Kui see on sinu esimene külastus, siis palun tutvu korduma kippuvate küsimustega. Selleks, et teha postitusi, tuleb Sul end kasutajaks registreerida. Postitusi saad lugeda ka ilma registreerimata.
Täna peaks siis olema otsustav päev - Ühtlasi andis EJL Tammekale litsentseerimises ajapikendust: klubi poolt 6. jaanuariks esitamata jäänud dokumentide, seal hulgas peatreeneri ja tegevjuhi leping, viimane tähtaega on 28. jaanuar. Kui selleks päevaks vajalikke dokumente ei laeku, siis eemaldatakse Tammeka litsentseerimisprotsessist.
Kust tuleb optimism? Nii palju, kui ma olen aru saanud, siis viimase kolme aastaga on Afsarid klubi siiski edasi viinud ning võlgasid kõvasti vähendanud. Kui eelnevate aastatega on võlga vähendatud, siis miks ei võiks järgmise kolme aastaga sama tendents jätkuda?
Küsimus on ilmselt selles, kuidas ja mis vahenditest on võlga vähendatud. Kui seda on tehtud oma vahenditest ja nüüd need on otsa saanud (kontojääki pole näinud, aga antud olukorras on keeruline muud eeldada), siis ei saa sama tendents jätkuda.
Klubi edasi viimise definitsiooni ja mõõtmise üle saab ka ilmselt pikalt vaielda.
Niisiis, kui kõigil on probleeme, siis oleks justkui aktsepeeritav?
Tegelikult tahtsin küsida hoopis, kust tuleb optimism, et algaval aastal suudetakse paremini majandada kui seni? Et eelarve üldse kokku saadakse? Seda eriti tingimustes, kus nõuded eelmisest aastast on veel üleval? Usk hakkama saamisesse ei maksa väljakute eest...
Omast arust ütlesin kohe esimeses lauses, et selline asi ei ole aktsepteeritav. Samas tõin ka välja, et ka teistel on probleeme - mis tähendab seda, et võib-olla Afsaride töö ongi äärmiselt raske ning selle eest neid risti lüüa võib-olla pole õiglane.
Kust tuleb optimism? Nii palju, kui ma olen aru saanud, siis viimase kolme aastaga on Afsarid klubi siiski edasi viinud ning võlgasid kõvasti vähendanud. Kui eelnevate aastatega on võlga vähendatud, siis miks ei võiks järgmise kolme aastaga sama tendents jätkuda?
Vabandage lolli küsimust, aga kust need Afsharid punkt üks üldse välja ilmusid ja kas nad on klubis omanikud või juhid või mis asjad üldse?
Kui ma Tartust ära kolisin oli juhtkond ikka hoopis teistnägu.
Kokkuvõtvalt ütlen, et Afsharid tulid 2009. aastal, kui endise Juhtkonna esimees(omanik?) Madis Hünerson oli klubile võlgu käristanud ca 200k€.
Afsharid on klubi nii omanikud, kui ka Juhatus
Vabandage lolli küsimust, aga kust need Afsharid punkt üks üldse välja ilmusid ja kas nad on klubis omanikud või juhid või mis asjad üldse?
Kui ma Tartust ära kolisin oli juhtkond ikka hoopis teistnägu.
Olen muidugi nõus, et maksmata palgad ja ennekõike katteta lubadused ei ole aktsepteeritavad. Samas on valdaval osal Eesti kõrgliiga klubidel antud probleemid eksisteerinud, kas just katteta lubadused, kuid palgamaksmisega seonduvaid hädasid on teistelgi.
Niisiis, kui kõigil on probleeme, siis oleks justkui aktsepeeritav?
Tegelikult tahtsin küsida hoopis, kust tuleb optimism, et algaval aastal suudetakse paremini majandada kui seni? Et eelarve üldse kokku saadakse? Seda eriti tingimustes, kus nõuded eelmisest aastast on veel üleval? Usk hakkama saamisesse ei maksa väljakute eest...
Maksmata palkades ja katteta lubadustes on tõesti jalgpallikool süüdi? Pluss veel üsna ajuvaba jutt Asfarite poolt ning omajagu näitab ka Veiko ja Kalle lahkumine. Tammekal pole hetkel ei treenerit, mängijaid, tegevjuhti ja tähtaeg on vähem kui kahe nädala pärast.
Puhtalt selle põhjal, millised vastastikused süüdistused meediasse on jõudnud, ei ruttaks ma ka Afshare süüdlasteks tembeldama. Nagu aru saan, siis ei heida jalgpallikool jalgpalliklubi juhtidele ette pahatahtlikkust, vaid lihtsalt ebakompetentsust ja sellest põhjustatud finantskriisi. Aga millal üldse mõni meistriliigas mängiv Tartu klubi finantsraskustes poleks olnud? Olenemata sellest, mis parajasti meeskonna nimeks või kes parajasti pukis. Afsharid on vähemalt ka isiklikku raha klubisse matnud.
ML-is kasvõi püsimajäämine nõuabki suurt finantsi ja et seda Tartu jalgpallis just üleliia ei liigu, siis ilmselt paratamatult ka teatud riskide võtmist. Jalgpallikooli argumendid, et neil on kõik rahaliselt kontrolli all ja et nemad majandaksid kogu klubi võimaluste piires mõistlikult, kõlavad üsna väheütlevalt. Noortetöös ongi oluliselt lihtsam asju kontrolli all hoida, sest suuremad kulutused ja riskid on seotud esindusmeeskonnaga.
Kas Tartu fännid on siis ka rahul, kui see "võimaluste piires" tähendab näiteks teist liigat? Või kust tuleb optimism, et papp peaks äkitselt voolama hakkama, kui teised inimesed pukki lasta?
Võib-olla on selle "peretüli" taga isiklikud vastuolud, võib-olla liiga autoritaarne juhtimine, võib-olla ebamäärased ootused välismaalastest omanikele, aga lihtsalt kehv rahaline hetkeseis ... ma millegipärast ei usu. Kahjuks on see Eesti vutis tavaline, nii Tartus kui enam-vähem igal pool.
Muidugi võivad teadjamad tegelased mind parandada, sest mina tean asjast ainult niipalju kui avaldatud.
Kui sügisel (?) oleks saadud kolme sponsoriga asja ametlikuks ajada, siis poleks talvel (?) pidanud katteta lubadusi uueks hooajaks andma. Käed olid klubil sponsoritega löödud, kuid kool töötas diilile 100% pühendumusega vastu. Seejärel hüppas üks potentsiaalsetest sponsoritest alt ära ning kuna oli käed löödud selle peale, et kõik kolm sponsoreerivad kas korraga või mitte üldse, siis langesid ka ülejäänud kaks ära.
Julged väited, Silver, ma oleks sinu asemel kasutanud küsimärke küll läbivalt.
Kalle on siin samas foorumis olemas, tema võib oma lahkumist ise kirjutada.
Mina loobusin perekond Afsharide heaks töötamisest, sest sellist kaost, nagu on Afsharide asjaajamises, pole ma oma eelmistes töökohtades ja kodanikuühiskonnakohustustes näinud. Mina arvan - kas õigesti või valesti - et Eesti jalgpalli viimine eri inimesteni, paigusse, ettevõtteisse, mõtteisse on paljuski siiruse ja usalduse kasvatamise küsimus, usalduspõhine asi. Afsharide tegevus on eri tasanditel sellega vastasmärgiline. Kõik.
Leave a comment: