Reisimine

[futbolidipaul]

Enesekaitseks võin öelda, et saatsin Google maps pildi. Edasi oli tema seiklus ja saamatus levi augus mitte riske võtta. What is the worst that can happen?

[Mõnuagent 007]

Ühesõnaga Narvas võtsin esimese hooga suuna Kreenholmi manufaktuuri poole. Kõik olid rammestunud ja ülikõhnasid dressiinimesi väga palju ei näinud. Samas mõned siiski. Manufaktuuri juurde muidugi ei saanud, kuna ma ei suutnud välja mõelda, et kuidas ja mispidi sinna silla peale sai. Seega oli aeg tagasi kolistada, vaadata Gerassimovi klubi ja imestada, kuidas nii suur hoone nii ära lagastatud on ja siis tutvuma minna Ida-Viru parimate söögipaladega.

Ütleme nii, et pärast umbes Jõhvit läheb Ida-Viru kulinaarne valik selliseks, et Gordon Ramsey ei karjuks, vaid niuksuks nutta. Näiteks Narva-Jõesuus on kõik söögid sitad - minu lemmik oli kunagi külmsupp okroška, milles oli lihapooliseks - trummipõrin - peeneks riivitud keeduvorst.

Veetlevat nime kandev õllekas Old Trafford üllatas täiesti konkurentsivõimeliste hindadega ehk toit oli kallis kui Tallinnas. Minu seljankas oli mitut sorti liha - ka alati kohustuslikku "sita" seljanka koostisosi viinereid ja suvalist suitsuvorsti. Naabri mozzarellasalat sisaldas mozzarellat, mis polnud väga mozzarella moodi, kuid eks me teame kõik venekeelsele maailmale kehtestatud piiranguid, kus mozzarellat tuuakse Voronežist ja šampanjat valmistatakse Sotšis. Mis sa siis ikka loodad. Hoopis huvitavamaks näiteks oli keskealine proua, kes oli välja tulnud koos ilmselt emaga. Nende vestlus köitis kohe algul mu tähelepanu, sest see nägi välja nii, et proua muudkui vatras ja tema ema vastas sellele tugeva köhimisega. Jututeemad kätkesid endas sugulasi alates Jelenast kuni Igorini. Ja jõuti ka selleni, et proua meessõbra abikaasa on ilge tross, sest ei anna mehele lahutust, kuigi mees on ju prouaga nii õnnelik, lapsed on juba suured ja nii ei ole mees sugugi õnnelik ja kipub jooma. Selles on süüdi abikaasa. Seda kõike jäin ma teda põrnitsema, ta märkas ja naeratas siivutult. Ehmusin ära, tõmbasin Leffe-kannu tühjaks ja kooserdasin minema.

Sellega sai teine päev ja 20 000 sammu läbi. Kuna ma läbisin seda brasiilia lipuvärvides plätudes, siis tantsukingad lõid pilli. Hotellis oli õnneks kondekas, oli jahe, autod mööda ei sõitnud. Huvitaval kombel oli tubadel numbrite asemel nimed. Näiteks minu sviidi nimi oli Silja! Aga nahh sa mäletad täispeaga, et kas sa pead Silja, Reeda või Mari juurde minema. Väga confusing. Lisaks oli hotellitoas voodi koosnemas kahest kokkulükatavast kušetist, mis tähendanuks, et kui keegi tahaks seal bängida, siis oleks see üsna ebamugav. Lihtsalt hoiatuseks.

Hommikul ärkasin mõnusa hambavaluga ja kuigi pool suud ei liikunud, siis vähemalt hommikusöök oli selline tore "olen vene vanatädil külas". Esimese hooga tuuakse lauale terve hunnik võileibu, siis topitakse kõik tassid eri substantse täis ja lõpuks saabub suur hommikupraad! Kodujuustutäidisega lihapallid, praemuna ja kurki-tomatit. Mingil põhjusel oli igas Ida-Viru söögikohas tegu toorete tomatitega. Terve Eesti upub küpsetesse tomatitesse, aga Ida-Virumaalt on need vist vastiku valitsuse poolt ära võetud. Ühesõnaga täielik ebaõiglus.

Sillamäele sõites enam midagi huvitavat ette ei tulnud. Kui välja jätta see, et 11.50 sinna jõudes oli kohvik Marilyn veel kinni ja kohvik Brodvei oli lahti, kuid seal ei saanud kaardiga maksta. Vähemalt avati seepeale ka kohvik Marylin, mille kanapuljong munaga sisaldas päris (sic!) kana.

Ja siis sai sisse löödud Sirgala ja sinnasuunas ka mindud. Muidugi on väike probleem sellega, et Ida-Viru külad on üsna tinglikud suurused. Esmalt juhtis guuglemaps mingisse väiksemasse ahervaremete seltskonda. See asus otse Viivikonna külje all, mis oli selle reisi kõige toredam koht. Elanikke 40, linn ise üsna progressiivne. Ehk stalinistlikud majad, kus pool maja on täiesti lagunenud ja siis umbes ühes korteris elab üks inimene. Elektrikilbid on muidugi heas korras ja kohtas ka rõõmsat prouat, kes teatas, et ta on kogu elu seal elanud ja tema majas elab veel tütar koos mehega. Kõik olla aga väga õudne ja Eesti riik ja shit.

Helistasin seepeale futboliidile ja küsisin, et kus see kaevandus olla võiks. Võin öelda, et me seda ei leidnud, aga mis seal ikka. Metsavahel oli piisavalt naljakaid kohti ja lõpuks jõudsime suvalisse asustatud punkti, mille bussipeatus ütles - Sirgala. See oli ka kena kant, tühjad paneelelamud ja üleüldse. Korraga tabas mind arusaam, et peaks ju vaatama satellite viewi, et leida karjääre. Esmalt muidugi osutus üks koht Eesti Energia karjääriks, kuhu ligi ei saanud. Siis järgmine oli tore koht, mille ees oli kuuliaukudega silt "Sirgala harjutusväli". Ühesõnaga taas big nope. Aga mingis kohas nimega Konju oli täitsa nagu karjäärimoodi asju!

Vahepeal jäi kõrvale mingi järv, mis reageeris nimele Mustanina tiik. Selle ääres oli džiibiga keskealine vene paar, kus mees oli juba riides, aga naine vehkis paljaste tissidega. Õnneks märkasid nad mu ehmunud nägu ja lahkusid. Vesi oli tore, põhi isegi enamvähem liivane. Selgus, et tegu on vana kaevandustranžeega, ehk tehniliselt olin leidnud kaevanduse!

Konjusse muidugi ei jõudnud, sest mingi hetk läks tee Citroen C4-le riskantseks läbida ja nii tuligi tagasi sõita. Väike peatus veel Jõhvis ja jõudsin täiesti rampväsinuna kell 20 õhtul koju. Selleks aastaks aitab.

[Mõnuagent 007]

Ma miskipärast mäletan, et Mõnnaril ei olnud juhilube, nii et kui palun Sul täpsustada seda õllede ja edasisõitmise teemat, siis see oleks vist asjatu?

Ma sõidan kõrvalistmel. Aga näitan suunda ja valin sihtkohti.

[Mõnuagent 007]

Kui see hobusega ajakirjanik kirjutaks ka nii vahvalt, siis ma isegi ostaks tolle artikli.

Ma ei tea kui kaugele Sirgalasse sa sisse hiilida viitsid aga sealne maastik on tõesti elamus omaette.

Ja palun ärge tuletõrje voolikuid katki sõitke!

Ärkasin paistes põse ja jubeda tarkusehamba valuga. Seetõttu eileõhtune Narva updeit jääb veidi viibima. Aga kui ibumax ja prozecco mind üles veavad, siis lendan Sirgalasse.

[sanderos]

Reisijutt

Kui see hobusega ajakirjanik kirjutaks ka nii vahvalt, siis ma isegi ostaks tolle artikli.

Ma ei tea kui kaugele Sirgalasse sa sisse hiilida viitsid aga sealne maastik on tõesti elamus omaette.

Ja palun ärge tuletõrje voolikuid katki sõitke!

[orbitaaljaam]

Ateena ja sealne ümbrus. Rendikas? Paadiga saarele (tundub kirves), lennukiga saarele (tundub odav võrreldes paadiga, eriti kui aeg sisse arvestada). Kuhu minna? Soovitused? Ateenas vaatan paar katkist maja ära, mujal pole oluline. Pigem söök, rand, loodus.
Tagasiteel päev Istanbulis - pakkumised tegevuseks?

[futbolidipaul]

Tagasi minnes tee peatus ka Purtses, sealne brewery on parim. Lisaks soovitan minna Sirgalasse, elamus omaette. Sinimägedesse ka kuigi kui sa Vaivaras käisid, siis ....

Siis Jõhvi lähedal on asula Tammiku, mille lähedal on küle nimega Kirbulinn. Lihtsalt lahe nimi.

[Mõnuagent 007]

Võtsin taaskord ette igasuvise automatka "hakka kuhugi poole sõitma ja poogen, et kuhu jõuad". Seekord mõjutas tugevalt suunavalikut üks tööalane ülesanne, mistõttu hakkasin ida poole liikuma. Keskpäeval välja sõites selgus, et konditsioneer ei tööta, kuna kuskil olla mingi auk. Igatahes 40 minti sõitnuna pidi keerama metsa vahele ja otsima üles suurepärase ujumisjärve Järvi pikkjärve, mille ääres oli kaks mutti, üks laps ja koer. Järv oli soe ja ujuda sai normaalselt. Mustikaid polnud.
Seejärel toetasin väikeettevõtlust ja käisin Viitna kõrtsus söömas. Rassolnik oli aus, õlu maksis kolmekas, herilasi oli sitaks ja kõik möödunud mehed olid samasugused - lühkaritega ülekaalulised kiilakad.
Siis võtsin suuna Kunda peale, mis oli marulahe linn. Esiteks oli seal tsemendimuusem, mis koosnes neljast toast ja mille peldik oli selline, et kui keharaskusega ust ei lükka, siis on tunne, et oled kinni jäänud. Muuseumist sai teada, et tsement pole betoon ja üleüldse on kõik ilgelt puhas. Oli ka üks tehniline lahendus, mis oli siis peeglitega varustatud telliskorsten, mis liikus ja tekitas mulje, et maailm kõigub.
Linn ise oli muidugi väga vinge, sest seal tundusid elavat ainult veoautod. Seal viibitud kahe tunniga nägin:
- muuseumi piletimüüja
- meest tööriistaga
- meest suitsuga
- meest mootorrattaga.
Võis olla Eesti esimene aus gay-village või siis olid transformer-veokid inimesed välja söönud. Meri tundus ka nii kaugel olevat, et keerasin tagasi maantee poole.
Auto jäi muidugi lollil kombel päikse kätte ja nii oli taas aeg otsida uus järv. Selleks sai Uljaste järv, kus vesi oli soojem poole järve peal, põhjas olid ilged kivirahnud ja parmud ründasid kõikjalt. Muidu igati adekvaatne järv, kus rannas olevad mehed olid kõik kiilakad.
Siis viskas veidi juba õhtusse ja keerasin Kiviõli, kus võtsin hostelitoa. Selgus, et toas pole konditsioneeri ja kui aken lahti teha, siis käisid öö otsa mööda karjuvad kohalikud ja ka seda linna valvavad veokid.
Linn ise oli muidugi ka aus. Küsisin hostelipidajalt, kes oli küll väga sõbralik, et kus siin ka süüa saab. Tema: "Ei saa, kinni on."
Selgus, et ongi kinni. Ainus söögikoht sulgeb uksed kell 16 ja siis vaata ise, mis juua-süüa saad. See on mõjutanud tugevalt ka linna elu, kuna pidevalt kiputakse suurtes paneelmajades üksteist ära tapma. Tuhamäed olid toredad, aga seal ei tuvastanud ühtegi liikuvust ja nii sai lihtsalt ringi kolatud. See-eest oli kohalikus minirimis soojalett, kus müüdi ainsa artiklina viineripitsat. Kõht oli tühi ja nii sai see ostetud. Pitsa koosnes põhjast, viinerist, ananassist ja juustust. Ei soovita. Hosteli külmkappi ta virelema jäigi.

Öö möödus, nagu varem nimetatud, üsna unetult, sest oli ülipalav ja aknast tuli imelisi helisid.

Päev 2
Algas emotsiooniga, et tõmbaks siit jee. Nii sai ka tehtud ja nähtud järgmist superlinna Püssit. Seal jäi mulle silma kuulihaavu täis silt kohalikust noorteklubist. Et "a teeme noorteklubi, siis on neil kuskil tulistada". Või siis "oi, me oleme Püssilt, me peame kõik sildid kuule täis laskma". Mõlemad variandid on head. Nii see siis ühesõnaga läks. Hommikust süüa ei saanud, sest ainsana guuglist väljatulev Püssi söögikoht vastab ainult tellimustele ja teine äsjaavatud koht on nii underground, et väljastab ainult fb-sse menüüsid, aga kus on repo vabrikute söökla, seda ei oska kuidagi leida. Ainsad ringiliikujad tundusid olevat ratastel mutid.

Ehk pidi minema sööma Kohtla-Järvele, mis on vaieldamatult kõige igavam peatuskoht siiamaani. Üsna o-koo linn, päris ilusate majadega ja inimestega. Mujal oli neid na vähe. Palavus küttis muidugi täiega ja söögikoha otsingul jõudsin mingisse kohta, kus pakuti sushit ja ka mingit sööki. Õlu maksis 2.50 poolekas, ma võtsin veidi välismaisema ja kolmese. Oli okei ja külm. Päevapraadiks oli praetud kana üsna mõrkja ja maitsetu keedukartuliga (ilmselt eile tehtud ja ülessoojendatud) ja nelja viiluga toorest tomatist. Baari nurga juures veetsid aega erinevas vanuses kohalikud tegijad, aga seda seepärast, et läheduses asus Araxese alkopood. Kohtla-Järve tõi mulle meelde valusaid mälestusi minevikust, kuna ma käisin kunagi järjest paari sealtpärit tüdrukuga, kes omavahel olid klassiõed ja seetõttu raksu läksid ja üleüldse oli väga halb. Tegin veel pildi tähtsast kohalikust peatuspunktist ehk Evesti piljardibaarist, mille ees üks tüüp detsembris teise ära tappis ja nii pidi jälle minema.

Oli taas aeg ujuda, sest see kuradi auto, fakk. Igatahes jäi järgmisena ette Voka paisjärv, aga see oli nii kuradi külm, et seal sai kümne mintsaga läbi käidud.

Omamoodi võluvam koht on Sillamäe, kus sai tehtud mitteturistikat ehk pilt promenaadilt, aga vaatega teisele poole. Siis sai nuusutatud lehkavat merd ja siis mindud kohalikku muuseumisse, mille pilet maksis kolmeka ja koosnes suuresti üsna venekeelsest sisust. Oli nukke, oli mineraale ja oli vanu grammofone. Olla olnud ka Tiit Vähi pilt, aga ilmselt oli see ka venekeelne…

PArim intsident juhtus startides Sillamäe promenaadi mant, kui korraga saabus autoakna juurde eriti peenikest kasvu härrasmees, kes palus end viia Rimi juurde. Ma kasutasin algul kohe meetodit, et ma ei oska venekeelt, aga siis näitasin end taaskord eriti sita läbirääkijana ja võtsin ta ikka peale. Selgus, et polnudki päris narkomaan, kes mulle nuga tahab anda ja värki, vaid tal oli vaja saada töötukassasse, aga kuna ta kõndis kepi toel ja oli sitaks palav, siis vajas ta abi. Kuigi ma väitsin endiselt, et ma ei räägi venekeelt, siis rääkis ta pikalt ära oma eluloo, kuidas pole seal ikka mitte midagi teha ja vanemad läksid venemaale tagasi, aga seal olla veel sitem ja nii edasi. Pärast pakkus viiekat, aga ma viisakalt keeldusin. Las ostab pärast viina või midagi.


Vahepeal oli küll peatükk sugulaste otsimine Vaivara kalmistult, aga seal ei juhtunud mitte midagi meeldejäävat.

Ja nüüd siis jõudsin Narva. Hotellis on normaalne kondikas, linnas on sitaks palav ja lähed Kreenholmi otsima. Yolo!

[Reintz]

Käisin küll seal kandis eelmisel aastal Augustis (kui on tipphooaeg) ja peamiselt läbisõidul, kuid proovi Budvast eemale hoida, kui meeldib rahulikult kulgeda. Seal oli meeletult autosid ja inimesi täis, üle tunni aja läks aega, et linna sisse jõuda ja mitu tundi veel otsa, et parkimiskoht lõpuks leida. Täielik peolinn tundus olevat, olime küll ühe öö aga melu oli korralik. Bar jällegi tundus suht rahulik, praegu ei mäleta, kas seal linnas rand oli, võibolla sadama tõttu väga mitte aga seal mõnekümne km raadiuses kindlasti leidub.
Väga rohkem ma sulle juurde ei oska rääkida, pidin oma väiksed teadmised ja kogemused ära jagama. (muidu üldiselt väga ilus kant, venelaste meelispaik)

Bar oli väga rahulik võrreldes Budva ja Kotoriga tõesti (viimasest lasin pärast paari tundi kohe jalga), ujuda sai viisakalt, aga üldiselt kui võrrelda kahte riiki, kus käisin, siis Serbia oli sitaks vingem kogemus kui Montenegro. Tara rahvuspark, Jeleni õlu ning kohalik lihavaagen ftw.

E: tegime kahekesi kolm nädalat vaid busside, rongi ja pöidlaküüdiga ning ka kohalikud majutajad sõidutasid + ilma telefonita. Seda viimast soovitan eriti soojalt.

[atleticomadrid]

Vigos ehk Galiitsias proovi kindlasti empanada gallegat-kohaliku pirukat.

[vunts]

Nice, tundub, et Tara ikkagi tuleks siis jõuga ette võtta. Loodus ja väiksed linnad/külad just on eesmärk.
Turistidest hoian meeleldi eemale ja mõtteis oli alla poole, kas Bar või sinna välja jõuda, et saaks merevette ka end kasta. Kas mingid rannasoovitused on ka, kus vihmavarjud ära ei kata kogu randa ja ujuda kannataks?

Käisin küll seal kandis eelmisel aastal Augustis (kui on tipphooaeg) ja peamiselt läbisõidul, kuid proovi Budvast eemale hoida, kui meeldib rahulikult kulgeda. Seal oli meeletult autosid ja inimesi täis, üle tunni aja läks aega, et linna sisse jõuda ja mitu tundi veel otsa, et parkimiskoht lõpuks leida. Täielik peolinn tundus olevat, olime küll ühe öö aga melu oli korralik. Bar jällegi tundus suht rahulik, praegu ei mäleta, kas seal linnas rand oli, võibolla sadama tõttu väga mitte aga seal mõnekümne km raadiuses kindlasti leidub.
Väga rohkem ma sulle juurde ei oska rääkida, pidin oma väiksed teadmised ja kogemused ära jagama. (muidu üldiselt väga ilus kant, venelaste meelispaik)

[lorenzo]

Paistab, et veedan septembris nädala Portugalis. Lissabon ja Porto ja kõik mis nende vahele jääb. Meibi päevane tripp Vigo'sse Hispaanias. Et siis mida vaadata, keda vaadata? Befica mäng oleks see nv kodus neil. Tasub?

Söögi poole pealt veel Portos proovi kindlasti francesinhat. Portos tee jõekruiis mööda Douro jõge kui aega on, päev arvesta selleks.
Lissabonis söögi poole pealt... kui tahad kogeda super liha elamust, siis soovitaks brasiilia lihabuffet` ehk rodiziot proovida Okeanaariumi kõrval olevas Chimarrao restos. 20 euro eest saad King rodizio, koos krevettidega ja lihavardad käivad ringi niikaua kui ütled "Stop!" Arusaaavalt on mõtet eelkõige minna sinna tühja kõhuga. Rossio piirkonnas proovi kindlasti Ginjinhat ehk kirsiliksi. Super asi, 20 kraadine. Selles nn. baaris istumiskohta pole, inimesed võtavad oma shotid sisse otse tänaval omavahel suheldes.
Mõnusa vaibiga vaateplatvorm on Miradouro de Santa Catarina. Sinna kogunevad veidi boheemlaslikud inimesed, kus enamjaolt tuleb trummirütme ja tehakse igasugu showsid, näiteks keegi kogub sente et osta alkot, millega tehakse tuleneelaja showd jne.
Loomaaed on ka väga korralik. Okeanaarium samuti. Mänge tasub ka vaadata, olgu see siis Sporting või Benfica

[Montag]

Benfica staadion on tore. Muuseumid on Lissabonis magedad. Endale meeldis Sintra, siis see rannalinn Caparica. Üldiselt joo veini ja söö kala. Superkant.

Museu Calouste Gulbenkian Lissabonis oli päris okei imo. Cabo da Roca Sintras see-eest väärib kindlast külastamist. Cascais võib ka meeldida, kuigi see suht turistikas.

+1 veini ja kala koha pealt.

[Mõnuagent 007]

Paistab, et veedan septembris nädala Portugalis. Lissabon ja Porto ja kõik mis nende vahele jääb. Meibi päevane tripp Vigo'sse Hispaanias. Et siis mida vaadata, keda vaadata? Befica mäng oleks see nv kodus neil. Tasub?

Benfica staadion on tore. Muuseumid on Lissabonis magedad. Endale meeldis Sintra, siis see rannalinn Caparica. Üldiselt joo veini ja söö kala. Superkant.

[Marduk]

Paistab, et veedan septembris nädala Portugalis. Lissabon ja Porto ja kõik mis nende vahele jääb. Meibi päevane tripp Vigo'sse Hispaanias. Et siis mida vaadata, keda vaadata? Befica mäng oleks see nv kodus neil. Tasub?