Vivatbet

Collapse

320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Naabrid

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    #16
    Vastus teemale \'Naabrid\'

    Algselt postitas vincent


    Sajets, mul on kahtlane tunne, et me oleme enam-vähem vastaskorterites elanud mingil ajal . Sest Tiigi 6 see imede pesa asus tõesti. Teine korrus?
    Sajets ongi Slaava?

    INTER ARMA CARITAS

    Kommentaar


      #17
      Vastus teemale \'Naabrid\'

      Algselt postitas marcello


      Algselt postitas vincent


      Sajets, mul on kahtlane tunne, et me oleme enam-vähem vastaskorterites elanud mingil ajal . Sest Tiigi 6 see imede pesa asus tõesti. Teine korrus?
      Sajets ongi Slaava?


      Slaava elupaik asus tegelt minu vastaskorterist ühe võrra paremal, ei viitsind algul hakata nii täpselt seletama.
      armastan ma headust üle kõige vihkan lolle

      Kommentaar


        #18
        Vastus teemale \'Naabrid\'

        Algselt postitas vincent


        Sajets, mul on kahtlane tunne, et me oleme enam-vähem vastaskorterites elanud mingil ajal . Sest Tiigi 6 see imede pesa asus tõesti. Teine korrus?
        Ei olnud teine, neljas vist oli. Seal olid need poolkorrused ja need ajasid segadusse. Aga mul olid aknad hoovi poole. Ja kui nüüd hästi meenutada, siis sai jah all poes kiirelt ära käidud samal ajal kui too aeglane vanahärra mööda treppe reisis. Ja ma elasin seal aastatel sügis 2000 kuni kevad 2001. Rohkem ei pidanud vastu (see on küll vale sest sealt läksin kolmandasse maailma ehk Hiinalinna, kus kolimise päeval pidas mind üks jõulisem vene nooruk kinni ja küsis, kas ma tulen siia elama. Vastusele \"jah\" kostis tema, et vaata et sa muusikat valjult ei kuula, mul elab siin haige ema. Muidu kahetsen.\" Sealt ma naabreid ei tea, aga korteriomaniku ema elas teises majas ja ta harrastas vahel külla tulla, et vaadata, kas korterit pole maha lammutatud. Ja korra käskis ta mul tühjad veinipudelid akna pealt ära võtta. Pidavat silma riivama). A Tiigis elades prussakad ei olnud siis mu lemmikud, kuigi hiljem, Võru tänaval olid nad mulle kõige paremateks naabriteks üldse - alati oli seest soojendav tunne, kui astud tagumisest toast kööki ja süütad tule. Ja siis kuidas nad seal rallisid ja mina neid kokkumässitud ajalehega tahtsin tervitada. Või siis kui ma neile Serena veeparki tegin ja kraanikausist alla lasin.

        Kusjuures kui ma Tiigist lahkusin, siis tuli sinna mu kursavend elama paariks kuuks. Ja temal oli selline lõbus juhtumine seal, et akna all oli mingi päev hull, kes midagi röökis ja hakkas kive akendesse loopima. Suvalistesse ruutudes ja suvalise suurusega kive lennutas. Politsei viis ta vist lõpuks minema.

        Ja minu korrusel oli ka üks \"party-now-study-later!\" kuubik. Ma neid tervitama ei viitsinud minna, aga magada nad ei armastanud. Igatahes mitte niipalju kui mina.

        See oli kõik kui elasin korteris 419.
        Feel the strength of a hundred thousand heartbeats,
        Cry welcome to the song.
        And as it lifts you, time to move on.
        We go!

        Kommentaar


          #19
          Vastus teemale \'Naabrid\'

          Algselt postitas Sajets

          See oli kõik kui elasin korteris 419.
          Nojah, ma saabusin justnimelt sügisel 2001, seega ei saa sind ka selles süüdistada, et sa oleksid olnud see, kes minu pea kohal kitra mängis ja/või pudeleid aknast alla pildus :P. Me@korter 220.
          See, et seal majas sarnaseid läbuurkaid tugevalt rohkem kui üks oli, pole muidugi miski üllatus, sest nagu juba öeldud, oli seal kortereid tõesti hirmpalju. Mul õnnestus näiteks alles umbes kolmandal aastal teada saada, et üks mu klassiõde on kogu selle aja samas majas elanud.
          armastan ma headust üle kõige vihkan lolle

          Kommentaar


            #20
            Vastus teemale \'Naabrid\'

            Algselt postitas vincent


            Algselt postitas Sajets

            See oli kõik kui elasin korteris 419.
            Nojah, ma saabusin justnimelt sügisel 2001, seega ei saa sind ka selles süüdistada, et sa oleksid olnud see, kes minu pea kohal kitra mängis ja/või pudeleid aknast alla pildus :P. Me@korter 220.
            See, et seal majas sarnaseid läbuurkaid tugevalt rohkem kui üks oli, pole muidugi miski üllatus, sest nagu juba öeldud, oli seal kortereid tõesti hirmpalju. Mul õnnestus näiteks alles umbes kolmandal aastal teada saada, et üks mu klassiõde on kogu selle aja samas majas elanud.
            oot oot- korter 220 ongi ju 419 all, sest seal olid ju poolkorrused. Või oli nii, et kahe poolkorruse peale (mõlemad tiivad siis) olid ühed numbrid. Ma enam ei mäleta.
            Feel the strength of a hundred thousand heartbeats,
            Cry welcome to the song.
            And as it lifts you, time to move on.
            We go!

            Kommentaar


              #21
              Vastus teemale \'Naabrid\'

              Õige jah, ma unustasin ära, et need tiivad n-ö nihkes olid korruste mõttes. Samas ma seal vasakpoolses käisingi vist üldse ainult korra. Ja enivei olid sa selleks ajaks läinud, kui mina saabusin. Aga no kui sa muidugi väga tahad, siis ma ju võin ka hakata sind pudelimeheks kutsuma edaspidi...
              armastan ma headust üle kõige vihkan lolle

              Kommentaar


                #22
                Vastus teemale \'Naabrid\'

                Sai oma ülikooliaastad veedetud legendaarses Akadeemia tee 7 ühikas.

                Kõige värvikamad naabrid olid kaks Ida-Virumaalt pärit tiblat-härjapõlvlast. Sellised kasvult lühikesed, pikkade mustade sorakil juustega ja vilavate silmadega tegelased. Kõndisid tavapäeval mööda koridori seinaääri kööki praekartuleid tegema ja ei näinud ma kordagi neid kooli poole kõndimas.

                Iga esmaspäev tulid Ida-Virumaalt, lasid tikutopsiga kaasa toodud prussakad lahti ja hakkasid siis ilmselt puskarit jooma. Muidu vaiksed vennikesed hakkasid umbes 2h pärast tooma kuuldavale loomalikke kriiskeid, algul tegid seda toas ja hiljem käisid mööda koridori ja aeg-ajalt kriiskasid nagu marutaudis antiloobid. See kestis tavaliselt ca 1h, siis jäid magama. Mõnikord oli ka 2 seanssi päeva jooksul. Kuskil kolmapäeval jäid vait, ilmselt sai puskar otsa. Kuni järgmise esmaspäevani. Aga õnneks visati mehed varsti ülikoolist välja.
                Piraajadel on teravate kolmnurksete hammastega võimsad lõuad, tema hambaread meenutavad saagi. Ohvrit otsivad piraajad lõhna järgi ja tungivad talle kallale. Nad võivad looma või inimese ära süüa või tekitada eluohtlikke vigastusi.

                http://www.jkpiraaja.ee/

                Kommentaar


                  #23
                  Vastus teemale \'Naabrid\'

                  Täna öösel juhtus huvitav episood mu ülemise (vist oli) naabriga. Läbi une mina kuulen mingit räuskamist. Noh, mehe valjem hääl siis ja väga selgelt kosta. Nagu akna all või üleval rõdul. Igatahes mees lausub väga väga vihaselt \"Peole? Mis Peole? Kell on kuus hommikul. Persse, ma pean tunni aja pärast tööle minema raist, mine persse oma peoga!\"

                  Ju siis oli kuskil Pelgulinnas viina veel üle aga näe, naaber ei tahtnudki. tahtis hoopis tööle minna.
                  Feel the strength of a hundred thousand heartbeats,
                  Cry welcome to the song.
                  And as it lifts you, time to move on.
                  We go!

                  Kommentaar


                    #24
                    Vastus teemale \'Naabrid\'

                    kuna mul on sigalahe igav, siis kirjutan ühe pisikese loo oma naabrist.
                    elan hetkel veel viimaseid hetki ttü ühiselamus, kus kahe toa peale on üks köök, vets ja dussiruum. kõrvaltoas elas üks poiss, keda hellitavalt tema pikkuse tõttu kutsusime päkupikuks. aeg-ajalt käis tal külas üks tibi, kes oli temast umbes kaks korda pikem. saa sa nüüd aru. asja juurde. ärkan hommikul üles ja lähen unise peaga dussiruumi, hakkan hambaid pesema kui kraanikausi äärel vahib minuga tõtt kondoom. ei olnud pakis. vaid ikka kasutatud kraam. ajas oksele, igaks juhuks katsuma ei hakanud. mõtlesin, et kui päkapikk ja tema tibi ommikul pesema tulevad, küll siis leiavad ja ära koristavad. tulen õhtul koju. lähen kohe dussiruumi asja uurima. midagi muutunud ei ole. ikka vedeleb edasi. ei teadnud enam, kas nutta või naerda. pigem viimast kuna kõrvaltoas kedgai kodus polnud, ei saanud kellegagi oma muret ka kurta. õhtul hakkame juba magama minema, aga ikka kedagi kõrvaltoas ei ole ja kondoomi keegi koristanud ka ei ole. kuna ma ei soovinud seda asjandust nam hommikuti tõesti passida, siis leidsin, et jätan neile uksele kirja, et võiksid oma kraami dussiruumist ära koristada. hommikul üles ärates oli staff kadunud. järelt oli keegi öösel koju jüudnud ja ära koristanud. leidsin, et rahu majas ja kõik on korras. tulen siis õhtul muretult koju ja kohe tormab kõrvaltoast välja päkapiku tibi. see näitab mulle minu kirjutatud teadet ja küsib, et kas mina selle kirjutasin. ega ma siis salgama ei hakanud, variante ju kuigi palju ei olnud. ütlesin, et jah, minu kirjutatud. see peale küsiti, et millal see juhtus. ega mul oli juba päevade lugemine sassi läinud, kuid pakkusin, et üle-eile. seepeale keeras tibi ringi ja marssis oma tuppa. kus läks lahti suuremaks sõimuks. kuna tegu oli venelastega, siis aru ju ei saanud. aga kangesti pakkus nalja võimalus, et äkki oli päkapikul siis külas mõni teine daam
                    end of stoori

                    Kommentaar


                      #25
                      Vastus teemale \'Naabrid\'

                      Tallinnas on küll hetkel naabritega vedanud. Nii kõrval, vastas, kui peal on vaiksed vanainimesed. Ei ole napsulembelised, ei haise ja ei tee lärmi. Tuleb häbiga tunnistada, et naabritest oleme meie Aifoga vast need, kellel (küll harva) muusika öötundidel käib või mõnikord peod natuke lärmakamaks lähevad.

                      TTÜ uhikas, samuti akadeemia teel majan numbriga 7, oli üle koridori Ennu tuba. Enn oli igati muhe mees, kes armastas rasket muusikat, Rocki õlut ja nahast riideesemeid. Tegemist ei olnud mingi nahafetishiga vaid Enn oli rocki- ja motomees. Ajapikku said meist head tuttavad ja me külastasime üksteist üsna tihti. Kui praegugi mõnikord trehvame, võtame mõne õlu ja juttu jätkub.

                      Kõrvalpesas elas noorpaar. Arvatavasti olid nad meist nooremadki, aga mängisid peret ja said sellega hämmastavalt hästi hakkama. Üldiselt olid nad korralikud, vaiksed ja ei näidanud eriti nägu. Kord astus noormees kööki, kui mina süüa tegin ja alustas minuga mingil täiesti kummalisel teemal vestlust. Mulle tundus, et ta on aru kaotanud, aga ma läksin siiski vestlusega kaasa. Mu vestluspartner jätkas juttu, ise samal ajal silmi pööritades ja kätega vehkides. Päras tuli välja, et tal jooksis mobla händsfrii juhe kõrva. Oli natuke piinlik küll. Niipaljukest me siis rääkisimegi.

                      Teine kõrvalruum oli okupeeritud kahe neiu poolt. Kah sellised usinad ja tublid maapiigad. Mõnikord tipsutasid väheke veini ja käisid meil külas. Kord mängisime nendega stripp-pokkerit ja pärast seda hakkasidki nad väheke vintis olles meie juures sama mängu mängimas käimas. Mõnikord võeti sõbrannasidki kaasa. Olid ajad ...

                      Naabritest värvikamad olid korterikaaslased. Eks neid tuli ja läks, aga peamised olid Kristjan, Ahto, Reps (aka Lua Lua) ja Onu Gwrn. Kõigi nendega saame siiani kenasti läbi ja suhtleme.

                      Kristjan oli inimene, kellele meeldis noormehe kohta hämmastavalt palju koristada. Alkoholi ta eriti ei joonud, kui siis mõne õlu. Tegeles õppimise ja trenniga (võrkpall ja jõusaal). Huvitav vestluskaaslane.

                      Ahto oli täielik laiskloom, tema päevad seisnesid kell 12 ärkamises, hommikusöögis, ning õhtul kella kaheksani muda mängimises (internetipõhine rollimäng). Siis võttis ta viis-kuus õlut ja läks magama. Nii päevast päeva. Kui arvutiklass nädalavahetusteks lukustus, jõi Ahto niisama õlut. Ülikool jäigi tal vist lõpetamata. Erinevalt Kristjanist ei saanud Ahto koristamise vajalikkusest üldse aru. Nii et nad täiendasid teineteist.

                      Mingil hetkel tuli meie vennaskonda ka Gwrn. Legendaarne pealoom ja tuju üleval hoidja. Gwrn on küll minu hinnangul üks mu intelligentsemaid sõpru, kuid napsutades teeb ta sarnaselt meile kõigile igasugu trikke. Ja napsutasime me Gwrniga palju. Popsutasime ka. Gwrnil oli kombeks alkoholi suuremates kogustes osta. Kolm kasti veini? Sada õlut? Pole probleemi, kohe toon! Rumal lootus, et toodud alkohol rohkem kui päeva meie toas tarbimist ootab, ei õigustanud ennast kunagi. Gwrnil on näiteks õnnestunud oma prillid kööki elektripliidi alla kaotada, neid ei anna sinna hästi surudagi, aga tema kaotas. Gwrn tegi ükskord sellist nalja, et viskas peo käigus kirjutuslaua ja televiisori aknast välja (neljas korrus). Kui ma töölt koju jõudsin, olin ma hämmingus küll. Ja Gwrnil oli muusikakeskus, millel olid maailma kõige suuremad kõlarid. Kord keerasime me võimsuse 80% peale ja tantsisime ühikate vahel. Kell pool 7 laupäeva hommikul. Me ei olnud kõige paremad naabrid.

                      Lõpuks ühines meiega ka Reps aka LuaLua nagu siinkirjutajad- lugejad teda vast paremini tunnevad. Vaikne maapoiss, kes enne TTÜsse astumist ei olnud elus kordagi purjus olnud. Kui me ta rebaseviina tooma saatsime, ostis ähmis Reps 80 kraadise viina, kuna tema arvamuse kohaselt pidigi viin 80 kraadine olema. Repsist ei saanud Londoni allilma hirm, narkokunn ja kõigi naiste lemmik üleöö. Ta treenis meie juures kaks aastat. Tasapisi. Aga ta lubas mulle, et hakkab varsti jälle korralikuks.
                      League One is for wankers. Championship is the ultimate challenge!

                      Kommentaar


                        #26
                        Oh. Mul läks ju meelest ära kirjutada, et meil oli ühistu koosolek. No see oli midagi muud. Ma olen nimelt kaunikesti eluvõõras inimene ja ei ole kunagi ühistukoosolekul käinud; vanemate juures elades käis ikka ema seal aega veetmas ja üürikas elades oli ühistukoosolekule kõige sarnasem üritus naabermaja vanamutiga tema hoovi parkimise pärast kaklemine.

                        Aga nüüd nad siis panid kuulutused välja (mina nägin seda küll alles pärast koosolekut). Seega suur oli üllatus, kui mingi päev töölt koju tulles trepikoja esimeselt korruselt postkastide juurest majatäie inimesi leidsime, konverentsisaal majas nimelt puudub ja leiti ilmselt see olema spektaakli korraldamiseks lahedaim koht. Neljast võimalikust trepikojast valisid ikka selle kõige 'õigema'.. No ega ei saanud siis end läbi massi murda ja külmalt tuppa ära minna, tuli ikka jääda kuulama.

                        Keset õela silmaläikega inimeste ringi seisis kinnisvarafirma esindaja ja kirjutas kaebusi üles. On ikka probleemid inimestel! Kell 9 õhtul ei ole dushis piisavalt survet ja mingid värdjad pargivad maja seina äärde ja öösel põlevad koridoris tuled ja koristaja jätab trepikotta plekke maha. Koristaja oli muide teinud strateegilise vea ja ise kohale tulnud, mistap Kriiskav Naine T*rateabmitmendalt Korruselt naeris välja jutu ehitusest jäänud plekkidest ja etendas näitliku pantomiimi, kuidas koristama peaks. Mingi Pisike Vuntsidega Vend räuskas ka kogu aeg, a ma ei saanud temast essugi aru. Üldiselt käiski suurem osa ajast üle teiste karjumine. Kinnisvarafirma esindaja tegi sellele vaatamata kindlameelselt märkmeid. Vahepeal küsis Pisikeselt Vuntsidega Vennalt täpsustavaid küsimusi, ja PVV pritsis talle tatti näkku "APRFF-APRFF-APRFF". Kinnisvarafirma esindaja kirjutas selle kõik stoilise rahuga üles. Ainuke vaikusehetk kogu razboori käigus tekkis, kui üks eestlane midagi küsis. Normaalse häälega. Eesti keeles. Siis jäi mass täiesti tummaks ja vaatasid tõsises hämmaris üksteisele otsa. Sekundi pärast jätkus kõik muidugi endistviisi. Ei lõbus oli, poleks mul õlled kotis soojaks hakanud minema, oleks kauemakski jäänud.
                        We have to disorganise their organisation so we have to be very creative.

                        Kommentaar


                          #27
                          Haa! Ma hakkasin juba fitti teise lause peale naerma.

                          Ma käisin ju ka tänavu oma esimesel ühistu koosolekul, varem elasin eramajas, mistõttu sai kakelda vaid ema, naise või alumisel korrusel elava naabriga. Nüüd kolisin ju viiekorruselisse majja.

                          Igatahes teatati koosolekust umbes kuuke ette ja see toimus maja kõrval olevas koolis, noobel värk ikka. Igati kohusetundliku inimesena tegin kohe nimekirja, et mida ma arutada tahan. Esiteks tahtsin, et maja ette tehtaks parkimisjooned, sest seni pani iga töllmokk auto enda uksele võimalikult lähedale ja kedagi ei kottinud, et vahele jäid sihukesed augud, et sinna oleks saanud veel kolm autot mahutada. Eriti ajas see närvi õhtuti koju tulles. Seega lisapunkt oli, et ma saaks ühe koha endale osta. Teiseks tahtsin uusi postkaste, sest FourFourTwo ei mahu praegusesse ära ja see kuradi luuk kukub pidevalt lehti ning üldse on mult mitu korda leht ka ära varastatud. Ega sellistes tingimustes saa laste FourFourTwo’l saabuda. Kolmas asi oli ka, kuid see läks meelest ära.

                          Koosoleku aja magasin ma muidugi maha, kuid õnneks on ühistu juht mu isa, kes elab küll hoopis mujal. Nii ta siis helistaski, sest kvoorum polnud koos. Loomulikult. Tormasin kohe kohale.

                          Edasi toimuv oli täielik absurditeater. Parklasse joonte tõmbamise küsimus läks küllaltki normaalselt, kuid kui ma käisin välja ettepaneku, et majaelanikud võiks mingi koha endale osta, et sellega ühistule ka raha teha, läks kohe märuliks. Mingi umbes 120-aastase vanamees pistis kriiskama, et nii ei saa, sest kuhu tema siis pargib. No tõesti. Ma pakun, et tema oma on see 87-aastat maja ees seisnud auto, millel polnud vahepeal isegi rattaid all. Igatahes kukkus idee läbi.

                          Postkastide teema oli minu arust lihtne, kõigilt 200 krooni, ühishange ja voila! Nojah. Esimene vastuväide tuli samalt vanamehelt, kes teatas, et tema uut postkasti ei taha, sest temale kirju ei tule ja lehti ta ka ei telli. Nomismõttesnagu. Ma ehmatasin nii sisuka argumendi peale täiega ära ja ei osanudki kohe midagi öelda. Natuke aega kogusin ennast ja siis küsisin, et kas ma võin oma postkasti sellest reast välja saagida ja sinna normaalse kasti asemele panna. Loomulikult ei või, sest see oleks inetu. Praegune katkine ja lahtiste luukidega sein on täielik Sakala keskus, mida ei tohi katsuda.

                          Ja koosoleku põhiküsimuseks oli Hando Runnel ning tema diivan, mille ta oli maja ette vedanud ja mis seal haises, hallitas ning esteetilist Annelinna vaadet rikkus. See arutelu oli nii sisukas, et siga ka ei nätsuta. Praeguseks on diivan oma lagunemisprotsessis tasapisi kahanema hakanud. On lootust, et järgmiseks koosolekuks ehk haihtub täielikult.
                          When I get sad, I stop being sad and be awesome instead. True story!

                          Kommentaar


                            #28
                            kui mõnel inimesel igas uues kohas tekkib lahkarvamusi naabritega, siis on ehk hoopis õige hetk korra sügavalt peeglisse vaadata..
                            «Kuule, konn, kas vesi on soe?»
                            «Mina istun siin, muide, nagu konn, aga mitte nagu termomeeter!»

                            Kommentaar


                              #29
                              Algselt postitas rohelineKonn Vaata postitust
                              kui mõnel inimesel igas uues kohas tekkib lahkarvamusi naabritega, siis on ehk hoopis õige hetk korra sügavalt peeglisse vaadata..
                              Mina või? Ma küll ei ütleks, et mul oluliselt naabritega lahkarvamusi tekiks. Pigem vastupidi, ma olen nii viks poiss, et lõpuks küsivad kõige hirmsamadki nahkhiired liftis kohtudes, palju ma vahepeal kasvanud olen ja kas ülikool juba läbi.
                              We have to disorganise their organisation so we have to be very creative.

                              Kommentaar


                                #30
                                Korteriühistu koosolekutel tuleb käia. Just selliste lugude pärast.

                                Ise mäletan, kui ma Lasnamäe korterit sisaldavas korteriühistus toimus arutelu maa erastamise teemadel. Samad vennad nagu fitti ühes postituses (s.t. Kriiskav Mees Tra ma ei tea mis korruselt ning Pisikene Vuntsidega Naine olid ka osalised, aga nemad konkreetses taustsüsteemis etendasid ratsionaalset koolkonda).

                                Majaaluse maa erastamisel oli loomulikult probleemiks, et korteriühistu esimees elas esimesel korrusel. Kodanikud neljandalt ja viiendalt korruselt olid petuskeemi läbihammustanud ja võitlesid argumenteeritult (s.t. et miks neil neljandal korrusel maad vaja on) kogu erastamisele vastu. Tolleaegse juuratudengina õppisin juurde päris mitu uut venekeelset õigusterminit, mida pärast töös vaja läinud kahjuks ei ole, kuna kriminaalõigust spetsialiteediks ei valinud.
                                "The great fallacy is that the game is first and last about winning. It’s nothing of the kind. The game is about glory. It’s about doing things in style, with a flourish, about going out and beating the other lot, not waiting for them to die of boredom". - Danny Blanchflower, legend

                                Kommentaar

                                Working...
                                X