Nägin näoraamatu ühes grupis viidet ühele inglise sopalehes ilmunud artiklile ja siis lugesin ka artiklit ja siis tuli noorusaeg meelde ja siis tuli meelde see teema siin - jazzjansa imearmsad pajatused aastate tagant.
Ühesõnaga on seal artiklis kirjas, et mehed võtavad naise naeratust kui voodikutset, samas kui naine lihtsalt tahab sõbralik olla. Suht jama muidugi, ei võta tingimata. Aga see on küll tõsi, et sulle silma vaatav ja naeratav naine jääb eluks ajaks sümpaatse erandina meelde. Sest kui tihti midagi sellist ikka juhtub kui oled selline kole mürakas nagu mina?
Ja kui ma ei oleks juba ammuaega abielus, siis ainult selliselt käituvat naist ma enda ellu tahaksingi. Temaga ma tahaksin suhelda, kas või puht platooniliselt. Teised ei huvita.
Meenub, kuidas ma ülikooli esimesel kursusel olin totaalne laps alles, ei osanud midagi öelda ega teha. Teised suhtlesid vabalt, tundusid teistsugused kui mina. Aga kursusel oli üks neiu, kes vaatas mulle loengu ajal silma ja naeratas. Mitte ühe korra, vaid päris tihti. See oli miski, mis aitas päeva õhtusse saada. Ausõna. See ei tähenda, et ma oleks julgenud minna ja temaga rääkida või midagi. Seda mitte. Aga sellest pilgust ja naeratusest piisas, et tuju heaks teha ja eluks ajaks meelde jääda. Vahest saame kunagise kursusekambaga praegugi kokku ning ma ikka veel vaatan teda ja meenutan endamisi seda esimest kursust. Ilus oli.
Ehk jah - kui tahad sellist inimest oma ellu, kes püsiks, siis otsi julget pilku ja naeratust. Need tavaliselt ei peta. Ja isegi kui petavad, siis magus mälestus ei kao kunagi.
Ühesõnaga on seal artiklis kirjas, et mehed võtavad naise naeratust kui voodikutset, samas kui naine lihtsalt tahab sõbralik olla. Suht jama muidugi, ei võta tingimata. Aga see on küll tõsi, et sulle silma vaatav ja naeratav naine jääb eluks ajaks sümpaatse erandina meelde. Sest kui tihti midagi sellist ikka juhtub kui oled selline kole mürakas nagu mina?
Ja kui ma ei oleks juba ammuaega abielus, siis ainult selliselt käituvat naist ma enda ellu tahaksingi. Temaga ma tahaksin suhelda, kas või puht platooniliselt. Teised ei huvita. Meenub, kuidas ma ülikooli esimesel kursusel olin totaalne laps alles, ei osanud midagi öelda ega teha. Teised suhtlesid vabalt, tundusid teistsugused kui mina. Aga kursusel oli üks neiu, kes vaatas mulle loengu ajal silma ja naeratas. Mitte ühe korra, vaid päris tihti. See oli miski, mis aitas päeva õhtusse saada. Ausõna. See ei tähenda, et ma oleks julgenud minna ja temaga rääkida või midagi. Seda mitte. Aga sellest pilgust ja naeratusest piisas, et tuju heaks teha ja eluks ajaks meelde jääda. Vahest saame kunagise kursusekambaga praegugi kokku ning ma ikka veel vaatan teda ja meenutan endamisi seda esimest kursust. Ilus oli.
Ehk jah - kui tahad sellist inimest oma ellu, kes püsiks, siis otsi julget pilku ja naeratust. Need tavaliselt ei peta. Ja isegi kui petavad, siis magus mälestus ei kao kunagi.
Kommentaar