1. St. Vincent – Pills
2. Wolf Parade – Baby Blue
3. Kirin J Callinan – Big Enough
4. The War on Drugs – Nothing To Find
5. Alex Cameron – Stranger’s Kiss (Duet with Angel Olsen)
6. Susanne Sundfor – Undercover
7. St. Vincent – Young Lover
8. Foxygen – Trauma
9. Girl Ray – Preacher
10. St. Vincent – Slow Disco
11. HAIM – Little Of Your Love
12. Hundred Waters – Blanket Me
13. Gordi – Better Than Then, Closer To Now
14. The National – Dark Side of The Gym
15. Sparks – Missionary Position
16. Briana Marela – He Knows
17. Destroyer – Sky’s Grey
18. St. Vincent – Dancing With A Ghost
19. Sufjan ja Co – Jupiter
20. Anna Of The North – Money
St. Vincentist on juba juttu olnud, Pills on imelise teemamuutusega lastelaululik kõrvauss. Ehk esialgu selline masendava sisuga rõõmus laul, kuni lõpus teeb preili midagi imeilusat. Teised kaks on ka head lood.
Wolf Parade on selline veidi higine keldrirokikas, mis kestab kuus minutit ja kerib end üha painavamaks looks. Plaat on ka iseenesest hea, aga see lugu tuli kuidagi eriti esile.
Kui austraallased Kirin J Callinani eurovisioonile saadaks, siis ma kütaks neile kümme häält. Lisaks sobiks see laul enda pseudo-EDMi, karjuva kantrihärra ja naiivse sõnumiga värviliste lippude alla imeliselt. Lisaks veel ka üks naljakamaid muusikavideoid.
Kuu lõpus kukkus kerima War On Drugs, mis mõne aasta eest oli kõikide hipsterite lemmik, aga seekord jõudis siis pauk ka minuni. Taaskord pikk lugu, väga lahe video.
Alex Cameron on ka Austraaliast ja ta on üks Kirini loo vokaliste. Tõeline luuser-rokk, seda mitte kujundlikult, vaid ka päriselt, sest Alex kehastab artistina läbikukkunud muusikut, kellel kõik on persses. Selles loos on ka kõik halvasti ja lisaks annab endale omaselt kriipiva panuse Angel Olsen. Videos olla tuntud näitlejatar, aga ma teda ei tunne.
„See on nagu Spice Girls,“ ütles üks neiu. Ma sain isegi veidi pahaseks, aga head plikapoppi võib ikka hinnata. Haim4eva!
Teine naine ütles laulu Hundred Watersi „Blanket Me“ kohta, et see on eriti raskemeelne ja depressiivne laul. Ma nüüd ei tea, äkki ongi.
Destroyer ja The National ilmselt tutvustust ei vaja.
2. Wolf Parade – Baby Blue
3. Kirin J Callinan – Big Enough
4. The War on Drugs – Nothing To Find
5. Alex Cameron – Stranger’s Kiss (Duet with Angel Olsen)
6. Susanne Sundfor – Undercover
7. St. Vincent – Young Lover
8. Foxygen – Trauma
9. Girl Ray – Preacher
10. St. Vincent – Slow Disco
11. HAIM – Little Of Your Love
12. Hundred Waters – Blanket Me
13. Gordi – Better Than Then, Closer To Now
14. The National – Dark Side of The Gym
15. Sparks – Missionary Position
16. Briana Marela – He Knows
17. Destroyer – Sky’s Grey
18. St. Vincent – Dancing With A Ghost
19. Sufjan ja Co – Jupiter
20. Anna Of The North – Money
St. Vincentist on juba juttu olnud, Pills on imelise teemamuutusega lastelaululik kõrvauss. Ehk esialgu selline masendava sisuga rõõmus laul, kuni lõpus teeb preili midagi imeilusat. Teised kaks on ka head lood.
Wolf Parade on selline veidi higine keldrirokikas, mis kestab kuus minutit ja kerib end üha painavamaks looks. Plaat on ka iseenesest hea, aga see lugu tuli kuidagi eriti esile.
Kui austraallased Kirin J Callinani eurovisioonile saadaks, siis ma kütaks neile kümme häält. Lisaks sobiks see laul enda pseudo-EDMi, karjuva kantrihärra ja naiivse sõnumiga värviliste lippude alla imeliselt. Lisaks veel ka üks naljakamaid muusikavideoid.
Kuu lõpus kukkus kerima War On Drugs, mis mõne aasta eest oli kõikide hipsterite lemmik, aga seekord jõudis siis pauk ka minuni. Taaskord pikk lugu, väga lahe video.
Alex Cameron on ka Austraaliast ja ta on üks Kirini loo vokaliste. Tõeline luuser-rokk, seda mitte kujundlikult, vaid ka päriselt, sest Alex kehastab artistina läbikukkunud muusikut, kellel kõik on persses. Selles loos on ka kõik halvasti ja lisaks annab endale omaselt kriipiva panuse Angel Olsen. Videos olla tuntud näitlejatar, aga ma teda ei tunne.
„See on nagu Spice Girls,“ ütles üks neiu. Ma sain isegi veidi pahaseks, aga head plikapoppi võib ikka hinnata. Haim4eva!
Teine naine ütles laulu Hundred Watersi „Blanket Me“ kohta, et see on eriti raskemeelne ja depressiivne laul. Ma nüüd ei tea, äkki ongi.
Destroyer ja The National ilmselt tutvustust ei vaja.
Kommentaar