Jõudsin siis ka lõpuks selleni, et eelmisel pühapäeval tehtud Freiburgi reisi kohta mõned asjad kirja panna. Igatahes tuleb öelda, et tunne sellele mängule sõites oli ikka hoopis teine, kui mõnele suvalisele Bundesliga või 2.Bundesliga mängule minnes. Hommikul oli ootusärevus üle pika aja Schwarzwaldstadionile naasta igatahes väga suur. Mänguks SC Freiburg – Eintracht Braunschweig, mis paraku lõppes 2-2 viigiga.
Kuna mäng algas juba 13.30, siis pidi liikuma hakkama üsna varakult. Valisin 7.35 väljuva rongi esiteks sellepärast, et see oli võrreldes teiste väljumistega väga sääst ning et jõuaks piisavalt vara kohale. Valik õigustas ennast igas mõttes. Pealegi oli rong täiesti tühi ning olime koos kahe rootslasest sõbraga ainukesed antud vagunis.
Kosmeetilise hilinemise tõttu jõudsime Freiburgi kohale 9.00. Vastu võttis meid kena kuiv sügisilm. Alguses paistis, et võib hiljem ka sadama hakata, kuid seda ei juhtunud. Küll aga tuli mägedest pärast mängu lõppu alla korralik udu ja kui mäng oleks alanud näiteks 1,5 tundi hiljem, võinuks see veidi ka mängu mõjutada, sest linnas oli õhtupoole udu päris tihe.
Kuna mul oli seljas kollast värvi jope, siis tahtsin kindasti enne staadionil asuvast fännipoest läbi käia, et Freiburgi pusa ja muud nänni osta, siis rongijaama tagasi sõita ja Braunschweigi värvides jope ja muu träni kappidesse ära panna. Kuna kõik staadioni juurde viivad trammid läksid kohe rongijaama juurest, siis ei olnud see logistiliselt midagi keerulist. Sõit rongijaamast staadioni juurde võttis umbes 17 minutit + 5 minutit trammipeatusest kõndimist. Alates 3h enne mängu algust hakkavad sõitma ka eritrammid, mis peatuvad vähemates peatustes ja jõuavad veel kiiremini staadionini. Peagi olime juba staadionil asuvas fännipoes, kust ostsin kaks Freibugi hoodiet ja särki. Palju seal aega ei kulutanud ning sõitsime peagi linna tagasi, et tavaar raudteejaama kappi hoiule panna ja siis linnas mõned õlled teha enne uuesti staadionile minekut.
Selleks leidsime ühe kena koha Freiburgi vanalinnas. Kuna ma olen varem Freiburgi seisutribüünil olnud, siis teadsin, et peaksime staadioni juures olema hiljemalt 2h enne mängu. Siis jõuaks veel väikse tiiru ümber staadioni teha ja kohad leida, sest 1,5 tundi enne mängu on seisukas sisuliselt täis ja mingit normaalset kohta leida on keeruline. Nii oli ka seekord. Õnneks püsisime graafikus ja jõudsime isegi staadioni kõrvalt mööda voolava Dreisami jõe kaldal viimased kaasa ostetud õlled libistada enne staadionile sisenemist. Staadioni ümbrus on sügiseti eriti tuus ja ilus.
Kohtadega oligi nii nagu ennustasin. Jõudsime paraja varuga, aga ca 20 minutit hiljem olnuks juba keeruline kolmele inimesele seisukal kohta leida. Samas küljetribüünid olid samal ajal veel praktiliselt tühjad ning inimesed polnud ilmselt hakanud veel kodust tulemagi. Kui ma Hoffenheimi-Bremeni mängul käisin mõni aeg tagasi, siis oli sisuliselt 90% külalisfännidest Pizarro särgiga. Freiburgis asi Peterseni särkidega nii totaalne ei olnud, aga valdav enamus oli endale siiski jalgpallijumala särgi ostnud. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju Peterseni särke suvel müüdi, kui sai selgeks, et ta ametlikult Freiburgi jääb. Igatahes võisid need numbrid olla päris korralikud. Samas oli särkide mõttes ka täielikke animaaliaid. Näiteks miks kurat peaks keegi ostma 80€ eest endale lillat värvi (kolmas vorm) Karim Guede särgi. Mingi kihlvedu ilmselt mängus, sest normaalne inimene midagi sellist vabatahtlikult ei teeks.
Tiksusime siis mänguni jäävat aega surnuks ja vaatasime ka mida kohe meie kõrval auvad Eintracht Braunschweigi fännid teevad. Enamus tegi suitsu. Seisukal läheb mänguni jäävad minutit kiiresti ja varsti oligi aeg sealmaal, kus meeskonnad soojendust tulid tegema. Freiburg sai loomulikult tormilise aplausi, kui tunnelist välja jooksid. Samas teenis selle välja ka nüüd Braunschweigis mängiv endine Freiburgi mängija Hendrick Zuck, keda isegi staadioni teadustaja nimepidi tervitas, kui Zuck väljakule tuli.
Mängust niipalju, et lõpus jäi paras pettumus sisse. Esimesel poolajal oldi võrratud lihtsalt. Grifo rikošeti võtnud karistuslöögist ja Peterseni kenast peaga löödud väravast asuti mängu 2-0 juhtima. Tundus, et teisel poolajal on asi vaja lihtsalt ära vormistada ja kolm punkti on tabaelis. Paraku oleme me see hooaeg mitmed korrad teisel poolajal liiga ära vajunud. Viimane kord St Pauli vastu näiteks. Braunschweigi vastu pidanuks samuti pärast vaheaega sama teravalt jätkama ja mängu dikteerima. Selleasmel lasti Braunschweig aga mängu Mujdza lollist omaväravast tagasi. Ma ei saa isegi aru, kuidas on võimalik endale selline omavärav lüüa. Peagi võeti mees ka platsilt ära ja asendati Hufnageli vastu, kes tõi automaatselt mängu tervaust. Paraku lasti endale peagi ka teine, kui Abrashi ja Höfler enda poolel lubamatult palli kaotasid ja Khelifi selle tagumise posti kõrvale keerutas. Ilmselt ei lööks tüüps järgmisest sajast löögist ka seda nii täpselt üle väravavahi tagumissep osti. Schwolow oli võimetu. Muidugi 2-2 äratas taas mehed üles. Kuni 62.minutist mängu lõpuni oli ridamisi võimalusi ka võiduvärav lüüa. Grifo lõi posti, Petersen latti, Höhn ülinapilt nurgalöögi järel mööda. Kuni viimase minutini oli variante, et eriti magus võit võtta. Paraku ei suudetud variante ära realiseerida ja nii pidi leppima kaotusena tunduva 2-2 viigiga.
Kokkuvõttes oli igati tore reis, millest jäi puudu ainult võit. Ülimõnus oli Freiburgis tagasi olla ja mängu vaadata. Reaktsioon Peterseni väravale oli eriti epic. See on jõhker, kuidas Freiburgi fännid teda jumaldavad. Kuna tulemus ei olnud soodne, siis ilmselt pean ma veel ühele mängule minema. Sest võib olla väga tõenäoline, et Freiburgi kodumängule ma enam vanal staadionil ei satugi. Nimelt ju plaanid ona 2019 juba uuel staadionil mängida. Arvestades, et eelmisel kodumängul käisin 4 aastat tagasi, siis... Kunaet kolm kodumängu on järel enne pausi, siis palju variante pole. Aga hetkel tundub kõige tõenäolisem variant olevat 5.12 Union Berliini vastu.
Jäi silma ka see, et mingid Nürnbergi jobud olid oma kritseldusega kena maalingu staadioni seinal ära rikkunud. Tõenäoliselt pärast seda, kui esimeses voorus Freiburgilt valusalt põske said. Tuleb tontidele andeks anda.
Kuna mäng algas juba 13.30, siis pidi liikuma hakkama üsna varakult. Valisin 7.35 väljuva rongi esiteks sellepärast, et see oli võrreldes teiste väljumistega väga sääst ning et jõuaks piisavalt vara kohale. Valik õigustas ennast igas mõttes. Pealegi oli rong täiesti tühi ning olime koos kahe rootslasest sõbraga ainukesed antud vagunis.
Kosmeetilise hilinemise tõttu jõudsime Freiburgi kohale 9.00. Vastu võttis meid kena kuiv sügisilm. Alguses paistis, et võib hiljem ka sadama hakata, kuid seda ei juhtunud. Küll aga tuli mägedest pärast mängu lõppu alla korralik udu ja kui mäng oleks alanud näiteks 1,5 tundi hiljem, võinuks see veidi ka mängu mõjutada, sest linnas oli õhtupoole udu päris tihe.
Kuna mul oli seljas kollast värvi jope, siis tahtsin kindasti enne staadionil asuvast fännipoest läbi käia, et Freiburgi pusa ja muud nänni osta, siis rongijaama tagasi sõita ja Braunschweigi värvides jope ja muu träni kappidesse ära panna. Kuna kõik staadioni juurde viivad trammid läksid kohe rongijaama juurest, siis ei olnud see logistiliselt midagi keerulist. Sõit rongijaamast staadioni juurde võttis umbes 17 minutit + 5 minutit trammipeatusest kõndimist. Alates 3h enne mängu algust hakkavad sõitma ka eritrammid, mis peatuvad vähemates peatustes ja jõuavad veel kiiremini staadionini. Peagi olime juba staadionil asuvas fännipoes, kust ostsin kaks Freibugi hoodiet ja särki. Palju seal aega ei kulutanud ning sõitsime peagi linna tagasi, et tavaar raudteejaama kappi hoiule panna ja siis linnas mõned õlled teha enne uuesti staadionile minekut.
Selleks leidsime ühe kena koha Freiburgi vanalinnas. Kuna ma olen varem Freiburgi seisutribüünil olnud, siis teadsin, et peaksime staadioni juures olema hiljemalt 2h enne mängu. Siis jõuaks veel väikse tiiru ümber staadioni teha ja kohad leida, sest 1,5 tundi enne mängu on seisukas sisuliselt täis ja mingit normaalset kohta leida on keeruline. Nii oli ka seekord. Õnneks püsisime graafikus ja jõudsime isegi staadioni kõrvalt mööda voolava Dreisami jõe kaldal viimased kaasa ostetud õlled libistada enne staadionile sisenemist. Staadioni ümbrus on sügiseti eriti tuus ja ilus.
Kohtadega oligi nii nagu ennustasin. Jõudsime paraja varuga, aga ca 20 minutit hiljem olnuks juba keeruline kolmele inimesele seisukal kohta leida. Samas küljetribüünid olid samal ajal veel praktiliselt tühjad ning inimesed polnud ilmselt hakanud veel kodust tulemagi. Kui ma Hoffenheimi-Bremeni mängul käisin mõni aeg tagasi, siis oli sisuliselt 90% külalisfännidest Pizarro särgiga. Freiburgis asi Peterseni särkidega nii totaalne ei olnud, aga valdav enamus oli endale siiski jalgpallijumala särgi ostnud. Täitsa huvitav oleks teada, kui palju Peterseni särke suvel müüdi, kui sai selgeks, et ta ametlikult Freiburgi jääb. Igatahes võisid need numbrid olla päris korralikud. Samas oli särkide mõttes ka täielikke animaaliaid. Näiteks miks kurat peaks keegi ostma 80€ eest endale lillat värvi (kolmas vorm) Karim Guede särgi. Mingi kihlvedu ilmselt mängus, sest normaalne inimene midagi sellist vabatahtlikult ei teeks.
Tiksusime siis mänguni jäävat aega surnuks ja vaatasime ka mida kohe meie kõrval auvad Eintracht Braunschweigi fännid teevad. Enamus tegi suitsu. Seisukal läheb mänguni jäävad minutit kiiresti ja varsti oligi aeg sealmaal, kus meeskonnad soojendust tulid tegema. Freiburg sai loomulikult tormilise aplausi, kui tunnelist välja jooksid. Samas teenis selle välja ka nüüd Braunschweigis mängiv endine Freiburgi mängija Hendrick Zuck, keda isegi staadioni teadustaja nimepidi tervitas, kui Zuck väljakule tuli.
Mängust niipalju, et lõpus jäi paras pettumus sisse. Esimesel poolajal oldi võrratud lihtsalt. Grifo rikošeti võtnud karistuslöögist ja Peterseni kenast peaga löödud väravast asuti mängu 2-0 juhtima. Tundus, et teisel poolajal on asi vaja lihtsalt ära vormistada ja kolm punkti on tabaelis. Paraku oleme me see hooaeg mitmed korrad teisel poolajal liiga ära vajunud. Viimane kord St Pauli vastu näiteks. Braunschweigi vastu pidanuks samuti pärast vaheaega sama teravalt jätkama ja mängu dikteerima. Selleasmel lasti Braunschweig aga mängu Mujdza lollist omaväravast tagasi. Ma ei saa isegi aru, kuidas on võimalik endale selline omavärav lüüa. Peagi võeti mees ka platsilt ära ja asendati Hufnageli vastu, kes tõi automaatselt mängu tervaust. Paraku lasti endale peagi ka teine, kui Abrashi ja Höfler enda poolel lubamatult palli kaotasid ja Khelifi selle tagumise posti kõrvale keerutas. Ilmselt ei lööks tüüps järgmisest sajast löögist ka seda nii täpselt üle väravavahi tagumissep osti. Schwolow oli võimetu. Muidugi 2-2 äratas taas mehed üles. Kuni 62.minutist mängu lõpuni oli ridamisi võimalusi ka võiduvärav lüüa. Grifo lõi posti, Petersen latti, Höhn ülinapilt nurgalöögi järel mööda. Kuni viimase minutini oli variante, et eriti magus võit võtta. Paraku ei suudetud variante ära realiseerida ja nii pidi leppima kaotusena tunduva 2-2 viigiga.
Kokkuvõttes oli igati tore reis, millest jäi puudu ainult võit. Ülimõnus oli Freiburgis tagasi olla ja mängu vaadata. Reaktsioon Peterseni väravale oli eriti epic. See on jõhker, kuidas Freiburgi fännid teda jumaldavad. Kuna tulemus ei olnud soodne, siis ilmselt pean ma veel ühele mängule minema. Sest võib olla väga tõenäoline, et Freiburgi kodumängule ma enam vanal staadionil ei satugi. Nimelt ju plaanid ona 2019 juba uuel staadionil mängida. Arvestades, et eelmisel kodumängul käisin 4 aastat tagasi, siis... Kunaet kolm kodumängu on järel enne pausi, siis palju variante pole. Aga hetkel tundub kõige tõenäolisem variant olevat 5.12 Union Berliini vastu.
Jäi silma ka see, et mingid Nürnbergi jobud olid oma kritseldusega kena maalingu staadioni seinal ära rikkunud. Tõenäoliselt pärast seda, kui esimeses voorus Freiburgilt valusalt põske said. Tuleb tontidele andeks anda.
Kommentaar