Jõulud on teatavasti ka nukrate lugude aeg, nii et pajatan teile täna ühe sellise.
Kõikidest hooaegadest kui Liverpool jõulupäeval Premieri juhtinud, oli kõige kurvem 1996. See polnud suurem asi aasta. Suvel koduse EM-i poolfinaali lisaajal sakslaste vastu viis Jamie Redknapp inglased peaaegu finaali. Peaaegu. Pärast mängu istusin öösel kaua rõdul ja mõtlesin selle peaaegu üle. Ülikool läbi, läksin sügisel tööle erakordselt ebameeldivasse paika. Samal ajal kui Liverpool võitis, olin meeleheitel ning lootuseta ja oli üks neid hooaegu kui Inglise jalkat sai väga vähe ja väga harva näha.
Premieri jälgisin peamiselt inglise ajalehtede abil, mida raamatukogus lugemas käisin. Need pajatasid Spice Boysidest, vägevast poistebändist McManamani ja Fowleriga, kes paljudes mängudes ei lubanud vastaseid üle poole väljaku. Pärast EM-i oli ostetud noor ning nägus Patrik Berger, kes pidi olema viimane puuduv lüli meistrisatsist. Aastavahetuse paiku juhiti liigat selge eduga, alles kevade poole märgati, et muidu nii vägeva tiimi väravas mängis üks David James ja kaitses sugugi mitte maailmameistrid Ruddock ja Scales. Seni Anfieldil võitmatu tiim kaotas tagumise otsa Coventryle ja õige pea oli Manku kõrval. Siis kaotati kodus ka neile. Viimases voorus osati teisest kohast ka ilma jääda ning lõpuks ei saadud isegi Meistrite Liigasse. 1997 kevad pidi olema Roy Evansi kroonimine. Selle asemel oli see tema lõpu algus.
Kuna aga iga jõululugu peab vähemalt lootusrikkalt lõppema, olin mina vahepeal veidi parema tööotsa leidnud.
Kõikidest hooaegadest kui Liverpool jõulupäeval Premieri juhtinud, oli kõige kurvem 1996. See polnud suurem asi aasta. Suvel koduse EM-i poolfinaali lisaajal sakslaste vastu viis Jamie Redknapp inglased peaaegu finaali. Peaaegu. Pärast mängu istusin öösel kaua rõdul ja mõtlesin selle peaaegu üle. Ülikool läbi, läksin sügisel tööle erakordselt ebameeldivasse paika. Samal ajal kui Liverpool võitis, olin meeleheitel ning lootuseta ja oli üks neid hooaegu kui Inglise jalkat sai väga vähe ja väga harva näha.
Premieri jälgisin peamiselt inglise ajalehtede abil, mida raamatukogus lugemas käisin. Need pajatasid Spice Boysidest, vägevast poistebändist McManamani ja Fowleriga, kes paljudes mängudes ei lubanud vastaseid üle poole väljaku. Pärast EM-i oli ostetud noor ning nägus Patrik Berger, kes pidi olema viimane puuduv lüli meistrisatsist. Aastavahetuse paiku juhiti liigat selge eduga, alles kevade poole märgati, et muidu nii vägeva tiimi väravas mängis üks David James ja kaitses sugugi mitte maailmameistrid Ruddock ja Scales. Seni Anfieldil võitmatu tiim kaotas tagumise otsa Coventryle ja õige pea oli Manku kõrval. Siis kaotati kodus ka neile. Viimases voorus osati teisest kohast ka ilma jääda ning lõpuks ei saadud isegi Meistrite Liigasse. 1997 kevad pidi olema Roy Evansi kroonimine. Selle asemel oli see tema lõpu algus.
Kuna aga iga jõululugu peab vähemalt lootusrikkalt lõppema, olin mina vahepeal veidi parema tööotsa leidnud.
Kommentaar