320x50 ülemine bänner

Collapse

Teadaanne

Collapse
No announcement yet.

Film

Collapse
X
 
  • Filter
  • Kellaaeg
  • Show
Kustuta kõik
new posts

    Yo!
    Kuna naisisik on koroonaga viimased päevad olnud enda kodus, siis olen hilisõhtutel käinud, ee, kinos. Sellega on veits raske, sest ega väga paljut enam vaadata jäänud pole, aga paar asja on leidunud.

    See djüüd, kes tegi kunagi The Witchi ja Lighthouse'i, mõtles, et marulahe on see viikingivärk ja tegi päris pika viikingivärgi, mille nimeks sai The Northman. Filmi aluseks on mingi eepos Amlethist, kelle järgi on ka üks tuntud Briti kirjanik teinud ühe tuntud teose, kus öeldakse "olla või mitte olla" ja saadakse kõik surma. Enihau, üle kahe tunni pikk film, kus tapetakse inimesi erakordselt vägivaldsel moel ja kõikjal on kole, kõle ja Island. Saalis oli üllatavalt palju inimesi (vähemalt 10) ja filmis olid erakordselt tugevad staarid kohal. See mingi Skarsgard, siis see Tom Cruise'i endine "naine" Nicole Kidman, siis see daam, kes malet mängis ja Ethan Hawke, kes on kunagi Uma Thurmani bänginud.

    Nõme oli see, et kõik seksivärgid olid niimoodi sätitud, et nibusid väga ei näinud. Küll nägi tagumikke. Lisaks sellele lõigati kõrisid läbi ja üleüldse. Mingi hetk läks vägivald veidi tülgastavaks, aga eks ma kannatasin ikka ära. Välja nägi kõik muidugi sitaks stiilne.

    Eile õhtul oli mul ainus mitte nähtud film Dr. Strange ja mingi pask multiversumist. Eelmised kaks Marvelit oli lõppenud mu saalist ennetähtaegselt lahkumisega, kuid võin juba ette öelda, et seekord mitte. Film algab sellega, et ilgelt ilge soenguga Benedict Cumberbatch (ma kirjutasin nime guugeldamata, ausalt ka!) jookseb mingi pihviga ja neid ajab keegi taga, aga siis muutub Cumberbatch kurjaks, aga saab ise surma. Siis ärkab Cumberbatch üles, tal on soeng veits normaalsem ja ta nägi seda kõike unes. Siis hakkab ilge mürgel, mingi octopus ründab sedasama pihvi ja selgub, et see polnud unenägu, vaid multiversum. Ma üritasin siin ükspäev pakkuda enda lehes teemat, et "yo, kirjutaks, et mis kuradi värk see multiversum on", aga meil küsiti seepeale "aga kuidas seda horoskoopi teha ja kas Igor Mang võiks selgitada" ja seetõttu lugu polegi. Ühesõnaga siin öeldakse, et kui näed unes midagi, siis see on multiversum. Ehk siis kui ma näen unes Aliensi ja värki, siis on see mina teises universumis ja mul on sellest minust veits kahju.

    Aa, ühesõnaga, Cumberbatch läks siis enda raskest saatusest rääkima kellelegi Wandale, keda mängib Olseni noorem pihv, aga see läks seepeale hulluks ja hakkas pihvi taga ajama ja kaks tundi nad muudkui ajavad üksteist taga. Mingi hetk ei saanud ma suurt midagi aru, siis lendas da haussi mr. fantastic ja see X-meeste kiilakas Xavier, nad said mõlemad Olseni pihvilt peksa, aga siis lõpuks vist, ee, midagi, et, noh, ühesõnaga mitte sittagi aru ei saanud, aga Cumberbatch vist võitis. Saalis oli peale minu veel kaks inimest - tundusid ema ja poeg, aga ma olen vabameelne mees ja kui see noormees tõi lihtsalt vanema pruudi kinno, siis Evelin Samuel vol 2, noh!

    Tisse mõistagi ei näinud.

    Kommentaar


      Ma olen aru saanud, et vanemaid naisi ei pea väga kinno viimagi.

      Kommentaar


        Algselt postitas cabron Vaata postitust
        Ma olen aru saanud, et vanemaid naisi ei pea väga kinno viimagi.
        Nad tahavad ise väga sind kinno viia üldiselt jah.

        Kommentaar


          Yo.

          Viimane ülevaade on tegemata. Paari päeva eest käisin kinos vaatamas Prantsusmaa filmi Mõnele meeldib toorelt, mis pole küll kahjuks puutõlge mõistest hardcore, vaid lihtsalt komöödia. Õhtuses saalis oli veel mingi kiilakas djüüd ja nõnda vaatasime me koos Prantsuse vananeva abielupaari sekeldusi. Mõlemad töötasid perekondlikus lihakarnis, mida vahepeal ründasid igasugu veganid ja parimad sõbrad pidasid samal ajal palju mõnusamat äri. Ühel hetkel ajas pere autoga mingi faking veganist hipi autoga alla ja sekelduste käigus selgus, et veganite liha on sitaks hea. Nii siis mürgeldati poolteist tundi ja tapeti erinevatel, üsna naljakatel meetoditel veganeid ja pakuti neid kohalikule eliidile söögiks.

          Mõnes kohas oli üsna naljakas, lõpus oli ebavajalik "õigus võidab moraal" ja veganid olid tõeliselt ja erakordselt tüütud moraalitsejad. Tisse päris ei näinud, mingit kummalist seksakti küll.

          Jaapani Õnne- ja fantaasiaratas oli kinodes viimaseid seansse ja vaatasin ka igaks juhuks ära. See oskari saanud Daraivu Mai Karu on siiamaani nägemata, aga lavastaja on sama. Ilma mingisuguste eriefektideta räägitakse kolm lugu kolmest naisest, kes teevad erinevaid rumalaid ja vähemrumalaid valikuid armuvärgis. Esimeses loos saab veits sego daam teada, et tema eksmees hakkab käima tema sõbrannaga. Teises loos üritab abielus tudengineiu enda seksbuddy nõuandel võrgutada õppejõudu. Kolmandas osas räägivad kaks keskealist daami enda esimesest armastusest naise vastu. Headusradaril oli kõige kõvem esimene osa, edasi oli ka päris hea. Teine oli suisa naljakas. Saalis oli neli inimest, tisse päris ei näinud. Muidu räägiti pikalt munandi imemisest.

          Ja siis lõpetuseks käisin ära vaatamas filmi John Travoltast, mille nimi oli Elvis. Lapse ema kiitis taaskord pressiseanssi. Viimane kord tegi ta sama Melchioriga ja see oli õudne saast. Lisaks ei meeldinud mulle üldse ka see Queeni film, Elton Johni oma meeldis. Seega olin 2,5 tundi kestva epopöa eel veidi skeptiline. Esimene pooltund tundus umbes sellise filmina, et jälgime eelkõige rassismiprobleeme ja tõdemust, et Elvis poleks keegi, kui poleks mustanahalisi. Noh, sealt edasi mindi rohkem tema isikliku tragöödia kallale ja sealt tõmbas filmi ka korralikult käima. Lõpus oli korralikult sentimentaalsust, sest spoilerina võib öelda, et filmiTravolta ehk Elvis suri. Peaosaline on mega, Tom Hanks käis enda koloneli rollis sitaks pinda ja ilmselt saavad mõlemad vähemalt Oscari nominatsiooni.

          Ses osas väga-väga hea film, et kui enne oli Elvis mu jaoks ikka selline juustune tegelane, keda fännavad Heimar ja teised nilbod, aga, noh, see juustune tegelane oli ta siiski enda viimastel aastatel, millest tuleb ka need Las Vegase djüüdid. Muidu tundus üsna lahe säga olevat. Tisse muidugi filmis ei näidatud...

          Kommentaar


            Koroona on tänaseks juba mõned pikemad päevad selja taga ja kinos on läinud asi veel kurvemaks, sest niigi vähesed saadaolevad saalid on täitnud kas Thor: Love'n'Thunder või siis Käsilaste film. Thori sai ka vaatama mindud, sest ehkki MCU imeb endiselt üsna vilinal, siis Taika Waititi on kõige toredam filmilavastaja. Selles osas olen veidi kurb, et Taika võiks enda annet kasutada millegi kasuliku jaoks, aga, noh, eks Thor võib ka lõbus olla. Kusjuures oligi.

            Olen seda juba varem märganud, et kui mulle MCU film meeldib, siis fännidele-kriitikutele väga ei meeldi. Ühesõnaga meenutas uus Thor veidi seda Rootsi Kung Furyt. Üle võlli naljad, millest mõned olid päris naljakad. No näiteks röökivad hiidkitsed. See oli ikka päris hea. Natalie Portman mängis ka, see oli ka päris hea. Christian Bale mängis seekord pahalast, kes oli üsna meeldivad tagalooga ja üsna laheda väljanägemisega (selline kerg-Voldemort).

            Filmi lõpuosas võitlusstseenis kasutatud November Raini meloodia oli ka tore. Muus osas täiesti suvaliselt kulunud kaks tundi, aga vähemalt naersin mitmes olukorras, Taika on endiselt tore ja üleüldse oli igati vaadatav film. Loodetavasti põrub kinodes korralikult ja Taika lastakse normaalsemat värki tegema. Fuck Marvel!

            Kommentaar


              Noortele suunatud filmide puhul on tihtilugu kõige olulisem, et peategelased oleksid lihtsalt nummid/naljakad. Kui selles osas on linnuke täidetud, siis pole sisu absoluutselt oluline. Kõige otsesem selline näide on frantsiis nimega Käsilased, millest nüüd on kinos viies teos The Rise Of Gru. Nagu juba öeldud, siis polnud filmis mingit muud sisu, kui 11-aastane Gru üritab saada mingiks megakurjamite seltsi, aga sinna ei taheta teda võtta, mistap varastab ta mingi jubina ja nii hakatakse teda taga ajama. Vahel tulevad ekraanile kollased käsilased, kes teevad rumalaid nalju, viskavad paar peerupommi ja näitavad kollaseid kannikaid.

              Saal oli üsna tugevalt teismelisi täis, kes rääkisid kogu filmi ja sõid kõike, mis kotti oli mahtunud. Kui mingi kollane djüüd liti piki pead sai, siis kõik üürgasid naerda ja kui film läbi sai, siis karjus üks teismeline "MINIOOOONID!" ja teised huilgasid kaasa ja aplodeerisid. Ses osas eks peab tunnistama, et nooremana tundusidki filmid hoopis teistsugused. Kui 2015 suvel käisin eelmist Minionide seiklust vaatamas, siis oli mul kaasas suvekleidis daam ja kaks pudelit veini. Selja taga istus terve klassitäis varateismelisi. Mingi teise veini lõppedes tuli toona hea idee, et suvekleidi alla saab ju kätt panna. Seekord jäin ma hoopis filmi teise poole ajal magama. Samamoodi ka kaasas olnud naisisik, kellel olid külma ilma tõttu jalas teksapüksid. Seega polnud film pooltki nii lahe. Kuigi ka eelmine Minionide film oli täiesti seosetu ja sisutu joga. Aga, noh, vanus pole enam see.

              Kommentaar


                Pole vahepeal siia kirjutanud, aga tahaks väga kiita ühte filmi, mida hetkel näeb Artisest. Fabian - ühe moralisti lugu ehmatab esimese hooga enda pikkusega. Film kestab nimelt kolm tundi. Samas sundisin ma kunagi end vaatama Fabiani kehastava Tom Schillingi varasemat filmi Ära kunagi vaata eemale ja see oli üks erakordselt liigutav ja võimas filmielamus. Artise turundusinimene ütles filmi kohta, et maruhea film, aga keegi vaatamas ei käi. Kui ma pileti ostsin, siis olingi esimene ostja, aga siis oli ikka korraga kümmekond inimest saalis ja mõtlesin, et miks ma siia tulin.

                Esimene pooltund filmist see tunne süvenes, sest 1931. aasta Berliini kujutati väga hüpleva käsikaameraga ja seetõttu oli esimese hooga üsna keeruline aru saada, mida vittu siin filmis tahetakse öelda. Aga siis hakkas mulle veits miskit koitma. Ühesõnaga Saksamaal tundub, et tunnetatakse sellist omaaegse kataklüsmi kordumise ohtu ja sellest vaadeldakse viimasel ajal 30ndate algust ja sellega kaasnenud probleeme, mille tagajärjeks oli poliitilises mäsus natside võimuletulek. Sama on käsitlenud ka Babylon Berliin ja sama teeb ka Fabian.

                Filmi peategelaseks on sigaretifirmas kunstnikuna töötav Fabian, kes lastakse majandussurutise ajal lahti. Öösiti lõbuasutustes kolav mees leiab noore näitlejahakatise, kellesse armub ja kellega on kõik ilus ja lill. Neiu Charlotte'i kehastab Saskia Rosendhal, kes mängis Ära kunagi vaata eemale filmis peategelase kurva saatusega õde ja kes on erakordselt ilus naisisik. Ilmselt minu praegune näitlejate salacrush. Kuna elu on vaene ja kõik halb, siis hakkab Charlotte'i ümber tiirlema mingi paks filmiprodutsent, kes pakub teatud teenete eest võimalust karjääri teha. Nagu ütleb naistegelane, siis mudast väljaronimiseks peab ka ise mudaseks saama. Umbes sel hetkel hakkas kuskil mu mälusopis tiksuma mingi aasta 2000, kui ETV2-s näidati teisipäeviti väärtfilme. Üks neist oli El Callejon De Los Miraglos või inglisekeeli Midaq Alley, kus noormees armus Salma Hayeki kehastatud naabritüdrukusse, aga selle asemel, et ilgelt armuvärki teha, oli korraga Salma kuskil sutenööri küüsis ja prostituut. See film rokkis mind toona nii rajult, et ma pole tahtnud seda filmi kunagi uuesti vaadata. Esiteks, et mitte rikkuda enda toonast mälestust ja teiseks, et mitte samu tundeid uuesti läbi elada, mis toona vaadates olid.

                Ühesõnaga see film vajutas täpselt samadele nuppudele ja andis veel sellise fatalistliku liti vastu vahtimist, et me võime ise jubedalt planeerida ja nagu Fabian olla moraalselt õiglust nõudvad, kuid lõpuks sõidab elu kõigist omasoodu üle. Nagu pärast üks tuttav mu soovituse järel seda vaatama minnes ja tagasi tulles ütles, et tahaks minna nurka ja nutta. Sisuliselt pärast Jojo Rabbitit parim film, mida ma näinud. Tisse ka nägi. Tutti ka tho.

                Teine film Artises on Murina, mis on Horvaatia lugu neiust, kes tahab kodust ja türannist isa juurest ära saada ja selleks flirdib külla sõitnud rikkuriga. Murina on mingi mureeni nime kandev kala Vahemeres, mis üritas lõksu sattudes meeleheitlikult põgeneda ja umbes sarnane analoogia on siis ka noore tütrega. Ega täpselt aru ei saagi, mis värk sellel isal on. Ema on ka kena ja tema tisse näeb. Tütar tujutseb ja lõpuks vabaneb. Film pigem naistele, sest lavastaja ja stsenarist on naised. Ehk ikkagi, mis kurat sellel isal viga oli?

                Kommentaar


                  Käisime ka abikaasaga Thori vaatamas. Mõlemale meeldis! Kella vaatasin ainult korra, kui põiekas segama hakkas. Nüüd netist loen, et käib mingi hala. Nojah :/

                  Samas, ma olin saalis ainuke täiskasvanud meesterahvas umbes kahekümnest inimesest.

                  Aga sellele, et taika võiks tagasi lahedaid filme ja projekte tegema lasta, kirjutan küll kahe käega alla!

                  Kommentaar


                    Eile saadeti mind koos lapsega vaatama filmi DC Lemmikute Liiga, mis peaks olema siis mingi häbitu üritus proovida DC kinouniversumil müüa enda sitt maha juba hällist tulnud noortele. Filmi sisuks on see, et superkoer Krüpto lükati Supermanile kunagi kaasa ja nüüd on Krüpto maapeal õnnetu, sest Superman hakkab Lois Lane'i bängima. Lex Luthori mutanthamster aga võtab Supermani, Batmani ja muu pasa vangi ja siis peavad superkoer ja mingid teised loomad võitlema mutantmerisea vastu ja mingi sitt. Filmis puudus igasugune pedagoogiline moment ja lapsevanemana oli kogu filmi tunne, et ma muutun järjest lollimaks ja poiss muutub ka. Õnneks mängis poiss tooliga, sest õnneks toimus seanss saalis, kus olid need lux-toolid. Seega ütles ta pärast filmi, et talle väga meeldis. Pole vist olnud ÜHTEGI filmi, kus ta seda ei ütleks. Samas selle filmi kõrval on Käsilased 2 isegi täitsa nitšekas.

                    Kuna mul täna suurt miskit plaani polnud, siis käisin Solarises vaatamas ilmselgelt naistele suunatud filmi Kuidas naistele naudingut pakkuda. Tundus olevat Austraalia film, sest roolid olid valel pool ja päike paistis. Kinopubliku nii karmilt naiste poole kaldu polnud, sest saalis olid meeste-naiste suhe umbes üks mees kahe naise peale. See tähendab siis, et saalis olin mina ja kaks daami. Ehkki ma olin selga pannud puhta särgi ja pintsaku, siis läksid daamid ikkagi minust võimalikult kaugele teise saali serva.

                    Filmi sisu oli umbes selline, et miski 50+ daam lasti auditeerimisfirmast või mingist muust säärasest lahti ja ta hakkas pidama perseläinud kolimisfirma baasilt koristusfirmat, kus koristajateks olid mehed ja kui daam tahtis, siis võis ta mehelt ka tonksu saada. Enne seda pandi ilusti kirja, et mida nad härralt tahavad ja kindlasti pidi ühe orgasmi ka saama. Naine siis, mehe omad ei loe. Ehk siis mingi selline võrdõiguslikkus ja orgasmilõhe, millest naised rääkima kipuvad, kui kuulata viitsiks. Ühesõnaga selgus filmist, et naised tahavad puudutusi, hellust ja vahepeal ka lihtsalt raju keppi, et end hästi tunda. Suhtkoht "midavittu"-sisu ja ootamatu värk. Lisaks sellele anti mõista, et naised ei tahagi alati, et neile lihtsalt selga lennataks ja kütma hakataks, vaid et ka nende tahtmisi arvestataks. Taaskord: "Midavittu!?" Ja siis öeldi veel naistele, et kui teil sekselu pole õnnelik, siis võite sellega midagi ette võtta ja kui enda mees on töll, siis võtke kellegi teisega. Nagu taas: "midavittu!?"

                    Ekraanilt nägi üsna palju rindu, aga need olid kõik sellised 50+ daamid. Paaris kohas kihistasid minuga saalis olnud daamid naerda. Mõni mees nägi selline päris kuum tükk välja, et mõtlesin korraks, et võiks trenni minna, siis äkki võetaks minuga ka orgasmilõhet keegi ette, aga filmi lõppemise järel käisin Solarise poes ja ostsin süüa. Nüüd lähen hoopis Man City ja Pooli mängu kommenteerima. Nagu "midavittu" ikkagi.

                    Kommentaar


                      Käisime Elvise filmi vaatamas. Täitsa mõistlik elamus 7€ eest. Veidi häiris filmi esimene pool. Mis hüples, oli väga kaootiline ja arusaamatu. Kohati meenutas klassikalist euroopa kunsti filmi. Kus ei peagi millestki aru saama. Pluss mingid räpi lood selle ajastu filmis...
                      Keegi varasematest ütles, et koloneli osa jäi kriipima.
                      Meile ei jäänud. Ma miskipärast olen nn manageri sellisena ette kujutanudki.
                      Peale armees teenimist läks kuidagi loogilisemat rada pidi ,oli huvitav ja võiks isegi öelda ,et ilus film.
                      Positiivse koha pealt veel. Seda nn paksu Elvise ja surma osa oli suht lühike. Jäi lõpus ikkagi hea tunne.
                      Elvis on majast lahkunud.
                      Teen tapeeti.

                      Kommentaar


                        Solarise kino KÕIGE suuremas saalis näidati täna Brad Pitti uuemat filmi nimega Bullet Train. Sai ka seda vaatamas käidud. Enne seda imestasin, et kuidas mingi viinerisai Solarise toidupoes kaks eurikut maksab, aga eks see hind tuleb maksta, et seal vaeseid ei oleks.

                        Ühesõnaga film on miski selline Jaapani stiilis Lucky Number Slevin või mis see nullindate aegu populaarne oli. Brad Pitt on üks pisivaras, kes peab Jaapani kiirrongis varastama mingi kohvri, aga rongis on veel terve persetäis osavaid tapjainimesi, kes siis kõik tahavad raha, maailmast aru saada või siis mingi müstilise "Valge surma" nime kandva maffiabossi tapmist. Filmi aluseks on mingi jaapani novell ja film näeb üleüldse välja pigem sellise animena kui klassikalise filmina. Kõik on värviline, palju jaapanikeelset ekraanigraafikat ja vägivald on umbes level Kill Bill.

                        Aju pole vaja, sest kohati on film lausa (r)öökimaajavalt ajuvaba, aga samas teinekord on film ka erakordselt lõbus. Kaks tundi läks üsna lõbusalt ja lõpus läks asi veel eriti totraks. Aa, hetk, kus ma sain aru, et väga tõsiselt ei maksa võtta, kui praeguseks suureks kasvanud Superbadi poiss hüppab kiirrongi viimase vaguni peale ja hakkab seal kasteetidega akent sisse peksma.

                        Tisse ei näinud. Brad Pitt oli tegelikult Tarantino viimases filmis bad assim. Samas, noh, ma ootasin palju-palju hullemat kogemust ja seega võin täitsa soovitada naisevabale õhtupoolikule meelelahutuseks.

                        Kommentaar


                          Selle filmi puhul vähemalt treiler annab ilusti ette ära et on selline "Friday night, õlle kõrvale mürgel-lõbus-film ehk ära liiga mõtle ja enjoy the ride"

                          Kommentaar


                            Jordan Peele on üsna oossom. Selles osas võib vist endiselt kindel olla. Tema Get Out ja Us olid ju väga oossomid. Eriti Get Out, Us oli veidi keerulisem, aga ikkagi oossom. Seepärast oli ka arusaadav, miks ma vedasin end sisuliselt esimesel võimalusel tema kolmandat ehk Nope vaatama. Solarise kino esilinastusena tituleeritud seansil oli suurimas saalis suisa 20 inimest ja ekraan eriti suur. Umbes esimesed tund aega ei saanud ma mitte munnigi aru. Daniel Kaluuya mängis mustanahalist rantšopidajat, kes taltsutas hobeseid. Ühel hetkel lendab taevast alla münt, mis lendab tema isa koljusse ja isa sureb ära. Kõigil on mida fakki. Seejärel näidatakse minevikust tapjašimpansit ja kummalist asiaadist lõbustuspargipidajat.

                            Mingil hetkel tulevad justkui tulnukad ja see on räigelt õõvastav koht, aga, noh, siis (spoilerdamata ei saa öelda). Just sellel hetkel tuli naisisiku kõrvale kuskilt pimedusest saalitöötaja, kes sositas, et jalgu ei tohi eesoleva seljatoe peal hoida. Naisisik hüppas umbes meetri õhku ja see ehmatas mind ka. See oli siis kogu filmi kõige jõhkram jumpscare.

                            Aa, teine tund oli juba päris rõõmus andmine, kuid lõpuks oli ikkagi veidi selline "mida nüüd juhtuda taheti?". Selgus, et Jordan Peele'l olla koroona ajal kogu filmitööstuse ja maailma pärast äng peal olnud ja ta tegi sellise korraliku suvise blockbusteri, kus saad ajusid liigutada, mis on üsna hoogne ja vaatemänguline ja pildiliselt ka veel eriti ilus. Seda viimast on film kohe kindlasti, seda teist ehk hoogsust on vahepeal vist veits vähe, aga ainult vahepeal. Ajusid on liigutatud ka päris korralikult ja nii võib leida interveebist arutelusid teemadel:
                            * mustanahaliste mahasalgamine filmiajaloost
                            * mis on inglid?
                            * meie vaatemänguvajadus - ehk kõik rahaks ja vaatemänguks
                            * sotsiaalne kriitika sensatsioonimeedia suhtes

                            Mina olen samas lihtne inimene ja leidsin endale kõige sobivama võrdluse, et tegu on lihtsalt filmiga Lõuad, kus oht ei tule merest, vaid sellest kuradi pilvest seal taevas. Ehk siis mingi ultramasterkajakas pmst. Tisse ei näe.

                            Kommentaar


                              Algselt postitas Kasepats-Pidur Vaata postitust
                              Top Gun: Maverick

                              Kaks pöialt üles. Cruise võib eraeluliselt veits weirdo olla, aga kinoasja ta jagab. Esimese osaga seotud nostalgianäärmed said kergelt kõditust, aga suures pildis täiesti uus film ja mitte moneygrab. Nüüdisaja üldiste filmisuundumuste valguses olid postiivsed asjaolud ka linatüki pikkus (2h11min; kannatas cola-põiekaga ilusti lõpuni ära) ja asjaolu, et lõpus ei tiisitud võimaliku tulevase triloogia, uue nemesise vms-ga.
                              Kusjuures jõuksis vändates olen mitmel korral näinud kahte erinevat muusikavideot selle filmiga seoses ja, noh, sealt tekkis mul korraga arusaamine, et tegu on ju tegelikult gei-erootilise filmiga, mille puhul ei saa üldse aru, miks see baaridaamiga fling Cruise'le sisse kirjutatud oli. Tom armastas ilmselgelt seda surma saanud djüüdi, siis need paljaste torsodega rannajalgpall (see oli ikka ultragei-esteetikaga), siis kogu see laiamine noorte poolt, kuigi tegelikult olid toredad noored ja kogu muu träni.

                              Kommentaar


                                Vengeance. Njah. Ülevaade n.ö tänasest ajastust, kus üks sitatähtis läheb teiste sitatähtsate juurde ja õpetavad üksteisele elu. Ja nagu lõpuks ikka, siis tähtis pole see, kellel on õigus, vaid 545.
                                Hinnang, eriti n.ö kriitikute poolt, võiks olla kõrgem. Samas võib öelda, et see näitab just filmi headust.
                                Bla, bla, bla.


                                The Unbearable Weight of Massive Talent. Kui Nic MF Cage nõnna edasi paneb, siis nonoh tema näoga padja ostmisest ei pääse.
                                Lihtsalt ja lühidalt - vägev kraam.
                                Bla, bla, bla.
                                see ei ole minu süü, et sa okaspuu oled

                                "joon palju ma tahan, aga ikka ta ei saa minust aru"

                                "Football is a simple game based on the giving and taking of passes, of controlling the ball and of making yourself available to receive a pass. It is terribly simple."

                                Kommentaar

                                Working...
                                X