Film

[Mõnuagent 007]

Nii. Nädal jälle möödas peaaegu ja neli filmi vaadatud. Alustan vanematest filmidest, mis olid pikalt watchlistis ja siis ka imdb topis.

Esmalt alustasin sõjafilmiga The Guns of Navarone https://www.imdb.com/title/tt0054953/
Pikk film meestest, kes lähevad Kreeka saarele võimatut missiooni täitma, et saaks inglased saarelt ära päästa. Tuksub kenasti, põnevuskohti järjest ja vanameister Anthony Quinn on noor ja puha. Tisse ei näe, ainult naise selga. Aa, raisk, spoiler. Soovitan.

Teine film, oeh, kuidas ma seda ütlen. Vaatasin pea kolm tundi kestnud filmi maadlusest. Naiste maadlusest. India film. Dangal. https://www.imdb.com/title/tt5074352/
Läbi aegade üks edukamaid India filme, ülikõrgel IMDB-s ja tegelikult oli ka kuradi kena ja hea film. Näitlejatööd on meeletud, kõige realistlikumad maadlusstseenid ka. Tisse muidugi ei näe. Film räägib siis maadlusfanatist isast, kes loodab saada poega, aga saab muudkui tütreid ja hakkab neid treenima ja lastest tulevadki India esimesed naisolümpiamaadlejad. Kiidan väga.

Siis käisin kinos vaatamas Hotell Transilvaania 3. Ma olen muidugi lastefilmide osas kriitiline ja kiidan jubedalt Pixari filme ja Paddingtoni omasid. Eelmine aasta vaevlesin jubedalt Emoji filmiga ja sellega olin ka üsna hädas. Liiga palju peeruhuumorit, liiga palju olukordi, kus keegi põrkab vastu seina. Odavad laste naerutamised ja väga šabloonlik süžee. kirjutasin nii: https://www.ohtuleht.ee/886857/arvus...-vaatama-minna

Ja siis teise filmina vaatasin uutest kinnotulijatest Fakiiri imelist reisi ja see mulle meeldis. Selline Big Fishi või 80 päevaga ümber maailma stiilis reisikomöödia. Noor hindu tuleb Euroopasse ja ööbib Ikea poes, millest saati hakkab mööda Euroopat ringi reisima. Nalja saab (eriti Inglismaa episoodis). Muidu on ka tore. Saalist lahkusin naeratusega. Kirjutasin nii https://www.ohtuleht.ee/886979/arvus...-naeratus-suul

[Mõnuagent 007]

Kinno jõudis brittide film Kuidas tüdrukutega peol rääkida, mida ma läksin vaatama lihtsalt seepärast, et filmi jaoks lõi Xiu Xiu koostöös Mitskiga ühe selle aasta parima laulu. Ilmselt muul kombel poleks vaatama läinud, kuna tegu on nö. noortefilmiga, kus noor punkar aastast 1977 läheb kahe sõbraga peole, eksib veidi ära ja satub kummalisele peole, kus on terve persetäis tulnukaid. Seal ta muidugi armub neiusse, kellega nad põgenevad ja hakkavad punki õppima. Filmi põhiloosung on ühest küljest, et pead ühiskonnaga koos arenema, muidu jääd alla ja et esimene armastus ja shit. Aga kõik see on nii paljude lisamõtetega sassi aetud, et vahepeal oli lihtsalt mõte, et midafakki nüüd toimub ja kas see juba läbi ka saab. Tulnukatega stseenid olid eriti kummalised - meenutasid mingit psühhedeelset unenägu ja Kin-Dza-Dzad. Samas filmi lõpp oli omamoodi armas ja siis lendas haussi Mitski, mis oli lõputiitrite jaoks imearmas. Ahjaa, kaasa lõi ka Nicole Kidman, kes mängis pungivanaema ja nägi väga seks välja. Tisse ei näinud. Aga see-eest nägi mitut fistingu-stseeni, et, noh, noored, olge neidude kummaliste soovide suhtes hoiatatud.

Eile õhtul vaatasin veel ära ka mõne aasta taguse välisoskarlase Lahkuminek, mille kohta pole muud öelda, et kuidas kuradist ma seda filmi varem polnud näinud. Pluss peategelane oli väga kena, kuigi kandis pidevalt mingit kuradi rätikut peas.

[Mõnuagent 007]

See?

See oli päris halb, jep.

Vist jah. Lahkusin pärast poolt tundi.

[Tofoa]

Pärast seda käisin kunagi aasta eest vaatamas ühte kummalist vene komöödiat, kus ülbe naine ja lontu mees mürgeldasid Los Angeleses, aga see oli nii halb, et läksin esimest korda elus kinost poole pealt minema.

See?

See oli päris halb, jep.

[Mõnuagent 007]

Millal te viimati vene komöödiat vaatamas käisite? Tänan küsimast, mina vist poolteist aastat tagasi filmi "Hea poiss". Pärast seda käisin kunagi aasta eest vaatamas ühte kummalist vene komöödiat, kus ülbe naine ja lontu mees mürgeldasid Los Angeleses, aga see oli nii halb, et läksin esimest korda elus kinost poole pealt minema.
Kuna Devil on viimasel ajal laiska tööd teinud, siis pole tükk aega kinno jõudnud, aga täna sai see tehtud ja vaadatud komöödiafilmi Õine vahetus. Sisult üsna Full Monty ehk Andrus Värnik segatud Otto Oliver Olgoga tüüpi keevitaja Maks jäi tööta ja hakkab strippariks, aga oma naisele muidugi ei ütle ja siis on kõik väga halvasti. Film on igati ettearvatav, lõpp on banaalne, aga samas oli selline täielik no-brainer, mida ma sel hetkel vaatasin. Isegi mõned korrad naersin ja kogu vaib oli meeldiv. Ilmselt selline film, mida vaatavad sõbrannad koos ja naeravad tilgad püksi, aga kui mingi mehega vaatavad, siis ütlevad "nooh, oli kah". Ehk ilmselt meie foorumist mitte keegi seda vaatama ei lähe, aga selline kerge ja hea tuju film. Ei midagi erilist, ei midagi jubedat. Aa, see oli jube, et tisse ei näinud. Mis kuradi stripifilm see on?

[Mõnuagent 007]

Reedel tuleb kinno ka uus peatükk Sicario sarjast, mis kannab nime Sicario: Day Of The Soldado. Ma jään küll vastuse võlgu, et mis seos on filmil Roberto Soldadoga, aga selline pealkiri lihtsalt on. Esimene film mulle täitsa meeldis ja täiesti pööraselt meeldis mulle stsenarist Taylor Sheridani eelmise aasta film Wind River. Soldado meeldis ka täitsa, kuid jäi kraadi võrra eelnimetatule alla. Filmis oli paar ülikuuli tulevahetust (varitsus Mehhiko maanteel, see oli wow), aga vahel kippus mingi kummaline poliitiline künism sisse viskama, kus viidati praegusele poliitliisele olukorrale, kus pole oluline, et asi paremaks läheb, vaid et kõik on ikka väga ambivalentne ja kõik on justkui veidi pahad.
See selleks. Benicio ilmus filmi alles pool tundi pärast algust, enne seda oli ikka puhas Brolini soolo. Mingi hetk mõtlesin, et kõik, mis oli filmis seotud Del Toroga, oli lahe, aga Broliniga mitte nii lahe. Tõsi, rollid olid mõlemal head. Sisu on selline, et USA tahab ajada Mehhiko kartellid tülli, et nad nii palju kuradi turbaneid ja tacosid üle piiri ei saadaks. Selleks röövitakse ühe maffiabossi tütar, aga nagu ikka läheb kõik veidi valesti ja siis peab palju paugutama ja verd välja laskma. Iseenesest tore vaatamine, arvestades praegust põuda, siis täitsa soovitan.

[Daz Booob]

Seega korralik pohmaka kraam?

[Mõnuagent 007]

Reedest saati on võimalik kinos näha täiesti pööraselt sensatsioonilist filmi! Sylvester Stallone ilmselt KÕIGE halvem film "Põgenemisplaan 2: Hades".
Mõnuhoiatus - see film on ikka nii halb, et ei hakka hea ka juba

[Mõnuagent 007]

Kuna suutsin lahendada loovalt probleemi, et tööarvutile ei saa torrentit peale panna, siis sain lõpuks läheneda ka neile filmidele, mida pole:
* netflixis
* Elisa videolaenutuses
* mingil vanal kõvakettal
ja kukkusin viimase paari aasta jooksul vaikselt kogunenud IMDB watchlisti tühjendama. Kuna muidugi oli jalgpalli, siis suutsin seda vähendada nelja ühiku võrra.

Esmalt vaatasin ära Brasiilia vanglamürgelduse Carandiru, mille puhul avastasin üsna algul, et ma olen seda filmi näinud. Ja suutsin isegi välja mõelda, et ma vaatasin seda filmi kas 2005. või 2006. aasta viimasel päeval, kui ootasin väljaminekut. Aga kuna ma ei mäletanud absoluutselt, et mis seal filmis oli ja kas see mulle meeldis, siis vaatasisn uuesti üle. Ja pean ütlema, et meeldis küll. Tegu siis 90ndate alguse Sao Paulo vanglaga, kus lokkab HIV, vägivald ja seadusetus (sort of, kuna vanglaseadused on väga selged). Peategelaseks vanglaarst ja mitmeid näitlejaid olid samad, kes mängisid ka Cidade de Deusis. Ühesõnaga väga hea film ja korralikult nauditav esitus kõigilt. Ja ka muidugi oli näha vaeste kurjategijate lauslollust, aga see selleks.

Siis tuli kolm mängu jalgpalli ja öösel mõtlesin, et vaatan ära filmi, mis mul juba neli aastat vist watchlistis ootamas. Kunagi 11 aastat tagasi videolaenutuses jäi mul see film vaatamata, kuna ma mingil põhjusel ei tundnud selle vastu tõmmet. Pefrume - A Story of a Murderer meenutas pildiliselt viimast Hüljatuid ja sisult midagi, ee, Vidocqilikku? No ühesõnaga on peategelaseks üks erakordselt hea lõhnatajuga mees, kes üritab leida ideaalset lõhna, mida ta teatud tegevuse esimesel korral tunnetas. Tapetakse mitmeid naisi, näeb palju paljast ihu ja kõige suuremat filmiorgiat, mida ma eales näinud. Film on üle kahe tunni, aga see läheb ludinal ja ma olin lõpuks "full-wow"-seisus ja kirusin, et miks mul selle filmiga nii kaua läks.

Järgmisel hommikul jätkasin ja võtsin ette filmi, mille sattumise kohta watchlisti ma miskit tarka öelda ei oska. The Invitation räägib loo paarist, kes läheb tuttavate (sort of, kuna üks kutsuja on mehe eksnaine, kelle laps neil noorena ära suri) juurde õhtusöögile. Maruaeglaselt kulgev õõvafilm, mis meenutab omal moel Get Outi, aga jääb hoolt veidi alla. Muus osas meenutab esteetiliselt miskit eestlaste "Teesklejate" sarnast, kus siis nägi Mirtel Pohla paljaid rindu. Siin Pohlat polnud, paljaid rindu ka mitte, aga kui teesklejate stsenaristid pole seda filmi eeskujuks võtnud ja väidavad, et nad tulid ise täitsa sarnase filmi peale, siis kämoon. Muidu oli enamvähem okeika. Samas lõpplahendus oli üsna ettearvatav, aga õhustik oli loodud meeldivalt ebameeldiv.

Ja nüüd enne Inglismaa mängu nägin ühe viimase aja kõige kummalisemat filmi. Sama mees, kes tegi superfilmid Lobster ja Püha Hirve Tõnu tapmine, sai kuulsaks kreekakeelse filmiga Kynodontas ehk Koerahammas. Filmi tegevuskohaks on üks maja, kus on perekond - ema, isa ja täiskasvanud poeg ja kaks tütart. Kõik on täpselt selle lavastajale omaselt viltu. Nimelt ei ole lapsed kunagi majast välja saanud. Hooviväravast saab välja ainult autoga ja seal võib rünnata kuri olevus kass. Seega keegi ei julge välja minna. Kuna pahatihti kuuldakse kummalisi sõnu, siis peab välja mõtlema uusi lahendusi. Tutt on näiteks klaviatuur. Kui küsitakse aga, et mida tähendab pussy, siis see on laelamp. Kui öeldakse, et anna mulle palun telefon, siis antakse soolatops. Kuna tegu on ikkagi Kreeka filmiga, siis näeb ilges koguses paljaid tisse, tutte, intsesti, erekteerunud peeniseid ja ka üsnagi avali jalgevahesid. Lõpp läheb ketrama, mitte munnigi enam aru ei saa ja üleüldse on kõik väga diip. Kratsin pead ja analüüsin olukorda edasi.

Õnneks tuleb jalgpall peale ja ülejäänud watchlist jääb ootele:
Wicked City (Jaapan, 1987)
Carol 2015
Hwayi - A Monster Boy (Korea 2013)
Ikiru (Jaapan 1952)
Manderlay
My Way (Korea 2011)
Ran (Jaapn 1985)
Rio Bravo 1959
The Best Years Of Our Lives (1946)
The Guns Of Navarone (1961)
True Story (2015)
A Raisin In The Sun 1961
Go-Ji-Jeon (2011 Korea)

[Mõnuagent 007]

https://www.ohtuleht.ee/882246/arvus...ood-seksismile Vaatasin filmi, seekord kirjutasin ka. Ehk Ocean's 8 on üsna õudne.

[Mõnuagent 007]

Täna käisin vaatamas filmi "Titanic 2 - seekord jahil" ehk siis mingil põhjusel Eestis nimetatud nimega Triivijad. Mulle üldiselt merekatastroofikad meeldivad. Ilmselt seepärast, et meri tundub kuidagi nii hirmus ja arusaamatult võimas moodustis ja kui seal ikka mingi torm on, siis see imeb täiega. Triivijad meenutab mingil moel Robert Redfordi "All Is Losti", kuna ka seal läks paat katki, aga samas meenutab natuke ka "Open Waterit", kuna ellu üritab jääda paarike. Ja siis meenutab natuke ka "Pi elu", aga ma jätan pigem mainimata, et miks.
Ja siis jõuame selle Titanicu osa juurde ehk kohati pekstakse romantikaga täiesti punasesse. Film on üles ehitatud nii, et üks hetk ollakse paadiga uppumas, teine hetk meenutatakse kohtumist. Need kohtumishetked ja suhtearengu momendid on veidi siirupised või, noh, päris siirupised.
Filmis on ka mingeid übersuuri loogikavigu. Näiteks ei kanna peaosas olev daam mitte kordagi pmst rinnahoidjat, mis muidugi veega seotud filmis on suurepärane, aga siis, kui nad käisid inimtühjal saarel kahekesi ujumas, siis kannab ta trikood. Nagu wuaaat??? Peale märja särgi show näeb ühe korra ka paljaid rindu, kui naine otsustab alastijoogat teha. Naine on muidugi sinikaid täis, sest torm on üle elatud ja üleüldse.
Muidu selline keskeltläbi tore ellujäämisdraama. Võib täitsa vaadata.

[Daz Booob]

See on nüüd vist kõige "huvitavam" filmi lühikirjledus, mida olen silmanud. Samas võib muidugi 211 olla korralik film...noooot - ma ei suutnud isegi treilerit lõpuni vaadata

[Mõnuagent 007]

Ja nüüd on ka kriitikud ümber mõelnud. Kindel mõnusoovitus.

[Mõnuagent 007]

Mulle on alati meeldinud sellised "rotid labürindis"-stiilis filmid. Noh, nagu Aliens, kus tüübid on väiksel piiratud maa-alal ringi ja mitte kuhugi põgeneda pole. Üldiselt kipuvad need filmid minema veidi melanhoolseks ebavajaliku romantikaliiniga jogaks viimasel ajal, välja jätta Dredd, aga Hotell Artemis suutis seda vältida. Mõnusalt hoogne pingekruvimine ja siis showdown, mis on küll kilomeetri jagu enne oodata, aga seda tehakse mõnusalt hooga. Jodie Foster on tehtud miljon aastat vanemaks - mängib alkoholikust medõde, kes ravib ainult kriminaale. Kõik on justkui klišeelik ja lihtne, mida tegelikult ongi, aga täpselt selline mõnumasti meelelahutus. Soovitan!

(Kriitikud muidugi bashivad juba )

[Mõnuagent 007]

Mõne filmi puhul jääb sõnadest väheks. Üheks selliseks on venelaste Mustand, mis algab üsna kenasti - mees avastab korraga, et mitte keegi ei tunne teda ära. Ei ema, ei isa, ei tööandja. Täielik košmaar. Tema korteris on sees mingi üsna hott milf, kes on isegi remondi teinud. Täiesti pekkis, noh.
Ok, sinnamaani oli päris okei, aga siis avastab ta end mingisuguses interdimensionaalses lagunenud tornis, millest saab tema tollipunkt erinevate dimensioonide vahel. On üks enamvähem okei maailm, kus on küll Kreml, aga kõik autod on aurumasinad (selles maailmas pole naftat ega gaasi, mistõttu ei sõdita), mingi maailm on hiinlasi täis, mingi maailm on koonduslaager ja üleüldse. Film on kohati Matrix, siis natuke Inception, siis veidi juurde Battle Royale'i ja siis mingit arusaamatut romantikat. Lõpptulemus oli selline segadus, et mitte m*nnigi aru ei saanud ja kõige lõpuks selgus, et see veel järgneb ka. Terav hoiatus, ärge minge. Või minge ja vaadake kaaslasi piinlemas ja üritamas aru saada, et midahekki toimub. Tisse ka ei näinud, v.a. korra läbi milfi hommikumantli nägi kontuure.