Teater

[Tofoa]

Pole siia teemasse ammu kirjutanud. Sügisel sai veel kaht etendust vaatamas käidud. Peeter Oja ning Jan Uuspõllu monoetendused said siis ka minu poolt hinnatud.

"Nüüd tõesti aitab jamast" oli päris andekas ja mulle meeldis. Mõned grammid oleks võinud muidugi vürtsi juures olla ja etendus jäi ka pisut lühikeseks, kuid siiski soliidne shõu. 7/10.

"Miks mina?" mulle nii väga ei meeldinud. Jäi igavaks ning ei tõmmanud käima. Väidetavalt olid tema eelnevad monotükid hulka humoorikamad olnud. 5/10.

Paar nädalat tagasi käisin aga Linnateatris vaatamas "Lantimiskunstnikke". Vat see on alles tükk! Suurepärane komöödia! Kõik, kes vähegi tänapäeva noorte elustiili, slängi ja muu kunstiga kursis on (sry mcm), siis neile must-see etendus. Kes pileteid tahab, siis iga kuu esimene esmaspäev kell 11:00 tulevad need müüki ning müüakse vähem kui 10 minutiga välja, kiirustage! 10/10.

[Tofoa]

Hea teema unustusse vajumas. 2014 parimat tükid? 2015 must see list?

[bubbles]

Sai käidud 5 korda teatris. Kõige parem tükk oli minu jaoks ka "Lantimiskuntsnikud". See oli kohe nii hea, et käisin seda kaks korda vaatamas. Samuti jäi hea sõnaga meelde Endlas vaatamas käidud "Testosteroon".

Sel aastal on piletid olemas NO99 tükile " Mu naine vihastas " ja Vene Teatris toimuvale "Topeltelule".

[atleticomadrid]

Samuti jäi hea sõnaga meelde Endlas vaatamas käidud "Testosteroon".

Endal piletid olemas sellele etendusele. Loodame, et ei pea pettuma.

[bubbles]

Endal piletid olemas sellele etendusele. Loodame, et ei pea pettuma.

Ei usu, et Sa pettud. Ropendamist on palju.

[zaz]

Hea teema unustusse vajumas. 2014 parimat tükid? 2015 must see list?

Kuna ma eelneva põhjal näen, et meil on parasjagu erinev maitse, siis soovitusi ma jagada ei oskakski.

Küll aga toon välja endale 2014 enim meeldinud tükid: Lantimiskunstnikud ja Varesele valu... ja Kollaborandid, näiteks.
2015 plaanin vaadata ära ka Harakale haigus..., Augustikuu, ning midagi No-teatrilt (Tüdruk kes otsis oma vendi?)

[fitti]

Varem me elasime NOteatri lähedal, siis me käisime seal tihti. Mingil hetkel muidugi tuli murdepunkt ja üledoos ja siis me käisime hoopis traditsioonilisemaid tükke vaatamas (näiteks Linnateatri 'Kes kardab Virginia Woolfi' ja see oli ikka täiesti teises mõõtmes fantastiline, neljast näitlejast kolm on nii head, et isegi see neljas ei suuda midagi ära rikkuda), aga nüüd sai igatsus võitu ja väisasime üle pika aja NOd. Ulfsaki ja Eelmaa tükiga "Kadunud sõbra juhtum" on kõik korras, Kaljujärv näitab schlongi, kõrgfilosoofilisest tekstist midagi aru ei saanud, aga kohati oli väga naljakas. Mirtel oli ka veel kohal, ehkki ta olevat vahepeal NOst ära läinud. Ja nad on nüüd baarileti toonud fuajeesse, see on igati vahva, juba ukselt teed nipsti, garsoon, üks Põhjaka astelpajunaps porfavoor, ja siis otse trepist üles saali. Ilus.

[H.M Murdock]

+1 fittile. kuigi käisin seda ca aasta tagasi, ehk et baar oli veel vale koha peal, aga vähemalt mirtel oli aasta võrra noorem. kuigi ajahammas on temagi ilusse oma pitseri löönud.

hiljuti käisin linnateatris (tehniliselt hobuveskis) "hiirtest ja inimestest" vaatamas. meeldis. hobuveski on äge koht ja teater ühes vaatuses imponeeris samuti.
vallo kirs oli asja mõnusalt tempokaks lavastanud, igasugused nämmutamiskohad tõmmati kokku nagu rätsepa juures ja maiken schmit on endiselt kõige kenam noor eesti näitlejanna. meesterügement samuti väga sümpaatne.
gut gemacht igatahes.

[Mõnuagent 007]

See baar seal keset fuajeed on NO99 peokohana muidugi üsna talumatuks muutnud:
- garderoobi minekuks pead läbi mingite järjekordade siblima.
- jooki osta on maruraske, sest baar on (vist) elliptiline, mistõttu ei saa kunagi aru, et kuskohas tellimiseks seisma peab.
- türased hipsterid ei osta ju suures massis siblides tavalist õlut, vaid mingeid kuradi kokteile, mida baarmenid teevad mingi ilmatuma aja. Siis sa istud ja ootad, aga kuna ka baarmenid ei ole päris kindlad, et millist ala nad teenindavad, siis võtab ta nagunii mingi teise türase hipsteri, kes tellib järgmise faking kokteili, rsk!
- ja siis mingi hetk ära minnes pead jälle enda jopes läbi nende järjekorramasside siblima, kuna rahvas tahab üha rohkem juua ja need türased hipsterid ei telli endiselt kiirelt serveeritavat õlut, vaid mingeid türaseid kokteile, rsk, nahhui, v*tt!
Look what you have done!!!

[Daz Booob]

kas hipsterid narkootikume ei peaks tarbima? ja siis vett.

[orbitaaljaam]

Hipster edevat käsitööõlut ei peaks jooma?

[Tofoa]

Mõnnar on ise hipster ja kutsub naisi hipsteriteks, nagu tõeline hipster ikka.

[bubbles]

Sai käidud Rakvere Teatris "Maalermeistrit" vaatamas. Ülle Lichtfeldt on ikka kuradi hästi säilinud. Kahju ainult, et tal nii lollakas elukaaslane peab olema ja nüüd ta mingisse nõmedasse sotside reklaami ka kaasatud on.

[fitti]

Jah, et siin üks nädalavahetus sai päris hull tükk tehtud ja Jurjevis ooperit käidud vaatamas. Päris vabatahtlikult kohe. See ˛anr on kultuurivõõrastele inimestele nagu mina küll suht tundmatu vesi, seega sisse sai alalhoidlikult hüpatud sooja lastebasseini madalamasse otsa, mitte tiigi keskele saetud jääauku ehk vaatasime Kivirähu Rehepapi ainetel valminud koomilist ooperit.

Iseenesest oli päris tore, paar korda isegi naljakas. Visuaalselt väga ilus, Hermeliin ikka jagab seda matsu. Paarkümmend euroalust ja rohkem polegi vaja, lavakujundus töötab. Laval toimuv tegevus ise oli paraku kohati väga segane, lugu ei suudetud kuidagi kontsentreerida ja eri liine sebis ringi ülearu. Ilmselt kui raamatut poleks lugenud, ei tabakski kõike ära. Lauluoskus osalistel varieerus ka skaala ühest otsast teise, aga kõige rohkem häiris hoopis see, milline tüütu ja halisev ätt oli Rehepapist tehtud. Raamatus oli ta ikka elurõõmus boss, eks ole.

Kõige meeldejäävam stseen oli muidugi sauna tulnud hingede vahepala kitarredel. Juba ainult selle pärast tasub minna vaatama.

[wordprez]

Jah, et siin üks nädalavahetus sai päris hull tükk tehtud ja Jurjevis ooperit käidud vaatamas. Päris vabatahtlikult kohe. See žanr on kultuurivõõrastele inimestele nagu mina küll suht tundmatu vesi, seega sisse sai alalhoidlikult hüpatud sooja lastebasseini madalamasse otsa, mitte tiigi keskele saetud jääauku ehk vaatasime Kivirähu Rehepapi ainetel valminud koomilist ooperit.

Iseenesest oli päris tore, paar korda isegi naljakas. Visuaalselt väga ilus, Hermeliin ikka jagab seda matsu. Paarkümmend euroalust ja rohkem polegi vaja, lavakujundus töötab. Laval toimuv tegevus ise oli paraku kohati väga segane, lugu ei suudetud kuidagi kontsentreerida ja eri liine sebis ringi ülearu. Ilmselt kui raamatut poleks lugenud, ei tabakski kõike ära. Lauluoskus osalistel varieerus ka skaala ühest otsast teise, aga kõige rohkem häiris hoopis see, milline tüütu ja halisev ätt oli Rehepapist tehtud. Raamatus oli ta ikka elurõõmus boss, eks ole.

Kõige meeldejäävam stseen oli muidugi sauna tulnud hingede vahepala kitarredel. Juba ainult selle pärast tasub minna vaatama

Alla kirjutan kõigele, eriti aga bolditud osale. Vedasin ühe väljamaa tütarlapse ka sinna, sest kuskilt oli silma jäänd inf, et ka inglise keeles ilmub tekst ekraanile. Aga no ei saanudki alguses mõhkugi aru. Vaheajal luges kava pisut ja seletasin ühte-teist samuti ja teine pool läks juba paremini.

Endal oli see esimene ooperikogemus ja ei tahaks küll kohe lajatada, et ka viimane (sest tegelikult võiks ju ka mingi 'päris' ooperi enne välja kontrollida), aga see asi vist ikka pole minu jaoks. Tavapärane meeldiv ootusärevus teatrisse minnes oli algul küll. See kadus üsna ruttu ja pärast oli koduteelgi mitu head minutit piinlikku vaikust. Aga noh, ilm oli nagunii sitt ja samal ajal toimunud jalgpall osutus ka igavapoolsemaks, seega väga näruselt ei läinud tegelt. Pigem tekkis huvi ka raamat uuesti üle sirvida ja, mis kõige tähtsam, kindel tahtmine see aasta mõnel korral veel teatrisse jõuda.