minna peole, et sinu jaoks tantsida". Just "sinu jaoks", mitte "sinuga". Ehk selline kerge ekshibizionism ja shit. Meenutab Young Ejectat või muud sellist veidi nihkes tantsulkat.
Taanlaste The Raveonettesiga on mul mingi pikemaajalisem suhe. Aastalõputabelisse on nad saanud ainult korra, aga alati on nad seal lähedal kiibitsenud. Sel aastal annavad nad iga kuu välja eraldi laulu ja Run Mascara Run on teine lugu (kuna on teine kuu ja puha, aga esimest lugu ma näiteks abs. ei mäleta). Lugu muutub iga 15 sekundi järelt ja on kuidagi ebamugavustunnet (samas ka sõltuvust) tekitavalt mürarohke. Aga, noh, sellised on nad alati olnud.
Emma Pollocki loo muudab tugevaks refrään, mis on kõigi ilu-indi-standardite järgi üles ehitatud ja jääb meeldivalt kõrva. Plaat on ka ühtlaselt kuulatav.
Oh, kui närvidele käib laul on Ch-Ching. Mulle Chairlift on üldiselt meeldinud, aga selle looga ei saanud ma kuidagi sinapeale. See-eest Crying In The Public on enda haavatavuses umbes samaarmas kui Chairlifti minu lemmiklugu I Belong In Your Arms. Aga Crying on vähem tantsulugu ja rohkem lugu sellest, et naine on kurb ja puha ning nutab metroos.
Üldiselt jäetakse kõige eepilisemad laulud plaadi lõppu ja nii on ka femi-rokkarite The Jezabelsi lugu Stamina ilusti lõpulugu. Vältab tugevad 7 minutit ja tõmbab üles staadionirokilikud mastaabid. Tubli.
Foxes ja Wet on omamoodi sarnased artistid. Üks on küll soolotsikk, teine on tsikk koos kahe klemmiga, aga muusika on üsna sarnane ja mul on pahatihti raskusi nendel lugudel vahet tegemisel. Foxesi üritus tundub parem, Wet ei jää ka palju maha. Plaadid saavad samas üsna kesiseid hinnanguid. Eks ma olengi selle pop-muusikaga veidi raskustes.
Saul Williams seostub mulle ikkagi kõige rohkem d'n'b-hümni Coded Language'i vokaalina. Loo autoriks ja esitajaks loetakse ikka DJ Krusti Reprazenti kambast. Siin räpib Saul vaesusest, rassismist ja muud säärasest, millest võivad rääkida mustad ja valge inimesena pead pead nõksutama ja ütlema, et tubli, peaasi, et ei varasta.
The Birds Outside Sang on kollektiivi Florist debüütplaat ja ka nimilaul on väga armas. Selline hõljuv, eemalolev, aeglane ja sosinasse kulmineeruva lõpuga.
Ja siis tagasi on ka Richard Ashcroft, kes kunagi laulis kuulsaks ansambli The Verve. Igatahes kuhugi ta kadunud oli ja viimasel nädalal kogemata Koit FM-i kuulama sattudes jäi see lugu kõrva. Tore tüüpiline brit-rock.

Mis veel?
Kanye Westi plaat on hea, aga mitte superhea. Sellist kõrvaussist kandvat lugu plaadi pealt ei mäletagi. Rihanna plaati pole veel suutnud süvenenult kuulata, aga vähemalt lapsele meeldib jubedalt. Tema lemmikud on hetkel üldse Sia, Rihanna ja siis South Parki laul Kyle'i ema iseloomust. Seega on lootust, eiksi laps fännavat näiteks Curly Stringsi. (P.S. Higher on seal plaadilt väga armas lugu, aga kuradi lühike).
Diiv tegi ka hea plaadi, aga pole veel välja kujunenud sellist korralikku hit-laksu.

Laulud kuulatavad listis:

https://open.spotify.com/user/11102168754/playlist/7lPdkHhSGL7psaAvG4H9uM

või
spotify:user:11102168754laylist:7lPdkHhSGL7psaAvG4H9uM

[mcnamara]

Mina jätkan naislauljatega. Viimase nädala uus leid on olnud Minneapolise bänd nimega Polica, siis juba mõned aastad tagasi tõsiselt meeldima hakanud Mount Moriah - uus plaat on algusest lõpuni kaasahaarav juurterokk ja kolmandaks jätkuvalt supervormis Bonnie Raitt, kelle uuel albumil on rida pärleid (paraku ka mõned mõttetud kaverid, aga pole viga).

[terroriBanaan]

kõik see, mis te mulle The Fallilt soovitasite oli väga hea. ma arvan, et kolmandiku ajast kuulangi nüüd seda. tänan!

[Kenny's Heroes]

Tulin ka veebruri kogemusi kirjutama, aga enne oli vaja Mõnu piibel ka läbi lehitseda. Jäi samuti Friedberger silma. Aga lisaks omaltpoolt:
mänkuunianid Money oma järgmise üllitisega Suicide Songs. Hea indiekas hästi väikse psühhedeelse touchiga. Ning üle Atlanti Seattle linnast tulevad garaa˛irokkarid Night Beats oma kolmandaga Who Sold My Generation. Groovy ja ättituudikas kõugimuss!

Rääkides edasi Fallist, siis neil tuli omatmoodi järg eelmise aasta plaadile värske EP näol. Nimeks Wise Ol' Man ja nimilugu on ka põhisaak sealt. Remiksid ja lived ja muu segadus - Falli reliisipundar omas õiges mahlas ühesõnaga.
indimaailmaga selleks korraks ühelepoole ansambliga Wild Nothing, kelle Life Of Pause läheb justkui paremaks albumi lõpupoole, ja suurejoonelisemaks. Stuudiotööliselt kõva samm ka eelnevaga võrreldes edasi.

Edasi elektroonika vallast, produtsent, remiksija ja acid-house legend Andrew Weatherall vahepeal ka soolokaga valmis saand. Nimeks Convenanza ja asi väga mitmekülgne, põnev, cuul ja jääb truuiks oma klässik house/techno juurtele. Lisaks tasub vähemalt sama põnevat Cavern Of Anti-Matterit kuulata, plaadiks Void Beats/Invotation Trex ja tegu kunagise Stereolabi liikmega.

Ja viimaks jazz/funki Heliocentricutelt. Nagu nad kunagi alguses enne trip-hopiga flirtimist, väga stiilne elektro poole kaldu funky shit. Albumiks From The Deep.

Veel Mõnu mainitute suhtes: Richard Ashcroft on mu jaoks üks suuri lemmikuid just tänu Vervele. Tema esimene sooloplaat oli ka kuld. Aga uus singel läheb täpselt samamoodi edasi allapoole seda rada, mis tema järgmiste soolokate ja projektidega tuli. Ehk lihtsalt ei tule enam seda maagiat mis tal oli ja järgi vaid tühi egokest - ta endiselt arvab, et on vist kõige bossim vend üldse, bless him. (Kas sünnitunnistus ei valetanud ja ta on tegelikult mänk??)
Animal Collective aga polnd mu jaoks ka midagi Merriweatheri ajast. Ülehinnatud bänd. Aga nõus, et Floridada on checkamist väärt ja tegelikult paar tiiru panin plaadile peale, sest mida tüübid stuudioga (just häälte/vocoderitega) teha suudavad on ikka asi omaette. Lugude mõttes, eelmise aasta Panda Beari plaat oli näiteks mu meelest asjalikum.

[Mõnuagent 007]

Märgin siinkohal ära Lapsley plaadi. Väga vinge.

[Kenny's Heroes]

kõik see, mis te mulle The Fallilt soovitasite oli väga hea. ma arvan, et kolmandiku ajast kuulangi nüüd seda. tänan!

Paar järgmist neilt soovitaks: Perverted By Language, The Frenz Experiment ja I Am Kurious Oranj. Igatahes pisik küljes, kõik hästi

[Mõnuagent 007]

https://www.youtube.com/watch?v=-mlg-fFJZGA Okei, okei, okei, see lugu on super.