Green Day

[Mõnuagent 007]

Supermõnusalbum.

Ja arva ära, et mida ma selle postituse ajal kuulasin Proovi tema varasemat lugu ka Love To The Test.

[mcnamara]

Uus Bon Iver on väga huvitav, ootan juba, millal saan seda korralikult klappidega kuulata. Uus The Head and the Heart on aga lausa fantastiline, nagu minu jaoks loodud. Ja veel on viimase kuu avastus olnud Kristin Kontrol.

[Mõnuagent 007]

Heiparalla, siit tulevad septembrikuu võidunumbrid
1. Nick Cave and The Bad Seeds – Distant Sky
2. Jamie T – Robin Hood
3. Kishi Bashi – Honeybody
4. DIIV – Loose Ends
5. Niki and The Dove – Ode To Dance Floor
6. Okkervil River – Okkervil River R.I.P.
7. Angel Olsen – Shut Up Kiss Me
8. Weezer – Endless Summer
9. Moonface – The Nightclub Artiste
10. El Perro Del Mar – Kouign-Amman
11. The Claypool Lennon Delirium – Captain Lariat
12. Of Montreal – It’s Different For Girls
13. Cat’s Eyes – Chameleon Queen
14. Slow Club – Give Me Some Peace
15. Pinegrove – Aphasia
16. Flume – Never Be Like You
17. White Lung – Kiss Me When I Bleed
18. Hinds – San Diego
19. Nick Cave and The Bad Seeds – Skeleton Tree
20. Mitski – Your Best American Girl

Nick Cave tuli, nägi ja lõi enda valuga tõsiselt munadesse. Distant Sky on plaadi vist eelviimane lugu, duett ühe sopraniga, mis on nii õrn ja ilus, et fakkjee. Võtmeemotsioon – depressioon.

Paari aasta eest enda Zombiega NME parimaks lauluks ja videoks pääsenud Jamie T tuli välja uue plaadiga ja tema plaadi pealt jäi mulle kõige kauemaks meelde Robin Hood. Plaat ise on ka päris tore, aga see on esimese koha looga võrreldes diametraalselt erinev, elurõõmus, krutskilik ja kohati poisilik poprock.

Endine of Montreali viulimees Kishi Bashi plaat saab kriitikutelt kõikjalt hosiannat, aga mulle jäi taas meelde eelkõige üks lugu. Plaadi lõpulaul Honeybody on õrn, kergelt tantsuline pala, mis vist päris eelmise plaadi hittide kombel esikümnesse aasta lõpus ei jõua, aga sinna 30 ligi võib vaikselt tõusta.

Okkervil River tuli taas ja avas kohe uue plaadi endale in memoriami lauldes. Sellel lool on täitsa video ka olemas, et kui tahate, siis visake peale. Kergekoelisem kitarriindirokk.

Uueks tulijaks peaks veel olema El Perro Del Mar, kellest ma mingi viis aastat ilmselt suurt midagi kuulnud polnud. Kouign-Amman on sahisev indipop, mida kuulavad korratute soengutega lõngusmehed enda kõrvaklappides, aga seda väga teistele ei ütle. Umbes nagu Tennis, Allo Darlin ja kõik need kümned hipsterbändid.

Slow Club on tegutsenud umbes 10 aastat ja nüüd sai ta minu esimesed kuulamised. Slow Club on ilmselt sellest tabelist kõige raadiosõbralikum lugu, aga siiani pole ise seda veel mänginud.

Devendrat olen korra kuulanud, Bon Iveri pole veel jõudnud.

[EgoTrip]

Ilusat laupäeva hommikut. Nautike oma tänast päeva koos Michael Kiwanukaga.

Pole tänu väärt.

P.S. Kogu tema album "Love & Hate" on kuldaväärt

[Kenny's Heroes]

Jep, Kiwanuka tegi kõva hüppe võrreldes esimese albumiga, mis oli veits liiga pehmo.

[Kenny's Heroes]

Eelmise neljapäeva õhtul tegi messers Saaremets Vibratsioonis The Falli erisaate - nüüd marss järelkuulama, sest see hea võimalus tutvuda ühe legema bändiga üldse ever. Ja Falli tundjatel ka huvitav kuulda, millise loo teine fänn igalt albumilt valib.

[mazz]

The Killsi tänavune on suht meh, aga see lugu jääb küll pinnale:

[Kasepats-Pidur]

Vaiko Eplik ja tema "numbrialbumid".

1 (2006)
2: Aastajad (2007)
3: Kosmoseodüsseia (2008)
Neljas (2009)
V ehk Tants Klavessiini Ümber (2011)
6: Varielu (2012)
7: Nõgesed (2014)
8: Nelgid (2014)
9: Kirevase (2016)

Foorumi muusikakriitikud ehk oskavad nad enda äranägemise järgi paremusjärjestusse panna?
Minu jaoks on top 3:
1. 2: Aastajad
2. 6: Varielu
3: 3: Kosmoseodüsseia

Aga ma oskan ka ainult üksikute lugude järgi hinnata (nimetagem seda Sylvesteri ja soorebaste sündroomiks), äkki oskab mõni targem mingite tervikpiltide ja kokkukõlade kohta rääkida, oleks huvitav lugeda.

[Kenny's Heroes]

Ei tea tema vanemaid albumeid nii hästi, et suurt pilti hakata maalima, kuid Varielu on ikka best. Ja seda ütlen arvamusel, et Soorebased on plaadi pigem üks vähestest nõrkadest kohtadest.

[mcnamara]

Ma ei oleks eales aimanud, et vana hea Madness on veel praegu võimeline nii kvaliteetset staffi kirjutama kui on rida laule nende uuel albumil. Pam The Hawk on eriti fantast näide. Klaver klimberdab ja sax undab ka täpselt nagu vanasti.

[Kenny's Heroes]

Kuidagi pole üldse jõudnud suvest saati midagi suuremat siia kirjutada, aga võtame mõned hailaitid kokku:

Holy Wave on Texasest pärit uus-psühhedeelia punt, kes oma teise albumiga teeb no nii ilusat kraami, et teeb neile paljudele teistele psühhi hakatistele silmad ette, vapustav.

Jäädes sellesse teemasse, on Rootsi hipikommuun Goat teinud oma kolmanda ja esimese suure leibeli all (üllatavalt) ja see ka seni nende parim. Kõva psühhi ja maailmamuusika segu, palju just Aafrika mõjutusi. Väga vinge trip! Plaadi nimeks Requiem.
Ameerika läänerannikult tuleb alati päikseline Allah-Las samuti oma kolmandaga ja nad pole veel kordagi vale sammu teinud, ei teagi, kas kolmas nüüd nende parim? Neil on mõnus kantri-tatš ka alati sees.

Nüüd rahulikumasse gruuvi minnes, väga soovitatav on singer-songwriter veterani Cass McCombsi uus Mangy Love. Mõnusa late-nite vaibiga ja üldiselt hea ühtlane, samas on seal all peidus palju eri stiilihüppeid.

Veel on kiiduväärt hiljuti ilmunutest meloodiline tüdruku-indie Amber Arcades, prantsuse Gainsbourgi-garaažroki segava duo, alati kuuli Liminanese uus Malamore, ka Positivusel südamliku esinemise maha pannud R&B/Funki vanameister Charles Bradley kauamängiv Changes (jah, nimilugu on seesama Sabbathi Changes!), kitarrivirtuoos Steve Gunn uhke ja nauditava Eyes On The Linesiga, ning nati on tulnud ka värsket vanakooli rocksteadyt vahvalt kambalt The Frightnrs, album Nothing More To Say.

[Mõnuagent 007]

Pikemalt pole jõudu kirjutada, kuna uni tuleb peale. Ajaloo huvides oktoobri lood:

1. Weezer – Summer Elaine and Drunk Dori
2. Shovels and Rope – Botched Execution
3. Danny Brown – Ain’t It Funny
4. Prince Rama – Shitopia
5. Weezer – Endless Summer
6. Angel Olsen – Shut Up Kiss Me
7. Against Me! – Boyfriend
8. Pup – If This Tour Doesn’t Kill You, I Will
9. The Weeknd – False Alarm
10. Mitski – Your Best American Girl
11. Bon Iver – 33 „God“
12. Nick Cave and The Bad Seeds – Distant Sky
13. Diarrhea Planet – Life Pass
14. Niki and The Dove – Ode To Dance Floor
15. James Supercave – Overloaded
16. Iggy Pop – Paraguay
17. Moonface – The Nightclub Artiste
18. Kishi Bashi – Honeybody
19. Jamie T – Robin Hood
20. Mac Miller - Skin

[bubbles]

Nick Cave

[Kenny's Heroes]

Undergroundi psühhedeelia maailma veteranid Brian Jonestown Massacre on jätkuvalt töökas ja kvaliteetne. Täiesti müts maha Newcombe ees

[simps]

BJM'i 'Third World Pyramid' on järjekordne, stabiilselt tugev heliteos. Kas just mu aasta lemmikuid, kuid mainimisväärt kindlasti. Paar aastat tagasi levis kõlakas, et BJM'il poleks midagi selle vastu, et siingi (tollal) järgmise EU-tuuri raames laval käia, kuid senini on see jutt kahjuks kõlakaks jäänudki. Kuid jah, mind tõenäoliselt kõige enam mõjutanud artist, since 2008, 'MBU'-st alates. Kolm korda on neid õnnestunud laval näha ka.