Film

[LaRaBla]

siis toodi üks päev mingi poiss minu juurde letti, kes olevat kõiki melchiore mitu korda näinud

Minu kaastunne. Siin peavad juba eksperdid sekkuma.

[Eilaveel]

Kalev - minu jaoks lääge moos ja ülepaisutatud visioon 90date algusest. Noorema generatsiooni jaoks ilmselt et oh, äge, selline värk sis oli nõukaaja lõpp. Ja minu Kalevi lemmikmängija, Andrus Nagel, sai väärimatult vähe filmiaega. Segaseks jäi üldse, et nahhui seda Kullamäe liini pushiti, ja miks Sokk nii õnnetu statist oli Aga olgu, ei hakka rohkem spoilerdama. Minge ja vaadake ise, saate vähemalt mingi emotsiooni sealt. Mõnu arvustust loeks küll hea meelega.

PS no ma ei saa - Malmsten = traagiline Ted Lasso, ei suuda kunagi sellest nüüd üle saada...

[kaala]

Noorsugu on hukas jep. Küll kaala ja/või raudidas selgitavad täpsemad süüdlased.

Nii lambile avaldusele saab tulla vaid oma suure iidoli Mikk Pärnitsaga konsulteerides.

[cabron]

Kalev - minu jaoks lääge moos ja ülepaisutatud visioon 90date algusest. Noorema generatsiooni jaoks ilmselt et oh, äge, selline värk sis oli nõukaaja lõpp. Ja minu Kalevi lemmikmängija, Andrus Nagel, sai väärimatult vähe filmiaega. Segaseks jäi üldse, et nahhui seda Kullamäe liini pushiti, ja miks Sokk nii õnnetu statist oli Aga olgu, ei hakka rohkem spoilerdama. Minge ja vaadake ise, saate vähemalt mingi emotsiooni sealt. Mõnu arvustust loeks küll hea meelega.

PS no ma ei saa - Malmsten = traagiline Ted Lasso, ei suuda kunagi sellest nüüd üle saada...

Malmsten ikka suht üks-ühele Lasso

[Daz Booob]

Koroona on tänaseks juba mõned pikemad päevad selja taga ja kinos on läinud asi veel kurvemaks, sest niigi vähesed saadaolevad saalid on täitnud kas Thor: Love'n'Thunder või siis Käsilaste film. Thori sai ka vaatama mindud, sest ehkki MCU imeb endiselt üsna vilinal, siis Taika Waititi on kõige toredam filmilavastaja. Selles osas olen veidi kurb, et Taika võiks enda annet kasutada millegi kasuliku jaoks, aga, noh, eks Thor võib ka lõbus olla. Kusjuures oligi.

Olen seda juba varem märganud, et kui mulle MCU film meeldib, siis fännidele-kriitikutele väga ei meeldi. Ühesõnaga meenutas uus Thor veidi seda Rootsi Kung Furyt. Üle võlli naljad, millest mõned olid päris naljakad. No näiteks röökivad hiidkitsed. See oli ikka päris hea. Natalie Portman mängis ka, see oli ka päris hea. Christian Bale mängis seekord pahalast, kes oli üsna meeldivad tagalooga ja üsna laheda väljanägemisega (selline kerg-Voldemort).

Filmi lõpuosas võitlusstseenis kasutatud November Raini meloodia oli ka tore. Muus osas täiesti suvaliselt kulunud kaks tundi, aga vähemalt naersin mitmes olukorras, Taika on endiselt tore ja üleüldse oli igati vaadatav film. Loodetavasti põrub kinodes korralikult ja Taika lastakse normaalsemat värki tegema. Fuck Marvel!

Sa võiksid siis Bollywoodi filme vaadata.

[Mõnuagent 007]

Olen nüüd veidi aega jätnud kirja panemata. Parandan selle vea.

Eelmine reede oli mingi emotsionaalne kataklüsm ja läksin vaatama filmi, mida ma esimese hooga enda jaoks välistasin. George Clooney ja Julia Roberts mängisid filmis Pilet paradiisi lapsevanemaid, kes teineteist silmaotsaski ei salli ja kelle tütar hakkab nüüd ise abielluma. Seda muidugi Balil, sest miks ka mitte. Film on ühest küljest üsna ühene Bali turismipropaganda, sest prügi polnud kuskil, rahvamasse ka mitte, kõik oli kena ja üleüldse. Kuidagi üllataval kombel polnud tegu sugugi halva filmiga, sest päris igale klišeerehale ka otsa ei koperdatud ja paaris kohas sai isegi naerda. Seega kui naine kutsub, siis ärge kartke, vaid minge kaasa.

Veidi keerukam oli laupäevase filmiga Sedasorti suvi. Mingi daam kutsus mind vaatama filmi Kurbuse kolmnurk, aga kuna kolmnurk oli üsna pikk film ja ilmselt oleks daam tahtnud ka pärast tähelepanu, siis ma ütlesin, et ma nii pikale filmile ei viitsi tulla ja jätsin deidi ära. Küll läksin enda arvates Prantsusmaa filmile seksisõltlastest, mis lähemal vaatamisel osutus Kanada filmiks seksisõltlastest. Kinosaali kõndides avastasin, et dafuq, see on ka üle kahe tunni. Enihau, kolm kribulat daami on seksisõltlased ja tahavad keppida kõigiga ja kõikjal. Kui seda ei saa, siis nad rahuldavad end kõikjal. Ja kui seda ei saa, siis räägivad, kuidas nad naudivad gängbänge ja kuivavat spermat. Mingi daam pääses seksisõltlaste laagrist välja ja bängis terve jalkatiimiga. Teine võttis suvalisi rekkajuhte ette ja üleüldse. Filmis nagu kuhugi ei jõutudki, kui vist välja arvata seda, et seksisõltlased on ka inimesed ja üleüldse on kõigil jamad. Nemad lihtsalt tahavad kõikjal keppida. Kogu filmi nägi tisse, tutte ja igasugu muid asju. Seega, noh...

Kahe pühapäevase jalka vahele jäi täpselt nii palju aega, et jõudsin vaadata ära kõikide daamide märja unistuse Harry Stylesi filmi Ära muretse, kullake. Film iseenesest algab intrigeerivalt. Noored naised elavad ilusas suburbis, kus mehed lähevad iga päev tööle ja kõik on nagu lillelises 50ndate filmis. Samas hakatakse andma järjest viiteid, et miskit on veidi valesti. Ja siis veidi rohkem valesti. Aga see algab kõigest intrigeerivalt, kuna see "näe, midagi on valesti"-ehitus kestab tugevad 1,5 tundi ja selleks ajaks, kui filmi poindini jõutakse, on vähemalt meesvaatajad juba täiesti väsinud, aga eks naised vajavadki pikemat eelmängu. Sisult meenutab film kõige enam Janelle Monaega Antebellumit, mis tuli ja kadus filmimaailma mälestustest öhe. eks see film läheb sama teed.

Enihau, eile õhtul läksin vaatama taanlaste filmi Ära räägi kurja, mis juba reklaamis annab suunise kätte, et hakkab meenutama Michael Haneke kuulsat filmi Ohtlikud mängud, mis kunagi hilisteismelisena vaadates jättis mulle kustumatult õõvastava mulje. Kes pole ohtlikke näinud, siis seal võtsid kaks jorssi perekonna vangi ja hakkas nende peal kasutama väga rõlget füüsilist ja emotsionaalset vägivalda. Umbes sama juhtub ka nüüd, kui Taani perekond läheb külla Hollandi perekonnale, kes hakkab muutuma üha veidramaks ja veidramaks. Filmi point on üsna lahe ja nüüd SPOILER!!!, et kui lasta samm-sammult poliitiliselt korrektselt inimestel endast üle sõita ja enda eest ei seisa, siis mingi hetk need inimesed hävitavad su ja sa ei saagi aru, millal see pöördumatu hetk oli, sest kõik areneb nii naturaalselt. SPOILERI LÕPP. Päris Haneke mõõtu välja ei andnud, aga väga meeldejääv film. Näeb ka tissi ja tutti.

[Wingback]

Veidi keerukam oli laupäevase filmiga Sedasorti suvi. Mingi daam kutsus mind vaatama filmi Kurbuse kolmnurk, aga kuna kolmnurk oli üsna pikk film ja ilmselt oleks daam tahtnud ka pärast tähelepanu, siis ma ütlesin, et ma nii pikale filmile ei viitsi tulla ja jätsin deidi ära. Küll läksin enda arvates Prantsusmaa filmile seksisõltlastest, mis lähemal vaatamisel osutus Kanada filmiks seksisõltlastest. Kinosaali kõndides avastasin, et dafuq, see on ka üle kahe tunni. Enihau, kolm kribulat daami on seksisõltlased ja tahavad keppida kõigiga ja kõikjal. Kui seda ei saa, siis nad rahuldavad end kõikjal. Ja kui seda ei saa, siis räägivad, kuidas nad naudivad gängbänge ja kuivavat spermat. Mingi daam pääses seksisõltlaste laagrist välja ja bängis terve jalkatiimiga. Teine võttis suvalisi rekkajuhte ette ja üleüldse. Filmis nagu kuhugi ei jõutudki, kui vist välja arvata seda, et seksisõltlased on ka inimesed ja üleüldse on kõigil jamad. Nemad lihtsalt tahavad kõikjal keppida. Kogu filmi nägi tisse, tutte ja igasugu muid asju. Seega, noh...

Hahahaaa, aasta kepifilm

[Daz Booob]

Hahahaaa, aasta kepifilm

Krt, fotokraami vaadates, siis piisab tollest kirjeldusest.

[Tofoa]

Kas kuidagi on kusagil võimalik näha nimekirja meile nähtavatest Netflixi filmidest, millel on IMDB reiting üle 7.0 või järjestada Netflixi filme IMDB reitingu alusel? Jube kepp on otsida sealt häid filme, mida veel näinud pole.

[Mõnuagent 007]

Peaks nüüd tagantjärgi tegema kokkuvõtte, mis kinost vaadata on olnud.

Mingi kuu alguses mõtlesin, et mu poisi lasteaias oli tal üks sõbranna, kellel oli kena ema. Kutsusin siis poisi sõbranna koos tema emaga kinno ja läksime vaatama filmi Hullud käpad, legend Hankist, mis tundus esimese hooga rõlge rip-off KungFu Pandast ehk Mihhail Kõlvarti kujunemisloost. Lugu rääkis ühest vastikust kassist, kes tahtis saada lahti ettejäävast väikelinnast ning pani sinna samuraiks koera, keda kohalikud sugugi ei sallinud, sest, noh, koer.

Sel hetkel hakkas veits tunduma tuttavana ja selgus, et film ongi omamoodi remake Mel Brooksi filmis Leegitsevad sadulad, kus vastik ärihai saatis väikelinna šeriffiks sulaselge neegri. Tänapäeval nii öelda ei tohiks, aga toonases filmis nii öeldi. Kuna Mel Brooksi esimesed filmid olid väga naljakad, siis meeldis mulle ka sadulate film ja üllataval kombel avastasin mingitel hetkedel, et ma täitsa naeran sealsete naljade üle. Ei pääsenud muidugi lastefilmide klassikast ehk plahvatavad peeretused ja sisselöödud munandid. Aga muus osas oli kohati päris terav.

Lastele tundus ka meeldivat, aga pärast küsis poiss, et miks mina ja tema sõbranna ema istusime nende selja taga ja mitte kõrval. Vastasin, et selleks, et neid paremini näha. Poiss ütles seepeale, et ta nägi, mida meie tegime. Küsisin, et mida. Ta väitis, et ei mäleta. Enihau, filmis tisse ei näinud.

Sünnipäeva hommikul läksin varakult kinno vaatama filmi Amsterdam, mis esmalt lööb enda võimsa näitlejavalikuga. Peaosas üsna kummalise olekuga Christian Bale, Margot Robbie, eesti filmideski osalenud noor Washington ja Robert De Niro. Väikese, kuid tegevust käivitava rolli, teeb Taylor Swift. Film peaks olema ajastudraama 30ndate majanduskriisis USA-s, kuid mingil põhjusel vehitakse stsenaariumisse sisse tänapäevaseid poliitprobleeme ja nii jõutakse olukorrani, et 30ndatel valitses USA-s suuresti fašistlik õhkkond, kuna mustanahalised käisid valgete naistega ja valged naised tahtsid ise kunsti teha.

Film on selles mõttes põnev, et poole filmi pealt lendasin wikipediasse lugema, et kuidas üritasid USA ärimehed 30ndatel leida Mussolini tüüpi diktaatorit USA-sse ja kuidas vapper Christian Bale, kes oli kangelaslikult mustanahalise pataljoni valge juht, selle nurjas. Ehk kui midagi filmist kaasa saan, siis on alati kasulik. Muus osas oli väga so-so film. Tisse ei meenu.

Mingil äraspidisel põhjusel käisin enne ühte nädala keskpaiga jalkaõhtut vaatamas filmi Rahu šokolaadi abil. Filmi reklaamplakat tundus küll erakordselt cheesy ja saalis oli kaks vanemat prouat, aga mis ma siin ikka sordin, sest süürlased on ju toredad. Film räägib Kanadasse kolinud süürlastest, kes suurt millestki muust aru ei saa, kuid hakkavad šokolaadi tegema. Šokolaad on sitaks hea ja tänaseks päevaks on nad saanud ülemaailmselt kuulsaks šokolaadivabrikuks ja seda kraami saab tellida ka Eestisse, vist.

Ma täpselt ei saanud aru, miks peaks see film olema Eesti kinolevis, kuna mingil hetkel läks film "vaata naljakat asja, kus mingid djüüdid on külmas ja nad ise soojalt maalt" ja "inimesed aitavad, aga on ka kahepalgeliseks" teemadelt üle üsnagi reklaamfilmiks. Tisse ka ei näinud.

Eile oli ka enne Nõttingham Liverpoo mängu veidi aega ja vaatasin kinos ära Sigourney Weaveri vanainimeste armuloo Sind oodates. Sigourney mängis mu lemmiksaagas Ellen Ripleyt ja nüüd on ta juba vanem daam. Treileri järgi tundus, et tegu on mingi klassikalise "elu aeg pole kohanud, aga nüüd vanuigi mõistan, et see keskkooli torumees oli päris seksikas". Iseenesest veidi ka oli, kuid ootamatult selgus, et filmis on väike konks sees.

Weaver mängis nimelt kohalikku maaklerit, kelle äri ei lähe enam nii hästi, kui omal ajal. Eraelu on persses, sest üks lastest on depressioonis ja teine "tahab teha karjääri kunstivallas ja on muudmoodi progressiivne tuust". Ühesõnaga elu on eest jooksnud ja daam joob muudkui veini. Tegevus toimub Bostoni lähedal ja kaugel pole ka Manchester-by-the-sea. See viimane ongi viide, et mismoodi see film mind üllatas. Ehk kui pole tegu lõbusa veinireklaami "joo klaas või kaks, sa võid, sa oled naine"-filmiga, vaid veinijoomine ja usalik ringi paarutamine autoroolis võivad viia üsna kataklüsmideni. Lisaks siis muidugi sealse elanikkonna fassaadides elamine ja samal ajal vaimselt hädas olemine ja kõik muu selline laupäevahommikune depressivne shit.

Küll vist nägi tisse. Muidugi Sigourney on juba suht vana ka.

[Mõnuagent 007]

Aa, see läks meelest. Käisin vaatamas ka filmi Mõrv teatris, mis oli juba paari kuu eest selline "tahaks kindlasti näha", kuna seal filmis mängib ikkagi Sam Rockwell ja treileri järgi tundus olevat üsna "Wes Anderson teeb krimkat"-teemaga. Ehk justkui kõik valemis on olemas, lisaks veel Adrien Brody, Sairaiarise Ronan ja üleüldse vennad. Ütlen ka siinkohal, et ma pole eriline krimkade fänn ja Agatha Christiest olen lugenud umbes ainult Baskerville'de koera.

Enihau, film algab lavastuse Hiirelõks järelpeolt, kus Adrien Brody selgitab asju ja korraga ta tapetakse. Visatakse nalju krimkade stereotüüpide ja klišeede suhtes, saabub joodikust Rockwell ja tema noor abiline Ronan, kes on tänaseks kasvanud juba nii suureks, et filmi järgi on tal kaks last. Seejärel hakkab klassikaline "kes tegi" ja seda siis juba eelmainitud wesandersonilike lavastusnippidega. Mingil hetkel tuli ekraanile üks tegelane ja tegin tast pilti ja saatsin sõbrannale, et nagunii tema tappis.

Noh, film ise oli veidi stiil ületab sisu ja kohati hakkas üsna igav. Veidi nipitati valede jälgedega ja lõpuks saabusid kõik maamajja, et öelda, et mõrvariks oli... ja seesama tegelane, kelle pildi ma sõbrannale saatsin. Ses osas väike letdown ja lõpumadin oli isegi veidi tüütu.

Ühesõnaga üsna suur pettumus kokkuvõttes. Tisse ka ei näidatud.

[cabron]

Kas see Knives Out oli hea? Hakkasin vaatama, aga hui kottis, kes selle pässi maha lõi. Või saab ka nii vaadata seda ja nautida, kui pässisurm jättis külmaks?

[Peeter I]

Kas see Knives Out oli hea? Hakkasin vaatama, aga hui kottis, kes selle pässi maha lõi. Või saab ka nii vaadata seda ja nautida, kui pässisurm jättis külmaks?

No Daniel Craig v lahe seal, jõuludel uus film Netflixis tulemas.

[El President]

Kas see Knives Out oli hea? Hakkasin vaatama, aga hui kottis, kes selle pässi maha lõi. Või saab ka nii vaadata seda ja nautida, kui pässisurm jättis külmaks?

näitlejaansambel on väga lahe, aga krimilugu ise minu arust väga keskpärane, kui viisakalt väljenduda. võid vaadata küll nii, et täitsa savi, kes ja miks tappis, sest päeva lõpuks oligi suht jaburate pööretega nonsenss.

[Mõnuagent 007]

Niih. Väike updeit.

Sain teisipäeval uue diivani ja kolmapäevaks kutsusin daami sellega tutvuma. Diivan on Softrendist, selline sitaks sügav ja suur ja pehme ja üleüldse. Ühesõnaga mingil hetkel oli diivani testimine lõpetatud ja kuna ma ei julgenud öelda, et ma olen siiski 40 ja peaks veits puhkama, siis läksime kinno vaatama filmi Kõik meie hirmud. Tegu oli Artise viimase seansiga ja seetõttu vabandan ma nüüd järgnevaga kõigi sealsete töötajate ees, kuna me olime suures saalis ainsad inimesed, kes tulid Poola homokunstniku kannatusi vaatama.

Filmi peategelane kandis dresse, millel oli vikerkaarelipu värvides triip, tal olid teised kohalikud lesbid-homod sõbrad, aga kuna ta elas siiski maal, siis olid kõik ta peale pahased. Poiss-sõber põdes jubedalt, et keegi näeb, kui nad sarapikus nagistamas käivad ja üleüldse. Ühte lesbit kiusasid kohalikud jõrmid ja nii otsustas noor neiu enesetapu teha. Lähedased süüdistasid muidugi peategelast, et tema nakatab kõiki homondusega ja nii oli kõik halvasti. Film oli üldiselt väga Eesti filmi vaibiga, sest toimus kuskil suvalises kolkakülas, kus mehed nokitsesid traktoreid ja naised olid äravajunud. Tõsi, film polnud must-valge.

Lõpuks hakkas mees tegema riste, kuhu peale tõmmatud Poola ühiskonna suhtumise tõttu eneka teinud homoseksuaalide riided. See olla mõjus ja nüüd elab ta siiamaani enda kolkakülas ja teeb kunsti. Selgus, et tegu oli tõsielulise filmiga. Tisse ei näinud.

Eile tuli Netflixi kauaoodatud saksa eepos Läänerindel muutusteta, mis on aus sõjafilm, kus naistel on üliväike osa, kõik on rõve, kole ja üleüldse. Film kestab 2,5 tundi, mistõttu võin hoiatada, et naisvaatajatel hakkab igav ja siis peate olema valmis enda uut Softrendi diivanit testima.

Selle eel ja järel peate vastama küsimustele:
- oot, kes seal I maailmasõjas võistlesid?
- oot, kas see oli päriselt ka nii?
- oot, miks need mehed üldse sõtta läksid?
- oot, miks Saksamaa alla andis?

Filmi peategelane meenutab Sergo Varest ja seetõttu sai teda üsna hästi meelde jätta. Teised tegelased surid nii rändom hetkedel, et alles lõpus sai aru, et kes oli kes ja mis oli mis. Film oli selline, et pole ime, et 30ndatel seda ära keelati, sest sõda peab näitama vinge ja heroilisena, kus surrakse ainult siis, kui enne seda on reamees Ryan, kümme juuti või kolm last ära päästetud. Aga selles filmis surrakse mõttetult, debiilselt ja ebavajalikult.

Naistegelasi väga pole, mistap pole ka tisse.